Maureen McHugh - Just a Nudge (The Book of Witches, 2023)

 

Väheke selline lugu, mille lõpplahendus paneb küsima, et kas just nii on kõige parem. Või noh, ehk see ongi just inimlik. Igal juhul, tekitab eetilisi küsitavusi.

Loos on siis samasooliste abielupaar, kes kasvatab beebipoissi. Peategelane töötab haiglas õena ja saab seal vett ja vilet (aga vähemalt perele kindlust), lapsega kodus olev naine on raamatupidaja, kes hakkab naasema töötegemisse. Äsja on siis kolitud Los Angelesi, kus nende naabriks on vanamees, kes ei vaata just hea pilguga, et kaks naist on abielus ja pealegi kasvatavad poega. Vanamees on lisaks selline asjadekoguja, mistõttu ta aed ja maja on igasugu kola täis. Veel hullem - ta käib ka naiste prügi sorimas, mis ajab peategelase tõsiselt närvi. Peategelane pärineb isapoolsest nõidade vereliinist, ja kui lõpuks läheb naabriga suhe lõplikult tuksi, otsustab ta viimaks oma pere kaitseks lapsepõlves omandatud nõiakunsti kasutada.

Nagu öeldud, loo finaali moraal on küllaltki küsitav. Eks siin ole  oluline ka koroona-aastate mõju ja lapsevanemaks saamise võlu ja valu. Ja no muidugi LGBT küsimus. Ja kellel siis poleks naabreid, kellega üldse ei sooviks suhelda või näha lähemalt kui pool kilomeetrit. Aga jah.

Maureen McHugh – Sidewalks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Ajarännuteemaline lugu sellest, kuidas tänapäeva Los Angelesi satub naine, kes kõneleb tundmatut keelt. Võimaliku vaimuhaiguse tõttu pannakse ta nädalaks erihaiglasse, kus uurimisel selgub, et tema puhul pole tegemist kõrvalekaldega tavalisest, inimene lihtsalt räägib täiesti kummalist keelt.

Teemaga tegelev sotsiaalametnik laseb sel naisel omas keeles üles kirjutada ning seda uurides selgub, et naine kasutab vanainglise keelt (eksole, ta oskab kirjutada oma emakeeles! See on vast jutu nõrgim külg). Vanainglise ekspert hakkab kirjutatut lahti muukima ning nii avaneb õige üllatuslik maailm. Tähendab, keegi kuskil harrastab ajarändu!

Tekst pole tuimalt teadusliku fantastika raames kirjutatud, põhirõhk on siiski inimlikul kogemusel – mida see sotsiaalametnik ise tunneb, kuidas see sobitub tema igapäevaellu, mida tema õpib sellest veidrast kontaktist. Nii võttes päris kena psühholoogiline jutt, üsna kenasti ühes voolusängis Gossi ja Kiernani tekstidega.

Maureen F. McHugh – Useless Things (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

McHugh jutt on Sterlingu laadis ning käsitleb Ameerika lähitulevikku – nullindatel alanud majanduskriis on täiega edasi arenenud ja Ameerika alad vaevlevad ressurssipuuduses. New Mexicos (mis nüüdseks iseseisvunud?) elav üksik keskealine naine püüab selles ilmatumas nägurluses elus püsida, tehes tellimustöödena inimsarnaseid nukke (vee- ja energiapuudusest hoolimata net tegutseb edasi). Läbi New Mexico rändavad majanduspõgenikud põhja poole, ning üks neist põgenikest röövib naise äraolekul ta kodu. Materiaalsetest kaotustest hoolimata ei anna vapper naine alla ja hakkab lisateenistusena tegema dildosid (millede tegemise ta varem tellimistest hoolimata ära põlgas). Ja ühtlasi muretseb relva, et kodu võimalike sissemurdjate eest kaitsta. Noh, ongi enamvähem kõik.

Võiks öelda, et üpris mittemidagiütlev lugu, kuigi jah, täis eluvõitlust ja muidu kurb jne. Hiljuti lugesin McHughi “Lincolni rongi” teist korda läbi, aga no ikka ei tekitanud see mingeid emotsioone, ometi selline auhinnatud lugu ja puha. Ahjaa, majanduskriisi elust on McHugh hiljemgi kirjutanud (täiesti unustanud, et juba kahel korral teinud autori tekstidest mingilaadse postituse).

ulmekirjanduse baas

Maureen F. McHugh – Special Economics (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Lugu lähituleviku Hiinast, mis on üle elanud laastava linnugripiepideemia ja kaotanud märkimisväärse osa elanikkonnast (mida epideemia mujal maailmas korda saatis, jäi vist selgusetuks). Kõigest hoolimata on Partei endiselt nimeliselt võimul – kuigi tähtsamad hoovad asetsevad majanduses, kus siis peale epideemiat on mõningal määral tööjõupuudus.

Kas see jutt nüüd eriliselt ulmeline on, eks see ole iseasi – lugu on siis nii, et ühte Hiina suurlinna saabub neiu paremat elu otsima, kus siis tööotsingul satub ta biotehnoloogiat tootvasse tehasesse, milles valmistatakse riistapuid, mis siis... bioloogiliselt toodavad elektrit (kallis ja öko, sobib Ameerika turule). (Tehases on samuti eriosakond, kus luuakse bioarvuteid.) Nojah, probleem selles, et tegemist rohkem orjatööga, kus nii seatud, et eluaseme ja toidu jms eest tuleb tööandjale maksta hingehinda (lisaks veel trahvid tööprotsessis käkkimise eest) ja nii on töötajad juba esimesest palgapäevast väljapääsmatus võlaorjuses. Kangelanna tahab sellest olukorrast välja rabelda (töölt põgenemise eest karistus kuni 20 a) ja ootamatult puutub ta kokku Partei vähetähtsa ametnikuga, kes omasoodu tahab selle firma saladustele jälile jõuda ja riigi (või kellegi oligarhi?) käppa peale panna. Ühesõnaga, tööstusspionaaž. Nojah, juhtub seda ja teist. Tegelikult võrdlemisi tavaline lugu, kirjutatud vast sel ajal, kui pead oli tõstmas linnugripihirm.

ulmekirjanduse baas

Maureen F. McHugh – After the Apocalypse (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Natuke McCarthy “Tee” laadis lugu, aga vähe lähemal veel eksisteerivale tsivilisatsioonile. Peale järjekordset megaterrorijuhtumit on Ameerika majandus kokkuvarisenud ja võidutseb tugevama õigus. On kuulda, et Kanadas on miski suurem põgenikelaager, ning ema ja tütar on sinnapoole minemas. Jala, sest bensiini pole jne; ühesõnaga, lohutu värk. Mahajäetud majadest otsitakse purgitoitu, saastatud vett keedetakse joomiseks – kui võimalik. Pesemisvõimalused muidugi puuduvad.

Ema ja tütre suhe on selline pingeline – ema on omal ajal tiinekana kodunt põgenenud ja ise õppinud nö tänaval ellu jääma, tütar on selline tänapäevase elukooliga inimene, ikka tehnikavidinad ja muidu hädapätakas. Ühel hetkel ristub nende tee ühe mehega ja tema kaitse eest poeb ema öösiti mehe magamiskotti teda rahuldama. Kuni mingil päeval jõutakse tsivilisatsiooni punktini – sõjaväeosa, mis jagab põgenikele vett ja toitu. Ja ema otsustab et nüüd on aeg tütrel, ee, mehistuda. Ning jätab tütre selle teekaaslase seltsi, ise lahkudes sõjaväekolonniga. Elu läheb edasi.

ulmekirjanduse baas