Peter S. Beagle - Oakland Dragon Blues (The Dragon Book, 2009)

 

Teksti lugemiseks said inspiratsiooni Locuses ilmunud arvustusest Beagle’i viimase romaani asjus (mida sooviks täitsa lugeda), kus seda nimetati väga naljakaks looks. Noh, kerge huumor seal muidugi on.

Politseinik Mike saab vahetuse algul väljakutse ühele ristmikule, kohale jõudes näeb ta seal lösutamas suurt lohe, mis ei paista laskvat end kuidagi häirida autode signaalidest vms. Tema ülesandeks on nüüd olukord lahendada ja Mike’l õnnestub lohega jutule saada (sest mees soovib saada politseis läbirääkijaks). Nimelt selgub, et lohel on vaid üks soov, peale mida on tal täiesti ükskõik, mis temast saab. Lohe tahab kohtuda selle autoriga, kes temast kirjutas ja siis korraga loost välja võttis, kiskudes sellega lohe ta omast maailmast välja ja jättis siia reaalsusesse ekslema. Maailma, kus inimesed maitsevad nii halvasti.

Politseinik lubab selle autori üles otsida, aga seda peale vahetuse lõppu. Lohe nõustub ja peidab end hiiglasliku reklaamtahvli kohale. Nüüd tuleb siis autor üles leida …

Ühesõnaga, edasi läheb üsna metakirjanduslikuks värgiks - kuidas loosse kedagi sisse kirjutada ja mis on see, mis teeb tekstist ilukirjanduse. Eks loole annab lisaväärtuse autori enda isik - mitte et ta oleks tingimata selles tekstis esineva autori alter  ego; lihtsalt selline beaglelik maailm. Noh, Beagle’i kohta üsna kergekaaluline lugu; ma polegi endale pihta saanud, kas Beagle on üks ameerikalik suurus või on tal ka laiem tähendus.

Peter S. Beagle - The Rock in the Park (New York Fantastic, 2017)

 

Armas lugu ühest kirjandushuvilisest poisist nimega Beagle, kel oli koos maalimishuvilisest sõbraga New Yorgi suuruselt neljandas pargis oma kivi, kus nad käisid vabal ajal istumas. Kuni ühel sügispäeval sattus nende kivi juurde … kentaur.

Poisid ei osanud esialgu midagi arvata, aga ülejärgmisel päeval sattus sinna kaks täiskasvanud ja see eelmine kord nähtu väike kentaur. Täiskasvanud olendid kõnetasid poisse - nimelt on nad eksinud ja oleks vaja saada soojale maale, Mehhikosse. Poisid pakkusid atlaseid, aga kentaurid ei oska enam lugeda (no kunagi, antiikajal olid veel võimelised). Ja see naissoost kentaur … milline imeline riieteta kentaur. Beagle’s maalijast sõber pakub siis, et ta joonistab neile maakaardi, millega võiks suunduda New Yorgist Mehhiko piirini. Selleks on aga neilt midagi vaja … ja Beagle peab bensiinijaamadest kokku koguma erinevaid kaarte. Ülejärgmiseks päevaks valmibki see imeline maakaart.

Nagu öeldud, omamoodi armas lugu, aga eks kentauride teema meenutab pisut ükssarviku seiklusi. Siin küll teostatud nö autori lapsepõlvemälestuste vormis, mis siis oleks autobiograafiline. Eks oleks huvitav teada, kas see Beagle’i sõber oma hilisemas elus oli ka mõni tuntud kunstnik, aga hetkel küll ei ühenda midagi ära.

Peter S. Beagle - Four Fables (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Neli mõistulugu liblika, türannosauruse, jaanalinnu ja kaheksajala kogemuste läbi sellest, mis on see inimeseks olemine ehk ka pime kana leiab tera - no kuidagi peab evolutsioon toimima, ka ühe liigi edutu teekond või umbtee on laiemas plaanis teekond edasi.

