Friedrich Dürrenmatt – Kreeklane otsib kreeklannat (1969)

See on siis näide, milline võis olla ühiskonnakriitika viiekümnendatel aastatel. Et kapitalism on kole ja inimsuhted peavad põhinema aususel jne, või midagi sellist. No et siuke lugu, et tagasihoidlik ja süüdimatu ametnik otsib korraga ajalehe kaudu naist. Vastab naine, kelle minevikku teavad kõik peale keskealise kosilase. Noored kihluvad otsekohe ja järgmine päev elab kosija üle peadpööritava tõusu ühiskonnaredelil – naise rahulolevad kliendid osutavad endisele kurtisaanile teeneid, tänuks või nii; respekt tabab meest kui haamrilöök (ja saame ühtlasi näha, milline segadus on kapitalistlik ühiskond, vist). Pulmatseremoonial avanevad mehe silmad ja ta põgeneb ummisjalu kirikust. Kui ta ajapikku mõistab, et enesetapp pole lahenduseks, on ta valmis meeleheitlikeks tegudeks. Aga läheb natuke teisiti.

Tegemist on minu arvates nüüdseks igati igava tekstiga – no kui muidugi huvitab vanamoodne kapitalismikriitika, siis ehk tasuks lugeda, aga Dürrenmatil on tõepoolest ajatumaid tekste (jajah, tegelt on see raamat hulga mitmekesisema ülesehitusega kui siin napilt kirjeldatud). Pole ime, et pool suve kulus selle trükise leidmiseks. Ja millised amoraalsusi sai ometi oodatud. Milline ootuste purunemine!

eks näe

Friedrich Dürrenmatt – Romulus Suur (1968)

“TULLIUS ROTUNDUS: Majesteet! See on sõnum, mis pöörab maailma pahupidi!
ROMULUS: Sõnumid ei pööra iialgi maailma pahupidi. Seda teevad faktid, mida me kahjuks muuta ei saa, sest nad on siis juba sündinud, kui saabuvad sõnumid. Sõnumid ajavad maailma ainult ärevile, seepärast tuleks neid katsuda võimalikult vältida.” (lk 14)

Tegemist pole just surematu näidendiga, aga kergeks lugemiseks sobib igati – et kuidas siis viimane Rooma keiser Romulus järjekindlalt 20 aastat püüdis Rooma impeeriumi hävitada. Ja noh, pensionile ta saadetakse.

“CAESAR RUPF: Ma võtan asja kainelt ja tean, et Rooma konsevatiivsed ringkonnad on pükste vastu, nagu ikka, kui midagi uut hakkab paistma.
ROMULUS: Kus algavad püksid, seal lõpeb kultuur.” (lk 26)

Komöödia toimubki keisririigi viimasel ööpäeval, küll müüb keiser veel viimast vara, küll püütakse talle korraldada atentaati, küll tuleb võidelda tütre Rea õiguse eest armastada, küll peab ta vaeva nägema keisririigi germaanlaste käest päästmise viimaste plaanide tõrjumisega. Ühesõnaga, humaansus on tore, olgem eelkõige inimesed ja seejärel kodanikud. Germaanlastele on see tükk vast päris lõbustav.

Aastaid tagasi on sellest väga hea telelavastus tehtud.

“REA: Aga isamaad peabki ju ometi rohkem armastama kui kõike muud maailmas?
ROMULUS: Ei, teda peab vähem armastama kui inimest. Eelkõige peab oma isamaad umbusaldama. Keegi ei saa kergemini mõrvariks kui isamaa.” (lk 52)