Jüri Kolk - Paradiis (Looming 6, 2026)

 

Autor on teadagi kõiksugu intertekstuaalsuse sõber ja levitaja, aga see tekst on kuidagi kujundlikkusest ülekoormatud ja seetõttu staatiline; mingit nuputamismõnu ma siit küll ei suutnud leida. Algul tõesti mõtlesin, et tegu on paradiisi mingil moel kirjeldamisega, aga ei, see on üleelusuurune juuksuriskäik.

Nojah, vast on sel potentsiaali pääseda järgmisse kogumikku “Eesti Novell” (tegu pole irooniaga kummagi asjus); kuidas keegi teksti tajub.

Jüri Kolk - Ruth (Looming 12, 2023)

 

Loo pealkirja (ja peategelase nime) järgi võiks oletada, et tegu on jutuga Randvere-Aaviku kuulsa raamatu ainetel; tõepoolest, ka Kolki loo kangelanna soovib olla iseseisev, omal käel hakkama saav naine. Ja seda unistust saab õieti täide viia siis, kui ta saab juhuslikult lotovõidu (ehk siis, head aega Randvere).

Aga nüüd tekib küsimus, et kuidas edasi elada nii, et oled teiste jaoks ikka tavaline, et nad ei tahaks sinuga koos olla raha pärast. Ruth otsustab varjata oma äkitselt tabanud rikkust - ta küll ostab endale väikese maja, mille sisustab võimalikult funktsionaalselt. Niivõrd funktsionaalselt, et sinna elama asudes hakkas see korrapära ajudele käima ja vajas vastukaaluks midagi pöörast, ogarat. Ruth leiutas … kohvitorni.

Ma ei saa pihta, mida õieti Kolk selle tekstiga öelda tahab. Esmapilgul siis ühe naise (muinasjutulik) eneseleidmine, aga see on kuidagi jaburalt lihtsameelne lugu. Või tõesti annab see kohvitorni omal moel hinnangu meie aja vaimsele situatsioonile? Ma ei tea, minu jaoks siit ei moodustu suuremat kujundit. Autor nagu vajutab algusest peale gaasi, aga lõpuks visiseb vunk tühjaks.

Jüri Kolk - Laenatud laps (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

Kolk püüab nalja heita ühe kinnisideega väikese inimese üle ja see kukub välja kuidagi maitsetult.

Et siis mees, kes rõhutab iseendale, kui tavaline ta on, töötab väikelinna valitsuses ametnikuna. Lihtsalt tavaline mees, kes teeb oma tööd ja teeb seda korralikult, aga rohkemaga ta silma ei paista. Otseselt tema ametikohta nagu polegi vaja, aga samas kõik laabub ja nii on siis jäänud.

Ka väljaspool tööelu elab ta oma rutiinset elu; riietub kõige tavalisemalt jne ja et ta vallalise eluviis suurt ei kuluta, sööb ta iga õhtu kohalikus kohvikus õhtusööki. Ja siit saabubki loo konflikt - viimaks keelduvad ettekandjad talle müümast igapäevast lastepraadi. Isegi siis, kui ta seda mõne teise prae nime all telliks. Tavalise mehe elu on nüüd katastroof - kodus ei õnnestu midagi taolist teha ja ka tööelu kannatab stressi tõttu. Viimases hädas hakkab ta tänaval peatama lapsi, et neid endaga sööma kutsuda. Mis muidugi ei lõpe kenasti.

Et siis põhimõtteliselt kirjeldus ühe autistliku (mitte et mul oleks kvalifikatsiooni seda öelda) inimese viisist hoida oma elu rööbastel, mis muidugi üldise arvamuse jaoks on veider. Noh, eks ilukirjanduses ole selliseid “kiiksuga” tegelasi küllaga, aga see tekst on satiirina (võrreldes kasvõi Kõomägi jutuga) kuidagi ebaõnnestunud.

