Carolina Pihelgas: Valgus kivi sees

 

Silmapaistvalt mittemidagiütlev raamat. 
Mitte halb, ei. 
Phmt lapsepõlvemälestused, piltide sisse minekud vanemate, vanavanemate jne fotode osas, mälestused, mis pooltel kordadel pole mitte autori omad, vaid tunded ja mõtted, mida ta omistab teistele. Peamiselt veresugulastele vist.

Aga ma olen vale sihtgrupp sellele raamatule. 
Ilmselt räägiks ta kõvemini ja intensiivsemalt nendega, kes on oma lapsepõlve peaaegu unustanud ja kelle jaoks ei ole normaalne mõelda: "Aga mida see ilus noor vanaema selle pildi tegemise ajal mõtles?"
Nendega, kellele fotod vaaremadest ja vaarisadest on lihtsalt mingid pildid ning laps olemise valu meelest peaaegu kadunud. 

Aga minu jaoks on kogu see raamat otsast lõpuni: "Nojah."
Perekonnalugu? Kammaan, kõigil on perekonnad, kusjuures äravahetamiseni sarnased ilmselt. Ma võiksin pea täpselt samasuguse kogu oma perekonnast kokku panna. 
Olgu, vbla mitte seda, kuidas "mängime". 
Aga siiski.
Halb ei ole. Kenasti kirjutatud, tunded kõlksuvad sõnadega kaasa küll. Vabad assotsiatsioonid on mul pooltel kordadel samad, mis autoril, ja kuigi kohati tuleb ka  "mida ta sellega mõtles", see on pisiasi. 
Ma olen juba harjunud hämarluulet lugema ja seesinane proosaluulekogu on päris arusaadav veel. 

Miks?! küsin ma ikkagi enda sees. KÕIGIL on ju sedasorti mälestused ja mõtete teise pähe mõtlemine - ja  minu omad intensiivsemad, tugevamate värvidega, eredamad? 
Vast kõigil ei ole tegelikult. 
Aga ma kaldun arvama, et inimesed on nagu mina, ja minul on küll.

Intensiivsemalt. Tugevamate värvidega. 
See kogu on akvarellidega tehtud.
Ei, mõnedele meeldivadki sellised udupildid, jajah, mhmh.

Lugemissoovituse blog
Sirp
Looming

Kivivalgel: 2013-2024

 

Ma lugesin seda raamatut vähemalt poolel määral eriti vastuvõtlikus seisundis. Haiglas, palavikuga, vahepeal tugevates valudes, kogu aeg eksistentsiaalse ängi piiri peal. Mitte üle, mul on väga head meeleoluravimid, aga piiri peal. Ehk küsimused nagu "miks on nii, nagu on, kui ometi pole see ju tegelikult mõnus ega inimsõbralik" on mul peas olnud kaua. Kui on halb aeg, siis meeleheitlikult ja raevukalt, kui on hea aeg, üritan neid unustada, sest igapäevareaalsuses elamise teevad nad raskemaks.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.

Seletamaks silti "blogikirjandus" - minu teada pole ükski neist tekstidest üheski blogis ilmunud. Aga võinuks. Just sellist blogi loeksin ma erilise innuga. Vaat nüüd sul käes on õige soon, vaat see on alles õige toon - kuigi tegelikult on ideaalseid blogisid olemas küll. Lihtsalt teistmoodi ideaalseid. 

Blogidega seob neid tekste, et nad on ajahetke-mõtted. Just tol ajahetkel pähe tulnud. Pole kohustust mõtet valmis veeretada, vaid lihtsalt käes hoida ja mudida. Pole kuigipalju tähtis vastust valmis pongestada, küsimus ise on olulisem.

Vahepeal kukub sisse kilde lastest, tuttavatest, tuttavatest lastest ja nii edasi. On nad vähem või rohkem päris, pole ju oluline. Nagu heas blogis ikka - kogetu äratas mõtteid, vaja need kirja panna mingil hästiloetaval kujul..

Teatud vastused muidugi vormuvad. Aeg möödub, mõtted kristalliseeruvad. S.t. mitte ei tardu, vaid neisse tekib mingi uus selgus, puhtus ja kui kristalle tuleb juurde, ei muutu mitte esialgne struktuur, vaid talle kasvab uus haru külge.

Viis, kuidas autor vaatleb, ei ole igapäevameediast tuttav. Tema aksioomid pole laiatarbepsühholoogia aksioomid - ja ometi. See, kuidas ta kasutab sõnu "reaalsus", "monoliit", "konsistentusväli," kuidas näeb surma musta joont korraga kõike sügavamaks ja samas lihtsamaks tegemas, näeb, kuidas Tartu toimib ja näeb lapsepõlvereaalsust, on kuidagi ürgsel tasandil mulle tuttav. 

