15 august, 2017

E.J. Swift - The Jinn Hunter’s Apprentice (The Djinn Falls in Love, 2017)

Tekst, mis paigutub hoopiski Marsile, see on osutunud džinnisugustele vaimolenditele ideaalseks elupaigaks - eemal inimmassidest, palju kõrbeid ja… eemal inimestest. Kuid et inimesed on sellised vastikud paljunejad ja rändajad, tundub, et džinnidel on soov inimeste eest tundmatutele planeetidele kolida.

Nii on juhtunud, et Marsil paiknevasse uude ülimoodsasse uurimislaeva on sugenenud džinn ja see põhjustab niisuguseid hädasid, et see ülimoodne kosmoselaev ei saagi Marsilt lahkuda ning on pandud hoopis karantiini. Meeskonnaga juhtub tumedaid asju ning et sellest jamast vabaneda, kutsutakse kohale džinnikütt. Tuleb aga tema naissoost õpilane, kes on nagu vähe kummaline. Siiski on tal viis, kuidas olendeid tabada.

Päris huvitav tulevikupainaja, kus traditsioonid on ühendatud tulevikutehnoloogiaga. Ülimoodne uurimislaev, aga meeskond hardalt islamiusku ning käib mošees ja paluvad imaamilt abi. Ahvitaolised tehisolendid, kes peaksid uurimisretkel teatud töödes inimesi asendama. Ja samas muidugi džinnid, mis justkui eksisteerivad eelkõige islamiusuliste maailmas. Jumal teab, kuidas Robert Sheckley oleks selle probleemi lahendanud.

“It was widely acknowledged that Mars was infested with jinn. Allah might have made the red planet specifically for them; they loved its dust, its volcanic landscape and boundless plains. Earth had become too crowded. What was left of the rolling sands, the desert caves that cooled with the lowering sun? The jinn have been squeezed out, she thought. Chased from one world to the next by an insatiable human race; little wonder that they, too, have turned their gaze to Ganymede.Or perhaps they have been here all aling. Perhaps this territory rightfully belongs to them, and can only be taken through war. Perhaps they have ambitions to reach beyond this system, to inhabit other, more isolated planets, places that could never be conquered by the physical realm.” (lk 163-164)


Kommentaare ei ole: