Bill Bryson – Ei siin ega seal (2011)

Üldiselt väldin reisikirjade või elulugude lugemist (põnev teadmine, muidugi), aga eks Brysoni puhul võib erandi teha – no kui lubatakse veel ohtralt nalja. Mida vahel leidubki. Tegemist siis ülevaatega reisist 1990. a. Euroopas (koos võrdlusega nooruses tehtud sarnase ringreisiga 1973. aastal). Eks see natuke kummastav ole, et inimene läheb selle eesmärgiga reisima, et kogetust raamat kirjutada, aga noh, autoreid on erinevaid ja meelelahutustööstus pole naljaasi. Niisiis saab ülevaate, kuidas ameeriklane (kes küll elab Inglismaal) reisib eri maade vahel, küll rongide ja bussidega – Norra, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Holland, Taani, Rootsi, Itaalia, Šveits, Austria, Liechtenstein, endine Jugoslaavia, Bulgaaria ja Türgi. Jõuab mõnda sihtpunkti, otsib ööbimiskoha ja siis käib ringi, niisama või vaatamisväärsuste juures, ning jutustab eri maade ja linnade elanike ja bürokraatia eripäradest (ja no eks siis võrdluseks ole, kui palju on nüüd kahekümne aastaga muutunud), kõiksugu klišeed ja muu säändne. Et siis selline reisimine raamatu kirjutamise eesmärgil. Eks see loetav ole, aga muidugi mitte nii kaasatõmbav kui teised tõlked.

“Parim asi, mida võib Norra televisiooni kohta öelda, on see, et see tekitab sinus koomatunde ilma sellega kaasneva mure ja ebamugavuseta.” (lk 28)

“Minu arvates on ainuke sobiv koduloom lehm. Lehmad armastavad meid. Nad on ohutud, näevad meeldivad välja, nad ei vaja kakamiseks kasti, nad pügavad muru ja nad on nii usaldavad ja rumalad, et lausa võimatu on neisse mitte armuda. Minu kodust natuke eemal on tee ääres üks lehmakari. Võin seal müüri ääres seista ükskõik mis ajal, ööl või päeval, ning mõne aja pärast taaruvad nad minu juurde ja seisavad seal, olles liiga lollid, et teada, mida edasi teha, kuid olles lihtsalt rahul, et saavad minu seltsis olla. Nad seisavad seal minu arusaamise kohaselt kogu päeva, võib-olla, et maailma lõpuni. Nad kuulavad meie probleeme ja ei küsi selle eest kunagi midagi vastu. Nad on igavesti me sõbrad. Ja kui me neist tüdime, võime nad tappa ja ära süüa. Ideaalne.” (lk 69)

love the world
avaldatud mõtted
kiiksu lugemisarhiiv 
bukahoolik

Bill Bryson – Ringkäik kodumajas (2011)

Selline angloameerikakeskne lähenemine argielu ajaloole (eks see sõltub allikatest); nagu “Kõiksuse lühiajalugu”, aga veelgi lugejasõbralikum. Palju veidrusi ja friike, kes mingil moel on tahtnud elamist ja töötamist paremaks või mugavamaks muuta, aga kas nüüd just õnnestunult, seda pigem mitte – ent õilmitsemiks on ikka sõnnikut vaja. Rõhk sellel, kui palju 19. sajandil elu muutus – pea keskaegsest modernseks (lk 400). Hea lõbus lugemine, kuigi võib põhjustada endas mure, et kuidas küll ise nii fantaasiavaene olend oled. Sellise raamatu puhul on väheke kahju, et pole aega rahulikult lugeda. Nojah, alljärgnevalt paar juhuslikult õngitsetud tsitaati.

“Enamik külastajaid huvitus rohkem Thomas Edisoni leiutatud elektrisulest. Sulg lõi paberilehte šablooni järgi kärmelt augukesi, mille kaudu tint sattus ka all olevatele paberilehtedele. Nii sai dokumendist kiiresti palju koopiaid. Alatasa eksiteel Edison oli veendunud, et see leiutis on “hoopis suurem kui telegraaf”. Ega ei olnud küll, kuid keegi haaras kähku torkiva sule idee ja kohandas selle tindi nahasse viimiseks. Nii sündis nüüdisaegne tätoveerimispüstol.” (lk 209)

