Amal El-Mohtar - Pockets (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Esmapilgul puhtalt teadusliku fantastika valda kuuluv tekst läheb siis ikkagi autori lemmikteema juurde ehk mis on see inimeseks olemine ja kuidas suhestuda teiste inimestega, kahju tegemata. 

Nadia on noor naine, kes ühel hetkel avastab häiriva asja: ta taskutest ilmub välja asju, mis pole tema omad. Kes temaga sellist nalja teeb? Ja miks küll? Sõbrad ei tea sellest midagi, ning pigem tekitab selline küsimus piinlikkust. Aga viimaks räägib ta selle küsimuse olemusest Tessale, kes viib ta seepeale oma töökoha laborisse - et Nadiat kaaluda ja seejärel võrrelda andmeid taskust ilmuvate asjade kaaluga (kuidas ja millest need õieti materialiseeruvad?), et seeläbi mingit teadmist luua.

Mitte et see teadmine neis tekiks, ning viimaks pakub Nadia, et ehk on hoopis tegemist sõnumiga - see mõte tekib ühe ilmunud klaverinoodi asjus. Tessa tunneb raamatukogus töötavat naist, kes oskab mängida noote ning nad viivad paberi talle: kes pistab paberilehe taskusse ja see kaob.

Nojah, jutu lõpuks hakkab siis kooruma see, miks asjad tulevad ja kaovad ning ega selles teaduslikku fantastikat küll pole, pigem ikka inimlikud unistused ja soovid, lähedused selles üksildases maailmas, õnne võimalus ja võimatus.

Amal El-Mohtar - To Follow the Waves (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Tekst algselt ilmunud ühes aurupungi temaatilises antoloogias, ja eks siin ole rohkem kirge kui aurupungist inspireeritud imelist maailma.

Hessa on noor naine, keda on õpetatud vääriskivide abil teiste inimeste unenägusid soovitud suunas muutma (jajah, see kõlab küll rohkem uhhuu kui aurupungi esteetika moodi). Eks töö on huvitav ja samas seda keerulisem - sa pead ju looma usutavat unenäomaailma, seega sul peab olema palju teadmisi erinevatest asjadest. Üks vanem naine soovib näha oma unes merd koos võluva noormehega (kes pole teps mitte ta abikaasa moodi), kuid Hessal puudub igasugune kogemus merega (mis selle üldse võluvaks teeb?) ja seega keeruline unenägu luua. Selle probleemi kallal juureldes näeb ta aga kohvikusse sisenemas pahviks lööva välimusega naist … ja lahendus olemas, ta hakkab neisse unenäokristallidesse peitma oma igatsust selle korraks nähtud naise järele. Ja tõepoolest, kliendid on rahul ning tööd on rohkem kui tarvis.

Mitte et see kuidagi lahendaks olukorda, et ta tahaks sellest naisest enam teada. Hessa otsustab teha tööst vaheaja ning sel ajal naisest endale unenägusid teha. Vale otsus …

Eks siin tekstis on taustal väheke aurupunki ja ehk ka vääriskivide töötlemine võiks kuidagi nii olla, kuid teksti parem osa on ikka kirg ja sellele voolusängi otsimine. Kuniks võimalik.

Amal El-Mohtar - Anabasis (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

See on siis hoopiski kogumiku lühim proosatekst (mitte varem kuulutatud “Wing”) ning eks siin on loo sirgjoonelise jutustamise asemel kõiksugu vihjeed ja pausid. Eks seda võib pidada ulmeks (noh, kasvõi see poolmütoloogine seisundikirjeldus), aga samas loetav ka tavakirjandusliku lühipalana.

Varem avaldatud Tor.com portaalis, eks siis tuleb ikka igasugust draamat. Või noh, ehk on siin rohkem kasutatud autori omamütoloogiat (päritolu ja Kanada). Selliste lühikeste tekstide huvitavaks kirjutamine on ikka väga keeruline, pole siin autoril mingit mänguruumi eksida.