Jüri Kolk - Ada (Eesti novell, 2020)

 

Kolk pakub igat laadi lugemiskogemusi. Seekordne on päris vaimukas, või noh, kuivõrd tegu ikkagi matusega, siis paras must huumor. Hüäänid, matusepärja viskamine, jube luuletus ja mis kõik veel, mida lahkunu oma ärasaatmiseks nõudis (millest oli teadlik siis vaid loo jutustaja). Võib vaid kujutleda, kuidas see reaalselt võiks välja kukkuda ... Jube

Aga mis teha, ikkagi viimane soov ja puha.

Kuigi, õudne hakkab.

Sellest loost on siin blogis ennegi kirjutatud.

Jüri Kolk “Ada”. Vikerkaar 12/2019.

No kes see nüüd oligi, kes kirjutas selle loo tülikast erektsioonist matustel? Juba teine kord unustan ära. Kindlasti on neid matustega lugusid veelgi ja saaks kokku panna matusejuttude kogumiku. Ahjaa, Kai Aareleiu Salaeludes oli ka üks ekstsentrilise vanadaami matustega päädinud lugu, aga too oli pisut sentimentaalsemas noodis, kuigi, teisalt … võibolla on tõesti ikkagi väljenduslaadi küsimus ka? Aga samas, siiski, naerma see mind ei ajanud. Kas too erektsiooniga lugu ajas? Ei mäleta enam, aga küllap pidin vähemalt siira kimbatuse edasiandmisele ikka tunnustavalt vaatama.

Ühesõnaga, lugu kulges, jõudsin juba mõelda, et nojah, kenasti stiilipuhtalt kirjutatud küll, aga ega see grotesk ja jant nüüd üksi kah midagi uut või rabavat ei ole, siis tulid need kivid ja siis ma päriselt, eneselegi üllatuseks turtsatasin. Siiras situatsioonikoomika on väärtus iseeneses.

Võibolla rikkusin nüüd kellegi teise turtsatamisvõimaluse ära. Lühijuttudega on mu meelest sageli pigem nii, et parem on üldse mitte teada, mida loed. Situatsioonikoomikaga on ka vast parem mitte ette teada. Kuigi, samas, Sõprade sarja vaadatakse lõputustes kordustes ja pole ka häda midagi. Aga see on jälle ka hoopis teises formaadis asi. Oleksin pidanud ehk kirjutama, et liigutav lugu sõprusest lapse ja täiskasvanu, täiskasvanu ja vana inimese vahel, sest ega see ka vale ole.

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal (2018)

Keegi võiks võrdlevalt uurida, kuidas luuletajad proosat kirjutavad, võttes kätte näiteks Pilve ja Soometsa ja Sommeri, ning muidugi Kolki proosaloome. Kui palju nad lugu jutustavad või on olulisem / omasem olukorda kirjeldada. Et proosa kui poeem (niipalju kui mäletan, ei särisenud ei „Jevgeni Onegin“ ega „Faust“ tegevusest). Või on see minu mõttelaiskuse küsimus, et proosalt ootaks eelkõige punktist A punkti B liikumist, mitte hõljumist tähestikus?

Igal juhul, tegemist siis sellise (eba?)kaemusliku lühiproosa kogumikuga. Mõned tekstid on õige vaimukad, mõned aga päris tüütud (sest kaemuslikkus tähendab praegusel juhul dialoogipuudust). Kolgi proosa on ikka nii ja naa, viimati proovisin romaani lugeda, aga ei saanud kuidagi jooksma, jäi kuidagi … kolgiks, mida tol hetkel ei jaksanud lahti harutada. Tundub, et lühem vorm sobib autorile kõige paremini, saabki rahus oma jora ajada ja ei pea suurt mõtlema, et kas tekstimassiiv peab ka kurikavalalt seotud olema; või kuidas see romaanikirjutamine ise peaks autorit distsiplineerima. Kuid Kolk … tema on unistaja, uneleja.

laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Jüri Kolk - Inimene ja kõrvits. Lööve (Looming 4, 2017)

Kui teine lugu tegeleb autori omamüüdiga, siis avalugu… läheb esmapilgul eestluseks. Jaak on ehitanud endale ja perele suvemaja, ning nüüd, elutee ühel õhtupoolikul tunneb pettumust - tema armastatud suvekoht on määratud kaduma peale tema siitilmast lahkumist, tema poja pere ei mõista sellise puhkusevõimaluse erilisust: võtad aja maha ning nokitsed õue peal või peenramaal. Noored inimesed ei mõista üldse puhata, aega maha võtta, ikka kiire kiire kiire ja valmislahendused. See muutis Jaagu kurvaks, tema kaduvuse adumine.

