2020: aasta parimad raamatud

 

2020 oli veidi teistmoodi aasta ning eks seetõttu oli ka veidi teistmoodi võimalused lugemisteks. Raamatukogu külastamise asemel oli lihtsam tellida lugemisvara välismaalt või raamatuvahetusest, eks praegugi üllatusega avastasin, et tegelikult ei lugenudki mitte ühtegi (mitteulmelist) eesti autori uuemat teost (kuigi jah, ilmus nii mõndagi, mis on tekitanud uudishimu ja ehk saab loodetavasti edaspidi küüned külge). 

Eks veidi andis mõelda, kas nii väikese valiku seast üldse saab parimaid elamusi valida … aga eks ikka saab. Sest häid raamatuid ei saa vaka all hoida.

top7

1

Joe Abercrombie: The Trouble with Peace 

2

Sergi Žadan: Depeche Mode 

3

Ed McDonald: Crowfall 

4

Jonathan Strahan (koostaja): The Book of Dragons 

5

K. J. Parker: How to Rule an Empire and Get Away with It 

6

Bohumil Hrabal: Liiga vali üksindus 

7

George R. R. Martin: Valguse hääbumine 

Ja need siis ülejäänud 2020. aastal ilmunud ja loetud raamatud:

Raul Sulbi (koostaja): Orioni vöö

Jonathan Strahan (koostaja): Made to Order. Robots and Revolution 

Täheaeg 19: Pilvede sultan 

Samanta Schweblin: Nähtamatu niit 

Jitshak Šami: Isade kättemaks 

Charles Stross: Saturnuse lapsed 

Albert Engström: Moskoviidid 

Andrei Beljanin: Musta missa vandenõu 

Tuumahiid 5: Fusioon 

K. J. Parker: Prosper’s Demon 

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Muinasjutt Troikast 

George R. R. Martin: Haviland Tufi reisid 

Heinrich Weinberg: Meeleheite valem 

Tamsyn Muir: Gideon the Ninth 

George R. R. Martin: Tuli ja veri 

Jack McDevitt: Sõjaline talent 

Manfred Kalmsten: Raske vihm 

Eesti novell 2020 

Veiko Belials (koostaja): Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest

Bohumil Hrabal – Liiga vali üksindus (2020)

Eks tuleb liituda kiidukooriga, mis on saatnud Hrabali eestikeelse tõlke ilmumist– teos on tõesti vägev kirjanduslik jõuproov, hinges ja üksinduses ja mõttemaailmas ja ühiskonna muutumises. Sest eks raamatute hävitamine on emotsionaalselt võttes valus teema, aga puhtpraktiliselt paratamatu (võib muidugi enam kui kindel olla, et kohalikes vanapaberikonteinerites võib leida igasuguseid pärle – ja milline osa neist üldse tagasi müügile või erakogudesse jõuab?) – kuigi selle raamatu puhul on raamatute hävitamise praktilised põhjused midagi muud kui on kombeks normaalses kapitalistlikus ühiskonnas.

Hrabali hull tegelaskuju on juba selline jändrik, et hoia ja keela, kogemata harituks saav mustatööline koostab esteetilisi paberimassipakke … koos kokkusurutud hiirtega. Iseseenesest kirjeldab autor seda mudelit, mis mõneski kirjandusteoses toidab lugejate nostalgiaunelmaid: vanasti oli muru rohelisem. Nii on tegelase jaoks vanasti rohi rohelisem (kuidas küll noor Kant vms maailma(tunnetust) kirjeldab, eksole), nii on vast meie jaoks ka selle lühiromaani maailm hulga rohelisema muruga – olenemata sellest, et kirjeldatud ajajärk on õige repressiivse ühiskonnakorraldusega. Aga millised sisemised vabadused, eksole (kuniks – aga sellest kohe järgmises lõigus). Selles vast ongi niisuguse realistliku kirjanduse hukutav mõju, et paneb igatsema aegu, mida ei ole ega ka tule sellises vormis; jajah, vastukaaluks võiks muidugi lugeda Kundera tolle ajastu romaane. Aga võibolla ajan udu, millel pole mingit pistmist teiste lugemiskogemusega.

Muidugi, tegelase teekond lõppeb siiski tragöödiaga, allajäämisega ühiskonnale; lõputult ei saa palgal pidada mõttetut Sisyphost, kes pigem takistab oma tuiamisega ühiskondlikku ja tehnoloogilist arengut – niisiis, eelmises lõigus kirjeldatud rohelisem muru on siiski allakäigu kirjeldus. Aga milline kirjeldus, eksole.

„Tajusin, et on tulnud ots väikestele rõõmudele, mis saabuvad väiksesse kogumispunkti leidudena, eksikombel vanapaberi hulka visatud raamatute ja brošüüridena, et see, mida ma näen, on ka hoopis teistmoodi mõtlemine, ja võib-olla võtabki iga tööline ühe raamatu igast trükist omale meeneks koju kaasa ja loeb selle isegi läbi, aga see on ikkagi mu semude pakkijate lõpp, see on ka minu lõpp, sest kõik me vanad pakkijad olime vastu omaenda tahtmist haritud, vastu omaenda tahtmist oli meil kõigil kodus korralik kollektsioon raamatutest, mille me kogumispunktist olime leidnu, ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. Aga kõige rängema hoobi andis mulle see, kui ma nägin, kuidas need noored töölised täiesti häbitult joovad piima ja limonaadi, jalad harkis, üks käsi puusas, joovad himuga otse pudelist, ja siis oli mulle selge, et vanadel aegadel on ots peal, et on lõppenud ajajärk, kui tööline põlvili, sõrmede ja pihkudega tunnetas oma makulatuuri, nagu maadleks sellega kui mees mehega ja paneks selle selili, nii oli iga vana tüüpi tööline tööst tapetud ja muserdatud, sest pidi laskma tööl omale naha vahele pugeda. Aga siin oli alanud uus aeg uute tööliste ja uute töövõtetega, uus epohh, kui töö ajal juuakse piika, kuigi igaüks teab, et isegi lehm pigem kõngeb janusse, kui et joob piima.“ (lk 51-52)

2013!

1

Enne nende poomist

2

Crash

3

Ma teenindasin Inglise kuningat

4-10

Metsik manner

Põrgu idarindel

Raud ise

Sinine kaardivägi

Tubli tüdruk

Täheaeg 12

Veripunane lumi

Bohumil Hrabal – Ma teenindasin Inglise kuningat (2013)

Minajutustajal on konkreetne unistus või eesmärk. Ta tahab saada miljonäriks (ehk siis nagu õpetatakse eesmärgitaevasse saamist: vajadus > motiiv > tegevus). Ja miljonäriks ta saabki, palju õnne-palju õnne, ent kahjuks peale II maailmasõda ja napilt enne kommunistliku võimu lõplikku kinnistumist Tšehhoslovakkias. Ent miljonitest ilmajäämine avab tal teistmoodi silmad (või ta jäi lihtsalt... vanaks? Üleelatust nõdraks?) ja... ja... loomulik olemine on tegelikult kõige rahuldavam? Või mis?

Lugu ise on päris pöörane või õigemini tundub pöörane läbi peategelase jutustamise – sest no mis võiks iseenesest olla huvitav selles, kuidas mingi noor tüüp unistab rikkaks saamisest, tõusta kelnerist hotelli omanikuks? Noh, nagu mingi totter ameerikalik eluõpetus, eksole? Ent jutustajaga lihtsalt juhtub... asju. Erinevad töökohad oma nõudmistega, väiksest kasvust hoolimata igati tegus naiste rahuldaja (kuigi jah, eks aaria seemne mõõtmine mõjuks kindlasti paljudele meestele traumeerivalt), ning mitmed kohatud inimesed, kellelt võib noppida viljaka või mäda tera. Karjeristina kündkem elupõldu. Ja oleks siis tegu tavalise kelmiromaaniga (või täpsemalt – kelneriromaaniga: mehest saab kelner, seejärel natsi abikaasa, seejärel miljonär ja lõpuks režiimi vabatahtlik orjatööline), ei, autor on valla päästnud vaba tekstivoo (no mis on muidugi vaba tekstivoog (ehk siis loetamatu plära), pigem ikka... vaid ausalt enesele kirjutamine?), mis pulbitseb edasi ja edasi. Või kuidas? Ei, pigem mitte. Siin on niisamuti mitte-eksitavad kõrvallood, või samas ei saagi neid üleüldse eristada minajutustaja loost. Ja hundikoerast hakkab kahju.

“Pealegi pidasin ma ennast väljavalituks, olin kindel, et kui siin minu asemel oleks olnud keegi teine, poleks ta midagi näinud, aga mina nautisin seda, mida nägin, mind isegi rõõmustas, et nägin säärast kaost, mis tekitas õudu, see oli umbes sama, et igaüks meist kardab kuritegusid ja püüab õnnetusest eemale hoida, aga kui kusagil midagi juhtub, siis igaüks, kel vähegi võimalust, läheb ja vaatab, jõllitab kirvest peas, vanamutti, kellest tramm on üle sõitnud, aga mina muudkui kõndisin ega põgenenud kuhugi, kuigi enamik inimesi põgeneb paigast, kus nad õnnetust nägid; mulle meeldis, et kõik oli, nagu oli, mulle sai selgeks, et seda õnnetust, kannatusi ja õudusi on minu jaoks vähe, et seda kõike võiks minu kaela, samamoodi nagu kogu ülejäänud maailma kaela, määratult rohkem sadada...” (lk 153)

Natuke meenutab raamat Hilsenrathi romaani (või siis Celine'i antipood?). Kõikvõimalikud naisekeha käsitlused on üpris meelad. Ja no tõlge on ikka kõva töö, siin postituses toodud muust tekstist morbiidsemad näited on ühed lihtsamad tõlkija töödest.

Kuidagi segasevõitu postitus. Raamatust inspireeritud! (Kuigi romaanis põlnd vist ühtki sulgu.) (Sest noh, eksole, sulgude kasutamine on alati out.)

“Tegelikult seal kõrtsis ma mõistsin ikka ja jälle, et elu mõte on pärida surma olemuse üle: kuidas ma käitun, kui tuleb minu aeg, et surm, ei, see iseenda küsitlemine, see on kõnelus lõpmatuse ja igaviku vaatevinklist, et surma mõistmine on kaunist ja kauni mõtlemise algus, sest oma teekonna mõttetuse nautimine, teekonna, mis nagunii lõpeb enneaegse äraminekuga, omaenda tühisusest saadud elamus, täidab inimese kibedusega, seega iluga.” (lk 167)

päevaleht

ekspress