Amal El-Mohtar - A Hollow Play (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Eks siin tekstis on kõiksugu LGBT küsimusi, lisaks veel nö maagilised olendid, kes tahavad enda identiteeti hoopis vabamalt kasutada (või noh, voolavamalt). Loo peategelane on Kanadast pärit kväär Emily, kes ei suuda selles maailmas kuidagi rahulolevamalt tunda. Kodumaal ei tundnud ta end vabalt (kuigi vanemad toetasid ta valikuid, aga ikkagi … ebamugav), seepärast tuli ta Britanniasse, aga London oli liiga suur - kuid Glasgow tundus paras ja seal ka uued tuttavad. Emily kirjutab päevikut oma sünnimaa sõbrannale, aga see on nüüd kadunud, ei vasta kõnedele ning töökohast lahkunud. Töökohas on tekkinud sõbranna Anna, kellega saab vahel igati vabameelne olla - kuni Anna kutsub teda ühte klubisse, kus esineb ka tema polüamoorse suhte üks osapool Lynette Byrd.

Ja Lynette on väga linnulik ja eriline. Ikka väga eriline, nagu Emily järgnevate tundide jooksul avastab - suisa teisest maailmast, kuhu aga lindinimene ei saa naasta. Kui ta just ei tee selleks erilist ohverdust. Emily …

Loos on justkui mitu tahku ühelt poolt see Emily eneseleidmise lugu, teiselt poolt siis kõik see LGBT paine, mis ei lase kvääre piisavalt rahul olla, sest neid ei aktsepteerita sellisena nagu nad on (sest ühiskond, eksole). Ja eks omaette tahk on see fantastiliste olendite teema - nagu takkajärgi selgus, siis pärsia folkloori Peri olendid. Ühesõnaga, kvääri ja eneseleidmisi.

Amal El-Mohtar - Wing (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kogumiku vast lühim proosatekst, kõigest neli lehekülge oh kui kujundlikku tundlemist. Neiust, kel on kaelaketi otsas pisike raamat, ja kes loeb suurt raamatut, mis on täis salapäraseid teadmisi. Ja siis ta kohtab noormeest, kes on neiuga igati ühtekas! Nende saladused …

Lühike tekst, mis põhineb kordustel ja muidugi need paljutähenduslikud hetked ja poosid. Või on see siis kellegi stiili jäljendamine. Nojah, mu jaoks ei hakanud see tekst tööle.

Amal El-Mohtar - And Their Lips Rang with the Sun (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Idamaine fantaasialugu Päikese ja Kuu ainetel ning nende austamisest. Idamaine siis maailma poolest, ka loo jutustaja järgib sellist tehnikat ning eks ka loo lõpus on varuks omad üllatused. 

Tekst on esitatud Päikesekummardajate vaatenurgast, kirjeldades seda preestrinnade kogukonda - sinna on välja valitud eriliste tundemärkidega tüdrukud, keda koolitatakse 14. eluaastani, seejärel 28. eluaastani esitavad nad neljateistkümnekesi igapäevaselt päikesetantsu (sest muidu ju päike ei tõuse). Seejärel ollakse elu lõpuni seal elada (kus on küll igati vaba elu - lihtsalt ei tohi rääkida ega lahkuda).

Aga on üks naine, kes omal ajal visati sealt sõsarkonnast välja, sest … tal tekkis suhe Kuu vennaskonna noormehega. Ja milline patune suhe! Milline hetkeks lahvatav kirg ja milline patu tagajärg kõigile osapooltele. 

Tekst on algul kergelt tüütu, aga siis see kommete kirjeldus on päris pilkupüüdev ning muidugi see lahvatav kirg ning sellele järgnev draama - vaat et lugeja südant murdev.

Amal El-Mohtar - The Lonely Sea in the Sky (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kui nüüd üldse midagi aru sain (peale peategelase ebaadekvaatse oleku), on see tekst omamoodi alternatiivsest eluvormist, seda siis Neptuuni teemantite näol. Mis võimaldaks oma tõmbumiste tõttu justkui esile kutsuda teleportatsiooni võimalust. Ja noh, kui inimesed selle toimimise viisile mingil moel pihta saavad, tekib küsimus, et kas niimoodi saab sellist eluvormi (nagu teemandid) ekspluateerida (umbes nagu lihasöömise küsimus vms).

Või midagi sellist.

Tekst oleks väliselt justkui kõvaulme kõigi oma tsiteerimistega, aga pigem siiski esitatud läbi ühe inimese identiteedi loo - tõsi küll, üsna laguneva identiteedi läbi. Polnud just suurt naudingut tekitanud lugemine, aga samas huvitavalt koostatud, kõik need erinevad vaatenurgad ja saladuste osaline paljastumine.