Et käes on sügisene saagikoristusaeg, plaanib Jaak järgmisel päeval viia linnakodusse õunu ja kõrvitsa. Õhtuhämaruses nüsis ta kõrvitsa lahti, tõstis selle sülle… ning seljast käis läbi raksakas, mis mehe jalust niitis. Ja kohe nii, et püsti enam ei saa, valu lihtsalt ei lase. Tekib küsimus, et kuidas sügisõhtul end suvemajja vinnata, kui selle uks on lukus ning võti kõlgub räästa all. Ja see kuradi kõrvits.

Lugu jaguneb justkui pooleks - esimeses pooles vana Jaagu heietused ilmaelust ning kurbus eluolu tõttu, teises pooles valust maha niidetud mehe võitlus tuppapääsemise nimel. Kui esimene pool on petlikult uinutav, siis teksti teine pool läheb päris valu-actioniks kätte, ning heastab esimese poole uinutava nüriduse. Sellist lugu on mõneti keeruline sildistada - kas see on realismivaimus jutustamine, või on siin varjatumad hoovused. Ei tea mitte.

Jüri Kolk – Suur võidujooks (2015)

Paistab, et Kolk on saamas proosaga üha suuremaks sõbraks, igatahes ei paista puudust olevat inspiratsioonist ja pealehakkamisest, lugusid on küllaga (kuigi mitmed lood käsitlevad just kirjutamisprobleeme). Ja kui mälu ei peta, on see proosakogu parem kui esimene juturaamat; eks siingi on krüptilisi ja tüütuid lugusid, kuid peamiselt on tegu siiski loetava proosaga.

Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat... siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures narratiivis. Muidugi, ehk lühijuttudes väga ei praktiseeritagi nappe või hullumeelseid või lopsakaid dialooge. Või noh, ehk mulle visuaalselt suurt ei istu nö tekstikastiga täidetud leheküljed, kuidagi mõnusam on lugeda rohkem liigendatud tekste (eks seda võiks nimetada ka lugemislaiskuseks, selge, et hõredamaid lehekülgi on kiirem haarata. Ok, see ei puutu enam sellesse raamatusse).

Raamat on jaotatud kolmeks tsükliks: “Mõista, mõista, kes sa oled?”, “Uuestisünnid” ja “Väljuvad olukorrad”. Esimest tsüklit võiks ehk kokku võtta, et autor Kolk jutustab peiar Kolgist (muidugi pole see autobiograafiline). Mina-positsioonilt jutud, argine keerab õige segaseks. Teine tsükkel... läheb metafiktsioonilisemaks ehk siis väikest viisi lammutamine suurte narratiividega või kultuuritekstide ümberkirjutamine. Kolmas tsükkel arendab edasi eelmise kahe tsükli võtteid ja maailm hakkab üldse lagunema või õmblustest kärisema. Tekib kerge õud. Aga eks terve raamat jutustab argisest hullumisest. Ja ikka siis selles jutuvestmise vormis (kas olen seda ikka maininud?). Noh, äraspidisel moel Facebooki-Homeros.

Esileküündivamad lood: “Miljon” (kuidas mõttes järjest lugeda miljonini? Pole just naljaasi), “Varandus” (tegelikult on kõik võimalik), “Nööbid” (heategu läheb õige...), “Hoolitsus” (mõneti erandlik näide teravast puändist), “Haridus” (haritus!), “Variatsioon” (igati sobilik lõpulugu). Ulmesõpradele on vähemalt kaks lugu, Tartu-teemaline fantasy “Emajõe Aleksandria” ja üpris apokalüptiline “Talv”.

