Eduard Vilde - Minu vend türkoo (Jutustused II, 1953)

 

Päris terav reisimälestus eelarvamuste teemal. Sõidab siis Vilde rongiga Prantsusmaalt Šveitsi ning ta kupees istub muuhulgas üks alžeerlasest sõdur. Jutustaja tunneb hirmu: sõjaväelane on relvastatud noa ja püstoliga, tegemist on metslasega, kes kindlasti tahab kaasreisija kõri läbi lõigata.

Veel hullem: ta alustab jutustajaga vestlust, mille peale hakkab Vilde praalima, kuidas tema on kasakas ja võidelnud Venemaa kõiksugu sõjakäikudes - ja milline kangelane! Alžeerlane kuulab ja imestab. Ent kahjuks peagi selgub, et sõdur pole üldsegi nii metslane ning “vene kasakas” jääb hoopiski häbisse.

Ehk siis üsna klassikaline tekst eelarvamustest: kõigepealt Vilde laob kokku kõiksugu hirmulugusid ja kujutluspilte teistsuguse asjus, seejärel tõmbab elegantselt vaiba alt.

Bernardine Evaristo: Tüdruk, naine, keegi teine

 

Raamat, mille kohta on erinevaid arvamusi. 
Ülikiitvaid. 
Neid, mis imestavad, et miks üks tavaline raamat nii kiidetud on. 
Otse negatiivseid pole lugema juhtunud, küll aga neid, mis mu kulmud pealaele venitavad ja kuidas lugeja nii mööda aru on saanud? 
Mitte et ma ise alati kõigest õigesti aru saaksin. 
Aga no ... ilmselget väljaütlemist enamasti ikka suudan õiges suunas tõlgendada.

Struktuurilt on raamat kuhi jutte erinevate naiste - kõik värvilised või vähemalt värviliste juurtega, isegi kui nad ise seda ei tea - elust ja kõik need naised on väga erinevad. Mulle pakkus suurt sisemist rõõmu neid erinevusi jälgida, ent ilmselt häälestas mind raamatu suhtes väga positiivselt esimene naine, kellest juttu tuli: Amma. 
Sest ma leidsin endas temaga nii palju sarnasusi ja see oli rõõmus äratundmine, sest üldiselt selliseid inimesi raamatutes väga ei kirjeldata. 
Jah, jah, ta on ka lesbi ja polüamoorne ja pikki aastaid meeldis talle üldse ainult lühikesi või ülilühikesi suhteid pidada, mida mina ühtegi ei ole ega tee, aga inimest ei määra ometi ära tema seksuaalsus. Seksuaalsus on pisiasi-pisiasi, detail, muudab tegelase inimlikumaks, ent tema üdi on ometi hoopis mujal. 

See on minu meelest väga oluline asi, millest Evaristo kirjutab ja millest mõned arvustajad aru pole saanud. Issake, kväärkultuurist on teoses nii palju juttu, nii paljud tegelased on lesbid ja bid ja üks koguni mittebinaarne, see on kväärkultuuriline raamat. 
Issand-issand, emake maa, miks te seksi nii tähtsaks peate? Inimene on inimene, ükskõik kellega ta seksib, taevake! See raamat on ka sellest, muuhulgas. Seks on üks inimene olemise juurde käiv tegevus ja iha on muidugi põnev, aga seks ei defineeri meid. Annab nüansi, võibolla isegi tugeva nüansi, aga EI defineeri.

Milline arusaam värvib minu enda arvustuselugemiskogemusi päris tugevalt. Sest päris mitmes - ka siinkohal linkimata Goodreadsi arvustustes - muljetuses on esikohal see, kes kellega magab ja kui palju see ta õnnelikuks teeb. Esines ka kaebus, et monogaamset õnneliku heteroseksuaalset eluaegset suhet ei olegi kirjeldatud, taevake, autor ikka ei mõista elu. (Muide, tegelikult on, lihtsalt osad tegelased surevad noorelt.) 

Olgu, nüüd ma olen piisavalt hädaldanud, kuidas inimesed raamatut valesti loevad, tagasi raamatu enda juurde. 
Erinevad lood erinevatest inimestest erinevatel aegadel erinevates kohtades. Enamasti naised, üks mittebinaar. Side Inglismaaga on kõigil, ent erinev ja kogemused sellega sama erinevad nagu ... noh, nagu Eestigagi. 
Ei ole ühte Inglismaad, mis annaks sarnase kogemuse. On palju erinevaid Inglismaid ka kõrvalkorterites - kuigi konkreetselt naabreid mulle tegelaste hulgast meelde ei tule. Mis ei tähenda, et mingil hetkel keegid ei võinud naabrid olla. 
Lugusid on palju. Iga loo sees on mingid kokkupuutepunktid teistega, mõned kaugemad, mõned oluliste või vähemoluliste kõrvaltegelaste tasemel, aga mingil moel on kõik kõigiga ja kõigega seotud.