Jah, muidugi. See on see. Need on need. Ma tean, millest ta räägib.

Miks maailm ei räägi mulle kogu aeg neist asjadest? Need on ju tähtsad?

Lihtne ja ilmne vastus leheküljel 83: "Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav."

Selle raamatu puhul ei häiri mind isegi, kui isane ta on. Nimepidi on mainitud vist kolme naist üldse - teiste hulgas ehk ühena kolmest, MIND. 

Ääretult meelitav. Ma pole autoriga iial kokku puutunud. Tema ei tunne mind, mina ei tunne teda. Ja ikkagi olid lk 56 täitsa mitu lauset mu intekast Maalehele 2023 lõpul. 

Ausad laused. 

Peatüki lõpus on küsimus: "... kas need inimesed, kellel on ikka tõsine depressioon, millest mina vist midagi ei tea või mille olen täielikult unustanud - kas nemad ei taju oma reaalsusekasti seinte taga halli monoliiti?"

Vastan: ega ei taju. 

Üks kõige masendavamaid asju seal kastis ongi tunne, et laias laastus on kõik teada, midagi uut ei ole olemas ega tulemas, kogu aeg sama jama. Mis seal vahet, Paapua või Keila, inimesed on inimesed igal pool. Mõned uued taimed, teistmoodi merekohin - ja ikkagi avastad end naeratamas ja meeldida püüdmas, kuigi ei oska, ja millise aususe ja tõsisusega ka püüad läbi murda tõelise inimeseni, ikka ütleb ta sulle midagi stiilis: "See on põhjendamatu omistamine," või "Merd tunned ainult sinna uppudes," ja miks ma üldse.

Teine faktor, mis pimestab, on valu. Depressioonikast mahutab mind küll vabalt, aga mitte sirgena, rääkimata võimalusest käsi kuskile poole laiutada, midagi venitada, saada lahtist tunnet. Ja kui valu (nt liikumatusevalu) on piisavalt kaua kestnud ja kõikehõlmav, hajub (vähemalt mul) ära enamik tajusid väljaspoole. Jääbki ainult: "Mul on nii halb, miks mul peab nii halb olema, kas kuidagi saaks olemast lakata, et see halb ära lõppeks ometi?!"

Iseasi, et ma pole enam kindel, kas mul ongi päris depressioon olnud. Vbla on mul natuke teine meeleolutõbi.

Et psühhiaater diagnoosis?

Kuulge, kõik ju teavad: arstid ei tea midagi. Vähemalt vaimse tervise omad küll.

Aa, siis kirjutab autor muude asjade seas veidi ka kirjutamisest. 

Mulle nii meeldib, kui kirjutamisest kirjutatakse. Aga eriti meeldib, kui pannakse kirjutamine elamisega ühte patta.

Mhmh, minu jaoks on ka nii. Ei ole ala nimega "kirjandus", veel vähem selle žanriteks jagamist. On "see on elu, kellegi reaalsus.".

P.S Selle lugemismulje kirjutamine võttis mul maha neli päeva kestnud migreeni. 

Millegi, ükskõik kui suvalise, loomine on eluvajalik.

Mudlum

Loteriis varem

Sulepuru kirjutab kahest raamatust koos

Kaja Kann: Tänavatüdruk

Peategelane - minategelane - no tegelikult autor vist - on täiuslikult tore. 
Ta on omaenda väärtust, oskusi, ilu, ja intelligentsi hästi tundev naine, kes samas pisardab, haavub ja ahastab sellistes kohtades, mida ühiskondlikult üldse rasketeks ei peeta. Ta käib palju kultuuriüritustel, nähes neid omaenda silmadega ja teeb seal selliseid asju nagu näiteks võõra purjus mehega amelemine, et see lavaesisel agressiivseks ei läheks, või ürituselt otse grupiga võhivõõraste juurde sauna sissevajumine ja ühine pidutsemine. 

Ei, ta ei mõtle, et ta käitumine on veider. Tema jaoks täiesti normaalne - ta on iseendaga 40+ aastat koos elanud, tunneb seda inimest ja tema kombeid. Tavaline.

Vahepeal elab ta maal, kütab ahju ning pliiti, kastab tomateid, niidab muru, roogib lund, loeb filosoofiat ja maalib. Vahepeal teeb proove, kunsti, mängib lavastustes. Teeb suitsu ja käib arsti juures. Talt tellitakse arvustusi ja siis öeldakse, et ei, seda me ikka ei avalda. 
Peaaegu kõiki inimesi nimetab eesnimepidi peale Lotmani. 
Sest tõesti - kes Lotmanit siis Mihhailiks kutsuda saaks?!

Teine on Taavet. Vist Ave Taavet. Aga võibolla on Taavet siiski eesnimi, kust mina tean. 

