Kokkuvõtlikult
sedastame mõtlikult ja järeleandmatult, et seekordne Täheaja
number on selles sarjas kindlasti keskmisest tugevam. Siin polnud
küll ühtegi teksti, mis pannuks vaimustusest huilgama, kuid õnneks
puudus niisamuti õlgukehitav igavus. Vast veidraim tekst on kogumiku
ainus tõlkelugu Asarolt, mis pani küll vähem kaasaelama-mõtlema,
kuid samas kirjanduslikult või visionäärselt on see kogumiku
esileküündivaim tekst. (Kui aus olla, siis pahatihti on Täheaja
tõlked... kuidagi igavad või nirult erutavad.) Siin on
harjumuspäratut inimkogemust, originaalset fantaasialendu, kriipivat
ebamugavust. Mõneti arusaamatu, aga huvitav, ja väheke igav.
Mis viib edasi
mõttele, et eesti autorite tekstid äratasid rohkem kaasaelamist
(või on asi selles, et lihtsam on nö seedida turvalisemat või
lihtsamat ulmesettingut?). Ma nüüd ei oskagi öelda, kelle teksti
just esile tõsta. Tänavi mahukas lisandus Ippoliti sarjale on
tänuväärne, aga seda maailma oleks parem kogeda kronoloogiliselt
ühiste kaante vahel (muidugi oleks soovijail võimalus teksti
paljundada ja seda siis Ippoliti-kogumiku vahele panna). Kalmsten ja
Altroff on mõlemad huvitavad trükidebüüdid, kelle käekirja
kujunemist oleks edaspidigi huvitav jälgida. Vastuolulisim tekst on
Bergi käsikirja avaldamine – tekst on vägagi lõpetamata ja paneb
mõtlema, et mis kõik veel olla võinuks, kuhu oleks juhatanud see
pikk sissejuhatus, kas oleks tulnud midagi põhjalikumat kui Bergi
märuliulme ja “Must kaardivägi”. Kes teab.
Kogumiku lõpetab
Sulbi ülevaade Jules Verne'i tuntuima romaanitsükli “Erakordsed
reisid” avaldamise asjaoludest ja autori koostööst / kaastööst
kirjastuse toimetajaga; tegemist igati hoole ja armastusega tehtud
artikliga. Natuke küsitav on, et kas värske ulme kõrval peaks
käsitlema sellist vanamoodsat ajalugu; pigem oleks ehk löövam
lugeda ülevaateid kaasaegse eesti või maailma ulme hetkeseisust või
probleemidest. Tuleb muidugi tõdeda, et Sulbi pikad artiklid oma ja
Täheaja blogis on igati tänuväärne lugemismaterjal. Nii et jah,
pisut totter vastuolu, ühelt poolt tahaks Täheaja artiklitest
lugeda midagi aktuaalset ulmest, samas kirjutab Sulbi neetult
normaalseid ajaloolisi ülevaateid.
Ühesõnaga,
kogumiku plussiks on see, et ta on ühtlase tasemega ja pole mingit
närvilist tõmblemist fantasy või õuduse või SF vahel (või siis
lihtsalt – seekordsesse numbrisse valitud lood on head).
Kaanekujundus on nagu on, mulle Krošetskini laad ei istu; kahju, et
Fantaasia koostöö Rostoviga jäi üürikeseks. Kergelt
triskaidekafoobina äratab pinevust järgmise Täheaja numbri
võimalik ilmumine, aga eks see ole mägede taga.
