Julia Ostapenko - Pool tuubikest veidrat õnne (Viimase sõja viimane sõdur, 2022)

 

Lugu allohvitserist, kes ei soovi oma elu ohverdada mingi planeedi asunike päästmise nimel. Kahetsusväärselt on selgunud, et planeet polegi nii elutu ning selle eksootilised eluvormid (avastamise järgselt kaitse all) ei soovi inimestega koos elada. Mistõttu need ongi sealse kaevanduskompleksi enamvähem vallutanud, jättes ellujäänud asunikud lõksu kaevandusse. 

Sõjavägi saadeti siis kohale, sest noh, peagi on tulemas valimised ja soositud kangelasele mõjub kõiksugu kangelaslikkus hästi. Käsk on käsk ja allohvitseri vastuhakust hoolimata tuleb päästmine ellu viia. Nagu selgub, on olukord hullem kui mässaja arvas … ja omakorda järgneb halb üllatus halvale üllatusele. Igati jama värk.

Teine tutvus Ostapenko loomega, on ehk vähe sirgjoonelisem ulme kui eelmine tõlge.

ulmekirjanduse baas

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad (2021)

 

Juhtus selline õnnetus, et enne raamatu läbilugemist jõudsin silma peale heita Sulepuru arvamusele selle teose kohta ning sealt loetuna kinnitus ajju “poisteka” silt. Ja nii ongi, see siin on ikka üsna 20. sajandi traditsioonides seikluslik ulmekirjandus ehk kuidas loodritest noormeestest saavad seiklevad mehed. Tuleb tulnukatega lahingut lüüa! Ja noh, avastada vastassoo võlud (autor jääb küll kenasti diskreetseks ning ei kirjelda musitamisele järgnevat).

Aga jah, adrenaliin on siin pidevalt põhjas ning võitlus tulnukatega muutub üha lootusetumaks: kuid esialgu üsna tühikargajatest noormehed sirguvad (läbi mitmete elustamiste) meesteks! Sümptomaatiline seegi, et vaid kambavaim on see, millele saab loota; valitsev riigikord keerab ikka jamasid kokku - isegi, kui sa sellele meeletult kasulik oled.

Romaani vast leidlikuim lisandus ongi see tulnukatelt üle võetud elustamisprotsess: üks asi on see, et ajuskaneeringuga on sind võimalik talletada, teine aga biomassi kasutamine elustatava olendi loomiseks. Ja biomassiks sobib pea kõik bioloogiline, mis omakorda viib ehk huvitavate probleemideni, juhul kui Tänav peaks seda maailma edasi kirjutama, sest noh, kui inimene koosneb nii inimeste, taimede kui ollustest (nagu see oli Kahe Margarete lõpupäevil), siis võiks lõppkokkuvõtteks sealt geneetiliselt midagi õige võõrast või väärat sellest välja kujunema hakata (samas, kui mälu ei peta, siis “Saladusliku Tsaari” maailmas oleks midagi sellist juba käsitletud?). Järje jaoks on siin ikka mitmeid lahtisi otsi, sest Pluutol juhtunu ei jõua tegelaste jaoks kuidagi laiemasse konteksti (muidugi, miks peakski, laiemast kontekstist saigi vaid aimu piraadikapteni suu läbi; tegelased olid vaid etturid). 

Ühelt poolt … kuidagi vanamoeline maailm, teiselt poolt … igati seikluslik lugu. Kui võrrelda seda romaani teise hiljuti loetud YA-maigulise  raamatuga, siis Tuuli Tolmovi “Põhja Nõid” on vast kaalukam ja omapärasem. Igal juhul, mainimata ei saa jätta sedagi, et Lummuri kirjastus saatis selle raamatu (jumal küll, kolm inimest on märgitud sisutoimetajaks ja ikka nii palju trükiapsakaid jäi sisse - kuskil küll autor nagu märkis, et trükikotta läks vale fail).

