Kameron Hurley - When We Fall (Meet Me in the Future, 2019)

 

Kõvaulme või kosmoseooper naisest või muidu inimesest, kes on peale kõiksugu tööotsi erinevatel kosmoselaevadel jäänud maha ühte kosmosejaama, kust ta ei saa enam õieti lahkuda. Elatub nö juhutöödest (mis küll kosmosejaama tingimustes võivad olla õige ulmelised) ning ühel remonditööl litsutakse ta kahe laeva vahel enamvähem laiaks. Surm on küll silme ees, aga tema juurde ilmub üks naine, kes lihtsalt hoiab tal käest ja ei lase juttu rääkides tal teadvust kaotada. Enne arstiabi saabumist see naine kaob.

Tööõnnetuse eest saadav kahjutasu on õige üüratu, aga naine ei lahku, teda on painama jäänud see päästjast naine. Viimaks selgub, et tegu oli ühe litsuva laeva avatariga … See on häiriv, et ta on sissevõetud tehisintellektist, aga ikkagi vajab ta sellega kohtumist. Ja salajaselt missioonilt naasva sõjalaeva avatar ilmubki …

Et siis selline paduulmeline tekst (siiski, tegevus toimub inimeste ja nende erinevate …. kosmiliste edasiarengute seltsis), mille puhul pole õieti aru saada, millega just tegu on. Eks siin võib küsida, et kus on õieti inimese kodu ja koht - sedalaadi ulmekirjanduse võtab seda üsna vabalt või õigemini ei huvitugi sellest.

Kameron Hurley – Citizens of Elsewhen (Escape Pod, 2020)

 

Veidi ootamatu sisuga ajarännulugu - nimelt käivad tulevikust (või siis teksti loogika järgi olevikust) nö ämmaemandate lahingugrupp mingil moel olulisi emasid või lapsi sünnitamistel päästmas. Aga sarnaselt “The Light Brigade” romaaniga, siis need ajarännusööstud pole teps mitte lihtsad aktsioonid ning vajadusel tuleb neid uuesti korrata - mitte et lahingugrupp seda otseselt tajuks; nad suunatakse lihtsalt parandatud teadmistega eesootavast uuesti missioonile.

Aga … järjekordsel missioonil kuhugi esimese aastatuhande Hispaaniasse juhtub nende tee ristuma mingi teise “lahingugrupi” tööga ning missiooni ülesanne muutub. Ning see tekitab küsimusi, et miks nemad teevad valikuid, kes saavad elada ja kes mitte. Dilemmad-dilemmad.

Eks see ämmaemanda värk on huvitav nüke (see selgub alles poole loo pealt), samas aga … jääb see kuidagi sirgjooneliseks konfliktiks (jajah, kes saab tänu neile elada). Eks siin on ka feministlikke noote, kuid need on kuidagi silmatorkavalt esitatud, mis teeb asja vähe igavaks.

Kameron Hurley - Elephants and Corpses (Meet Me in the Future, 2019)

Lugu siis kehavahetajast endisest eriväelasest, kes satub partneriga üsna hapusse olukorda, kui partneri veest õngitsetud õe surnukeha tulevad endale nõudma ta usukaaslased, ja seda õige vägivaldsel moel. Nagu konfliktis ellujääjad teada saavad, kasutatakse partneri õe surnukeha usujuhi uueks „reinkarnatsiooniks“ (kes on samuti kehavahetaja). Olgugi, et partnerid on sügavalt sees laibarüvetusäris, tahab partner oma õe siiski loomulikul viisil maha matta.

Järgneb õige verine kättemaksuaktsioon, kus kehavahetajast peategelane peab muuhulgas enda ja partneri päästmiseks uue laiba leidma.

Nagu jutukogu eessõnast selgub, olen varem lugenud selle peategelase järgmist lugu „The Fisherman and the Pig“, mis paigutub hoopis hilisemasse aega (muidugi, kehavahetajale on aeg suhteline mõiste jne). Et pealkirjas on mainitud elevanti, siis eks kättemaksuaktsiooni põhjustas osaliselt seegi, et need usujüngrid tapsid partnerite lemmiklooma minielevandi (nii nagu hilisemas loos on kehavahetaja lemmikuks siga – elusolendisse kiindumine aitab inimesena püsida!). tempokas ja verine tekst, see kehavahetusvärk on vähe … õudustäratav.

Kameron Hurley - The Women of Our Occupation (Meet Me in the Future, 2019)

Ehk oleks võimalik seda lühilugu nimetada feministlikuks: ühiskond satub võõrvõimu okupatsiooni alla, aga okupeerijateks osutuvad naised. Vastupanuliikumiste eri vormid surutakse jõhkralt maha ning eelkõige kannatavad selle all mehed. Kuniks siis okupatsioon jõuab ühiskondliku olukorra nö normaliseerimiseni – elu tahab elamist, eksole.

Lugu on jutustatud noore poisi vaatepunktist, kes siis püüab perega kohaneda uutes oludes. Ühelt poolt tunned lugejana muidugi kaasa pere kannatustele (sest eks nemadki saavad vastu pead), kuid teiselt poolt – milline see okupatsioonieelne ühiskond õieti oli? Hurley ei jutusta seda just puust ja punaselt, nö didaktilist võrdõiguslikkust jutustades, vaid kuidagi … huvitava kiiksuga. Või noh, kui „huvitav kiiks“ võiks muidugi olla okupeeritud kogukonna kannatuste kirjeldamine; aga samas see sugudevahetus on huvitav nüke: miks peaks naistest koosneb sõjavägi teisiti käituma?

Kameron Hurley – The Light Brigade (2019)

Romaan tulevikumaailmast, kus riikide asemel valitsevad Maad erinevad suurkorporatsioonid, mil on väga suur kana kitkuda Marsil asuva inimkolooniaga, mis paistab tahtvat Maad endale anastada. Korporatsioonid (või noh, osa neist) asuvad Marsiga võitlema.

Peategelane on naine, kes ühineb tema maad valitseva korporatsiooni sõjaväega – ühelt poolt seetõttu, et kätte maksta Sao Paolo maalt pühkimise eest (kus asusid tema lähedased), teiselt poolt tahab ta saada korporatsiooni kodanikuks, kel oleks mingeidki normaalseid kodanikeõigusi. Sest kes pole kodanik, on enamvähem teoorja staatuses või lihtsalt õigusteta inimprügi.

Marsiga võitlemiseks kasutatakse erilist viisi, kus transporditavad lahustatakse valgusosakesteks, et siis see sihtkohas materialiseeruks – mis pole muidugi 100% töökindel meetod. Ja nagu kangelanna peale karmi väljaõppe läbimist sõjategevusse sattunult avastab, kaasneb tema puhul valguses rändamisel veidrad ajasrändamise juhtumid, mis paiskab ta erinevatesse konfliktidesse, kus ta iseenesest on osalenud – kuid jah, kasvõi sõjakaaslasedki on seetõttu erinevad ning vastik on ette teada, kuidas keegi surma saab vms (mitte et iga nö missiooniga kaasneks ajarännak). Ühtlasi avaneb seetõttu teadmine, kuivõrd masendav on selle konflikti lõputu kestmine … ja mis on selle sõja tegelikud põhjused. Hullumiseni viidud kangelanna püüab viimaks asuda sõda lõpetama, seda enam kui ta kuuleb teiste samasuguste ajas segipaisanute juhtumitest.

„At least I had my own squad near me. Unless something happened that I didn’t understand, it was possible we’d live through this one. Unless that wasn’t how it worked. This time-shifting shit was a pain in the ass.“ (lk 245)

Romaan on õige vägivaldne, kalk ja küllaltki poliitiline, mis konservatiivsema maitsega lugejatele oleks vast vastukarva (marslased on kuradi sotsialistid või koguni kommunistid, hehe). Kõik see korporatsioonide ülemvõim ning sellele vastuhakk; eks sellele vastukaaluks on see ajarännutemaatika ja muidu üleüldine militaarne õhkkond. Romaan on igati normaalne lugemisvara, aga mitte just meeliavardava mõjuga.