Amal El-Mohtar - Madeleine (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Lugu naisest, kes on vanemate surma järel osalenud Alzheimeri ravimi testimisel ning kes nüüd näeb igasuguseid nägemusi. Ta psühhiaater (või ikka psühholoog?) tahab rohkem kuulda naise minevikust (jajah, miks on korduvalt juttu emast?), aga Madeleine ei soovi sellest rääkida - sest tema meelest pole seal midagi erilist. Tema tahaks teada, kuidas nende “hoogudega” hakkama saada.

Kuni ta kohtab ühel sellisel “retkel” lapsepõlve kahtlaselt tuttavat tüdrukut. Aga kuidas ta peaks teda tundma? Miks ta tunneb end kõige paremini sellise väljamõeldud sõbra seltsis? Miks Zeinab väidab, et hoopis Madeleine on tema väljamõeldud sõber? Ja miks psühhiaater suunab ta nüüd hoopis haiglaravile?

Ei oskagi öelda, kas see tekst on õieti ulmekirjands, pigem ühe inimliku trauma käsitlemine ja katsed sellest välja tulla. Tundlikult kirjutatud, aga eks sellise teksti lugemiselamus sõltub paljugi meeleolust. Tekst algselt ilmunud Lightspeedi kvääri erinumbris.

Amal El-Mohtar - John Hollowback and the Witch (The Book of Witches, 2023)

Päris lahe lugu lihtsast mehest, kellel on omapärane mure - millegipärast tekkis mõni aeg tagasi ta selga tühik (sellest siis loo pealkirjas olev hüüdnimi). Viimaks läheb ta nõia juurde abi otsima; see on nõus vastumeelselt teda aitama, võttes vastutasuks ei muud kui mehe abi majapidamistöödes. Raviprotsessi käigus peab mees jutustama asjadest, mis tema üllatuseks kaasavõetud seljakotist välja ilmusid - minevikust, mida ta üldse ei mäleta. Aga kui selja parandamise käigus hakkab midagi meenuma, saab meeski teada, miks nõid teda nii vastumeelselt ravib. Sest mees pole olnud just kõige meeldivam inimene.

Ehk siis mineviku avanemine, mis päädib omamoodi lunastuse tee avanemise võimalusega. Selle kogumiku kohta kuidagi väga traditsioonilise moega nõialugu, kahtlemata väga hästi kirjutatud.

Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

 

Pole ammu lugenud romaani, kus oleks peateemaks armastus. Siin seda on, tõsi küll, lühiromaani vormis. Aga milline tõsiselt  ulmeline armastuslugu! Seda nüüd küll ei osanud oodata.

Niisiis, universumi ülemvõimu pärast kisklevad kaks vastandlikku poolust - nö Tehnika ja Loodus. Ajarändude abil püüab kumbki pool oma agentide käe läbi enda visiooni ja tulevikku esile saada ning võitlus on armutu. Kuid selline totaalne konflikt on kummagi poole juhtivaid agente nüristanud ning kui Tehnika poole Punane saab ootamatult sõnumi Looduse poole Siniselt, hakkavad nad omavahel kirju vahetama (viis, kuidas ja kuhu neid kirjutatakse, on muidugi omaette ooper). Sest vaid kaks sellist spetsialisti suudavad teineteist mõista ning kummagi mängu ilu hinnata. Ettevaatlik tunnustav kirjavahetus muutub peagi (aeg on siin raamatus vägagi suhteline) vajaduseks teineteise järele … ning see ei jää vaid nende kahe teada. Üks armastaja peab nüüd olema tööriistaks teise tapmisel.

Pool raamatut olin enamvähem tõsises segaduses, aga noh, siiski jätkasin, lühiromaan või nii ning pealegi üsna suures kirjas. Ja kui see armastus lõõmama hakkas … eks see ole selline … mitte just tavapärane kohtamine ja õhkamine, pigem Romeo ja Julia miskis äärmuslikus variandis. Aga samas läks põnevaks - kuidas autorid sellise asja lahendavad, või milleni nad üldse välja võivad jõuda. Lisaks ka LGBT maik, kuigi see pole kuidagi esirinnas, on lihtsalt kahe hingesugulase teineteise üpris veider leidmine. Ja no muidugi valik lugejale, et kas Tehnika või Loodus, kumbki poole ekspluateerib omapoolselt vägagi mastaapselt ökoloogiat ja ühiskonda (ja saab seeläbi vastaspoolelt samavõrra vastu näppe).

