Siim Veskimees - Lumetüdruk (Lumetüdruk, 2025)

 

Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.

Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).

Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.

Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….

Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.

“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)

Siim Veskimees: Valendab üksik prooton

Tegelt on jutt põnev ja hoogne. Lisaks on seal maailm, mis on kui EKRE märg unenägu, peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi ja kuni lõpuni ei saanud ma aru, kumb siis oli see "päris" maailm ja kumb "ühe prootoni liikumise muutmisel sündinu".
Kirjeldatud ülifašistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulla, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii rõlge maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... jutt ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."

Lugesingi läbi.
Loona põnev.
Aga maailmapildina, füüsika-alaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad, et merikotkas situb tüürimehele pähe, mees ehmub ning ongi laev kummuli!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistab külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgneb abielu, kusjuures kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merre kukkunud naine šokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.

Kokku: puudulik.

BAAS

Ulme näitab uut ja vana – Kirjanduslik kolmapäev (28.11.12)

(tasumata reklaam)

Ulme kuldaeg - 40 aastat tagasi ja täna.
Mida tähendas ulme 1970ndate nõukogude kirjanduspõuas ja mida see tähendab nüüd, kui maailm on lahti?
On ulme endiselt teenäitaja või kõigest meelelahutus? Mure homse päeva pärast või kõigest pseudokeskaegsed seiklused ja tiinekate märjad unenäod?
Utoopiad ja düstoopiad - inimene kui maailma isand ja kosmose vallutaja versus prügisorteerijast taimetoitlane, kes vaatab kuus tundi päevas kommertstelevisiooni ja armastab läbi kummi?
Vestlevad Henn-Kaarel Hellat, Siim Veskimees, Triinu Meres ja Kristjan Sander. Muusikat teeb Allan Vainola.

facebook

Täheaeg 8. Sõda kosmose rannavetes (2011)

Lühijutud põhjustavad peavalu, aga mis siis ikka, ammu pole ulmet näppu sattunud. Lood järjestatud omamoodi kronoloogilises järjekorras – Bacigalupi määramatult kauges tulevikus, Reynolds ja Veskimees 21.-22. sajandi kosmosemöllus, Tänav ja Püttsepp üsna tänapäevas, Ruben pea sajanditaguses olustikus ning Kaas kuskil minevikulaadses fantaasiamaailmas.

Paolo Bacigalupi “Liiva ja räbu rahvas” - kui esmatutvus Bacigalupiga jäi mittemidagiütlevaks, siis käesolev lugu on vast kogumiku parim tekst. Algul paneb ehk verd tarretama, kuidas tuleviku inimolendid oma kehaliikmeid kohtlevad – biomorfide värk. Ühesõnaga, tulevikus söövad inimesed liiva ja räbu ning on niivõrd modifitseeritud, et saavad kasvatada ja tuunida oma kehaosi. Ühel hetkel avastavad prügimäel töötav trio koera. Jah, tõelise elusa koera – kes ei suuda end tuunidagi ning hoidku jumal, tunneb valu jms peale luude murdmist jne. Tuleb bioloog, kes talletab koera DNA ja edasine teda ei huvita – kes viitsib jamada sellise jäänukiga. Edasi avastavad räbukad, et koer on päris üllatav ja sotsiaalne eluvorm. Aga – rohkem ei räägi.

Nii värdjalikku teksti just iga päev ei loe, pea iga leheküljega tuleb kohandada oma inimlikkuse norme räburahvale vastavaks. Huvitav fantaasialend, algab kui igav tatt ja siis pöördub tagurpidi ja vildakaks. Selle loo lugemist võiks rahumeeli soovitada ulmekaugetele inimestele (kes pole samas sadistid) ja muidu koerasõpradele.

“Lisa oli ilus, lebades seal rannal, märg ja erutatud meie mängust vees. Lakkusin ta nahalt õliplekke, kui talt jäsemeid otsast lõikasin, muutes ta sama abituks kui beebi. Jaak mängis oma suupilli ja vaatas päikeseloojangut ja seda, kuidas ma Lisalt kõik üleliigse eemaldasin.” (lk 21)

Alastair Reynolds “Pandora laegas” - stseenid ühest abielust, ehk dialoogid palgamõrvari ja teadlase vahel sellest, et tuleb universumilõpp, kuna kunagi asuti kosmost kündma ja selle käigus saadi kätte tundmatu sidekeskjaam, mille abil avastati võimalus suhelda teiste universumite tsivilisatsioonidega, kes aitasid maalasi tehniliselt paremale järjele jõuda. Ainult et... üks hetk... hakkas juhtuma... järkjärgult teiste arenenud tsivilisatsioonidega... universumilõppe. Ehk siis sama värk ootab siinsetki universumit.