Teos põhineb samanimelisel lühilool (algselt ilmunud Lightspeedis), romaan on muidugi palju põhjalikum … aga ka veidi teistsuguste rõhkudega.

Kameron Hurley – The Light Brigade (Meet Me in the Future, 2019)

Kes ei viitsi Hurley samanimelist romaani lugeda, saaks siis hakkama hoopis lühema jutuga (näiteks Lightspeedi lehelt), igal juhul jõuaks loo enamvähem sama lahenduseni.

Romaan jutustab toimuvat muidugi pikalt-laialt lahti (nii alustab romaani väljaõppelaagri kogemuse pikk lahtikirjutamine, mis venis minu meelest liialt põhjalikuks – jutus minnakse sellest mööda enamvähem paari lausega); aga suurim erinevus on siis selles, kuidas peategelane nö vabadusvõitlejaks hakkab, see on lahendatud teisiti, siin on korraga deja vu roosiga, millest siis areneb edasi see ajarännu märguande värk. See on muidugi kiirem ja poeetilisem lahendus kui romaani aeglaselt lahtirulluv mõistatus eri ajahetkede elavate ja surnutega, mida peategelane siis raskustega lahendab. 

Ja noh, kui romaan on selgelt LGBT (mitte et see tolles ajas kuidagigi eriline oleks), siis lühijutus jääb see teema tagaplaanile või minusugusele lugejale õieti märkamatuks. Rääkimata peategelase vanematest ja vennast ja julgeolekuohvitserist, neist pole jutus märkigi – mistõttu see sõjaväkke astumine pole siin niivõrd dramaatilise põhjaga.

Nojah, vaikselt kisub juba romaani sõlmpunktide ülesloetlemiseks, mis võiks võimaliku lugemiselamuse rikkuda. Seepärast, aitab.

Kameron Hurley - The Fisherman and the Pig (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Lugu räägib sea ja mehe sõprusest. Läks vanamees elama uude külasse, nägi siga tapamajast pagemas ning ostis selle lihunikult endale. Ja lasi vabaks. Noor notsu jäi mehe juurde, käis temaga kalal ja oli muidu üksindust otsivale vanamehele vahvaks kaaslaseks.

Mees otsis üksindust seetõttu, et ta oli tagaotsitav. Tagaotsitav oli ta seetõttu, et ta oli olnud eksperimentaalsõdur, kellesarnased olid nüüdseks enamvähem hävitatud. Eksperimentaalsus seisnes selles, et tal oli võimalik surmahetkel … mõne lähedalasuva värskelt surnuga keha ära vahetada, ning nii uuesti ellu ärgata ja edasi võidelda (sellest ka siis nimetus „body mercenary“ või sõimusõnana „corpse mercenary“). Väga tülikas võime, nagu sajandite eest avastati.

Loo traagika siis selles, et ta peab taaskord kehasid vahetama ja küsimus tekib, kas siga oma vana sõpra uues kehas ära tunneb. Rõhk on sõnal „traagika“, eksole.

Tekst on tuntavalt ulmeline – seal planeedil on näiteks kaks päikest ja muidu ajamõõde ja kõiksugu tehnikasaavutused –, aga samas on tuntav rõhk ka igavikulisel läheduse teemal. Loo peategelane on positiivne vaid seetõttu, et ta loo toimumise hetkel pole miski surematu tapamasin (noh, ei hakka spoilerdama), vaid otsib endale paratamatult ajutist rahu (sest ta on tagaotsitav, eksole). Kasvõi seaga. Või noh, eks küsimus seegi, et kas sellisel disainitud monstrumil võivad olla tunded ja inimõigused. Mingil moel sentimentaalse tooniga tekst (ikkagi sõprus!), aga siiski huviga loetav.