Maria Jotuni – Armastus (2015)

Igati lugejasõbralik raamat – õhuke, lühikesed lood, palju dialooge. Ja noh, sellega kaasneb tunne, et loed ikkagi klassikat, mitte mõnd romaanilaadset toodet. Raamat on kiiruga loetav... aga lood pole niisama lihtsad (kui, siis sutike följetonlikud on “Armastus” ja “Maanteel”, ehk nö asjalikud lood paariheitmisest). Armastus ja äng ja kahetsus, õhulossid ja loobumine, ehk ka meelehaigus. Kogumiku jõhkraim tekst on vast “Maadam Röhelin”, kus kaubeldakse imiku loovutamise ja ta võimaliku suremise maksumuse üle. Jotuni tegelased... neil pole kerge, nende hingedes on ahermaad ja kõledusel ei paista lõppu.

Et siis jah, raamat on naksti loetav, aga ei tasu oodata meelelahutust või meeleülendust, siin on tundeelu varjupooled, mis uluvad või uitlevad argielu kesta all. Ja sutike poeetilisust ka.

laiapea

sehkendaja 

kultuuritarbija 60+

Maria Jotuni – Kõik õige on vastupidav (2014)

Jotuni on tõsine ja moraliseeriv, pole siin suurt ruumi kalambuuride või paradoksidega mängimisele. Ta ütleb, kuidas olla võiks ja peaks, ehk siis aforismides valitseb selline põhjamaine tõsidus. Ja mida aastaid edasi, seda kõiketeadvamaks (ja pikemaks) muutuvad autori mõttelennud. Ent selline humaanne kompromissitus on samas midagi sellist, mida võiks inimlikult austada – pole eputamist ega epateerimist, siin on aus mõte ja hoiak.

“Paljud alandused on meile sama, mis tõkkejooksjale tõkked. Kui jooksjad nendest üle ei hüppa, siis ta finišisse ei pääse. Kui me alandusi ei talu, siis pole me ka elu võistlusrajal õiged võistlejad.” (lk 7) 

“Suure õnne ja suure õnnetuse vahel pole uneleja jaoks eriti vahet. Nad mõlemad on see palavikuseisund, mis vaid tiivustab mõtteid.” (lk 11) 

“Kui õnn on olemas, siis elab see meis. Kui me seda otsime, tuleb otsida iseendast. Selle püüdmine väljastpoolt viib meid vaid petlikele eksiteedele.” (lk 18) 

“Sa võid mind petta vaid korra, seejärel oled sa alati petis.” (lk 21) 

“Kui olen kõik narrused läbi teinud, näen, et olen niisama paljas ja abitu kui vastsündinud laps, ainult palju üksildasem.” (lk 30) 

“Selleks, et isiksusena edu saavutada, peame suutma valetamata vaikida.” (lk 39) 

“Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.” (lk 52) 

“Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.” (lk 54) 

“Noorte põlvkonda kritiseerides ei maksa jätta kõrvale seda põlvkonda, kes need noored kasvatas.” (lk 54) 

“Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.” (lk 57) 

“Kui su elu on just nagu sünge painajalik uni, mille kulgu sa ise ei määra, tuleb sul pingutada, et ärgata, või siis kurtmata vaikida, sest su nõrkuse tunnistajana on maailm halastamatu.” (lk 58) 

“Tugevaim tunne meis (kui vaistudest mitte hoolida) on igatsus. Selle järel armastus, selle järel viha. Seda järjekorda ei muuda mingid olud ja teostumised – ei miski muu kui surnud punktid või kärbunud kohad meie hinges.” (lk 70)