Kuvatud on postitused sildiga Shoshana Zunoff. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Shoshana Zunoff. Kuva kõik postitused

01 jaanuar, 2021

Raamatuaasta 2020: seentaimed remix

 Olen viimased paar-kolm aastat teinud jaanuari alguses Facebookis ülevaate möödunud aasta jooksul loetud raamatuist, kuid kuna ma oma konto (ajutiselt?) kinni panin, siis teeks ehk seekord siin, ja seekord päriselt ka, kuna ma möödunud kord Kolmele küll lubasin nagu midagi kirjutada, kuid lõpuks nagu ei jõudnudki.

Alustuseks – aasta mõjusaim raamat oli kahtlemata Shoshana Zuboffi „The Age of Surveillance Capitalism“, mille mõjul olen mh ka olnud sel aastal rohkem FB-pausil kui FB-s. Zuboffi raamat lahkab üsnagi lihtsas ja arusaadavas keeles jälgimisplatvormide (aka sotsiaalmeedia) mõju inimkäitumisele ja ühiskonnale. Tekst pole küll puudusteta – vajanuks kindlasti põhjalikumat toimetamist ja mõningast kärpimist, mis aidanuks ehk vältida ulatuslikke kordusi, kuid jättis sellest hoolimata selgelt jälje (vt eespool).

Sotsiaalvõrgustike teemat käsitles veel üks selle aasta lemmikuid: Jill Lepore’i „IF/THEN“. See raamat uurib küll sotsiaalmeedia tuleviku all selle minevikku, õieti suisa esiajalugu: seda, kuidas kamp tüüpe üritas arvutiteaduse algaegadel inimhulkade käitumist arvutiga modelleerida, et sel teel ennustada nende reaktsioone valimis- jms reklaamidele. Kui te nüüd mõtlete, et see kõlab nagu „Mad Meni“ maailma tõstetud „Sotsiaalvõrgustik“, siis just seda „IF/THEN“ ongi. Raamatus kirjeldatav Simulmatics Corporation, kurikuulsa Cambridge Analytica omalaadne eelkäija põrus muidugi haledalt läbi (ja ega CA tegevuse edukuseski kõik päris kindlad pole), kuid väga põnevalt. Kindlasti aitab põnevust säilitada ka Lepore’i suurepärane stiil. Väga tahaks seepärast raamatut eesti keeleski näha

Sotsiaalvõrgustike teema lõpetuseks olgu märgitud, et 2020 avastasin viimaks enda jaoks Twitteri, millest on mh saanud suurepärane lugemissoovituste allikas. Ilma selleta poleks ma kindlasti avastanud eelmainitud Lepore’i, aga ka mitte Rebecca L. Spangi, kelle raamatut Prantsuse revolutsioonist parasjagu suure naudinguga loen, kuna see on sisuliselt puhas kultuurisemiootika.

Aga lähme edasi. Eks aasta jooksul sai loetud ka mõni jagu ilukirjandust, kuid Goodreadsi lugemispäevik on selle koha peal päris lünklik – ilmselt põhjusel, et pole viitsinud pooleli jäänud teoseid kirja panna. Ilukirjandusteosed kippusid aga sel aastal (populaar)teaduslikest sagedamini pooleli jääma, kuna elu oli ilma pandeemiatagi paras rock’n’roll ja ridamaja (ka see raamat jäi lõpuni lugemata). Lõpetamata lemmikuid: kahtlemata Lucy Ellmanni „Ducks, Newburyport“ – „Ulyssese“ mastaabi ja laadiga pilt tänapäeva Ameerikast. Natsume Sōseki „I Am a Cat“ – jaapani kassikirjanduse klassika (avapeatükk, mis esmalt ilmus raamatuga sama pealkirja kandva novellina, sai õigupoolest lõpuni loetud, mistap võiks minna arvesse ka läbiloetud teosena).

Loetud raamatute valikust kumab läbi selge küberpungilik liin. Aasta algas William Gibsoniga, kellest kirjutasin ka blogis, mitmes mõttes sarnane oli ka (samuti blogis kajastatud) Hari Kunzru, lõppes aga Charles Strossiga: olen temast varem kuidagi pea täielikult mööda läinud, kui paar juttu välja arvata, ent „Dead Lies Dreaming“ on suurepärane Cthulhu-mütoloogial põhinev meelelahutus, mis sobib pühade perioodi kui rusikas silmaauku: raamat algab nimelt Jõuluvana avaliku hukkamisega, Briti peaministri toolil istub üks vanadest jumalatest ja kõik ajavad taga mingi hullu inkvisiitori koostatud "Necronomiconi" sisuindeksit. Ja edasi läheb ainult hullemaks/paremaks!