Brigitta Davidjants: Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

Kuidas kirjutada mälestusteraamatut, mis ei oleks heietav, rahulik ja malbe? Esiteks on vaja mälestusi, mis ei oleks heietavad, rahulikud ja malbed. Teiseks ei tohi ise olla heietavat sorti inimene, kes rahulikult ja malbelt minevikule tagasi vaatab. Ja kolmandaks on hea mõte kirjutada mälestused üles juttudena, mitte ühe pika loona.

Raamat on energiline ja elus, vahepeal valus ja õudne - "see nägu kirstus - seda ei olnud enam" - vahepeal nii täpselt minu oma mälestustega haakuv, et natuke hirmus.
Mäletate, Tallinna vanalinn oli kunagi logu ja lagunev, aga samas meie enda oma, kodune, trepikojad lukust lahti ja läbi iga kümnenda maja mõni salakäik ühelt tänavalt teisele, kuigi ühtegi tänavat ei viinud? Mäletate?
Rasvapirukaid, šokolaadiservaga vahvleid, pildiga nätse?
Kuigi mina tundsid huvi nende vastu, kust sai pisikesi, kolme pildiga  Donaldi koomikseid.
Mälust tuli välja isegi teadmine, kuidas see näts maitses ja lõhnas.

Sedasorti raamat.

Kogu aeg tundsin samas rütmis. Jajah, Armeenia kogukond, ahaa, see armeenlaselt kunstnik, kelle ateljees käisime, kui kunstiajaloo tunniks oli vaja mingit näitusest kirjutada, oli ta isa hea tuttav ... Jah, Karu tänava ühikas, minagi olen seal kuukese elanud, ema oli õppejõud ja oli vaja. Jah, Mustamäe. Jah, trollid - RIP trollid! Ainult viimane lugu on kuidagi teistsugune. Võõras. Vat ilusa tädi Lilianaga pole mul mingit seost. 

Mälestusteraamatu asi on mälestusi äratada, eks? Nii õhuke raamat, aga ühest küljest täiega ärkasid ja teisest: huvitav oli jälgida autori kujunemislugu. Et missugusest tüdrukust sai eksi seltsis lahutuse ajal ohjeldamatult naerev noor naine ja siis "Olge ometi vait!" mõtlev ema, kes sisemise oige saatel ikkagi lahket juttu ajab. 

Igas loos antakse natuke isemoodi pilti, natuke teise nurga alt, oo, kui palju tahke on inimesel! Isegi nimed ei ole väga muudetud. No mis see Danieljants muud on kui Davidjantsi piiisut muudetud versioon?

Küllap lood ikka üsna päris elukogemustest räägivad. 

Sirp
Lugemissoovituse blog
Looming
Brixie blog
Lugemiselamused
Vikerkaar
Triinu raamatublogi
Postimees
Kirjakoi
Loteriis varem
Raamatukoi lugemislood
Sulepuru
Sepikoja sepitsused

Berit Petolai: Hele, tuisklev ja nimetu

Selle koguga jäin ma hätta. 
Sest see on hea. 
Ma ju tunnen ära, kas sõnad on ausad. Ma näen ju ära, kui ehedalt kujundid mängivad. Ma loen ja saan, kuidas luulekogu mina ja loodus on üks, iga karu ja ämbliku, iga tiigi ja taevatooniga üks, ja samas oma emade, õdede, tütarde ja maaga üks. Ei valeta, ei lähe eksi, ta ongi.
Neis loetud sõnades on ainult piisake valu. On taevatäis headust, hellust ja usku, maapõue sügavust, maapinna püsivust ja kandvust - aga valu nii vähe, et peaaegu ei maitsegi teda.

Mina muidugi tunnen maitsest ära, sest oi, valu maitsega olen kaugelt liiga hästi tuttav, ja kasvõi terakene siin või seal annab erilise nüansi. 
Kuid valu on siin nii vähe, et loetu maitseb võõralt.

Ma näen, et on aus. 
Nii tore on teada, et kuskil kellegi jaoks on olemas selline maailm, selline armastus, sellised ööliblikad, sajuhood, koerad, hundinuiaebemed, küttepuud, mööduvad kuud, mööduvad aastad, pisikesed varbad, pehmed lapsepihud - ja headus jääb.

Lihtsalt ... mina olen teistmoodi loom. Tunnen ära emaolemise jõu ja õhu kirgasheleda maitse, maiööd ja raudahjud. Aga minu sees elab see teistmoodi, põimub hoopis teistmoodi. Seal, kus Petolail on hellus ja vägi, rõõmujõgi ja soojusmägi valukübemega sehen, on minul kannatuste kosk, milles helgib päikesehelk või kus tähesära peenikeseks publriks pihustatakse.
See kogu räägib mulle, et on olemas ka teistmoodi elu. Elu, mis ei tee haiget. Valu ongi eksikülaline?
Nõtke nukruse varjund vahel harva?

Ma ei ole päris kindel, kuidas sellisesse võimalusse suhtuda. Ma ei saa sellisest maailmast tegelikult arugi. Üha ja üha pean luuletust teist korda üle lugema või lugema algust, mis keskpaigaks juba meelest läinud.
Mõnikord loen kolmandat korda ka.
Jaa, enamik tekste on pikad, kuid mitte sellepärast. 
Hoopis tolle valuasja tõttu. 

Selles kogus on vaikne õnn, vaikne tugev õnn.

Õhtul metsjaärvest ujumast tulles
üle aasa loojuvas päikeseudus
rahu ja omaetteolemist tajudes
nagu loksud natuke paika,
seal hõõguvate-auravate
kõrte ees seistes.
Eemal helevalge täiskuu
valmistub hiilgama.
Tunned südmetuksetes
jaanipäevaaegset õhetust
ja rännusoovi
kulgeda aegade taha.

Looming
Postimees
Sirp

Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Aurora Venturini - Täditütred (2025)

 

Kuigi on alles september, siis see tekst tundub küll olevat aasta lugemiselamus, igal juhul oli justkui samasugune laksakas nagu möödunud aastal Bora Ćosići tõlke läbimise järel. Ja milline üllatav kombinatsioon: Argentiina ühe ekstsentrilise vanaprouast autori  tour de force. Aga noh, sellised üllatused teevad lugemise erksaks ja eks Loomingu Raamatukogust on huvitav õngitseda.

Lugu on siis ühe arengupeetusega neiu vaatepunktist, kes kirjeldab oma perekonda ja sellega seonduvat (sellega ehk piirdub seos Ćosićiga). Ja see pere ja nende lähisugulased on üks isemoodi kamp. Yunast aasta noorem õde on sügava arengupeetusega ja ehk nelja aastase tasemel (nagu seda tõdeb Yuna, tegelikult tundub küll pigem 1-2-aastase tasemel olevat). Ema ja tädid ning nende lapsed - sealt kerkib esile liliputist täditütar Petra, kellega koos avastab Yuna maailma. Tüdruku kunstiõpetaja (kes samuti ühineb selle majapidamisega) väidab, et Yuna on andekas maalija ning tõepoolest, ta töid ostetakse, mis võimaldab siis täisealiseks saades teatavat iseseisvust perekonnast ja sugulastest … sest need on ühed parajad (ja tihti surevad nö enneaegselt).

Kui järelsõnas räägib tõlkija Mari Laan siin leiduvad mustemast mustast huumorist, siis minu jaoks läheb see juba liiga tumedaks, pigem võiks nii mitmelgi puhul rääkida groteskist. Aga milline lööv ja parajalt traagiline tekst. Üks tõlke lugeja jõudis seda võrrelda Han Kangi “Taimetoitlasega”, aga minu meelest oleks see pigem võrreldav Kairi Looki romaani ja teise argentiinlase Mariana Enriquezi jutukoguga - Lookilt siis üleskasvamise lugu, Enriquezilt see Argentiina veidram maailm (tõsi küll, omaette ooper on siin romaanis seksuaalne vägivald, see on üsna lämmatav). Aga tõepoolest, milline üleskasvamise lugu. Milline areng ja millised kaotused ja millised sitapead; abjekte siin jagub. Ja no muidugi stiil. Lähtuvalt autori šokeerimissoovist on üks viis seda lugeda autobiograafilised, aga no tõesti, see oleks nagu liialt … luule (jajah, elu on tihti dramaatilisem kui kirjandus seda kirjeldada suudab). Aga milline vanamutist autor, ikka täiesti hämmastav.

“Vaatasin Pegasust ja nägin et tema ilusal laudjal ratsutab Carina ja ma küsisin sosinal kuhu nad lähevad ja nad vastasid et nad lähevad maale kus on kuu kuuke kullane ja ma mõistsin et enam ei ole vaja Carina pärast arstile helistada sest ta läheb otsima kaotatud last. Magasin rahulikult järgmise päevani kui anti teada Carina ootamatust surmast millest mina juba teadsin ja ma rõõmustasin sest ükskõik milline paik on parem kui see õnnetu maailm.” (lk 32-33)

“Lõpetasin maali, seekord õlivärvidega, ja see jäi nii imekaunis et oli kahju seda ära müüa aga ma olin uhke et elatusin oma töödest ja maksin oma elamise eest majas mis päev-päevalt ja ma ei tea põhjusel tundus mulle üha võõram, rohkem nende kui minu kodu kes ma olin rauge (samas) vari mis mõnikord uitles (samas) selle sisemuses ja läheduses; lisan selgituseks et samas tähendab sõnaraamatut aga kuna see on lühem sõna siis on seda mugav kasutada ja kuna ma ei võta endale kunagi ühtki võõrast asja siis ma ütlen millised sõnad pärinevad minu kultuurialasest uurimistööst sõnaraamatuga mis aitab mul pärilikust alaarengust välja tulla.” (lk 64-65)

“Ma pingutan et punkti või koma pannes ei oleks mu pea sees, ajus müra ja mulle tundub et tahtejõu abil see õnnestubki ja kui ma harjutan lugedes mõnd teksti mis on spetsialiseerunud sellistele juhtumitele nagu oleme meie peaaegu kõik siin peres suurema või vähema alaarenguga, leian ma lahenduse nendele ebamugavustele mis ilmselt on takistuseks selle lugemisel mida ma kirjutan, ka teil lugeja kellelt ma palun tuhat korda vabandust ja kui te olete usklik siis te annate mulle andeks sest preester ütleb andesta et jumal andestaks ja ma ei oska veel kasutada suurtähti raskuste tõttu punktide ja paljude muude reeglitega mida ma ei tunne aga ma kordan et kui tahta siis on kõik võimalik ja te kindlasti märkate et ma kaldun kõrvale sest ma ei tea millega lõppeb perekonna kogunemine ja sügaval sisimas tunnen ma hirmu.” (lk 83)

Eduard Vilde - Pill pinu taga, toru toa taga (Jutustused II, 1953)

 

Jõulujutt ämmaga tülitsemise ainetel - tüli läheb sedavõrd tuliseks, et jõululaupäeval kihutab ämm oma kaupmehenaisest tütre endaga kaasa ja kodust minema. Sest kumbki tülipool ei ole nõus järele andma, ja noh, abielus pead sa oma ema sõna kuulama. Kaupmees pole aga täiesti südametu ega armastusest abikaasa vastu vaba, seega mehkeldab ta end küüdipoisiks, kes peaks ämma ja naise sugulaste juurde viima. Postipoisiks maskeerunud kaupmees plaanib niimoodi inkognito naisi jõuluõhtu tuisus vaevata, et ämm tahaks koju tagasi pöörduda, kuid üks ootamatu õnnetus rikub kaupmehe selle plaani.

Jutt on ilmunud jõulude puhul ja eks siis lõppe mesimagusalt nagu vaja. Vilde õrnalt puudutab siin kadakasaksluse teemat, eks ämm ole siin üks nurjatu olend, kellele võib kõik maailma patud kaela ajada. Nojah, muidu selline lihtne lugu.