Vast parimad tekstid on türannosauruse ja jaanalinnu lood. Türannosaurus püüab kinni imetaja, kes viimasel hetkel teatab, et tal on sõnum: neljapäeval tabab Maad hiiglaslik asteroid, mille tagajärjel surevad välja suured elukad. Aga mis on asteroid? Imetaja seletab, et taevast kukkuv hiiglaslik mägi. Aga neljapäev? Imetaja läheb lõunaooteks ja saurused leiavad lõpu.

Noor jaanalind peab tobedaks oma suguseltsi kommet hädade korral pead liiva alla peita. See on suisa ohtlik, aga teised jaanalinnud nii ei arva. Viimaks läheb mässumeelne jaanalind nõu küsima kõige targema looma käest - iidvanalt isalõvilt. See soovitab lõpuks pea asemel keha liiva alla peita. Ja tõepoolest, jaanalindude uus komme tekitab erinevate kiskjate hulgas … furoori.

Peter S. Beagle - Great-Grandmother in the Cellar (Under My Hat, 2012)

 

Üks hirmus lugu nõiast, kes tahab iga hinna eest saada naiseks endale meeldivat tütarlast. Ja arvatavasti saakski, ainult et … pereliikmed pole sellest võimalusest just vaimustuses (tegemist pole meeldiva noormehega, ja kui ta juba valis sellise variandi tanu alla saamiseks, siis, jah) ning pruudi noorem vend kaevab keldris välja oma vanavanaema, kes osutub sellest nõiast veel kardetumaks tegelaseks.

Eks tekst kaldubki vähe rohkem õuduse või tumefantaasia poole (muuhulgas leidis taastrükkimist vastavas Paula Gurani aasta parimate antoloogias; aga samas ka selle antoloogia koostaja Jonathan Strahani aasta parimate SFF tekstide kogumikus) ja et see ilmus nooremale lugejale mõeldud antoloogias, nojah. Ausalt öeldes jäi mulle selgusetuks, kes see mahamaetud vanavanaema oma elupäevadel õigupoolest oli (jutus mainitakse, et deemon?); igatahes viis, kuidas perele vaenulikust nõidusest vabaneti, on üsna … filmilik. Või see, kuidas vanavanaema oma noore järeltulija sisse sisenes ja temaga mõnda aega opereeris. Saatanlik värk!

Peter S. Beagle - Except on Saturdays (The Book of Dragons, 2020)

Pea klassiku staatuses Beagle on võtnud ette prantsuse päritolu müüdi Melusine’st ja toonud selle tänapäeva Kalifornia oludesse - kus iidsel naisel (või kes ta täpsemalt ongi) on võimalik end päikesepaistes hoida. Sest Prantsusmaal on nüüdseks välja surnud kõik ta lähemad ja kaugemad sugulased - vaid Kanadas on üks kauge sugulane veel elus. Aga noh, kauaks tedagi. Jutu peategelane on ülikooli õppejõud, kes linnaliinibussis ratastoolis haigete jalgadega (jutu pealkiri, eksole) kaunist naist aidates saab pihta, kellega tegelikult tegemist on. Nad kohtuvad ja naine on mehega võrdlemisi avameelne, veedavad meela öö ja siis läheb Melusine … Kanadasse.

Jutt on võluvalt lihtsalt kirjutatud, kahjuks polnud mul lugemise ajal õrna aimugi, mis Melusine’ga seostub - noh, Beagle’i nägemuses on veevaimu (näki?) asemel tegu lohelaadse iidsega. Wikipedia artikli järgi tundub, et autor on kasutanud jutus müüdi mitmeid tuntumaid külgi õige kenasti ära kasutanud.

Peter S. Beagle - Underbridge (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Ega ma senini ei mõista seda, kas Beagle on üle keskmise autor või mitte (teine selline autor on Michael Swanwick). Võibolla on ta lühijutud nii… ameerikalikud, ehk siis lähedased eelkõige ameerika lugejatele - ameeriklase vaatenurk kohamaigulisele fantasyle.