Siim Veskimees “Sõda kosmose rannavetes” - autori tekstiloomeks on kaks vaala, millel kirjutamine püsib. Üheks vaalaks on mehed, kes rõhutavad oma alfaisaseks olemist. Teiseks tehniline jutt, et anda tulevikuilmale usutavust / põhjendatust (eks Veskimees kirjutanud mõne artikligi sel teemal). Tegelaste võime hädaolukordade ajal pikalt tehniliste küsimuste üle filosofeerida on, noh, märkimisväärne. Ja mõjub lugemisel roiutavalt. Käesolev lugu jaguneb kaheks – esimeses pooles tekkis mul soov lugemine pooleli jätta, kõik see kosmosesodipodin pole mu nõrgamõistuslikule ajule kaasanokkiv. Aga kui Sri Lankal läks tegevuseks, muutus tekst loetavaks ja mingil moel huvitavakski (oleks peaaegu loo algust üle lugema hakanud, aga siis tuli midagi muud ette). Nagu ikka Veskimeesil kombeks, on siingi teksti kangelasel seksuaalset tegemist 16-aastase tüdrukuga. Ja ma juba naiivselt lootsin, et ehk seekord pääseb sellisest piinlikkusest, aga ei, viimastel lehekülgedel tuli ära nagu tellitult. (Või äkki on sel mingi seos Kuu Ordu olemusega?)

“Või ma ei tea, kuidas sina, aga ma ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootidele antud tühjade lubaduste eest saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Lisaks olen ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesšovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens'i toitumisahela tippu tõstsid.” (lk 49)

Maniakkide Tänav “Tolmunud soldatid” - Matt Barker meets huumor. Lõbus lühike lugu nanotehnoloogiast ja teaduse arendamisest, Üllari maailmapilt on mõnusalt otu. Puänt pole teab mis tappev, aga kujutluspilt mootorite põrinast ajab muigele.

Juhani Püttsepp “Sõnumid varjudeta maalt” - ei oska midagi arvata.

Aarne Ruben “Häire” - kahtlemata kogumiku eesti autoritest osavaim kirjutaja.

Marcus Kaas “Üks pühendunud mees” - kui mälu ei peta, siis autori väljendusoskus on kõvasti paranenud (veider, et kui eelmistel kordadel jäi see nii kõvasti hammaste vahele, siis seekord ei mingit vastavat emotsiooni). Selle asemel, et jaokaupa teksti tilgutada ühest kogumikust teise, võiks autor loo valmis kirjutada, seejärel raha koguda ja kasvõi omakirjastusliku raamatu välja anda. Või romaanivõistlusel osaleda vms. Jõuab ka toimetada teksti paremaks jne – ega see fantaasiavärk pole ühepäevaliblikas, mille jooksuga tuleb valmis saada.

Kogumiku parim niisiis Bacigalupi tekst, eesti autoritest Tänav. Kiiduväärt, et Täheajal teist korda järjest õnnestunud välimus.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall (2010)

Vast seni õnnestunuim kaanekujundus – et värvid on paigas ja muu selline, ei mingit laia joonega joonistamist (mitte et kaanepilt suuremat sisuga kokku läheks, aga värskendav ikka). Mis ei tähenda, et siseillustratsioonid just samasugust rahulolu tekitaks, aga noh, asi on muidugi maitses. Pehmekaaneline formaat on mõnus. Sulbi järelsõna näitlikustamiseks järgneb siis nüüd tavaline sisutu kähvatus ulmelistel teemadel.

Indrek Hargla “Ingel ja kvantkristall” - et siis romantikalugu 40. aastase naise ja 20. aastase poolarvutist tulevikunoormehe vahel, naine ikka vahel piinleb, et vanusevahe, kutil on poogen. Lumekuninganna ja Kaj ja Mette (kas muinasjutu K&M polnud õde-venda?). Pole arvatavalt eellugu lugenud, tundub, et käesolevale võiks veelgi Kaj ja Mette seiklusi järgneda. Võibolla mälu eksib, aga Hargla viitab selles loos jällegi demokraatia lollusele (lk 41), mille on põhjustanud mõned sajandid tagasi toimunud geenikahjustus (mille põhjustasid ühed pahalased tulevikust). Pole just inspireerivaim lugemine, suuremas jutukogumikus oleks ehk fännatavam.