Brigitta Davidjants - Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (2025)

 

Kui Loomingu Raamatukogust üldiselt ei oota lahedamat lugemist (eelmisel aastal võinuks need olla ehk Ondjaki ning võibolla Eisenschmidti mälestused), siis tõepoolest, nagu tagakaanel lubatud, saab Davidjantsi lugusid kogeda südamerohtu võtmata.

Mis ei tähenda, et oleks vaid rõõmus ülevaade ühe suguvõsa helgematest hetkedest - pool suguvõsa on siiski pärit Bakuu armeenia kogukonnast, mis Karabahhi sõja tõttu on lagunenud diasporaaks. Huvitav, et emapoolsetest sugulastest on juttu vaid eesti-läti vanavanematest (kes on vägagi olulisel kohal), aga erinevalt armeenia poole rägastikust siin rohkemat pole.

Eks selle raamatu puhul tekib paratamatult paralleel Kairi Looki “Tantsi tolm põrandast” romaaniga - autorite sünniaasta (1983) on sama, enamasti jagatakse ühiselt ka Tallinna aegruumi. Tõsi küll, mõlema teksti puhul tekib autobiograafilisuse küsimus: kui Davidjantsi puhul küsiks, kui palju on autobiograafias ilukirjandust (nimekuju “Danieljants” kasutamine?), siis Looki puhul pigem vastupidi, kui palju on ilukirjanduses autobiograafilist (aga sel juhul pole muidugi vaja suurt arutada selle üle). Sellest lähtuvalt on autoritel erinevad lähenemised - kui Davidjants mängib üsna lahtiste kaartidega, siis Looki puhul pole midagi otseselt kindlat.

Aga millised lahtised kaardid - kuidas üks kuueliikmeline armeenia-eesti pere hakkama saab kauboikapitalismi tingimustes, kuidas mässavast tütarlapsest sirgub … sirge seljaga naine. Nätsukommid, peod, alternatiivmuusika. Ja pered ja suguvõsad ja lapsed ja sõbrad ja Tallinna vanalinn ja Jerevan. Autor ei võta siin ette mingit süva-uuringut mäluteemade või traumade asjus, see on õnneks ühe inimkogemuse kaardistamine, mis samas ei pretendeeri ülimuslikkusele; see on raamat inimestest ja kuidas autor on nendega kokku puutunud. 

Kultuuriline taust ütleb vast ehk rohkem praegustele keskealistele ja miks mitte ka noorematele lugejatele; samas muidugi tollastele keskealistele ehk huvitav kogemus, kuidas nende lapsed võisid tol ajal end tunda.

Han Kang - Taimetoitlane (2025)

 

Maagiline ja vaimselt brutaalne lugemine kolme erineva jutustaja maailmadest ja kuidas see naine, kelle ümber see romaan on keerdunud, taimetoitlasest puustumiseni jõuab. Või kes teab.

Kuskil on öeldud, et ega õieti ei oska oodata, kuhu see tekst muudkui edasi liigub. Ja tõepoolest, erinevaid üllatusi jagub, ikka saame meeldetuletusi, kes me inimestena oleme. Millegipärast meenub Faulkneri “Hälin ja raev”, nii oleks unenägude kirjelduste kaudu lisanduv neljas hääl (ehk siis näiteks Benjy oma hämarama maailmatunnetusega). Abikaasa võiks mingil moel olla see vastik vend, õemees-kunstnik teadagi Quentin, ning õde siis viimase osa korrastav narratiiv (nagu mingil moel siingi). Aga see on uitmõte, miks peaks üks korea autor huvituma Faulknerist.

Eks see kiita ole, kuidas nii napi romaaniga on võimalik luua selline painajalik ja kehalik maailm. Ja mis õieti andis tõuke selliseks muundumiseks - on see muutumine tingitud ühiskondlikust taagast, sisemisest arengust või lihtsalt  vaimne probleem? Või kõik kokku. Või mis on ühiskondlikud ootused, et sa sulanduksid sellesse ja aitaksid sel toimida ühiseks hüvanguks; ja mis juhtub, kui sa muutud tavalisest liikmest ülalpeetavaks - kui sa tahad näiteks olla puu. Miks on vaja iga hinna eest teda elus hoida?

Või noh, nagu kuskil on öeldud, on tekst sümboliks Koreale. Valus nägemus.

Keskmine osa “Mongolilaik” on mitmel moel häiriv. Ühelt poolt tahad, et kaasaegne kunst tõepoolest ütleks midagi olemuslikku kaasaja vaimse situatsiooni või maailmakogemuse kohta. Teiselt poolt muidugi õemees ja tema enda ihad ja kui kaugele on ta valmis minema. Eks looming ongi eri impulsside kokkusulandumine ja sellest uue nägemuse võrsumine. Aga õemees, nojah, käitub vast vastavalt selle romaani loogikale.

Loomingu Raamatukogu pani erakordselt täppi oma kirjastamisplaaniga, avaldades värske nobelisti teose; millal viimati ilmus siin tõlge, mis oleks hetkel sedavõrd kuum? Igal juhul, kas järgmiseks võiks tõlkida selle romaani?

“Maad võttis vaikus, mis tundus kohe plahvatavat. Äi võttis pulgad kätte. Ta võttis tüki sealiha, läks ümber laua ja jäi järsult mu naise ees seisma.

Eluaegsest töörügamisest sitke, aga turjast paratamatult veidi küüru jäänud äi toppis mu naisele sealiha näkku.

“Söö. Kuula isa sõna ja söö. Ütlen seda su enda pärast. Kui sa niimoodi haigeks jääd, mis siis saab?”