Loo telg, see, mis annab alguse ja lõpu, on Kaja otsus minna EHIsse filosoofiat õppima. Miks ta seda tegi? Sest ... tahtis. 
Võeti vastu ka.
Aga vastu lugeja võibolla-ootusi ei tähendanud selline lambist kooliminek, et ta ei võta asju tõsiselt ja kukub kohe välja. 
Ta pole selline inimene. Tema rütmid ja sisemine loogika käivad hoopis teistmoodi kui normaalseks peetakse. Muuhulgas ka kooli pihta. Teatud moel on ta kõige tõsisem ja huvitunum tudeng, keda nad seal üldse näinud on.
Mitte et ta ise seda ütleks või arvaks, aga loen välja.
Kuigi see muidugi ei tähenda, et ta süsteemi sobiks ja seal kergel jalal hakkama saaks. *
Minule lugejana on see rütmide ja sisemise loogika erinevus tavalisest väga värskendav. Mõnele, kes ühtekust ei tunne, ilmselt vähem.
Jutustava teksti vahepeal on väikesed dialoogijupid. Väga muhe srtuktuur - vaheldumisi jooksevad pildid sellest, mis toimub Kaja siseelus, ja siis, kuidas see väljaspoole paistab. Mis välises maailmas juhtub. 
Mõnest dialoogijupist saab isegi raasukese filosoofiat kätte.Sest koolis tuleb neid jutuajamiskatkeid ka ette. 

Lugemissoovitus

Virumaa Teataja intervjuu

Kirjanduslik Päevaraamat

Marcalt maailmale

ERR

Loetu kaja

EPL

Keel ja Kirjandus

Ekspress, intervjuu

Tiina Laanem: Kihnu Virve. Nagu linnukene oksal

 

Ausalt, ma ei oodanud sellest teosest palju.
Miks ma ta raamatukogust võtsin: mul korraga torkas pähe, et võiks lugeda elulugu, aga kuna ma eelistan naisautoreid ja Sirje Kiin on valikust väljas oma "püham kui Peetrus" hoiakuga, ei hakanud tükk aega midagi sobilikku silma. Siis nägin Kihnu Virvet ja kuna mu poeg (18) oli hiljaaegu teda meenutanud vormis, mis ütles, et Kihnu-Virve on TÄIEGA legendaarne, võtsin selle.

Ja mis siis, et tekst on paigutatud hõredalt, ilmselt vanainimese silmale sõbralikult, mis siis, et raamatus on väga ohtralt suuri, enamjaolt värvilisi pilte - see on päris hea raamat. Sest Laanem on päris hea kirjanik ja Virve oli väga elus, väga värvikas ja üldse mitte "iga külje pealt oma ühiskonda sobiv" isik.

Kuidagi ikka eeldaks, et kui on vana naine rahvariietes, pealegi eluaeg sama mehega abielus, lahke naeratusega ja teeb süüa, on ta väga traditsiooniliste väärtuste austaja ja tavaline inimene, ainult laulik ka veel. 
Tühjagi. 
Ta oli tulesäde, säraküünal, tegi, mis tahtis, ja et ta samas tahtis parimat oma lastele, ei tähenda, et ta olnuks tasane ja järeleandlik läbi elu. 
Ta oli, mis ta oli. Üsna mitmel korral on märgitud, et Kihnus teda eriti ei armastatud ega hinnatud. Ta oli kihnlaste jaoks see natuke napakas naine. See, keda veits ullikeseks pidada ja natuke häbeneda. Parem üldse ignoreerida, pole vaja meenutada, et selliseid ka on.

Mitte et ta seda südamesse oleks võtnud - ta ei võtnud halbu asju endasse ehk raamatus on ka rõhutatud tema tohutut andestamisvõimet. 
Ja ma loen ja olen uhke, et selliseid inimesi on. Selliseid naisi on. 

Lugemismuljeid otsides sain aga mööda pükse - paar tükki, sealhulgas nt Postimehe oma, on, aga need on sellised mõne lühikese reaga teatamised, et täitsa tore raamat. 
Ma ei hakanud isegi linke panema. 
Pff.

Eraldi tunnustus selle eest, et Virve ja Jenka abielu lugu ei olnud mesiseks ega moosiseks tehtud. 
Jah, sa võid olla vinge inimene ka siis, kui su paarisuhe on siuke ... no-käib-kah. 

Ketlin Priilinn: Liblikasonaat

Raamat, mis pani sisemiselt märatsema.
Probleemiasetus on tegelikult huvitav: noor naine kolme üsna väikese lapsega avastab oma rinnast tüki. 
See osutub pahaloomuliseks kasvajaks. 
Ja samal päeval, kui ta seda oma abikaasale teatab, selgub, et mees jäi tööst ilma.
Lisaks elab nende juures mehe dementne vanaema. 
Kuidas nad edasi elavad, kuidas suhe muutub ja areneb?