Veiko Belials “Näe, kala!” - kui mõne varasema Täheaja puhul on tundunud, et nii mõnigi lugu võiks pakkuda huvi ulmekaugele lugejale, siis selle antoloogia teine tekst jätkab sellist standardset... ulmetamist. Seekord siis antiigiteemaline fantaasialugu, tuleva uputuse eest põgenemiskatse, mulle assotsieerusid millegipärast mõne aasta tagune Kagu-Aasia tsunami ja iisraeli rahva läbi mere juhatamine. Gadir on ehtne näide sellest, et lapsi tuleb vajadusel ahelates hoida ja muidu rooska anda – kes siis varem ujuvat kala pole näinud...

Marcus Kaas “Põgenemine” - järjekordne lugu, kus üheks peategelaseks tiinekas (kes osutub kõrgest soost olevaks ja muidu võimekaks jne). Kena lihtsameelne seikluslugu, tegelased suhtlevad kui plastilised hüpiknukud, iga dialoogiga kaasneb kohustuslik emotsioonide kirjeldus või dialoogis osaleja kehaasendi muutus – rohkem võiks ehk lugeja kujutlusvõimet usaldada.

Taivo Rist “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu” - peale 3 ulmelugu korraga krimilugu, milles toimetab irooniline (või hoopis pisut ajukahjustusega?) politseinik, mõneti rahulik realismivaba lähenemine mõjub eelnenud lugude järel värskendavalt. Jutu antikangelane Tallinna Vesi on teadagi üks segaduste pundar ja päris hea meelega loed selle antikangelaslikkusest (ok, mündil on teine pool jne). Vahel tundub, et Risti kirjutusviis meenutab pisut Runnelit. Loo viimane kolmandik algab nii jaburalt (lk 94-95), et ütlen siiralt braavo. Antoloogia parim kodumaine tekst, igati sobilik kandidaat kõiksugu lühijuttude võistlustele jne. Proosa mitmekülgsus ruulib.

Siim Veskimees “Kuldhordi teine tulek” - nagu ikka autorile kohane, leiab siingi mainimist noorte tüdrukutega semmimine (lk 112), õnneks vaid möödaminnes. Iseenesest üks loetavamaid Veskimeesi tekste – et siis maailm, kus kunagiste khaanide põhised nanoüliinimesed valitsevad rohkem või vähem varjatult maailma üle. Vähemalt saavad bahaduriks ka naised, keda on suisa viiendik (lk 130). Kena, et tekst toimub Maavallas ja maakeelsete tegelaste osavõtul (sest me pole nii mökud ja demokraatlikud nagu põhjamaad! (lk 124)).

Jeff Carlson “Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks” - ehk siis pealkiri ütlebki kõik. Kena väike tulistamislugu, pisut jabur nagu Risti tekst. Mõneti fargolik meeleolu, ainult et vähemuse vaatenurgast. Ei oska öelda, kas kvalitatiivselt selline tõlge just suurt midagi annab, oleks tore eelkõige mõne Carlsoni raamatu kallal hamba murda.

Jeff Carlson “Väike armas jõulutuli” - jätk siis eelmise teksti tegelastega, aga vähe tõsisemal teemal – et bioeksperiment läks tuksi ja selle tagajärjel on valla pääsenud Montana linnades hullumeelselt näkitsevad termiidid. Naine on ikka samasugune ümaralt naiselik ja otsustav. Arvatakse, et tegemist riikliku vandenõuga, aga tegelikult...

Charles Stross “Hulkurfarm” - toredalt nihkes reaalsusega lugu, lõbus-nihilistlik tulevikujant. Haakub “Accelerando'ga”, ehk.

baas
nerdland

Siim Veskimees – Sümfoonia katkenud keelele (2010)

Et siis ei hakka lugemismärkmeid korrastama ja lähevad käiku kronoloogilises meeleheitejärjekorras.