Liigutavat vanemlikku armastust nähes hakkas minulgi silmanurgas kipitama.” (“Taimetoitlane”, lk 29-30)

 

“Käli võttis riided taas seljast ja heitis seekord selili. Kohtvalgusti tõttu oli naise ülakeha varjus, aga tema kissitas silmi nagu pimestatult. Kuigi ta oli käli eestpoolt tema kodus juhtumisi juba näinud, oli pilt vastupanuta oma kaduv-ajalikus ilus lamavast kälist pisarateni liigutavalt intensiivne nagu enne kõhuli lamadeski. Peened rangluud ja lamamise pärast poisilikult lame rind, välja tükkivad küljeluud, sensuaalsuseta laiali reied, nagu avasilmi uinunud kõrbe moodi näoni välja. See oli kõikjal liiasuse täiesti kaotanud ihu. Ta nägi sellist ihu esimest korda, ihu, mis vaid iseendaga ütles nii palju.” (“Mongolilaik”, lk 63)

 

“Ta surub alla sundi õe jäika õlga raputada ja huuled sunniviisiliselt laiali lükata. Ta tahab Yeong-hyele kuulmekilet rebestavalt kõrva karjuda: “Mida sa teed praegu? Kas kuuled, mis ma räägin? Surra tahad või? Kas tõesti tahad surra?” Ta vaatleb tuimalt endas kuuma vahuna üle keevat raevu.” (“Puude leegid”, lk 110)

raamatunarr

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Robert Shearman - Inkblots (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu ühest perekonnast, kus ema on suremas. Ta viiakse haiglasse, erapalatisse koha ning ühel hetkel kutsuvad ema ja isa sinna oma täiskasvanud poja. Ema ja isa teatavad, et nad on tellinud endale haigla tätoveerijalt tätoveeringu: süda ja selle all vastavalt kummagi partneri nimi. Aga et on märts, siis tätoveerija pakub soodsat tehingut - kolm kahe hinnaga. Et kas poeg laseks enda käele samuti teha südame ja selle alla “Emme ja Issi”. 

Pojale tundub see õudne mõte, mitte et ta vanemaid ei armastaks, aga mitte just nii palju ja tätoveering on ju enamvähem igavene. Vanemad vihastavad, poeg lahkub. Siiski peale väikest järelemõtlemist naaseb ta haiglasse, aga tasuta tätoveering on loovutatud juba koristajatädile. Ja vanemad on pojas väga pettunud, tema pärast olid nad üldse abielus edasi ja kõik need ohverdused poja heaks. Aga enam nad teda näha ei taha.

Küll aga tahab 74-aastane ema uut tätoveeringut. Ja järgmist. Haigla noor tätoveerija on vaimustuses sellisest naisest ning ema jätab nüüd abikaasa maha ja kolib haiglast tätoveerija juurde. Isa, kes on valmistunud lese-eluks, on korraga plindris - naine tõmbab ringi noore kutiga, temal on aga käevarrel süda koos naise nimega. Mees leiab, et tuleb leida uus naine, kes kannaks sama nime.

Ja nii edasi ja edasi. Lühike lugu, mis mattub kuhugi hingetusse. Või noh, kogu tekst on ülesvõte hingetusest või võõrdumisest. Häiriv, lihtne ja hea tekst.

Sarah Winman: Kui jumal oli jänes

 

Raamat ühe perekonna elust. 
Noh, enam-vähem.

Raamat ühest naisest? Ma arvan, et ta oli naine. 
Selles on teatud kahtlusi, ent mitte suuri. 
Igatahes oli ta tüdruk, see on kindel.
Tal oli vend. Isa. Ema. Tädi. Parim sõber. Jänes. Vabandust, Belgia jänesküülik. 

Nad elasid elusid. 
Ja milliseid elusid!
Tegelikult ma ei tea mitte kedagi - MITTE KEDAGI - kes oleks normaalne ja elaks tavalist elu. Sellist eriti keskmist: kaks last, keskharidus, sama abikaasa, kes esimesena võetud, korter magalas, auto ja keskmine sissetulek. Isegi ääri-veeri mitte. Ent siiski on see pere natuke veel äärmuslikum kui tavaline mittenormaalne perekond. Mitte üks, kaks või neli kummalisust, vaid üsna kõik. 
Välja arvatud, et kaks last ja sama abikaasa. See tuleb nibin-nabin ära.

Mis muidugi teeb kogu loo veel eriti kaasaelatavaks: nad on enam-vähem normaalsed seal ju.

Räägin endale vastu? 
Vbla veidi. 
Lugesin ja nautisin, panin juppe kokku - lugu on niimoodi üles ehitatud, et kogu aeg on ajul tegevust, kogu aeg saab juppe kokku panna ja täielikumat pilti saada - ja mõtlesin, et jaa. Selline elu ongi. Lastepilastamine ja jaburus, arusaamatud surmad ja arusaadavad, ent mõttetud, enesetapmine ja homoseksuaalsus, sära ja löga, kõnts ja armas villane kampsun. 

Naerda sai ka kõvasti. Nagu elus ikka. Nii koomilisi ja jaburaid asju kui elus ette tuleb, ei ole vaja välja mõelda. 
Päris ammu ei ole ma raamatut lugedes häälega lõkerdanud. 
Kummalisi kokkusattumusi tuli ette ja et jumal Ellyga (peategelane) rääkis, rõhutas see, et käesolev ei ole raamat, mis normaalsust kasvõi teeskleks. Kuid samas: kelle elus EI oleks kummalisi kokkusattumusi ette tulnud? Ja lapsed kujutavadki asju ette, vähemalt kirjanduses juhtub sedasi üpris sageli? Äkki ikka ongi normaalne raamat, mis kirjeldab elu, nagu ta on?

Väga soovitan. Minu südame muutis rahulikumaks.
Võib küll hullumeelset elu elada. 

Lugemiselamused

Raamatukoi

Südamelähedaselt

Ann Leckie - Bury the Dead (Lake of Souls, 2024)

 

Tumefantaasia või isegi musta huumori kanti lugu, kus perekond koguneb ema juurde tänupühade lõunasöögiks. Ühtlasi tuuakse kohale kümme kuud tagasi surnud vanaisa, mis olevat surnuaial nii rahutu ja jälle ronis hauast välja. Vanaisa oligi omamoodi isa eest Gretcheni poegadele ning vanaisata tundub täiskasvanud ja pered loonud poegadele nii imelik.