Ainult et ... ainult et ... 

Ainult mitte midagi ei juhtu. Mees on enesekeskne mölakas, kes arvab, et naine võiks rohkem teha ja rohkem vaeva näha, raamatu alguses ning töökaotus ja depressioon muudab kõik veel hullemaks. Selle asemel, et olla naisele tugisammas ja abi, hell hool ja valu kandja, on ta phmt veel üks pahur laps, kelle enesereflektsioonivõime olematu.

Naine püüab parimat oma võimete piiril raamatu alguses ja ükskõik kui raske tal on, ükskõik, kui jõuetu, nõrk ja hirmul ta on, ikka ta mõtleb, kuidas laste eest paremini hoolitseda, meest rohkem toetada, olla parem, veel parem, veeeeeeeeel parem.
Ei ole piisavalt hea. 
Mees ei taha mind enam, üks rind lõigati ära - MINU viga ja puudujääk.
Mul on rinnavähk, jäin aias päikest võttes magama ja dementne vanamemm läks väravast välja ja kadus. Paha mina, kuidas ma võisin!
Läksin juttu ajama teise vähihaigega ja olin terve tunni ära - kuidas ma võisin! Pealegi oli see MEES! Abikaasa poleks kindlasti lubanud mul minna, kui teadnud oleks ja ma VALETASIN talle. Paha mina!

Lugesin ja tõmblesin igatepidi. 
Mitte seepärast, et ma poleks Enolas - minategelases - ennast ära tundnud. Vastik oli just seepärast, et tundsin. Ma ka püüdsin üha parem olla - kuni viimaks adusin, et mõtlen täiesti valesti. 
Inimesed ei armasta teisi sellevõrra rohkem, mida paremad nood on. 
Inimesed on sellised, nagu NEMAD on, ja teised inimesed, nende headus ja halbus, mõjutab minimaalselt. 
Hea mees toetaks, hellitaks ja armastaks oma naist sellest hoolimata, millised on tema ja selle naise hetkeolukorrad Eriti toetaks ta teda, kui naisel vähk oleks, jääb ta siis ise samal ajal tööst ilma või ei. 
Ja halvale mehele pole tegelikult õigustust vajagi - mölakas olemine on temas nagunii. 

Masendav on, et Enola ei ootagi midagi paremat. Ei mingeid suudlusi ja kirge nagu filmis. Kui mees korra kallistab, on see juba nii suur ja armas asi, et paneb mõtlema, kas nüüd saabubki suur suheteparanemine ja õnn.
Vahepeal on naisel ka kahtlus, et oh, ta vbla on teisest mehest sisse võetud - sest too on tema vastu lahke ja tunneb huvi selle vastu, mis tal öelda on. Ta ihkab ka inimlikkust, lahkust, hoolitsust - juba natukesegi peale on tal tunne, et see ongi suur armastus.
Aga elu läheb, nagu ta läheb ja Enola läheb oma mehe juurde tagasi.
Normaalne elu. Eesti normaalne elu. Niimoodi elu käibki.

Ja mina lugejana tahaks röökida.
Mis elu see selline on, sellist elu pole mõtet eladagi!
See ei ole halb raamat. Aga moraal on mulle talumatu mitme koha pealt.

Kerttu Lugemispäevik
Mida Heli Luges

Imre Siil: Randevuu Bertolucci väljakul

 

Raamat, mida ma iial välise konkreetse põhjuseta lugema poleks hakanud.

Esiteks lühilood. Lühilood ei ole mu lemmikud. 
Teiseks meeldib autorile stiil, kus põhitegelane on kindlasti mees hästi tavalise Eesti taustaga ja isegi kui kandev teema ja põhiliin on kellestki teisest, vaadatakse seda Eriti Tavaliselt positsioonilt Eriti Tavalise Eesti Elu kontekstis. Ka Bertolucci väljak asub tegelikult Eestis ja sai selle nime unenäos. Kohtumised tulnukatega? Kohtub Eriti Tavaline Eesti Mees ja midagi erilist ei juhtu, saab veini või armutakse. Sõidetakse Marsile? Seda teeb Eriti Tavaline Eesti Mees ja kõige veidram asi, mis seal juhtub, on vajadus nälja peletamiseks elusaid putukaid süüa. 
Nende maitsel pole viga, ainult piikusvad hamba all veidralt. 
Plaanitakse mõrva? Sest naaber mängib liiga valju muusikat ja ei luba oma maalt läbijooksval teel sõita. 
Üldse on müra hirmus häiriv - vähemalt viies loos kannatab peategelane selle all, et naabruses ehitatakse maja või maja ees teed ja ta peab midagi tegema, et sellest võikast olukorrast pääseda. Sõidab suvilasse või läheb metsa kõndma vms. 