Jälle selline wtf kaanekujundus – miks küll? Miks see noor naine nii õudustäratavalt ilmetu peab välja nägema? Mis roosid ja puhmakesed? Milleks selline pildiline kakofoonia? Isegi Veskimeesi esimese väljalaske kaanepilt on harmoonilisem sellega võrreldes. Ei taha olla ülekohtune, aga vahel olen.
Esimestel lehtedel tekib suti tunne nagu oleks pisut tegemist hommage'ga Verne'le ja teistele eelajaloolistele ulmekirjanikele (hiljem see tunne lahtub edukalt).
Viis, kuidas Ingrid leitud käsikirja põnevust kiidab, on ühtlasti justkui ka autori enesekiitus – ehk siis tekiks (kui oleks) kiusatus kiusliku lugejana öelda, et pole nii põnev ühti. (Aga hiljem selgub, miks Ingrid nii teeb.) (Naised! Ükskõik mis olekus.)
Suur töö ja ehitamine, aga puudub kirjanduslik sära? Veskimees kirjutab eesti keeles ja palju, aga ma ei saa aru, mida need laused sisaldavad (seda olen vist siin blogis pea igas kirjutises ta kohta öelnud, veidralt abitu tunne on ta tekste lugeda). Eri maailmade ehk autori kõnepruugis lõimede segunemine, minevik on olevik on tulevik, sest nagu Veskimees “Täheaeg 4” artiklis teada andis, peab aeg kulgema erinevalt eri maailmades, ja nii ka siin romaanis.

Romaani teisest osast alates (“Sõja kaja”, niisiis) läheb tekst nagu korraga jooksma – võrreldes esimese osa (“Vana käsikiri”) segapudruga. Igal juhul hoiatus ulmekaugele raamatuga tutvujale, esimesed 66 lehekülge on paras piin või kadalipp, aga sellest läbides saab raamat korraga kirjanduslikuks ja huvitavamaks (aga detaile ei suuda ikka jälgida).
Veskimeesil nõrkus noorte neidude kehavõlude suhtes, millest on nagu pisut piinlik lugeda.
Romaan lõppeb prauhti ja äkitselt, ehk siis järge oodata. Pisut seebiooperlik see perekonna kohtumine on, eks oma võlu selleski.
Ja tore ikka, et tegevus baseerub tänapäeva Eesti eluolul. Ühe paralleelmaailma keelekasutus on päris põnev (keda siis ei huvitaks, kuidas võisid väljenduda Ümera mehed?), eesti-soome-vene segakeel mõningase anglomekiga.
Ja olen liialt madalalaubaline hard SFi lugemiseks (kuigi paar kuud mõelnud, et peaks Veskimeesi tellised uuesti läbi lugema, ehk suvel). Ja omamoodi on tegelikult huvitav, millise tulemuse on andnud autori tuumasõjahirm, seda teadmata ei oskaks raamatu taustaks midagi sellist kahtlustadagi.

raamatu tutvustus
baas
nerdland
sirp

Täheaeg 5: Süütalastepäev (2009)

Robert Charles Wilson “Julian: jõululugu” - 22. sajandi Ameerika, mis toimub eelmistel sajanditel toimunud nafta jms katastroofidest ning on restartinud end minevikupainetest vabana ja uue identiteediga. Teatav feodaal-orjanduslik riigikord, millele eeskujuks 19. sajandi Ameerika (lk 39), sõditakse nii brasiillaste kui hollandlastega. On mõned tehnikaarengud, mida teatavalt 19. sajandil polnud. Ah mis siin jahuda, tähtis poiss ja vaene poiss satuvad fännama katastroofieelset eluolu ning tähtsa poisi tõesti tähtis sugulane tahab keerata tähtsale poisile suhteliselt fataalset käru. Pole just minu teetass, mõneti põnev on jälgida paralleele minevikuga, aga muidu jääb mulle suht mittemidagiütlevaks, jälle see poistemaailm.