“Kana elu on lõputu stress ja sahmimine. Keda on kanana piisavalt karastatud, sünnib järgmises elus kontorirotiks. Asja iseloom on sama, aga kana eluiga on lühem. Kanal on alati stress. Ta ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb, tema elu on sirgete joonte ja teravate nurkade üleküllusest tekkinud sigrimigri. See on kohutavalt väsitav.” (“Kana”, lk 114)

err kultuur

Jüri Kolk – Otse aia taga (2014)

Kolk on autor, kelle tekstid puudutavad vahel hingekeeli. Kuid see kogu jääb kaugeks. Siin eksperimenteerib autor pikemate vormidega ja on kaotanud luule. Liiga palju? Rohkem enesekriitikat? Aeg liikuda teiste kirjastuste manu? Võibolla mul endal oli miski antipoeesia hetk, aga see kogu jäi katsetuseks, mis õieti tööle ei hakanud. Jah, kõik need intertekstuaalsed mängud jne, noh, kaua neid ikka kolkida.

ÜHE ARENGU LUGU 

tõepoolest
olen hullupööra pingutanud
loen filosoofilisi traktaate
kirjandusklassikat
magan maleõpik padja all
olen õppinud vehklema ja ratsutama
laertesest vehklen iga kell paremini
pesen ja harjan ja vuntsin ennast
vähemalt sama põhjalikult kui oma hobust
lähen mõistlikul ajal magama
sandaalidega sokke ei kanna
olen aru saanud
võrdsed õigused ei tähenda võrdseid võimeid
isegi mitte kohustusi
küll ma olen endast ehitanud
seda ideaalset meest
meest kellele sa viitasid
meie viimasel kohtumisel
sa võid olla uhke
suudad tõesti inimest muuta
mina ju muutusin
see on võimalik
ilmselt on kõik võimalik 

aga see uus mees
see uus mees ei armasta sind
ma ei tea millal see juhtus
(lk 39)

TURUNDUSTEOORIA

narri põldu

kasvõi kord

põld on iga

tähelepanukübeme eest

ülevoolavalt

tänulik

(lk 50)

PUU OLEN 

puu olen
minu hingelind
on rähn
(lk 63)

ÕIGE SUHTUMINE

sellise suhtumisega

nagu teil

saab igal ajal

tööd

ja igas ametis

infarkti

(lk 70)

Jüri Kolk – Ta teab, mis ma tegin mullu suvel (Vikerkaar 10-11, 2014)

Kui hetkeks tekkis lootus, et Kolk on viimaks hakanud kirjutama tõsist proosat, siis... ei. On hoopis humanitaari unistus paremast või sobivamast maailmast. Muidugi, seda kõike tuleks võtta mingil moel tervisliku irooniaga, juba loo pealkirjaski viide hollivuudile ja nii.

Aga lugu siis sellest, kuidas 3 neidu ja 3 noormeest lähevad ühe noormehe isa erasaarele, et seal mitu nädalat lõbutseda ja paarituda. Kuid nagu kohe kohapeal selgub, ei tule sellest midagi välja, mingi õudus luurab seal saarel ringi, mis siis keerab kõik lõbustused tuksi. Tehnika niisamuti. On see Jaak, kes eelmisel suvel sama seltskonnaga kaasas oli ja kelle raamatud merre visati, mistõttu sai õnnetu nohik jälgida vaid teiste lõbutsemist ja tema üle irvitamist? Või midagi... sõnulseletamatut, kirjeldamatut? Peagi selgub, et majas on veel üks tuba. Salatuba. Kuhu saareomanik ei ole lubanud oma pojal mitte mingil juhul minna. Mis seal peituda võib? On seal tont või inimene? Noored avavad ukse...

