Ketlin Priilinn: Liblikasonaat

Raamat, mis pani sisemiselt märatsema.
Probleemiasetus on tegelikult huvitav: noor naine kolme üsna väikese lapsega avastab oma rinnast tüki. 
See osutub pahaloomuliseks kasvajaks. 
Ja samal päeval, kui ta seda oma abikaasale teatab, selgub, et mees jäi tööst ilma.
Lisaks elab nende juures mehe dementne vanaema. 
Kuidas nad edasi elavad, kuidas suhe muutub ja areneb?

Ainult et ... ainult et ... 

Ainult mitte midagi ei juhtu. Mees on enesekeskne mölakas, kes arvab, et naine võiks rohkem teha ja rohkem vaeva näha, raamatu alguses ning töökaotus ja depressioon muudab kõik veel hullemaks. Selle asemel, et olla naisele tugisammas ja abi, hell hool ja valu kandja, on ta phmt veel üks pahur laps, kelle enesereflektsioonivõime olematu.

Naine püüab parimat oma võimete piiril raamatu alguses ja ükskõik kui raske tal on, ükskõik, kui jõuetu, nõrk ja hirmul ta on, ikka ta mõtleb, kuidas laste eest paremini hoolitseda, meest rohkem toetada, olla parem, veel parem, veeeeeeeeel parem.
Ei ole piisavalt hea. 
Mees ei taha mind enam, üks rind lõigati ära - MINU viga ja puudujääk.
Mul on rinnavähk, jäin aias päikest võttes magama ja dementne vanamemm läks väravast välja ja kadus. Paha mina, kuidas ma võisin!
Läksin juttu ajama teise vähihaigega ja olin terve tunni ära - kuidas ma võisin! Pealegi oli see MEES! Abikaasa poleks kindlasti lubanud mul minna, kui teadnud oleks ja ma VALETASIN talle. Paha mina!

Lugesin ja tõmblesin igatepidi. 
Mitte seepärast, et ma poleks Enolas - minategelases - ennast ära tundnud. Vastik oli just seepärast, et tundsin. Ma ka püüdsin üha parem olla - kuni viimaks adusin, et mõtlen täiesti valesti. 
Inimesed ei armasta teisi sellevõrra rohkem, mida paremad nood on. 
Inimesed on sellised, nagu NEMAD on, ja teised inimesed, nende headus ja halbus, mõjutab minimaalselt. 
Hea mees toetaks, hellitaks ja armastaks oma naist sellest hoolimata, millised on tema ja selle naise hetkeolukorrad Eriti toetaks ta teda, kui naisel vähk oleks, jääb ta siis ise samal ajal tööst ilma või ei. 
Ja halvale mehele pole tegelikult õigustust vajagi - mölakas olemine on temas nagunii. 

Masendav on, et Enola ei ootagi midagi paremat. Ei mingeid suudlusi ja kirge nagu filmis. Kui mees korra kallistab, on see juba nii suur ja armas asi, et paneb mõtlema, kas nüüd saabubki suur suheteparanemine ja õnn.
Vahepeal on naisel ka kahtlus, et oh, ta vbla on teisest mehest sisse võetud - sest too on tema vastu lahke ja tunneb huvi selle vastu, mis tal öelda on. Ta ihkab ka inimlikkust, lahkust, hoolitsust - juba natukesegi peale on tal tunne, et see ongi suur armastus.
Aga elu läheb, nagu ta läheb ja Enola läheb oma mehe juurde tagasi.
Normaalne elu. Eesti normaalne elu. Niimoodi elu käibki.

Ja mina lugejana tahaks röökida.
Mis elu see selline on, sellist elu pole mõtet eladagi!
See ei ole halb raamat. Aga moraal on mulle talumatu mitme koha pealt.

Kerttu Lugemispäevik
Mida Heli Luges

Ketlin Priilinn – Enne kui on hilja (2015)

Skandinaavialik kriminaalromaan, mis on täidetud hirmsate kuritegude ja õõvastavate detailidega. Et tegemist “Rebecca Lindebergi sarja 1. raamatuga”, siis on siin mitmeid sissejuhatusi uurijate eraellu – muidugi on tegemist inimestega, kel on olnud lapsepõlves mitmeid raskusi ning kelle pereelu on ühel või teisel moel kiivas. Peategelaseks on Rebecca, kes noorena põdenud söömishäiret (sest isa lahkus ja ema temast suuremat ei hoolinud) ning kes kooliajal kannatas kiusamise all. Aga nüüdseks on ta end saledaks treeninud ja uurijaks õppinud ning kolm kuud politseis töötanud... kui korraga kukub kaela see koletu roim, mida siis raamatu jooksul lahendada püütakse.

Kuid tegelikult mõrvaloost suurt ei kirjutakski, igal juhul on see hirmus. Romaani võiks kergel moel nimetada ka naistekaks – et ikka Rebecca problemaatiline minevik ja keeruline olevik (ka teised naiskõrvaltegelased... neilgi on kuhjaga probleeme nii mineviku kui lähedastega). Niisamuti on Rebecca osaline õnnetus armumisekolmnurgas – temasse on armunud vallaline kolleeg Martin, naine aga abielumehest kolleegi Andersisse (aga kuna Rebecca lapsepõlves on isa pere juurest lahkunud, siis ei kujuta naine ette, et ta lõhuks teise perekonna). Anders ei tea vist midagi, küll aga on Martin kurb, et Rebecca on Andersist sisse võetud, ja Rebecca on kurb, et tal Martini vastu tundeid pole ja Andersi vastu sellised keelatud tunded on.

“Meest nähes läbis Rebeccat nii tuttav värin, ja süda, mis jooksmisest juba niigi kloppis, puperdas nüüd hoopis teisel põhjusel. Kui ta vaid teaks, mõtles naine, mida ta minust siis küll võiks arvata? Aga seda ei pidanud ta küll ealeski teada saama. Rebecca hingas sügavalt sisse ja üritas mõtetega töölainele saada.” (lk 16)

Aga raamatu mõrvalugu on hirmus ja kole ja ropp. Lisaks on koduvägivalda ja muid suhtedraamasid, milles pea- ja kõrvaltegelased vaevlevad. Lapsepõlv! Eks vahel ongi tunne, et seda inimhinge räpasust on siin romaanis kohe... küllaga (samas, olles lugenud mõne teise Priilinna romaani reklaamteksti, siis see nii väga üllatav olegi). Ainus vähegi positiivsema olevikuga tegelane on Anders, aga eks järgmistes Rebecca-lugudes keeratakse temagi elu nässu, seemned on juba selgelt idanemas. Natuke arusaamatu, miks kõrvaltegelastest saab Evelini lugu mingilaadse lahenduse, aga samas Taneli oma jääb poolikuks.

Ent jah, mõrvaga seonduvad saladused on... hirmsad (kas ma olen seda juba öelnud?). Nordic noir eesti moodi.


lugemiselamused