Lõunasööki korraldav Gretchen päris nii ei tunne. Pealegi, ta on tüdinud neist tänupühade piduroogade valmistamisest, seekord ta ostis valmistoidu (poegade nördimuseks), mille pidi panema vaid ahju soojendama. Ja et surnu lauda istuma pandaks … see on ka emale vastumeelt. Ja kas seniseid traditsioone ikka peab jätkama. Igal juhul, surnud jäägu edaspidi kalmistule.

Lugu saab õige kiirelt kiiksu sisse, kui üks poegadest toimetabki uksest sisse laguneva laiba. Mitte et keegi seda kuidagi imeks paneks, Gretcheni puhul on pigem tegu vabanemisega sellisest minevikust, võimalust oma elu elada nii nagu naine ise tahab - ja seda kasvõi seniseid peretraditsioone lõhkudes. Tema poegade lapsed mõistavad teda rohkem kui nende vanemate põlvkond.

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni (2024)

 

Selle aasta vast seni parim lugemiselamus ehk lugu ühe Belgradi pere üsna ekstsentrilisest elust ajast enne Teist maailmasõda kuni sõjajärgsete aastateni. Pere koosneb pojast (kes on jutustajaks), ta vähe hullumeelsest emast ja joodikust isast, naistekütt onu ja kaks, ee, vanatüdrukust tädi ning siis vanaisa. Kõik muudkui vadistavad ja karjuvad ning nende külalised ja naabrid.

Nii ongi teose algus pea 2-3 lauselised karjatused, mis järgnevad ja järgnevad üksteise rodus. Ja kui peategelane vähe vanemaks saab, muutuvad ka need loosungid pikemaks, kuni viimaks on need pea lõigupikkused ülestähendused. Ja mida iganes need ka ei tulista, olmejamadest päevapoliitikani, ja ikka muidugi eksalteeritud hüüatustena: Balkani temperament segatud mõningase hullumeelsusega; omamoodi hullem kui Kusturica üheksakümnendate filmid. Ja kõik see toimub ühes korteris; raamatu lõpus on see ühispere viimaks kokku surutud ühte tuppa … aga ikka, ee, rõõmsalt vadistades.

Sest tegelikult keeravad kohalikud olud nende ümber üha süngemaks - saksa okupatsioon, sellele järgnev Tito valitsemine, ka minategelane hakkab organite soovil üles kirjutama kahtlasi nähtusi, muuhulgas ka oma parima sõbra kohta. Aga kuidagi nad pääsevad repressioonidest, nende argine ogarus lihtsalt ei anna muud kui meelelahutust organitele (aga naabrid, nendele nad käivad põhjalikult närvidele) - aga eks nad peavad loobuma oma kuuetoalisest korterist ja viimaks on nad kokku surutud seal ühes toas. Ja võibolla on neid ümbritsev maailma hullemgi veel kui nende igapäevane köögi- ja toateater (no igatahes selle tõdemusega lõpeb lühiromaan).

Lugedes on pidevalt tunne, nagu viibiks mõnel jabural karnevalil, kus pidevalt midagi toimub (või noh, oledki kogu aeg laviini all), lähedalt (kuid kõrvalt) vaadates oleks justkui jube naljakas või lõbus, aga samas kui karnevalist natuke laiemalt vaadata, hakkab õudne. Muidugi on hämmastav, et kui romaan viimaks omakirjastuslikult ilmus, võitis see 1969. aastal parima romaani auhinna … Päris uskumatu.

“Kui saabusid meie seltsimehed, delegaadid, üliõpilased ja Voja Bloša, minu kõige parem sõber, siis hakkasime endile vastu rinda taguma ja rääkima asju, millest meil varem polnud eriti aimugi olnud. Kõik see, mida me deklareerisime, oli arusaamatu, aga käis peamiselt maailmarevolutsiooni kohta ja meie rolli kohta selles. Vanaisa võttis silindri peast ja teatas: “Ma avan oma ukse varastele, las tassivad laiali kõik, mis on siin kodus igavust ja muid halvu isikuomadusi põhjustanud!” Ema ütles: “Mina trambin mutta kõik lilled ja kitkun üles kogu muru, sest need on tarbetud ja tulevastes oludes otseselt kahjulikud!” Isa kinnitas: “Kui vaja, siis kõnnin kätel!”, aga komistas mingite toolide otsa ja kukkus põrandale, alkoholi tagajärjel. Ema läks julgeks ja kisas: “Ma lähen alasti tänavale, et kõik selles tusases ja rõõmutus elus tagasi teha!” Tädid võtsid teineteisel kätest kinni ja laususid: “Meie kutsume sõdurid oma vooditesse, olgu või ajamata habemetega, ka need, kes ei sarnane üldse kuulsate filmikangelastega!” Vanaisa hüüdis: “Me lähme kõik hulluks ja see päästab meid!” Ema lisas: “Ma olengi juba hull ja selle üle nii õnnelik nagu mingis romaanis!” Onu riietas end Ameerika miljonäriks, kes kukkus hiljem mutta. Siis teatas: “Hulluksminek on üleminek alamalt astmelt kõrgemale!” Isa võttis asja kokku: “Kõik hullud on meie vennad, see on selge!” Kõike seda kuulutasime me suures lärmis, mida saatsid minu lõõtspill ja Voja Bloša katkematud hüüded: “Just nii!” Vanaisa ütles talle: “Kes sinult midagi küsis!”, aga Vaculič nõudis: “Andku aga minna!” Proua Darosava tahtis ka midagi kuulutada, tõmbas endal seeliku üle pea ja proovis järjekindlalt osutada mingile kohale oma kehal, vanaisa ähvardas teda: “Sina ole kuss!” Mina sain sellest nii aru, et see etendus on täielikult ainult meie oma, meie pere oma, aga kõik seltsimehed ja ka delegaadid ja tavalised sõdurid peavad suu pidama ja kuulama. Onu ronis toolile ja röögatas: “See on mõistuse ja inimaju kõigi positiivsete avastuste võidupäev pimeduse ja allilma üle!” Vanaisa kummardas ja ütles: “Ma situn keset tuba ja panen siis majale tule otsa!” Isal oli keel sõlmes, aga ta ütles siiski: “Minust saab kuningas ja ma kaanin end täis nagu siga!” Voja Blošaal õnnestus lõpuks hüüda: “Mina haaran esimesel ettejuhtuval naisel tissist, et näha, mis tunne see on!” Vanaisa vastas talle kohe: “Marss minema!” Tädid kuulutasid: “Me lähme arust ära, aga hiljem kirjutame memuaarid!” Onu teatas: “Me saame kõik viimseni hukka, aga meil pole sellest üldsegi kahju!” Vanaisa kuulutas: “Meist saavad kerjused ja ma naudin seda!” Ema tunnistas: “Ma hakkan hoorama ja kogu oma teenistuse annan vaeslastele kasvatamiseks, see on minu ammune unistus!” Vanaisa võttis asja kokku: “Meist saab kõige kuulsam perekond terves inimkonnas, mis on niikuinii omadega hukas!” Lõpuks ütles ema, aga see käis tema enda kohta: “Mul hakkab pea jälle valutama ja see kestab kolm päeva!”” (lk 48-49)