“Mina tulin siia ka ise, vabatahtlikuna, mõtles Paul. Kas ma kahetsen seda praegu? Ta mõtles pikalt, kuid isegi siin surnute ja haavatute kõrval ei tahtnud ta öelda “jah, kahetsen”, ei, ta ei kahetsenud midagi, see kõik meeldis talle. Ta oli tulnud, ta oli siin maa all võitnud neid värdjaid ja see oli hea tunne. Küllap ma siis kahetsen, kui laman laseripõletusest sulava nahaga ja valud on sellised, et oskan ainult surma anuda, mõtles Paul. Seni aga - ei, kindel ei, ma ei kahetse, sest lahingus - erinevalt Jennsenist - tundis Paul end hästi. Mingi hasartne külmus haaras ta mõistuse endasse ja kuigi keha võis higistada või väriseda, siis mõtted muutusid selgeks ja kiireks. See ei olnud arvutimäng, see oli midagi mängust etemat, see oli võitlus surma peale, mis pani kogu ta keha möllama ja elama. Kuni tema jäi võitjaks, tahtis ta seda teha.” (lk 156)

reaktor

sulepuru

ulmekirjanduse baas

Kameron Hurley – The Light Brigade (2019)

Romaan tulevikumaailmast, kus riikide asemel valitsevad Maad erinevad suurkorporatsioonid, mil on väga suur kana kitkuda Marsil asuva inimkolooniaga, mis paistab tahtvat Maad endale anastada. Korporatsioonid (või noh, osa neist) asuvad Marsiga võitlema.

Peategelane on naine, kes ühineb tema maad valitseva korporatsiooni sõjaväega – ühelt poolt seetõttu, et kätte maksta Sao Paolo maalt pühkimise eest (kus asusid tema lähedased), teiselt poolt tahab ta saada korporatsiooni kodanikuks, kel oleks mingeidki normaalseid kodanikeõigusi. Sest kes pole kodanik, on enamvähem teoorja staatuses või lihtsalt õigusteta inimprügi.

Marsiga võitlemiseks kasutatakse erilist viisi, kus transporditavad lahustatakse valgusosakesteks, et siis see sihtkohas materialiseeruks – mis pole muidugi 100% töökindel meetod. Ja nagu kangelanna peale karmi väljaõppe läbimist sõjategevusse sattunult avastab, kaasneb tema puhul valguses rändamisel veidrad ajasrändamise juhtumid, mis paiskab ta erinevatesse konfliktidesse, kus ta iseenesest on osalenud – kuid jah, kasvõi sõjakaaslasedki on seetõttu erinevad ning vastik on ette teada, kuidas keegi surma saab vms (mitte et iga nö missiooniga kaasneks ajarännak). Ühtlasi avaneb seetõttu teadmine, kuivõrd masendav on selle konflikti lõputu kestmine … ja mis on selle sõja tegelikud põhjused. Hullumiseni viidud kangelanna püüab viimaks asuda sõda lõpetama, seda enam kui ta kuuleb teiste samasuguste ajas segipaisanute juhtumitest.

„At least I had my own squad near me. Unless something happened that I didn’t understand, it was possible we’d live through this one. Unless that wasn’t how it worked. This time-shifting shit was a pain in the ass.“ (lk 245)

Romaan on õige vägivaldne, kalk ja küllaltki poliitiline, mis konservatiivsema maitsega lugejatele oleks vast vastukarva (marslased on kuradi sotsialistid või koguni kommunistid, hehe). Kõik see korporatsioonide ülemvõim ning sellele vastuhakk; eks sellele vastukaaluks on see ajarännutemaatika ja muidu üleüldine militaarne õhkkond. Romaan on igati normaalne lugemisvara, aga mitte just meeliavardava mõjuga.

Teos põhineb samanimelisel lühilool (algselt ilmunud Lightspeedis), romaan on muidugi palju põhjalikum … aga ka veidi teistsuguste rõhkudega.

Kameron Hurley – The Light Brigade (Meet Me in the Future, 2019)

Kes ei viitsi Hurley samanimelist romaani lugeda, saaks siis hakkama hoopis lühema jutuga (näiteks Lightspeedi lehelt), igal juhul jõuaks loo enamvähem sama lahenduseni.