Tegu pole raamatuga, mida võiks kõigile soovitada, küll on aga see hea meeldetuletus, mida võib kirjanduse lugemise abil teha, enda piire avardada või nii.

Amal El-Mohtar - Florilegia; or, Some Lies About Flowers (The Mythic Dream, 2019)

Kui hiljuti sai loetud Pat Murphy üsna head lugu abikaasataimest, kes/mis astub lõpuks vastu oma inimesest, ee, abikaasale, siis seekordne tekst on taimedest tehtud naisest (Blodeuwedd), mis on valmistatud mehele, kes poleks tohtinud sündida. Ja kes viimaks sellise naiseks loodud olendiga abielludes saavutab enamvähem surematuse.

Aga noh, enamvähem surematus tähendab muidugi seda, et naiseks loodus on võimalus abikaasat surmaga ähvardades vabaneda endale pealesunnitud olekust.

Tekst põhineb keldi või kõmri mütoloogial, alusteksti pole muidugi lugenud, aga eks sellegi loo kaudu võib saada mingitki aimu. Kui esimesel lugemisel pani kogetud maailm ohkama, siis ülelugemisel avanes hoopiski päris poeetiline ja rikkalik müüdiilm, kus loodud naise siseilm kaudu näeb päris kaasahaaravat lugu (seda siis tänapäeva moraalist lähtudes). Ja nagu välja tuleb, siis autor on sellel teemal ennegi sulge teritanud (peaks või üle lugema, tol korral jäi küll loost väga hägune mulje).

Amal El-Mohtar - The Green Book (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Sellelt autorilt esimene tekst, mis positiivselt üllatab (tegelikult juba jõudsin ühe positiivse elamuse unustada), sarnaselt Lee jutule pole siin selgeid sabu ega jalgu, oluline on teksti (morbiidne) hingus. Et tegu siis fantaasiamaailmas (padufantasy?) toimuva looga kus ühel raamatul on müsteerilise naise hing. Aga et tegemist on keskaegse hõnguga raamatukoguga, kus ürikute eest kannavad hoolt mehed, siis raamatukoguhoidjatel tekib ikka kiusatus … sellesse naisteksti armuda, kui ta ometigi oma lehtedel nii kenasti vastu kirjutab jne. Aga noh, tegu on omamoodi raamatu-femme fatalega – mis tumedad jõud ja saladused küll ometi surusid vaimu sinna käsikirjalisse ürikusse?

Tegemist on tekst tekstis tekstis (mis on arvatavalt veel muutuv suurus, kuivõrd tekstinaine saab arvatavalt endal leiduvat teksti … muuta?), kus siis kirjeldatakse leitud arhiiviürikut, mille on ümber kirjutanud seda ürikut kunagi uurinud raamatukoguhoidja, et kirjeldada kellelegi seal ürikus leiduvaid erinevaid tekste. Ehk siis tekst tekstis tekstis, kus see „tekstis tekstis“ osa on õige avali piiridega nähtus.

Lugu pole arvatavalt laiatarbekaup ja on eelkõige sobilik oma lugemiskogemus võimalikuks avardamiseks – mis ei saa muidugi toimuda vastu lugeja tahtmist. Eks siin on vähe Eco „Roosi nime“ hõngu, aga seda küll enam fantasy võtmes. Huvitav kogemus.

Amal El-Mohtar - Seasons of Glass and Iron (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 11, 2017)

Kolmas lugu järjest sellest antoloogiast, millel on LGBT maik juures - tõsi küll, vaieldavamal kujul kui Kiernani ja Milleri puhul. Ühtlasi pean sõnu sööma, see El-Mohtari lugu on palju mõistetavamalt nauditav kui eelmised kogemused selle autoriga.

Tekst pärineb hiljutisest muinasjutuainelisest antoloogiast “The Starlit Wood”, ning… päris põnevalt on loodud maailm, mis tõukunud traditsiooniliste muinasjuttude varasalvest. On kaks naiskangelast, kes meeste pärast peavad tegema asju, mis pole neile just mõnusad - üks peab läbi kandma seitse paari rauast saapaid (et ta mees saaks paremaks; eks naine mõtleb, et muidu ikka pakutakse seitsmepenikoormasaapaid vms, aga temal siis… rauast). Teine kangelanna peab seisma liikumatult klaasist mäe otsas, kuna ta on liiga ilus ning isa ei soovi tema eest poolt kuningriiki loovutada - no neiu saaks mees, kes suudaks täisrelvis sinna klaasist mäe tippu ronida ja kellele saaks siis neiu õuna loovutada (kuid samas ei tohi ta end liigutada); igasugu kosilasi tungleb selle mäe ümber, aga kellelgi ei õnnestu kaugele ronida. Nojah, aga see raudsaabastega naine satub aga udus ekseldes sinna klaasmäe tippu, ning kui nad üksteisele lugusid vestavad ja lähedaseks saavad, tekib neil mõte, et äkki võiks oma needusest vabaneda.

Tekst on mõneti keeruline ja ei saa öelda, et oleksin seda igati mõistnud, kuid igal juhul tundub tegemist olevat intrigeeriva looga, mis käsitleb üsna huvitavalt ja feministlikult muinasjuttude mitmeid ebainimlikumaid külgi. Põnev värk ja soovitav lugemine veidrama kirjanduse lugejatele.

Amal El-Mohtar - A Tale of Ash in Seven Birds (The Djinn Falls in Love, 2017)

Selle loo puhul ei osanud ma viimaks muud peale hakata, et kui olin selle viie leheküljelise teksti kaks kord läbi lugenud, asusin vaatama, mida Goodreadsi lugejad arvasid (ning sellist pattu, et enne postituse kirjutamist vaataks teiste arvamusi, no seda on ehk seni paar korda juhtunud). “Arusaamatu, poeetiline, vaimustav, lummav” jne. Ühesõnaga, minu kultuurikogemusest välja jääv tekst, mille puhul rakendub mõttelaiskus ning ei viitsi mitte ära kobida (jajah, nagu Scalzi raamatu puhul avastasin, olen mandumas seiklusulme lugejaks).

Ühesõnaga, lugu siis sellest, kuidas džinnivaim põgeneb võlurahva eest, kasutades selleks erinevaid linde (näiteks varblane, kormoran, vares, öökull, koolibri), et lõpuks fööniksina lahvatada. Nojah, üürike tähetund, parem õudne lõpp kui lõputu õudus või siis live fast, die young. No selline oleks küüniliselt antipoeetiline tõlgendus sellest kaunist muinasloost, mis arvatavalt võib kaunistada nii mõndagi järgmise aasta parimate lugude antoloogiat. Sest, miks mitte.

Karta on, et olen Amal El-Mohtari tekstide lugemiseks liialt tölp inimene, ka esmatutvus selle autori loomega täitis pea puiste tunnetega.

Amal El-Mohtar – Truth About Owls (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lugu, mida otseselt ei ootaks sellisest antoloogiast, aga küllap peaks see illustreerima, et SFF võib olla omal moel poeetiline ja hingestatud ning igati inimlikest probleemidest. Lugu siis sellest, kuidas Liibanoni sõjapõgenikust tüdruk põeb uuel kodumaal Inglismaal identiteedikriisi. Segadus, et kes ta on, millised on ta õiged juured. Ta tunneb endas pulbitsevat mingit jõudu, millel on pigem negatiivne väljund, see põhjustab halba lähedastele – ent samas hoiab klassikaaslasi eemal. Ühesõnaga, igati eksistentsiaalsed probleemid.

Tüdrukus tekitab segadust ka tutvumine keldi mütoloogiaga, mis omaltpoolt justkui illustreeriks seda, kuidas tüdruk end tunneb (öökull, kes on lilledest kokku pandud, ehk siis ebaloomulikul viisil koostatud elu). Eks muidugi võiks mõttes arutleda, kas algklassides õppiv tüdruk saab nii kõrgelennuliselt arutleda ja enda abitust tunda, aga selge see, et traumaatilised kogemused ei voola niisama mööda külgi maha. Aga jah, peale teatud eksootilise võlu on raske sellest loost midagi huvitavat leida.