“Järgmised päevad olid nagu jube uni. Ükshaaval andsid mu sõbrad alla. Rita hakkas rääkima väga segaseid sõnu, aga ta polnud ainus.” (lk 15)

Nojah, Kolk on Kolk, vahel traagik, vahel veiderdaja, klounigrimm vist varjab midgi, mis ehk vahel luules ilma immitseb. Aga kes teab. Tervikteksti võimalik lugeda Vikerkaare lehelt.

Jüri Kolk – Teisipäevamaa (2014)

Kas siin raamatus on koos Kolgi kogu proosaloome paremik, ei tea öelda, igal juhul on tegemist üpris (või liialt?) mahuka (lühi)jutukoguga. Enamasti kajastab autor reflektsioone sellest, mida ta on aastate jooksul inimkonnas kulgedes kogenud – seda niisiis kirjanduslikus tõlgenduses, vaevalt et tegu Kolgi tõsimeelse “Minu võitlusega”. Ühelt poolt harmslikud lühilood, teiselt poolt individuaalsusest ja meheks olemisest tänapäeva ühiskonnas (tunnistan, et osa sellest lausest kõlab veidi jaburalt). Argielust argiabsurdi.

Raamatu parimaks tekstiks on “Kolm poega”, mis on pea müütiline lugu luhtumisest. Jah. Elas vaene lesknaine kolme pojaga, ning ema tahab neist kasvatada tublid mehed, ja tõepoolest, poistest sirguvad toimekad noormehed. Ning soovides neile kindlustada paremat saatust, saadab ema vanema poja Tartusse kooli; see ei taha teisi maha jätta, kuid siiski läheb. Ainult et... tee peal jääb poeg muudkui ettesattunud hädalisi aitama. Järgmisena saadetakse keskmine poeg linna haridust saama, ainult et... Noorem poeg kipub nüüd ise linna teiste juurde, parema elu peale, kuid ema... otsustab teisiti. Tegemist siis musta huumoriga vürtsitatud muinasjutuga, mille vildakas finaal annab omapoolse võimaliku tõlgenduse nii mõnelegi tuntud muinasloole. Igal juhul, meisterlik lugu.

kultuuritarbija60+

Jüri Kolk – Ära mine valguse poole (2013)

Kolgi seekordne luulekogu on kuidagi mõtteis lagunev poeesia või siis tõepoolest – ehk on need tekstid eelkõige ta kahele kadunud lugejale (lk 8-10) mõistetavad. Kuhugi on kadunud vahe ja mänglev luule, asemele on tulnud miski tinane äng või suisa (pateetiliselt öeldes) eksistentsiaalne masendus. (Uh, samas postitusi sirvides selgub, et viimane kogu on mulle heamelanhoolselt mõjunud, no mitte ei mäletanud – seekord on samas nagu hapnikukraan täiesti kinni keeratud.)

“kus te olete mu mõlemad lugejad
kuidas ma teid ometi leian
te ju olete ikka olemas
ma ei pea teid pidevalt
paari odava naljaga üles ostma
kus te ometi olete mu mõlemad lugejad”
(“kus te olete mu mõlemad lugejad?”, lk 8)

Miski hämune aimus ehk ütleb, et mõnede luuletuste puhul on tegemist laulusõnadega (kas Kolk on miskis bändis?), aga ehk ajan midagi segamini. Õnneks leidub siin ka üks positiivsem hetk:

õhtul 

tüdinud väikestest võimumängudest
karjakaupa klähvivatest koertest
kollektiivsest alateadvusest
võimetusest lõikuda läbi tööpäeva
elegantse puhta joonega
pidada paari väikest
endale antud lubadust
puruväsinud päevast
valgusest
varjudest
pullisitast
mis pritsib raevukalt vastu tuuleklaasi
mõtled
nagu väga paljud enne sind
võimatu on olla masenduses
kui sul on õhupall 

mul on õhupall rsk
(lk 19)

jüri kolk – Seitse surmavoorust (2013)