Nat Schachner “Minevik, olevik ja tulevik” - antoloogia on ühtlasi Loomingu Raamatukogu noorem vend ja peab vajalikuks avaldada minevikus mingil hetkel silmapaistvat, kuid nüüdseks tuhmunud teksti; on muidugi maitse küsimus, kui oluline seda teha on. Aleksander Suure kaasaegne Kleon satub merehädaliseks ja otsustab 10000 aastaks magama jääda (sest kunagi varem on seda tehnikat talle õpetanud Tiibeti targad), kuna ta ei talu madalamal arenguastmel pärismaalasi. Aastal 1937 leiab ta hauakambri vapper arheoloog Sam, kes jääb siiski sinna lõksu. Kleoni ja Sami tegelaskujud on sellised klišeed, et iga Indiana Jonesi tulihingeline austaja noogutaks rahulolevalt: “Sam ja Kleon seisid veidi teineteisest eemal, mõlemad sirgelt ja uhkelt ja valvsalt. Olles ühepikkused, oli kreeklane blond ja siniste silmadega, lausa raiutud näojoontega; ameeriklane oli aga tõmmu, päevitunud, teraste silmadega ja tugeva lõuaga. Neid lahutasid kaks tuhat aastat tsivilisatsiooni; ometi olid nad tõelised mehed, mida Tomson hoolimata oma tarkusest ja teadmistest nende silmis polnud.” (lk 117)
Hopsti ja jõuame 98. sajandisse (jube veider on kirjutada “üheksakümne kaheksas sajand”). Poliitiline korrektsus pole moes nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kleon ja Sam kuulutatakse ohuks sealses orjaühiskonnas ja nad põgenevad koos vapra tulevikuinimesega tagasi... Maa peale. Huvitav on Schachneri tulevikunägemus aastal 1937 või mil iganes see tekst kirjutatud on (lk 124-126) – et 27. sajandil hakatakse kasutama tuumajõude jne. Tõesti, see jutustus võinuks ilmuda kodanlikus Eestis, oleks igati ajakohasem ja andnuks ehk tolleaegsetele lugejatele ja võimalikele kirjutajatele rohkem fantaasialendu. Tõeline naiivulme; tekkis kiusatus Karl May'd lugeda. Teksti lõppedes mõtlesin tänulikult, et eesti keelde on vähemalt midagigi tõlgitud mujalt kui Ameerikamaa ulmest.

Siim Veskimees “Eluring” - jälle plusspunktid kangelaslike eestlaste eest. Aga muidu üks suur tekstisegadus, kui seda rohkem lahti kirjutada, võiks saada päris huvitava romaani (ei tea miks, aga selle autori romaane ei suuda mu aju mõistetavaks muuta. Ja ometi loen neid edasi). Mõningad humoorikad hetked. Vahel viidatakse nii mõnelegi nüüdis-Eesti kitsaskohale (ütleb kaadritagune ametlik hääl). Nagu ikka, on siin enim hinnatud noor naiseilu. Kuigi tegelikult muutuvad naised ilusaks peale 21. eluaastat. Ahjaa, tegevuses osalevad külalised maailmaavarustest ja jagatakse igavest elu (kuigi kurikavalalt) ja Maa pole enam see, mis ta muidu oli.

Janusz A. Grinewski “Süütalastepäev” - tuleb vast tunnustada, et selline aines on kirjutamiseks valitud. Korralik novell, muud ei oska öelda.

Viimati loetud Täheaeg oli tugevam kui siinne, paradoksaalsel kombel tekitas lugemisel elevust just see tekst, mida sai põrmustatud – naiivne küll, aga ometi tõmbas kaasa ja äratas mõtteid (ahjaa, Tänavi tekst jäi lugemata, sest see käsitles pealiskaudse vaate järgi üht romaani tegevusliini). Võibolla mingi üleüldine tüdimus on süüdi nii külmas ja pealiskaudses lugemises, kõiges on süüdi Crichton ja Marquez. Huvitav, kas antoloogia nimi valitaksegi kõige vähem tuntuma autori loo järgi? Iseenesest ilus žest.

baas
õhtuleht

Täheaeg 6: Pika talve algus (2009)

Kunagi juba needsin antoloogiate lugemist, aga noh, uudishimu teeb trikke.

Indrek Hargla “Doanizarre udulaam” - Harglal tundub ikka päris hea jutustamisoskus olevat, tekst veereb nii mis kole (heas mõttes ikka). Dialoogide austajana leian siit meeldival hulgal kõnelusi; juba avalõik ise on selline, et sellest arusaamiseks pidi selle paar korda läbi lugema (huumoriaustajad oleks ehk soovinud rohkem Barriat kuulata). Tegemist siis paralleelmaailmade värgiga, noh, üks neist maailmadest on kahjuks simulatsioon, värsked hullud surijad saavad tilbendada siia-sinna. Udulaam meenutab oma fataalsuses pisut Kingi “Udu”, lugedes mõjub kuidagi ahistavalt Doanizerra väiksus, lõplikkus, silmapiiri puudumine. Mõnusa rahulikkusega võtavad doanizerralased vastu fotograafia saladuse, mis teha, tundub muidu igati stressivaba koht olevat. Asperi vana bänd paistab kirjelduse järgi midagi igavat olevat (nt lk 25-26), gooti ja süntesaator üldiselt sakivad mis kole (halvas mõttes ikka). Mõneti võiks seda lühiromaani nimetada nunnuks, teadatuntult toredalt ja muhedalt kirjutatud, tegelased on vimkade ja südamlikult väiklased ja kangelaslikud. Ühesõnaga, tekst, mis võiks paljudele meelt mööda olla. Pole Hargla mittefrenchi mõnda aega lugenud, seega ei oska nüüd öelda, kas harju keskmine või mitte.