Leelo Tungal: Pille, Madis ja teised

 

Olen nähtavasti vanal ajal sündinud. Kunagi lugesin seda raamatut kui täiesti mõistlikku ning arukat lugu kaasaegsetest lastest, nende elust ning ei näinud midagi viltu ega valesti olevat.
Nüüd lugesin õudusega: SELLINE elu oli normaalne? Sellised juhtumised täiesti mõistlikud? Muudkui aga loe ja imesta, kui teistsuguseks on maailm muutunud. Jah, jah, mingid pioneerivärk, mingid tööeesrindlased, jadda-jadda, see oli kuidagi arusaadavalt "vana aeg, siis tuligi sedasi kirjutada-öelda-mõelda". Aga kui su klassivend varastab teiselt - kusjuures palju vaesemalt, aga suveteenistus sees - rahakoti, sa mitte ei vii rahakotti tagasi ja ei seleta, mismoodi sa selle leidsid ja kuidas, vaid üritad skeemitada, nii et see "leitakse" üles ja tagastatakse omanikule, ent keegi ei jää süüdi? Kaheteistaastaselt poisilt oodatakse "mehe eest väljas olemist", kui neli aastat vanem vend on "nii tundlik ja õrnuke, tema ei suuda," mis siis, et see kaheteistaastane just samal päeval emotsionaalse pinge peale minestas? Vanemad joovad nii kõvasti, et kaotavad suust proteesid, jäävad ilma traktorilubadest või jätavad imiku ööks ja päevaks kaheteistaastase õe hoolde, ilma et mõtleks, et tollel õel on koolikohustus? Ja see on normaalne asjade käik, nojah, mis parata, elu?
Rääkimata rahulikust "vanamees annab jälle kere peale" tõdemusest või sellest, et täiskasvanud korrutavad täiesti tõsiselt käibefraase ning on väga nördinud, kui noor inimene "Avaldan südamest kaastunnet" ei ütle. 

Kusjuures raamat on täiesti huvitavalt kirjutatud, laste probleemid tõsiseltvõetavad, peategelased usutavad. Lihtsalt see maailm, milles nad tegutsevad, tundub täiesti absurdne. 
Täiesti. 

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

Sarah Pinsker - In Joy, Knowing the Abyss Behind (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kui õieti aru saan, on see tekst kergelt (või raskelt) seotud selle Roswell müsteeriumiga, ehk siis lugu arhitekti perekonnast, kus arhitektist mees oli osaline salajase kinnipidamiskoha tegemises leitud maavälistele olenditele. Vangla, kus puudub orivaatsus ja kuhu jäädaksegi igavesti (või noh, niikauaks kuni elunatukest).

Lugu on esitatud läbi arhitekti abikaasa silmade - kuidas nad tutvusid Teise maailmasõja lõpul, kuidas perekonna lõid ja kuidas peale noore pereisa kutsumist 1951. aastal mitmeks kuuks kuhugi salajasse projekti mees muutus, polnud enam sama.

Tekst on esitatud tagasivaates - nüüd on abielupaar peaaegu üheksakümnesed ning meest on tabanud infarkt, mille tagajärjeks on ühe kehapoole halvatus. Aga oma terve poole käega hakkab ta aga haigevoodis korraga joonistama mingit ehitusprojekti, mis meenutab naisele seda kunagi nähtud vanglakavandit. Naine tahab nüüd jälile jõuda oma mehe saladusele, mis teda niivõrd lõi jalust maha.

Jutt pole ehk nii masendav kui autori nii mõnigi tekst - kuivõrd abielupaar on siiski pika elu omal moel lähedasena koos olnud. Nüüd küll paratamatult videvikuaastad. Ja siis on mehe painav saladus, mille tagajärjel mees kaotas igasugused unistused või tööalased väljakutsed; lihtsalt eksisteerimine oma perekonna heaoluks. Et jah, mitmel erineval moel kuidagi puudutav tekst, on õnne ja sügavaid pettumusi.

M. Rickert - Peace on Suburbia (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Pereelu probleemid hullus maailmas. Ema kahe lapsega, kes püüab hakkama saada sellega, et ta isa on suremas, abikaasa on kuhugi kadunud, lapsed ajavad mingit segast juttu, riik on korraga sõjas ning kolm meest jätavad ukse ette mingi veidra kingituse. Ja siis hakkab lund sadama ning lumehelbed on kui pisikesed inglikesed - nagu lapsed ja surev vanaisa sellest räägivad. Või noh, kogevad.