Romaan jutustab toimuvat muidugi pikalt-laialt lahti (nii alustab romaani väljaõppelaagri kogemuse pikk lahtikirjutamine, mis venis minu meelest liialt põhjalikuks – jutus minnakse sellest mööda enamvähem paari lausega); aga suurim erinevus on siis selles, kuidas peategelane nö vabadusvõitlejaks hakkab, see on lahendatud teisiti, siin on korraga deja vu roosiga, millest siis areneb edasi see ajarännu märguande värk. See on muidugi kiirem ja poeetilisem lahendus kui romaani aeglaselt lahtirulluv mõistatus eri ajahetkede elavate ja surnutega, mida peategelane siis raskustega lahendab. 

Ja noh, kui romaan on selgelt LGBT (mitte et see tolles ajas kuidagigi eriline oleks), siis lühijutus jääb see teema tagaplaanile või minusugusele lugejale õieti märkamatuks. Rääkimata peategelase vanematest ja vennast ja julgeolekuohvitserist, neist pole jutus märkigi – mistõttu see sõjaväkke astumine pole siin niivõrd dramaatilise põhjaga.

Nojah, vaikselt kisub juba romaani sõlmpunktide ülesloetlemiseks, mis võiks võimaliku lugemiselamuse rikkuda. Seepärast, aitab.

Yoon Ha Lee – The Battle of Candle Arc (Hexarchate Stories, 2019)

Jedao viimane kangelasteg enne Hellspin Fortressi … massimõrva, ja eks siit saaks välja lugeda mitmeid ettekuulutusi Heptarchate’ga suuremast mõõduvõtmisest. Tekst on järjekordsest võimatust missioonist, kuhu Jedao saadetakse tuld kustutama – ja võimalusel hereetikuid hävitama. Ainult et jõudude vahekord on vägagi Jedao lahingugrupi kahjuks … kuid vana rebane leiab ikka võimalus, millega hereetikuid segadusse ajada. Selleks võtab ta kasutusele Rahali nö tsiviillaevastiku, mis peab siis esinema Keli lahinguformatsioonis, ja sellega vaenlast peibutama haavatavat lahinguformatsooni kasutusele võtma.

Aga jah, see on siis viimane lahing enne Jedao segikeeramist, eks seda illustreerib ta tervislik olukord ja mentaalne jõukatsumine Rahali esindajaga, kelle riigitruu nägemus Heptarchate’i toimimisest on õige erinev Jedao pehmemast nägemusest. See tekst on päris oluline lisandus triloogia sündmustikule – kasvõi sellega, millised ambivalentsed suhted on Kelil Heptarchate / Hexarchate kontseptsiooniga. Mida peavad normaalseks nö reamehed, ja mida kõrgema kategooria ülemused.

Mis mõlemal puhul võivad olla lihtsalt põrguteeks hereesiasse.

Miikael Jekimov – Õnnepäev (Tuumahiid 4, 2018)

Militaarulmesse kuuluv jutuke leiutaja-õnneotsija Eduardist, kes vajab heaolu leidmiseks kiipi, millega käivitada enda kokkuklopsitud taktikadroid. Selle nimel ta kammib siis lahinguvälju, et langenutelt ja mahajäetud sõjatehnikalt nänni leida, mida siis hiljem mustal turul maha müüa. Töö pole just meeldivate killast, aga eks inimene harjub paljuga. Lõpuks tundub, et vajalik kiip on käeulatuses … ainult et võõrastes kätes, ning need ei taha mingil moel kiibist loobuda.

Tekst pole teab mis ilmaime, pigem võib seda võtta autori harjutamisena kirjandusliku vilumuse omandamiseks. Nii on kulunud kõvasti auru keskkonna loomisele, kõik see sünkmorn kauge planeet ja raipejaht ja tulnukad ja lõputud konfliktid.

Tekst pole puhtalt angloameerika traditsioonis toode, nii on siin ihaldusobjekti hellitusnimeks Sampo. Võib muidugi mõelda, kas selle Eduardi edasisi seiklusi võiks kirjutada (või on seda tehtud?), noh, militaarulmet pole kunagi palju.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

Lew R. Berg „Reekviem Galateiale“. Fantaasia (2004); Adena Sepp „Elu pöördelised hetked“. Ersen (2017).

Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.

***

„Reekviem Galateale“

„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“

Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.

Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.

Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.

’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...

’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.

Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)

Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.

***

„Elu pöördelised hetked“

„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“

Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).

Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk.  Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased. 

Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.

Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.