Marcus Kaas “Pika talve algus” - esimestel lehekülgedel käib üks pinev põnevuse kruttimine, kõik see napisõnalisus ja metsaõõv; Andreas ja vanaisa meenutavad natuke McCarthy “Tee” paari (ainult et tegevus toimub mingil normaalse asustusega mõisaajal). Tegemist vast õudusjutuga? Nimede järgi võiks tegevus paikneda kuskil Läänemere põhja- või lõunakaldal (hmm, ja miks Hargla tekst oli osaliselt Taaniga seotud?). Mõne aja pärast torkab silma, et dialoogid on pisut lihtsameelse ehitusega, rohkem õhku ja vähem seletamist. Järgmiseks tuleb selline mõtteke, et ka muidu on autori keelekasutus üsna lihtilukirjanduslik – ehk siis korralik keelekasutus ja kohustuslik kujundlikkus, aga see jätab omapäratu mulje, pole muud omapära kui lihtsus ise (vaevalt et meelega?). Noh, lugu lõppeb poolikult nagu autori tutvustuses lubatud – to be continued (indeed, why not?), selle pealt on raske teksti enda kohta midagi sisulist öelda. Kui, siis tulevikus ehk rohkem vabamat keelekasutust, otsese kõne vahele ei pea pikkima alatasa, et kes just nüüd räägib ja mis meeleolu sel hetkel valitseb. Eelpool mainitud “Tee” võikski olla üks hea näide, kuidas lihtsa keelega ometi lugejat lummata. Ma ei ole just suur fänn teemal “kuidas väike kangelane üles kasvab ja võimsaks saab” vms, seega hetkel ei tundu just minu teetass olevat.

(Miks ma küll nii segaselt ja abitult väljendun?)

Karen Orlau “Elagu kuninganna” - elagu sisemonoloog. Peategelase valik on huvitav – kuninglik hambutu konarlik ägisev vanamutt; selle eest muidugi plusspunktid. Jabur puänt, igati tore novell ühesõnaga. Kui algul oli tekst pisut vastumeelt (no mida värki, vanamuti heietused!), siis teksti edenedes hakkas see vallatus üha enam kaasa tõmbama. Väike sugulus nii Kaasi kui Hargla tekstidega. Kogumiku parim kohalik tekst.

Siim Veskimees “Ohutusnõuded laavalehmade läheduses” - pealkiri on muidugi lööv, sellised raamatupealkirjad võiks olla rohkem kasutusel, tooks sära kõigi silmisse. Meeltülendav on lugeda, kuidas Jaak ja Tiina ja veel paar eestlast on tegemas maailmaajalugu kõigi suurte luureteenistuste kiuste; tore teada, et peategelase Jaagu põhjus selleks on eelkõige tüdimus oma keskealisest naisest ja lastest – selge, et iga eesti mehe unistuseks on seeasemel ringi seigelda ja et teda ümbritseks “pikka kasvu kepp-peente jalgade, kivikõva tagumiku ja ämbrisuuruste silikoonrindadega sportlikud” (lk 239) naised (või on hoopis tõesti tegemist siira kriitikaga meie meeste aadressil?). Veskimeesi romaanide taustal harjumatult arusaadav tekst (teatav hingesugulus eelmainitud Kaasiga), suisa poisikeselikult ülemeelik maailm. Nagu naiivulme, selline mida ulmekauge lugeja peab tüüpiliseks ulmeks? Või hoopis ulme noorukitele – on tulnukas ja seiklus ja nalja ja vägisõnu ja võõrsõnu ja vihjeid seksile; pooleldi naljaga pakuks, et sellise jutuga võiks mõnes noorteajakirjas (on praegu üldse selliseid?) lugejaid kasvatada. Huvitav, kas see tekst järje saab? Päris põnev oleks näha, mis Jaaguga edasi juhtuda võiks. Ühesõnaga, on meeldiv näha eesti nimedega mehi ja naisi fantaasiamaailmades, Jaak on kui vahepeatus Koulu ja Anton Irvi vahel, ehk siis Eesti oli, on ja jääb, viru veri ei värise.

