Angela Carter: Verine kamber

Raamatutäis muinasjutte. Väidetavalt esimene selline - muinasjututöötluste raamat, kus võetakse mõni vana tuntud lugu ja antakse talle uus vaatenurk, vorm või isegi uus üldine süžee, lihtsalt mõned detailid on samad.
Punamütsikesest on kolm eri varianti. Kaunitarist ja koletisest kaks.
Selgelt äratuntavad on Lumivalgeke, Saabastega kass ja Sinihabe, mõni lugu on ka selgelt äratuntava aluseta.

Üldiselt on need naiskangelastega lood ja ei lõpe neile naistele negatiivselt. Nii et kuigi järelsõnas on Krista Kaer kirjutanud, et need ei ole mingid hea tunde jutud, mul naisterahvana halba tunnet ka ei jäänud. Vahepeal jäi suisa hea. Hirmsad ja julmad? Kuulge, enamik tüdrukuid ja naisi jääb ellu ja elab edasi! See on palju rohkem, kui klassikalises vormis muinaslugude kohta öelda saab!
Ma siiamaani olen traumeeritud, kui mõtlen, mis juhtus Võõrasemaga Grimmide Lumivalgekeses. Et lapsed saavad aru, et kuriteole peab järgnema karistus?
AGA MITTE SELLINE!

Kõige rohkem häiris mind raamatu juures (vähemalt alguses) loogikapuudus. Et kaunis ja poeetiline keel küll ja keele loogikaga kaasa minna on tore jah, aga mitte mingi valemiga ei tunne inimene kolpa nähes ära, et aa, see naine, keda ma ainult piltidel näinud olen, või ei suhtu kõrvaltvaataja "aa, tema armsam!" tüüpi, kellega naine hiljem abiellub, aga selleks ajaks pole nad isegi omavahelises jutus armuasju puudutanud, rääkisid ainult muusikast ja naise abikaasa hirmutegudest.

Hiljem see ebaloogilisus taandus, lõpuks on tegemist muinasjuttudega, muidugi räägib kass siis inimestega vabalt ja saapad, mille inimene tema pihta viskab, sobivad talle jalga. Aga just esimeses loos lõikas silma - sest see oli korraga eluliseks tehtud jutt ning siis mõned üldse-mitte-elulised detailid häirisid mind lugedes väga.

Mõned lood oli oivalised, mõned lihtsalt kõlbulikud, ent nii halvaks, kui esimene lugu (mida lugesin kauem kui ülejäänud raamatut kokku) enam ei läinud.

Kultuuritarbija60
Loteriis enne
Eesti Ekspress
EPL
Õhtuleht
Bukahoolik kirjutab ka natuke

Angela Carter - Verine kamber (2015)

Hakkasin seda kogu suurte lootustega lugema, kuna pidavat olema muinasjuttude arendusi ning sellised asjad on alati põnevad. Aga vastu võttis üsna väsitav sõnadevool, mis on kindlasti mõjuv ja sügavusse haakuv, kuid nagu öeldud… hetkel minu jaoks väsitav. Alles raamatu teises pooles - kui töötluse all oli Saabastega Kass, Punamütsike ja libahundid - tekkis kaasaelamine, sest noh, juttude põhjad olid minu jaoks tuttavamad ja Carteri loodud metsik maailm hakkas minu jaoks elavamalt (õigemini siis tuttavlikumalt-ootuspäraselt?) tööle.

Kui Saabastega Kass oli riivatu kelmilugu (a la Rummo laadi), siis Punamütsikese lood läksid üpris häirivaks jutuvestmiseks, hunt põhjustas mõndagi inetut ning Punamütsike ise keerab õige segi. Hea ja kole ja ootamatu. Carteri loodud maailm on õige sombune ja täidlane (vaid kassilugu selline kergemeelsem), inimesed liiguvad unenäotempos, midagi head neid ees ei oota. Salapärane värk. Lastele oleks päris huvitav ette lugeda, arvatavasti selline jutuvoog lihtsalt uimastaks nad nagu haamrilöök lehma pähe.

“Kesktalvise päikeseloojangu varasel punaval tunnil on miilide raadiuses kõik uksed riivistatud. Lehmad ammuvad tusaselt laudas, kui hertsog möödub, niutsuvad koerad langetavad nina käppade vahele. Ta kannab oma habrastel õlgadel kummalist hirmukoormat, teda nähakse laibaõgijana, surnukehade vargana, kes häirib surnute viimast rahu. Ta on valge kui pidalitõbi, tal on kraapivad sõrmeküüned ja miski ei hoia teda tagasi. Kui surnukeha küüslauku täis toppida, siis tunneb ta üksnes maiuspalast mõnu - korjus Provence’i moodi. Ta kasutab püha risti sügamisteibana ning küürutab ristimisastja kohale, et januselt püha vett lürpida.” (“Hundi-Alice”, lk 181)

ulmekirjanduse baas
martinsoni raamatublogi 
ekspress
kultuuritarbija 60+