Ja on KÕIKE. Rõõmu ja edu, läbi meeletu töö natukese tasu saamist, sünde ja surma, vägistamisi ja seksuaalseid plahvatusi, abistamist ja abi saamist, varastamist ja korravalvet, arusaamist ja üldse mitte mõistmist läbi aastakümnete ja lõpuni välja, suurt plaani, kaugplaane, mis muutuvad lähiplaaniks algul täiesti suvalisena tunduvast näost, ja seda kõike oli vähemalt minul küll väga põnev jälgida. 

Kohtumõistmist ei olnud. Mõistmist oli palju.

Oli sõdalasi, oli malbekesi, kes muutuvad sõdalasteks, oli malbekesi, kes jäidki malbekesteks, oli töönaisi, oli ma-teen-mida-iganes-kuni-see-tööna-ei-tundu naisi, ühe lausega: naised on inimesed. 
Inimesed on erinevad.
Mulle tegi selle lugemine suurt rõõmu.

Aa, et kogu raamat on proosaluule vormis, tuleks vist ka ära mainida. 
Mind ei kõigutanud see mingit muud pidi, kui et hea oli lugeda teksti, mis elab tekstina, mitte ei ole koostatud "nagu peab".

Karl Martin Sinijärv ERR-is

Sinijärv ka Postimehes

Sirp

Värske Rõhk

Sulepuru

Suvehiidlane

Herman Melville “Benito Cereno”. Eesti Raamat (2007)

1799. aastal seisis Duxburyst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.

Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. /.../

Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu. (lk 5-6)

Edasisel vaatlusel ilmneb, et laev on hädas, suundudes veealuste karide poole ning häbiväärselt hooletusse jäetud ning räämas. Abivalmis kapten sõuab asja uurimaning tutvub võõra laeva hispaanlasest kapteni Benito Cerenoga ning tolle kummalise pardaseltskonnaga, mis suuremas osas koosneb Aafrika päritolu orjadest, kellele lubatakse kummaliselt vaba käitumist, sekka mõni tõrges ja loid hispaania meremees, kelle seas samuti distsipliin õige lõdva näib olevat, et laev nõnda käest lastud on. Kapten is vaevleb haigushoogude, raskemeelsuse ja ootamatute tujumuutuste käes. Tema ustav orjast teener Baba valvab andunult isanda iga sammu, temast hetkekski lahkumata, mis ühest küljest avaldab sügavalt positiivset muljet kapten Delanole, kes Aafriklasi loomult rõõmsameelseiks ning kirevaid värve armastavaks rahvaks peab ning arvab kõik kohatu käitumise ilmingud kaptenipoolse korra ja õpetuse puudumise süüks – nagu heatahtlik täiskasvanu suhtub ta neisse suurtesse lastesse ning imetleb naiste ja laste loodusrahvalikku süütust –, kuid teisest küljest head kaptenit ka pisut ärritab, sest olles valmis hättasattunud seltskonda aitama, sooviks ta mõningastest rahalistest üksikasjadest kapteniga omavahel rääkida, kuid too ei nõustu oma ustavast teenrist hetkekski lahkuma. Ah, jaa ... mis häda siis seda kummalist veetaimedesse ja koorikloomadesse mattunud ning samblaga kaetud, vana kloostrit meenutavat laeva tabas? Kapteni ja laevaliste jutust selgub, et skorbuut, tormid ja tuulevaikus on laastanud nii laeva kui meeskonda nõnda, et vaid üksikutel hispaanlastest meremeestel on õnnestunud eluga pääseda, kapteni enda tervis on rängalt kannatada saanud, toit ja vesi on otsakorral ning laev ise on kursilt kõrvale kaldunud ja kuidagimoodi selle saareni jõudnud, et siin vett hankida.

Nii veedab kapten Delano võõra laeva pardal terve päeva ja võitleb sealjuures kõige kurjemate kahtlustega – kas pole mitte too hispaanlasest kapten Benito Cereno mõni kurjade kavatsustega röövel, kes plaanitseb kõige halvimat ja on käskinud pardalolijail võõrast suurejoonelise petumänguga haneks vedada? Kas pole end kapteniks nimetava mehe juhtimisel laeval ehk mõnd koletut mässu ja röövlitööd korda saadetud? Kord julgeb üks aafriklastest valget meremeest suisa noaga susata, ent kapteni haigushoog ei luba tal korda jalule seada, kord näib üks vana karune hispaania meremees suisa ebaloomuliku alandlikkuse ja pelglikkusega töö juures konutavat – kuid küllap häbeneb ta lihtsalt käestlastud laeva ning kardab võõra kapteni noomitust, kord tundub, nagu keegi viipaks Delanole ja üritaks miskit öelda, kuid seegi oli vast meelepete, juhusliku žesti väärtõlgendus. Kõige selle taustal istub dekil seltskond rütmiliselt kirveid teritavaid aafriklasi – lastiks olnud kirved saanud kahjustusi ja nüüd puhastatkse neid vähemalt roostestki. Keskpäeval aja laseb too kummaline hispaania kapten endal habet ajada – toiming, mida ta ise näib närviliselt pelgavat – narr mees, on ju ometi nii mõnus lasta sellistes asjades loomupäraselt osavala aafrika tõugu habemeajajal enese eest hoolitseda. Sealjuures võtab too narr lipukorvist põlleks Hispaania lipu, milline pühaduseteotus, aga kas võib siis heasüdamlikule metslasele tema naiivset erksate värvide lembust süüks panna?

Küllap ei peeta „Benito Cerenot“ asjata üheks suurepäraseks näiteks ebausaldusväärsest jutustajast. Sest kuigi jutustus on kolmandas isikus, ei toimu see kaugeltki mitte objektiivselt kõiketeadja positsioonilt, vaid lugejale esitatav objektiivne reaalsus on tihedalt seotud kapten Delano pilgu ja tema tõlgenduste ning eelarvamustega. Gooti romaanilikult on õhus pidevalt midagi tumedat ja ähvardavat, mis kapten Delanole hoolimata tema optimistlikust ja heausklikust loomusest siiski päris märkamata ei jääa, ja nõnda kerkivadki ikka ja jälle kurjad kahtlused Benito Cereno suhtes, isegi kui kapten ise need kohe jälle endamisi välja naerab. (Näib, et ka kirjanik naerab midagi välja ja see miski võib vabalt olla hea kapten, õigemini tema läbi väljendatud eelarvamused.)

Lugedes meenus veel Joseph Conradi „Pimeduse süda“, kuigi too on tegelikult hoopis märksa hiljem kirjutatud, mine tea, ehk oli Conrad hoopis Melville'i lugenud. Kuid erinevalt Conradi võõrast ja kummalisest, peaaegu loodusjõulisest pimeduspainest, mida kujutab nii tundmatu maa kui selle inimeste ja looduse orgaanilist terviklikkust moodustav ning lõpuni arusaamatu ähvardavus, laheneb Benito Cereno ikka oluliselt mitmekihilisemalt ja peenemalt, mis võimaldab seda lugu tõlgendada ka rassismivastase kommentaarina, liiatigi veel Ameerika Ühendriikide kodusõjaeelsel ajal. Kurjus ei küsi nahavärvist nagu ka nutikus mitte. Pilt, mis objektiivsete ilmingute kildudena justkui otse lugeja nina alla peidetud on, seisab kõrvu kapten Delano maailmapildi ja sellest tulenevate tõlgendustega, justkui natüürmort kõverpeeglis ning nõnda on hea üsna mitmedki hea kapteni mõtlemised, ütlemised ja käitumised vähemalt tagantjärelegi vaadates üsna teravalt tragikoomilised. Ja kus on teiste rahvaste hävitamise ning orjastamise läbi sündinud kurjuse ning rumaluse ots ja mõõt?

Kapten Delano tõstis pilgu. Mõtliku uudishimuga piilus teda ülevalt üks takunäppijatest, kes oli enda oma kürgelt istmelt ühele välimisele poomile libistanud; neegrist allpool aga kükitas – neegrile märkamatuks jäädes – ning piilus läbi illuminaatori nagu rebane, kes oma uru suudmest kõike jälgib – jällegi hispaanlasest madrus. Mehe ilmet vaadates tekkis kapten Delanol äkki mõte, et don Benito tervisehäda ja alla kajutisse minek olid vaid teesklus: et ta sepitseb mingit vandenõu, millest madros oli mingil viisil haisu ninna saanud ning mille eest ta tahtis nüüd võõrast hoiatada, võib-olla tänuks temalt hea sõna eest laeva pardale tulles. Kas oli don Benito tahtnud selleks, et võimalikku vahelesegamist ennetada, oma madruseid laitnud ja samal ajal neegreid kiitnud, ehkki esimesed näisid üsna kuulekad ja teised sõnakuulmatud. Valge rass oli juba loomult nutikam. Kas ei võinud kurjade kavatsustega mees rääkida hästi neist, kes oma juhmuses olid pimedad tema kõlvatuse suhtes, ning halvustada taibukaid mehi, kelle eest seda ehk poleks õnnestunud varjata? See oli täiesti võimalik. (lk 63)

„Benito Cerene“ on lisaks kõigele faktilisest küljest tugevalt inspireeritud ka ühest tõestisündinud juhtumist päriselt eksisteerinud Amasa Delano nimelise kapteniga.