Vahel on Eriti Tavaline Mees abielus või kaasaga. Vahel lahku läinud ja igatseb kaasat taga. Korra leiab isegi uue naise. Neist naistest ei saa me midagi erilist teada. 
Siiski on raamatu parim lugu naisest. Traktorist Ankast. Ometi kirjutab autor ka kellestki mittestereotüüpsest, kellestki eredast ja omapärasest! Päris inimesena mõjuv tegelane! Jai!
Rõõmustasin kut lumekuningas. 

Kahjuks oli see ainus selline lugu. 

Phmt on ulmelood raamatu lõpus eraldi osana, kuid ausalt: mina neis ülejäänuga võrreldes mingit erinevust ei näinud. Ikka Eriti Tavaline Mees, natuke ebatavaline olukord, elatakse edasi nagu ennegi. Vbla nähakse undki.

Kristjan Sander: Punksi metamorfoos

 

Teadsin ennegi, et eesti ulme ja fantaasiakirjanduse vallas on loodud väga häid asju. 
Ent see lugu ikkagi üllatas maapõhja.

Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest. 

Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus. 
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud. 

Väga hea lugu. 

Ulmeseosed
Kui lugu kuulata tahta
BAAS

Piret Raud: Portselanist nael

  

Kahe minategelasega, kelle sisemonolooge kordamööda peatükkhaaval lugeda saame, lugu. 
Täitsa terviklik, kuigi juttu on erinevatest inimestest ja erinevatest maailmadest. Kas nende teed lõikuvad, jätan lugejale uurida, ent võimalus on õhus, see on raamatu üks kandvaid ootusi. 
Kas? Kuidas? Kas nad klapiksid omavahel?

Jah, üks on noor mees, kes kasvanud maakohas uhke ja armastusväärse vanaema võimu all. Teine on noor naine, kelle lapsepõlvest vähe teada saame, küll aga viimaste aastate minevikust. Ta on väga hea taskuvaras ning samas südametunnistusega inimene. Saame palju teada noormehe minevikust, peamiselt tema vanaemast. Emast palju-palju vähem, küll aga on olemas Kristoferi ehk noormehe õde Iris, kes toob raamatusse ka idee, et tegelikult võib inimene ka lihtviisil aktiivne, julge ja õnnelik olla. 

Kuigi see nõuab teatud meelelaadiga sündimist. Või kõva vedamist teiste inimeste osas, kelle keskele inimene sünnib.

Kristoferil sellist meelaadi pole. Dianal ka mitte, kuigi Kristoferi teistsugusus on talle endale varakult selge olnud ning ta on üritanud seda mitut moodi mõtestada, Diana aga ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, mis toimub. Mismoodi tema teistmoodi mõtleb ja tunneb, mismoodi ta tugevam ja õrnem on kui näiteks Hengo. Ta pikaajaline elukaaslane. 
Huvitav on küll - karakterite tasapisi lahtirullumine, käitumiste mõtestamine, põhjustatud ja põhjustatavate tunnete tausta teadasaamine.  
Head detailid. Kuidas agressiivselt ja vihaga võetud olla on järgmisel päevalgi kõhuvaluna tunda. Kuidas tundub ootamatult pihkusattunud katike toores muna. Kuidas printsess Dianat kujutavale maalile hoolikalt kleebitud tiivasuled tekitavad mulje, et ta seljale on kinnitatud kaks vaipa. 

Juhtub üsna palju selliseid asju, mida vahepeal realistlikes romaanides ette ei tulnud, ent mis vähemalt minu kogemust mööda tegelikult tegelikus elus ikkagi juhtuvad. Olgu see vanade karjalaste väe uskuja ja hoolika juuksur-kammija Raimondi ilmumine, naelu täis taotud pink, vargal käe maha raiumisega ähvardamine, käekotitäis sulgi või täiesti suunatajuta inimesena elamine. 
Võibolla see, et paar korda tuleb nii Kristoferi kui DIana elus ette, et keegi räägib nende kuuldes täpselt samu sõnu, on veidi uskumatu, veidi rohkem fantastiline realism kui igapäevaelu - aga üldiselt on see pea-pilvedes-minu hinnangul täiesti realistlik romaan.
Lõpuga olin eriti rahul. 
Soovitan. 