Ühtaegu tekst täiskasvanuks olemisest ja vastutamisest, teiselt poolt siis selline suisa müstiline mõõde, millega naist ümbritsevad kokku puutuvad - kuid mida pere eest hoolt kandev ema ei jaksa oma kõigi tegemiste kõrvalt märgata. Noh, eks see selline pereinimese elu illustreeriv tekst: kuidas pere eest muretsedes kõiksugu eriline ja eripärane mööda libiseb - kui püüad rutiini abil mingitki korda hoida. Muidugi, eks vanemaid ole igasuguseid.

Amy Tan: Köögijumala naine

Raamjutustus on suhteliselt tänapäevasest ajast (esmatrükk 1991) ja selle raamjutustusega öeldakse veidi ka ära, et ülejäänud romaani jutustaja pole 100% pädev ja usaldusväärne.
Aga siiski piisavalt usaldusväärne, et enamasti räägiks tõtt vähemalt selle kohta, mis juhtus temaga, mida ta tundis, mismoodi asjad näisid tollal ja võibolla natuke ka tänapäeval. 
Jutustaja on niisiis elus ja me teame juba raamjutusest, et ta on kolinud Ameerikasse, tal on lapsed ja ta oli abielus jutlustajaga. 
Meile antakse enne ajaloolise romaani algust (ausalt, eelmise sajandi algupool on juba ajaloolise romaani aines küll, kui juttu tuleb Hiinast, mis kultuuriliselt nagunii nii avastusi täis ja võõrapärane!) veel üht-teist teada, ja terviku peale mõeldes: hästi anti. Et mingeid fakte lugejana tead ette, aga kui need siis tasapisi konteksti sobituvad, on neil hoopis teine maik ja tunne nende taga teine. Vahel veidi teine, vahel täiesti teine ning see mäng on võluv.

Enamik romaani tegevust leiab niisiis aset Hiinas teise maailmasõja päevil. Enne ja pärast seda samuti, aga rõhuga maailmasõja aegadel.
Ausalt, ma polnud tegelikult kunagi - ja ma mõtlen muidu igasugustele asjadele - mõelnud Hiinast kontekstis II maailmasõda. Et Hiinal oli lennuvägi. Et kohe pärast sõda tuli kommunistlik riigipööre, aga enne seda elati ikka päris iidsel feodaalsel kombel, isegi kui maaomadi asemel oldi näiteks tehaseomanikud. Et aadellik hani kultuur lasi vaestel rahulikult nälga kõngeda ja samas pandi palju rõhku viisakale kõnepruugile ja kõige täiuslikult tegemisele, põhimõtteliselt teadsin. Ja et tegelikult on igal pool ja igas ühiskonnaklassis igasuguseid inimesi ning kuna Hiinas on inimesi NII palju, on igal pool igasuguseid inimesi mitte lihtsalt palju, vaid ka äärmuslikke on palju, adusin ainult teoreetilisel tasemel. Aga seda raamatut lugedes elasin sisse maailma, kus kõrvalekalded on korraga ülipisikesed stiilis: "fui, tal on käe ümber seotud ainult kahekeeruline pael, kõik viisakad inimesed kannavad kolme või nelja keerdu!" kui hiigelsuured "ta peksab, vägistab, röövib, petab, on argpüks ning türann korraga", aga neid erinevusi koheldakse põhimõtteliselt ühtmoodi. Umbes üks tase. 
Ma sain aru - aga veidi hirmus oli lugeda ikka. 
Samas mitte nii hirmus, et oleks olnud liiga masendav, liiga ränk. Goodreadsis inglisekeelsete arvustuse seas, mida oli umbes 5000 või nii ja ma lihtsalt lugesin paari suvalist, torkas kohe silma, kuidas osadele lugejatele oli raamat "liiga masendav" ja "üheplaanilised tegelased" (mida paganat sa ootad, kui enamus raamatut on minategelase jutustus sellest, mida tema koges?!) ja no - pfff, Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesed on ikka nõrgad =D 
Raamat ning lugu on just väga inimlikud, väga ausad (välja arvatud, et jutustaja ei ole PÄRIS usaldusväärne, eks ole) ja mitte kunagi nii üle võlli, et ma ei suudaks enam kaasa elada ja tunneksin, et eih, võõras liiik, mitte lihtsalt kultuurierinevused. Ei! Sama liik! Natuke nii - natuke naa mind mudida, teistmoodi see ja too, teistmoodi kasvatus - ja võinuks keegi tolle minategelasega sarane minust kasvadagi!

See raamat meeldis mulle. Raamjutustus on ka põnev, tegelased EI ole üheplaanilised (päris lõpuni olin ikka segaduses tädi Heleni-Hulani osas, et no - on nagu päris sõber, ja samas asjad ei klapi ju?!) ning soovitaksin lugeda küll. 
Lihtsalt vbla mitte valimatult igaühele. Selgelt peavad inimesele näiteks naised meeldima, et seda raamatut nautida. Kõik need, kelle jaoks naine raamatus võib olla vaid "see üks kellegi armuhuvi-ärataja", võivad eemale hoida ja kiljuda, kui kaant näevad. 

Kiiksu lugemisarhiiv
Eda Ade
Lugemissoovituse blog
Kultuuritarbija 60+
Raamatutega
Ekspress
Siiliste raamaturiiul

Gene Wolfe - Bea and Her Bird Brother (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kui eelmise loo puhul võis mõelda, et mis žanriga võis selle teksti puhul tegemist olla, siis selle jutu puhul see ei tundu oluline - hea teksti puhul on see ükskõik, peaasi, et midagi puudutab.

Bea külastab haiglas oma haiget isa. Arvatavalt pole isal palju aega jäänud, ja korraga hakkabki mees jutustama minevikust. Enda ja Bea minevikust. Tuleb välja, et Bea polegi adopteeritud, isa ongi … isa. Aga milline isa ja milline pärisema. Ja Bea päris vend. Naine mõtleb, et isa on elupäevade lõpuks päris ära pööranud, räägib linnurahvast ja Bea ja ta venna munast koorumisest. Ja kui ta isa nõudmisel jõuab tagasi oma varasemate mälestusteni, siis … need on teistsugused kogemused.