On tore avastada, et Kolk kirjutab tekste, mis reaalselt hinge lähevad. Nojah, rohkem küll tekitades hinges seda va melanhooliat või nukrust, ent eks vahel tuleb kobada enese tumedat ürgsuppi. (Muidugi sõltub see hetkemeeleolust, mis ja kuidas mõjub; päevad pole vennad, on hetki, milles me ei ole praegu.) Tõsi, Kolk pole otsejooneline masendaja-depressor (ega õnneks ka mitte tarbetu ilutseja või šokeerija), aegajalt ta harrastab naeru läbi pisarate, ent üldiselt on see paberilt vastukõlav tekstivoog üks vaikne maailm, mutrike argimasinavärgis, reaalsuse alasti kistud kuningas. (Aga kui tahad tähelepanu äratada, ütle “türa” ja inimesed hakkavad kihistama (lk 49), kena, eks.) Kolki luulemina ei püüdle ekstentsiaalsetesse või metafüüsilistesse kõrgustesse, see maailm on pea igale lugejale tuttav. Ja küsib. Melanhooliaravi, lõpetamatu. (Jumal, miks sa mu siia jätsid.)

nime vaev 

Peeter Perse töötas pesumajas. Tema
kolleegid ütlesid alatasa: “Küll Perse triigib!”
ja naersid lollakalt, valjuhäälselt. Seda nalja
tegid nad iga päev paarkümmend korda.
Peeter, kohusetundlik inimene, triikis
tõepoolest. Talle tundus väär minna
suitsupausile või koju, kui töö on veel
tegemata. Tegi nii aastakümneid. Töökohta
ei vahetanud, isegi pensionile ei jäänud
esimesel võimalusel. Kolleegid vahetusid,
naljad ja Peeter jäid püsima. 

Ma tean üht veel kurvemat lugu, aga pole
veel valmis seda jutustama.
(lk 28)

laul hingematvast üksildusest

mängi, rosencrantz, mängi!

puhu pasunal kurblikku viit!

meelita välja kõik

rotid mu hingeurkaist

nagu nils holgeripoeg

uppuvalt laevalt

mängi ennastunustavalt

puhu nagu sa oskaks

lennukaid pööraseid trillereid

anna endast kõik

nagu kasatšoki-jüri

sülita kasvõi pasun täis

proovi vähemalt

lase sõrmedel tantsida

puhu!

kui sa ka flöödi pillad

võta see üles ja puhu

puhu kirglikult

nagu kunstlikku hingamist tehes

puhu nagu jeeriku pasunat

nagu oleks viimnepäev

puhu!

(lk 42-43)

Jüri Kolk – Jää on paksem kui veri (2011)

Need paar luulenäidet pole siinsele kogule just kõige tüüpilisemad, Kolki luulelend on üldiselt põhjalikum (on ka üks proosatsükkel). Aga alfatihane on selle kuu lemmikluuletus, sest nii ongi.

“paar dilemmat 

skinheadi probleem: öösel on
kõik rassid hallid 

piirivalveametniku (Valve Koer)
tööd raskendav asjaolu: öösel
on kõik passid hallid 

laisa perenaise talvine vabandus:
musta tassi öösel ei näe 

seksapiili hüppeline kasv
hämarolekus
öösel on kõik lassid karmenkassid”
(lk 34)

“lumehelbeke, alatasa 

lumivalgeke
tasa tasa
õuna hammustab
tasa tasa 

tervis mühinal
tasa tasa
vitamiinitrall
tasa tasa
miks küll tõrgud maks?
tasa tasa
õunast veel üks amps
tasa”
(lk 96)

“suled tähtsalt puhevil 

teab, mida tahab
palju pekki ja ruttu
alfatihane”
(lk 97)

Jüri Kolk - Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis) (2009)