“Rotid on üsna kavalad ja võimelised koostööks. Endisel Gansevoorti linnuturul New Yorgi Greenwich Village'is ei taibanud kahjuritõrjujad kuidagi, kuidas rotid saavad näpata mune neid katki tegemata. Siis istus üks tõrjuja öösel varju jälgima, mis juhtub. Ta nägi, kuidas üks rott haaras muna kõigi nelja käpaga sülle, siis heitis selili. Teine rott tiris siis ta sabapidi urgu, kus nad saagi rahumeelselt jagasid. Samuti märkasid ühe pakenduspunkti töötajad, et lae alla konksude otsa riputatud lihakäntsakad prantsatavad põrandale ja kaovad üks öö teise järel. Kahjuritõrjuja Irving Billig jäi passima. Ta nägi, kuidas rotid moodustasid lihatüki alla püramiidi. Üks rott ronis püramiidi otsa ja hüppas sealt lihatükile ja näris selle konksu ümbert läbi, kuni liha põrandale kukkus. Siis tormas sadu ootel rotte aplalt liha kallale.” (lk 221)

Üks põhjus, miks kempsupotikaas sulgeda, on see, et rotid-akvalangistid võivad sealt välja vupsata. Teine põhjus on selline:

“Kõige ropem oli köögivalamu, vahetult järgnes köögilaud, aga kõige räpasemaks esemeks osutus köögirätik. Enamasti kubisevad ligunenud köögirätikud bakteritest. Pühkides nendega laudu (või taldrikuid või leivalõikamislaudu või rasvaseid lõugu või ükskõik mida), viiakse baktereid lihtsalt ühest kohast teise, pakkudes neile uusi paljunemisvõimalusi. Gerba leidis, et teine tõhusaim viis pisikute levitamiseks on kloseti uhtmine avatud kaanega. See paiskab miljardeid mikroobe õhku. Paljud jäävad paariks tunniks õhku hõljuma nagu pisikesed seebimullid, oodates sissehingamist. Teised settivad sellistele esemetele nagu hambahari. Siit veel üks põhjus kempsupotikaas sulgeda.” (lk 225-226)

õhtuleht

postimees

ekspress
sirp
kiiksu lugemisarhiiv
bukahoolik

Bill Bryson – Kõiksuse lühiajalugu (2006)

“Sukeldumist jäljendava katse ajal sai Haldane'i naine kord kolmteist minutit kestnud krambid. Kui ta lõppeks enam põrandal ei viselnud, upitati ta jalule ja saadeti koju lõunat valmistama.” (lk 246) 

“Näiteks oli Broomil kombeks sooja ilmaga, mida tuli sageli ette, oma välitöid ihualasti teha. Oli veel teada, et ta teeb kahtlasi anatoomilisi katseid oma vaesemate ning järeleandlikumate patsientidega. Tihti surid patsiendid tema käes, ja siis tavatses ta matta nende korjuseid oma aeda, et neid sealt hiljem üles kaevata ja uuringuid jätkata.” (lk 422)

Igati huvitav raamat. Maa ja inimese ajalugu kokkusurutud pea 450 lk tõlketeosesse on kindlasti saavutus. Teksti iseloomustab ühelt poolt laadna, ameerikalik hoiak (a la issand küll, ongi olemas Õistaimede Komitee (lk 353)) ja teisalt tõsine või aukartusttundev suhtumine käsitletavasse ainesesse – teaduslooline ülevaade olulisest Maas ja elu mitmekesisuses. Teaduse inimlikustamine tavalugejatele (aga eks raamatutegi lugemine on anomaalia), aegajalt teaduses esinev juhuslikkus – miks näiteks püüti modelleerida meteoriidi langemist hotellitoas kuulikestega kaerajahu pommitades, mitte laboris (lk 197)? Tõlkele annab kahtlemata huvitava lisaväärtuse Brysoni teksti natuke irooniliselt, vahel üleolevaltki kommenteerivad eestikeelse tõlke toimetajad. Ühesõnaga, nalja nabani.

Natuke ettevaatlikuks teeb autori sõltuvus intervjueeritavatest teadlastest ja teadusloolastest, nende arvamuste seadmine nüüdisaja “lõplikuks tõeks” (sest paratamatult on võimalik, et teadmised täienevad või muutuvad), ent on selge, et millelegi tuleb toetuda nii erinevate valdkondade arusaadavaks tegemisel. Aga ikkagi, tuleb meeles pidada, et siin esitatu on ühe kildkonna arvamus (muidugi võin nii väites lihtlabaselt eksida).
Tõlkijalt igatahes supertöö.

“Viis miljonit aastat tagasi tõusis merest Panama, sulgedes Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahelise väina, katkestades Vaikse ja Atlandi ookeani vahelised soojad hoovused ja muutes sademete hulka vähemalt poolel maakerast. Seetõttu kuivenes Aafrika, kihutades ahvid puu otsast alla otsima uusi eluvõimalusi tekkivaid savannides.” (lk 413)

Tiit Kändler