Sirp
Keel ja kirjandus
Virumaa Teataja
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu blogi
Raamaturiiulike
ERR

Heljo Mänd: Lind-naine/Tuvide koloonia

 

Vanal naisel ei kõlba nagu enam luuletusi kirjutada. Vana mees võib veel luuletada, sest temal on elutarkusi puistada, aga peab olema eriline vana naine, et seda suuta, ah? Luule on ikka noorte asi - või meeste asi.
Igapäevane misogüünia.
Kuigi Doris Karevale küll vanust keegi ette ei heidaks.
Heljo Mänd ei ole päris Kareva. Klassik, jaa. Luuleklassik - ei. 
See on luulekogu vanalt naiselt, kes ei ole luuleklassik. 

Tegelikult kaks luulekogu. Loe, kumba enne tahad, "Lind-naist" või "Tuvide Kolooniat". 
On erinevad, on sarnased. Sarnased ses osas, et mõlemad kogud-asjad olid täis mälestusi möödunud aja inimestest. Selliseid hästi fragmentaarseid, igale inimesele üks, võibolla ka kaks läbivat joont stiilis: "... kelle hing oli klaasist ja kes läkski klaasikunsti õppima. Lõpetas instituudi, aga siis lõi elu kõik klaasid ta ümber kildudeks," ("Tuvide koloonia") või "Lind-naisest": "Mu emal oli tuvi kael, Tuvikaelas pärlmutrist pärlid, tiibades elutants."
Sarnased ka ses osas, et kuna kogu on väikeses ruudukujulises formaadis ja leheküljed väikeste piltidega ääristatud, ei saa kummaski aru, kus üks luuetus lõppeb ja teine algab. Või võib äkki kõik olla üks pikk - kaks pikka - luuletust? 
Erinevad: "Lind-naine" sisaldab palju rohkem üldist juttu. Armastused, hinged, tuvide kluugutused kui armastuse kool, mõtete lend ja mõtete enda vigasepeks, sest lennuhoos ei nähta vastas aknaklaase. Siin on ka juttu praegusest, sellest, mismoodi just praegu (no luuletuse kirjutamise hetkel) saadan su poole kirjatuvi oma armastusega. 
"Tuvide koloonia" praegusest üldse ei räägi. See räägib vana aja inimestest. Praktiliselt igal leheküljel tuleb jälle mõni uus isik ette koos nimede ja Heljo Männi elus mängitud rollidega. Pinginaabrid, õpetajad, tädid, onud, onulapsed, tädilapsed - mälestused lapsepõlvest. 

Tahate eaka naisluuletaja naisluulet ehk luulet suhetest, inimestest, tunnetest - see on siin olemas. (Eelnev lause on sarkastiline, kui aru saada pole - täpselt samamoodi kirjutas luulet suhetest ja tunnetest noor see või teine meessoost luuleklassik, ainult et teiste inimeste asemel kirjutas ta vahepeal kõvasti iseendast.)

Ei olnud halvad kogud. Aga - "aga" muudab eelneva alati tühiseks, eks?
Aga mul oli raske seda raamatut lugeda. Ei, libedalt läks küll, kiire ja mingil tasandil hästi arusaadav tekst - ent see osa mind, mis tahtis igalt poolt peidetud tasandeid leida, midagi muud kui ilmset, rabeles enamasti tühja. Ja kui siis vahel selgus, et oli see peidetud tasand olemas, oli minul peaaegu hirm: aga äkki on ikka igal pool? Äkki ma lihtsalt ei loe välja? Äkki see on teistsugune raamat kui mulle tundub, kuidagi sügavam ja tähenduslikum? Äkki ma lihtsalt pole ise piisavalt vana, et päriselt aru saada? Aga äkki vanale inimesele tundubki vahel kõik hästi lihtne ja ühene? 

Ja siiamaale kahtlen. 
Äkki ma lihtsalt ei saanud neist luulekogudest aru? 

Postimees

Jane Tiidelepp, Nele Tiidelepp - palun öelge [] ma pole veel suur

Vat see kaanekujundus on ainus,
mida ma kritiseeriks. 
See kollane ja valge
tekitavad tunde
nagu oleks tegu mingi ERITI
amatöörliku iseväljaandega.
Pilt on ok
aga värvigamma saatanast

See on kogu, mille kohta on mul nii palju öelda. 
Mitte keegi teine pole nagunii märkamagi teinud, sest see on SAMAS selline kogu, millest on hästi kerge üle vaadata. "Ah, need Supilinna linnukesed, naisluule, ikka sigaretid ja kohv ja armastus, teame-teame."
Ma ei tea ... kui te teate, miks te siis aru ei saa?!