Üks viimatise Alveri-auhinna nominentidest - ja mu meelest täie õigusega, hea raamat. Kõigepealt muidugi välimus - köide ja kaanekleebise trükk on pärit Pärmivabriku trüki- ja köitekojast.
Raamat ise kuulub laias laastus tollesse Tartu eksp-värki, meenutades kohati Erkki Luuki, kohati Kasparit, mõni asi Harmsi (nt "Seitse" lk 73-75). Aga täitsa oma nägu on ikkagi ka. Mul on selliste tekstidega alati see, et kui asi läheb puhtalt naljaviskamiseks, muutub asi igavaks. Sellised tekstid on enamasti naljakad ja nali on pool kogu asja mõnust, aga kui ma tajun, et see nali pole kirjutajale endale üllatav ja ta on otsekui ette arvestanud, et "siia nüüd panen puändiks sellise nalja", siis ei viitsi. Ma tahaks, et nali oleks kosmiline, natuke (veel parem, kui palju) ebaturvaline, mingi põhimise semantilise läbikukkumise jälg. Tegin väikest arvepidamist tekstide üle ja sain tulemuseks, et kui mul oleks hästi karmid toimetajaõigused, viskaksin siit raamatust välja umbes pooled tekstid, et saada enda jaoks piisavalt kange kraam. Aga eks see oleks üsna subjektiivne ja ei pruugiks teiste jaoks midagi öelda.
Aga minu ideaal-"Barbar Conan" koosneks sellistest tekstidest: esmajärjekorras "Ooper" (lk 12), "Tervis, äkiline ese" (29), "Taevapõdra rahvas 1" (35), "Maailmalõpukohvik" (38), "Koletu kopp" (43), "Herakles kaalub psühholoogikarjääri" (56), "Ripplagi" (66; siin on see eriline juhuslik õnnestumine, et Solarise laevaring annab luuletusele lausa ajastut üldistava nüansi), "Tervisejooksja hajamõtted" (68); ja tippu toestavana tekstid "Suumanlik, loogilisevõitu jada" (17), "Tähenduslik" (18), "Hernepõllul" (25), "Keelevägi" (40 - aga ainult "lõhnakuusiku" pärast), "Rapuntsel lasi patsi alla" (42), "Pehmeloomuline poees Mephistotelese ainetel" (47), "Karjäära tähtkuju 1, 2, 5" (48-50), "Jõuliselt optimistlik poees" (54), "Magab" (58), "Loomine on kohustus, privileeg" (61), "Luule, raisk, puhub üle välja 2" (63), "Mõrtsuksai" (76), "Statistiline" (82), "Suur Peeter ja Väike Peeter" (90). Ja võib-olla mõned päris lühikesed tekstid täiteaineks veel juurde. See, mis välja jääks, oleks siis vähem pingeline naljatlemine ning niisama udutamine.
Nii et jah, tore raamat. Ega midagi erilist rohkem ei oskagi öelda, kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt sirvin, kui vahel muude asjade hulka väikest ajulühistamist vaja läheb. Kui lisa tuleks, poleks paha, isegi kui tuleks koos muu räbuga.

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kolgi blogi
Kolgi pilt
kirjastuse tutvustus ja esitluse pildid
Mario Pulver
Kivisildniku kiidung
Ivar Sild Sirbis

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2009

Õhtupoolikul tänaseid paberlehti sirvides selgus, et on toimunud vastav nomineerimine. Nimekirja vaadates selgus, et nii mõndagi aasta jooksul lugenud. (Nimekiri võetud siit, sest paberlehe kõiki artikleid teatavasti netist ei leia.)

Jõgeva "Draamapunkt"
Beltrán "La mala vida"
Heinapuu "Inglile"
Kasak "Vaba pattulangemise seadus"
Kolk "Barbar Conan peeglitagusel maal"
Kuusealune "Tegu ja tagajärg"
Meres "Lagunemine"
Randma "Sigaret"
Tasuja "Provintsiluule"

Kahju, et Pokupoeg valikusse ei kuulu.
Kes võidab?
Ise pakuks Kasakut; kui siinse blogi otsinguid vaadata, siis Beltran nopiks feimi ja sulli.

Kihlveokontor avatud 23. novembrini.

---

Nonii, sport võitiski, Jõgeva Tasuja pani kirjandusneitsite võistluse kinni.