Toomas Krips - Joakim (Lumetüdruk, 2025)

 

Loo viimasel lehel selgub, et tegu on osaga tulevikus ilmuvast romaanist “Ma ei olnud teismeline superkangelane”. Oleks seda varem teadnud, et tegu pole iseseisva jutuga, poleks vast seda teksti lugemiseks võtnud - ning ega see lugu lõppegi just “jutulikult”, pigem siis tõesti romaani avaosa.

Ja selline lugemisaja kulutamine (sest aega napib!) viib tõesti tuju ära - ning ei viitsi arvata, milline tervikromaan võiks olla. Seda enam, et selline arvutimänguliku superkangelase teema pole just asi, mis muidu lugemisse satuks.

Ja miks muidu fiktiivsena tunduva maailma puhul on korraga juttu tüdrukust, kes siis võivat olla pärit Ida-Aasiast (lk 323)? Kuidas siis korraga selline realistlik nurgake? Miks see tekst on kui tiineka märg unenägu? Või nojah, peategelane pole lihtsalt veel jõudnud täiskasvanuks saada, see võiks ehk juhtuda romaani edasises käigus.

Mis siin ikka sulest tähemärke välja imeda.

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10

2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 

3. Jana Raidma:  Libakass 6/10

4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10

5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10

6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10

7. Piret Frey:  Esimene port 5/10

8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10

9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10

10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10

ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

Toomas Krips – Riia keisririigi allakäik ja langus (Täheaeg 18, 2019)

Alternatiivajaloomaiguline kelmilugu endisest aadlivõsust, kes parema äraolemise nimel topib oma näo sinna, kuhu teda üldse ei oodata. Mitte et see talle kuidagi uudne situatsioon vms oleks; käesoleval juhul leiab ta, et võiks ühes maagiliste esemete tehingus osaleda ja need esemed omastada.

Tulemuseks on Euroopa aadlisuguvõsade räpasemate saladuste avastamine, mitmed mõrvad, uus armuke ja ühe õige iidse saladuse paljastumine.

Sarnaselt Ivanovile on see puhtalt meelelahutuslik lugu, mis laseb fantaseerida teemal, kus kõiksugu maagia päriselt töötaks, muuhulgas on selle allikateks eelkõige vanade suguvõsade kehaosadest saadav vägi. Autor läheb kaugemalegi, näidates muuhulgas inimsöömist sellises maailmas igati normaalse käitumisena, rääkimata sellest, et loo kangelane on üsna biseksuaalsete kommetega noormees (ei tulegi kohe pähe, et eesti ulmes oleks LGBT temaatika sedavõrd elurõõmsal kujul esil).

„Mis krahvi laipa puutub, siis me olime natuke liiga kesklinnas, et päises päevavalguses krahvi maised jäänused välja viia. Ärasöömine oleks muidugi klassikaline lahendus, aga luud jäävad ikkagi alles, pluss korraga ei jõua niipalju süüa. Pealegi, krahv oli üsna agarasti oma võimeid kasutanud. Ma ei uskunud, et tal eriti palju palju maagiat kehas alles oli.“ (lk 243)

Peategelast … on raske moraalseks verstapostiks pidada, kuivõrd … no ta pole just kuigi eetiline tüüp. Nagu öeldud, seiklus algabki sellest, et mees tahab nö ebaseaduslikku tulu teenida. Ja et selle käigus hukkub nii mõnigi asjaga seotu, no juhtub noh.

„Ma tean, mida te nüüd mõtlete. Et ma kasutan oma võlukunsti riistapikendusena. Et ma olen kuidagi sidunud oma ametialase võimekuse sellega, kui ihaldusväärne ma romantilise partnerina olen, et mitte ütelda oma seksuaalse potentsiaaliga.
Millele ma vastan, okei, aga mis see sinu asi on.“ (lk 220)

Alternatiivajaloo hõng tuleb siis sellest, et 1970. aastaks on Eesti- ja Liivimaal kukutatud baltisakslaste ülemvõim ja seeasemel on tekkinud Eesti ja Läti riigikesed (no oma sütitav roll oli asjade käigul ka meie peategelasel) – niisiis õige erinev seitsmekümnendad Ivanovi tekstiga võrreldes.

Ühesõnaga, üsna üleannetu kirjapala, omamoodi täiendus viimasel ajal üllitatud alternatiiv-Eesti juttudele. Plussiks julge fantaasialend, miinuseks vähe toores ja skemaatiline tekst.