See on üks mu elu suuri küsimusi: nii palju luulet, mis minu meelest on veidi eblakas, veidi poosetajalik; on nagu luule, aga samas mitte väga hea, on hinnatud. 
Nemad ikka oskavad, arvatakse. Tema teeb ja saab selle eest rahagi. 
Ja siis on luule, milles mina end ära tunnen viimase kui reavahetuseni. Mõistan üdini, miks kirjutati sellesse kohta just "kannatan" (sest kaasmõttena kõlavad ka "kannad" ja üle-eelmises salmis olid jäljed, tallad, tallaalused teema, nüüd on kannad ka meeles). Tunnen ära, tunnetan läbi, jah, kurat, ongi sigaretid, ongi hommikuudu, ongi kohv - ja on peaaegu talumatult tugev ... nad ütlevad selle kohta Armastus? 
No olgu, armastus. 

Ainult et praegu, olles 42 ja vana südamega, ma küll mäletan, mismoodi see oli, kuid seda, mida ma nüüd armastuseks nimetan, ei meenutanud toonane tunne kunagi ega kuidagi. 
Võis see olla hoopis ...
katse tunda teises ära iseend ja ometi hinnata teda üleni teisena?
üritus teha teda samal moel õnnelikuks, nagu sa ise võiksid olla kõige suuremas õnnesupis, ent ebaõnnestuda jälle ja jälle?
proov olla inimene, niimoodi ju inimesed elavad, ma ju saan inimene olemisega hakkama, nii tähtis, nii tähtis, nii tähtis ... ei saanud.

Midagi sellist. 
Tatine naisluule?
Kurat, iga kell igast asendist parem kui vaimutsev meesluule, kus unustatakse ihud, elud, tõelisused, ja ilutsetakse niisama.

Poole kogu peal muutub autor. Tekstid muutuvad vähe.
Nad on säärased sarnased. Nagu õde õega. 
Ikka veel selle noore naise tekstid, kel on kohv, sigaretid ja sina. Üks luuletus on pikem, mis tähendab, et ühel joonel jooksva mõtte seotus on suurem - ja just seepärast ei kõnni ma alati kaasa, vaid jään maha.

Osad tekstid on korraga isast.
Aga osad ikka need ... teised. 
Kuidas olla mina. Kuidas mitte olla mina. Kuidas olla inimene. Kui keegi mind armastaks, nagu ma olen, ma ilmselt oleksin inimene.
Aga keegi ei armasta. 
Nii et siis vist ikka ei ole. 

Ma loen neid luuletusi korduvalt.
Ühte ja sama, siis jälle sedasama ja ikka ei teki tunnet, et ah, tuttav, sama asi.
Sest see naine, kes ei suuda end endana kindlalt tunda, aga keegi teine KA olla ei taha, on mulle nii omane - ja samas leian temas ikka uut.
Kõigi nende aastate tagant ma ikka ei mõista teda päriselt.
Ei mõista iseennast. 
Mina oleksin võinud selle kogu kirjutada. MÕLEMAD autorid oleksid võinud mina olla.

Teate, ma põlgan seda osa kirjandusskeenest, mis sedasorti luulet ei hinda. 

Mudlum: Mitte ainult minu tädi Ellen

Kirgliku armastusega vastu võetud ja raamatukogudes tükk aega vaid hiigelpikkade järjekordade järel kättesaadav romaan. 
Kuna mina olen elus ühe korra end raamatule järjekorda pannud ja see oli populaarteaduslik, mida asjaga seotud sõber väga soovitas lugeda, ma muidugi ootasin visalt ära, mil "Mitte ainult minu tädi Ellen" viimaks tavariiulitele jõudis, sest minu jaoks on üks raamatute võlusid, et neid ei pea ootama ja pingutama, et kätte saada, raamatuid on miljon ootamas, millal SINA nende jaoks aega leiad, mitte vastupidi. 

Sain siis viimaks "Mitte ainult ..." kätte. 
No - päris suur pettumus. 
Eiei, ei ole halb raamat, tõesti mitte. Lihtsalt vaimustusmüra tema ümber oli nii suur ja siis ta oli lihtsalt - lihtsalt järjekordne Mudlum. 
Läks vähem hinge kui "Ilus Elviira". "Poola poistest" rääkimata. 

Kui "Poola poisid" oli raamat noorusest, noor olemisest, kuidas see tegelikult tundub, on "Mitte ainult minu tädi Ellen" vanadusest, kuidas SEE tundub ja mis toimub. 
Ainult et ... ei toimugi eriti midagi. 
Võibolla olen ma selle raamatu jaoks veel liiga noor - kuigi tõenäolisemalt ma lihtsalt ei ole seda tüüpi inimene üldse, kes suudaks muretseda mitte-koju-tulnud kassi, võssakasvanud heinamaa või tikitud tööle kulunud tikkimisniidi koguse üle. (Ma ei tikigi, noh.) Mind ei huvita ja vaatan: "Küll teil peab kerge elu olema!"-pilguga neid, keda huvitab, kui neil just mingit eluks olulist põhjust pole stiilis: "Mu turmisitalul peab olema inimeste jaoks, kes tulevad, ka mõni lagedam, umbe kasvamata plats!"

Kuna Mudlum ei kirjuta lugu - siin ka mitte - saab lihtsalt tegelasi jälgida ning neile vaikselt sobivaid omadusi külge näha, ikka rohkem ja rohkem, mida pikemalt kirjutatakse neist - ja võibolla ka nende asjadest.
Aga mulle ei meeldi need tegelased. Mul on ürgvaen vanade naiste vastu, kes aina tööd murravad, nõuavad, et teised tööd murraksid, ja siis põlastavad neid, kes eriti ei murra - lähen närvi ainult selle inimtüübi peale mõeldeski. 
Tädi Ellen, muide, selline pole. Tal on teised kiiksud, mida on arvukalt, ent vähemalt mitte kirglikku töötegemismaaniat. Aga raamat, paraku, ei ole ainult tädi Ellenist.

Võibolla tuleneb mu sünge vaade sellele raamatule mitte mu hirmust vanaduse ja vanaks jäämise ees, vaid vastikusest inimeste ees, kelle jaoks on olemas Õige viis ja kõik muud viisid on valed? Kas mina pean vanaks jäädes kah selliseks muutuma? Või kas niimoodi vanaks jääda on Õige ja ma jälle jään valesti, nagu ma kõike valesti teen? Miks, miks, miks peab vana naine stereotüüpiliselt alati nii VASTIK olema?
(Välja arvatud lasteraamatuvanaemad, kes jälle on minu kogemusele vastu käival moel ülilahked ja  ülileebed. Reaalsuses on vanad naised mulle küll raha andnud, aga koos pika virisemisega, kui raske elu on. Mitte et ma ei oleks vastu võtnud, mul endal oli toona ka väga raske, aga ma ikka imestasin selle üle - krt, kui see käib sulle üle jõu, ÄRA ANNA OMA RAHA ÄRA!!!!)
Jah, ka mõni Mudlumi tegelane, täpsemalt ta ema, on selline - tahab muudkui raha anda. 
Mis ei tähenda ÜLDSE, et tal on raha üle, elu kerge. 

Jaa, vahepeal on tekstis seda õnnist metatasandit, seda eemalt vaatlemist ja arutamist, et mida ma (autor) keskendun diivanitele ja kaltsudele, kuidas ma üldse mõtlen, et mina võiksin hinnata teise inimese elu mingilt üleolevalt positsioonilt? Elu oli mõttekas, kui seda elati, ja pole üldse oluline, et mõni maja hiljem lammutati või katusesse tulid augud vms.
Aga mina (lugeja) kõrvalt-kõrvaltvaatajana, päris eemal olijana, mõtlen ikkagi, et kui inimene on nõme ja ebameeldiv, on see kuritegu maailma vastu. Meie teema on teha maailm rõõmsamaks paigaks ja kui me ise ei ole rõõmsad ja tilgutame enda ümber aina sappi ja pahurust, tehes ka teised rõõmust vaesemaks, on meie elu kuritegu. 
Ei ole vaja sellist elu elada, surge ära ja tehke maailm puhtamaks!

Selle raamatu tegelaste osas mul tegelikult polnud säärast emotsiooni. Elasid, siis elasid, surid, siis surid, nojah.
Võibolla ei tunne ma neid piisavalt, kuigi lugesin raamatu läbi.
Aga kuidas ma jälestasin üht oma vanaema ja teise osas tundsin pealmiselt haledusesegust tüdimust ... ma TÕESTI ei hinda sedasorti inimesi ja kui keegi on neist raamatu kirjutanud, ei ole see raamat mu lemmik, pole parata. Ei, ma ei näe uue pilguga, ei tuvasta uudseid vaatenurki. Ma näen juba ammu tuttavat ebameeldivust taas ja mujalgi eksisteerimas ning see ei ole meeldiv nägemine. 
Eriti kuna Mudlum kirjutab (meelega, kuramuse hea meelega ilmselt lausa), kuidas ta muutub samasuguseks, kuidas varem ükskõik olnud asjad on huvitama hakanud ja samas virinat on palju, aga tegusid vähe ja ...
Brr. 
BRRR!!!!
Tegelikult ma ei usu, et Mudlum väga viriseb. Olgu, meie isiklikud kokkupuuted on napid, ent ta jätab alati tüüne mulje. Ilmselt see paralleelide leidmine on tal siuke kunstiline võte ja värk. 

Mhmh, kunstiline võte ja värk. Sellega ma end lohutan.

Aga et kõik on korraga olemas, et kõik ON ja aeg on illusioon, sellega olen küll südamest nõus. 

Kuna mitte-ainult-Elleni raamat on nii valusalt popp, oleks linke anda miljon, aga ma lihtsalt ei viitsi. Otsige ise, kui vaja!