Viis, kuidas Wolfe lugeja kohe ühte irratsionaalsesse maailma kisub ja kuidas tütar püüab seda tervemõistuslikult interpreteerida (sest vanemad inimesed ju võivadki …), see on ikka päris lööv. Ning selline raju juurteleidmine (kuivõrd raju saab olla kahe inimese vestlus haiglas), see on ikka päris hull värk. Omamoodi nagu veider versioon “Magnolia” filmist.

Tihti tundub, et Wolfe’i tekstide mõistmiseks jääb midagi vajaka, ja siis on korraga sellised … piitsanähvakad.

Kristiina Pelto-Timperi - Sirelisuru (1974)

 

Vahel ikka … üllatud. Kui pikemal külaskäigul unustad oma raamatud maha ja otsid midagi lühemat asemele, et vabal ajal saaks midagigi lugeda. See siin paistis just sobiva paksusega vihik, et päeva või kahega läbi lugeda.

Tänapäeval võiks see raamat olla ääriveeri ehk noortekirjandus - noor kooliõpilasest neiu kirjeldab oma suvepäevi. Ta kooliõpetajast ema on sattunud romantilisse suhtesse hulga noorema kunstnikuga, ning tütrel pole just erilist usku nende tulevikku. Aga samas tahaks, et ema tunneks end hästi. Tütrelgi on südamesõber või nii, kellega midagi nagu susiseks ja samas ka mitte. Ja siis on vanemad ja nooremad sugulased, kellega suve jooksul (või noh, umbes nädala jooksul) kokku puututakse.

Hämmastav on see, et tõlge ilmus 1974. aastal, mil autor oli vaid 20-aastane - kas tegu on üldse ühe noorima autoriga, keda eesti keelde on vahendatud? Nõukogude ajal olid vist kõik “noorema põlvkonna autorid” enamvähem kuni 50-aastased, nüüd siis korraga … 20-aastane autor.

Jutustus on üldse kirjutatud, kui Pelto-Timperi oli nii 15-16-aastane ja sellise nooruse kohta ikka väga hea stiiliga tekst, kohe nagu … uskumatu. Eks siit võiks heal juhul välja mõelda kasvõi Salingeri mõju; igal juhul on tekst kirjutatud pigem modernistlikus kaanonis. Ja no need 1960.-1970. aastate realiteedid, hipindus ja Vietnami sõda ja mis kõik veel selle soomeliku kultuuri taustal on. Igal juhul, kui mõni gümnaasium tahaks oma kirjandusprogrammi värskendada, võiks küll heita pilgu selle raamatu poole.

“Olen sinuga ühel meelel, vanaisa: kirik kuulub patustele ja mitte valevagadele kristlastele. Sa kutsu siia need, kes usutunnistust peast ei oska, need, kes ei tea, millal tuleb püsti tõusta. Sa kutsu siia sopajoodikuid ja lapsega tüdrukuid, neid, keda maailm mingil põhjusel hukka mõistab. Ära kutsu neid, kelle kukrupaelad on vallali, kutsu neid, kel pole killingitki taskus. Sest mina ei tea, mida sa mõtled patuste all. Pea meeles, et idealism on kogu arengu algus.” (lk 34)

Chandrashekhar Sastry - The Beneficient Brahma (New Horizons, 2021)

 

Omamoodi anekdootlik lugu ühest keskklassi abielupaarist, kes töötavad hoolsalt selle nimel, et osta endale  suurem korter. Kasvõi lotovõidu abil, selleks leiutavad nad oma süsteemi (või noh, kui sünnikuupäeva kasutamine on just süsteemiks), millega tüütavad küll kohalikke lotomüüjaid, kui otsivad õigeid pileteid.

Aga ühtlasi käib nende nende korrusmaja korteri akna taga miski tundmatu lendav objekt. Algul oli see muidugi paras ehmatus, aga pikapeale harjusid ära, seda enam, et tundmatu objekt hoiatas neid omal viisil näiteks toidumürgituse eest. Ja ühel päeval - tõepoolest! - naeratab lotoõnn ning mehe pilet võidab kolmanda auhinna. Hiljem, panga abil maksudest kõrvale hoides ning saadud sularaha kodus üle lugedes, sekkub sellesse aga see lendav objekt, mis koguni röövib kodust naise suurema osa sularahast. Mees tormab püstoliga vehkides naist päästma …

Eks see tekst ole ka vähe pila keskklassi või väikekodanluse ainetel või siis kohaliku mentaliteedi asjus, et näiteks lotovõiduga on võimalik elujärge parandada vms. Siin tekstis ongi ulmeline osa pigem butafooria, samahästi võinuks seal akna taga tilbendada mõni ingel või ahv.

Naomi Kritzer - Isabella's Garden (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe õuduse või anekdoodi kanti paigutuv lugu 2,5 aastasest Isabellast, kellele meeldib vanemate aeda kõiksugu köögivilju ja lilli istutada. Ja ema suureks üllatuseks läheb kõik ka kasvama - erinevalt siis tema enda katsetest midagi istutada, mis juhtus enne Isabella sündi.

Kaalikad ja kapsad ja viinamarjad. Isegi kommipuu, mille Isabella koos isaga kommist kasvama pani. Või kupüüripuu, mis hakkas dollareid kandma. Isa muidugi arvas, et ta naine ja laps püüavad talle nalja teha. Ühel hetkel uuris tüütu naabritädi, kas Isabella ei sooviks endale väikeõde (mitte et ta oleks teadnud, kui palju muresid oli kasvõi Isabella eostumisega). Üks nukk kadus vaateväljalt ja paari nädala pärast oligi ühel varahommikul kuulda aiast beebi nuttu. Aga see polnud veel kõik …

Nagu öeldud, sõltuvalt vaatenurgast kas õuduslugu või siis omamoodi anekdoot. On muidugi hämmastav, et 2,5 aastane võib nii asjalik tegelinski olla (tõsi küll, loo jooksul sai ta vähemalt poole aasta jagu eakamaks).