“Tüdruk oli üsna pikk, kuid tüüpilise kehaehitusega, sale ja habras. Ta oli ka lummavalt ilus.” (lk 227)

Charles Stross “Poiss ja tema jumal” - noh, esimene Cthulhu kogemus, päris humoorikas jutt, Vonneguti fännidele kindlasti meeldiks. Tekkis tahtmine värsket Strossi tõlget lugeda, kõik need kiivas mõttemängud on igati vaimukad. Kihvt tõlge, viimase paari nädala vast naljakaim tekst.

Kirill Jeskov “Deja vu” - et siis lugu sellest, kuidas arvutimäng hakkab oma elu elama. Ajaga trikitamised, aga vabandust, suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Kurbnaljakad vaated 80ndate teadustöötajate eluolust (millegipärast tahtsin kirjutada “elumolu”) ja jutustatakse mõned päris head nõukogude anekdoodid.

Kuna kõiksugu kirjanduslikud terminid on mul aja jooksul ununemas, siis paneb ikka imestama, kui mingit 50-100 lk teksti nimetatakse püüdlikult lühiromaaniks. Miks mitte jutustuseks? Kas r-sõna lisab tekstile kaalukust?

Raamatu küljendamine on pisut nihu, halb kui tekst hakkab kohe peale autori tutvustust (Hargla puhul oli nt üks suur möhh-hetkeke); natuke hingamisruumi, paluks. Ka mõned trükiapsakad. Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogumiku esileküündivamad lood on kaks lühimat, teiste puhul ehk tegemist keskmikega. Aga noh, oleneb maitsest, igaühele oma.

baas
raamatumaailm

Siim Veskimees – Taevatagune suurem ilm (2008)

Veskimees on üks neist autoritest, kelle teoseid loen, kuid mille sisust takkajärgi suurt aru ei saa. Võtad lootusrikkalt kätte järjekordse raamatu, et ehk nüüd saab pihta, aga ei, peale lugemise lõpetamist oled ikka segaduses. Viimati lugesin “Keskpäevapimedust” ja hetkel ei meenu sisust miskit. “Pilvelinnuste ajastu langus” on üks segasemaid eesti raamatuid, mis kätte sattunud. Au ja kiitus Veskimeesile, et kõigest hoolimata üks lugeja jätkab ta raamatute lugemist, tavaliselt piisab 1-2 raamatust, et lõpetada x autori jälgimine.

Segadustunne saatis sellegi teksti lugemisel. Peale raamatu lõpetamist otsustasin teistkordselt teksti kiirkorras läbida, et loetut peas korrastada (sai vähemalt paar peatükki pea vahele jätta – eelkõige Tau Sõrmusele sattunud laste lood). Midagi sai selgemaks, aga huvitaval kombel ei kirjutanud esmamulje märkmetele midagi lisaks. Niisiis, Veskimees on loonud tiheda konstruktsiooniga teksti, millel puudub liha ja õhk. Tegelased on suhteliselt elutud karakterid. Dialoogid muutuvad aegajalt segapudruks, ei saa aru, kes just hetkel end väljendab – veel hullem kui dialoogis on rohkem kui kaks osalist (nt lk 102). Kergelt veider kiiks noorte tegelaste seksielu vastu. Tegelaste puhul kasutatakse aegajalt erinevaid nimesid, mis muidugi aitab segadusele kaasa. Maie, Anu, Malle – need on vist sigitised, mis vahel on naissoost ja vahel kosmoselaevad-tehisintellektid, päris pandav värk. Huvitav hüpotees elu tekkimisest (lk 107). Raamatu kaanepilt on veidralt halb, aga noh, vähemalt värvilahendus ei karju silma.

Ühesõnaga, Veskimeesil on hea oskus luua omapärast maailma ja sellega kaasa minna. Miinuspoolele jääb visandlikkus (kannatamatus?), selle tagajärjel on tegelased elutud ja tegevus raskesti jälgitav.

baas