Lugu siis sellest, kuidas keskpärane õppejõud (kel erialaks ajalooline lastekirjandus) pole enamat kui erinevate kolkaülikoolide asendusõppejõud ning seetõttu on semestri kaupa Ameerika igasugu võsaülikoolides tööl. Kuid korraga on talle õnn naeratanud - pakutakse asendamist enamvähem normaalses Seattle’i koolis, koos lubadusega, et võimalik oleks ka pikem töösuhe. Kohale jõudes sukeldub ta töösse, elukohaks saab asendatatava korter, kus talle hoole alla jäetud tüütu kass. Peategelane avastab, et Seattle polegi nii mõnus koht elamiseks, uneprobleemide tõttu hakkab ta öösiti hulkuma ja alkoholi tarbima.

 

Ta avastab ühe silla alt huvitava atraktsioni - tsemendist valatud suur troll (mütoloogiline olend, mitte ühistranspordivahend), mis on oma koleduses kõiksugu turistide pildistamiskohaks. Ühel ööl avastab õppejõud, et trolli juures tegeleb üks kummaline kodutu, kes hoiatab teda - öösiti on ohtlik trolli läheduses olla, kuna troll… No kõlab tobedalt, aga mõned nädalad hiljem avastab peategelane, et troll tõepoolest… ja kodutu annab sellele.... Ning kuna õpetlane on tuttav skandinaavia mütoloogiaga, tsiteerib ta trollile… Ja nüüdsest hakkab samuti.... muuhulgas hooldatava tüütu kassi. Kassid, koerad, muud tänava- ja koduloomad. Elu keerab segi, õpetlane kaotab kindla pinna ning viimaks nõuab endale ülikoolilt püsivat kohta (olles maha maganud võimalused mujale tööd saada), kuid… Misjärel astub ta radikaalse sammu, mis kodutule üldse ei meeldi…

Peter S. Beagle - The Last And Only, or Mr. Moskowitz Becomes French (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Loo peategelasega juhtuv meenutab mõneti Heinsaare linnapõhiseid jutustusi ehk siis lugu sellest, kuidas üks tagasihoidlik ameeriklasest raamatukoguhoidja moondub… prantslaseks. Mis tekitab tööl probleeme, kuna ülikooli raamatukogus pole just suuremat nõudlust inimese järele, kes suhtleks vaid prantsuse keeles.Tööandja tahab teda koguni vallandada, aga kohtuprotsessi käigus saab härra Moscowitzist omamoodi kuulsus, keda kutsutakse jutusaadetesse ja kelle elulugu tahetakse välja anda. Kui tal oleks vaid mõne prantslasest elumehe välimus! Taga hullemaks, prantslane hakkab viimaks kritiseerima ameeriklaste elukorraldust ning seepeale kuivab kokku vestlussaadetesse kutsumine jms. Aga pole hullu - Prantsusmaa president kutsub härra Moscowitzi koos abikaasaga  elama uuele kodumaale; mees on sellega muidugi nõus.

Naine pole aga niivõrd rõõmus, mehe prantslaseks muutumine ei tee kodust suhtlemist kergemaks, kuna mees tahab rääkida vaid prantsuse keeles ning naisel see keeleoskus puudub. Ta küll asub õppima (küll keeleõpikutes on ikka veidrad dialoogid, aga keeleoskus jääb ikka nigelaks. Ja mehe uuele kodumaale minek tekitab küsimuse, et kes siis õieti on proua Moscowitz, milline on tema identiteet. Aga et abielupaar on siiski üksteisega lähedane, lähevad nad koos ning neid ootab ees kuninglik vastuvõtt, prantslastele on see auasi, et keegi soovib niimoodi prantslaseks saada - pealegi veel ameeriklane. Abielupaarile võimaldatakse riigipoolne ülalpidamine ja töö ning kõik läheb pealtnäha kenasti… pealtnäha seepäras, et härra Moscowitz leiab, et prantslased pole… prantslased, nad ei tea, mis on õige prantsuse sisu. Ja see tekitab nüüd probleeme.

Ühesõnaga, muinasjutt vaimuhaigest. Beagle ühendab omal moel kaasaegse ja traditsioonilise temaatika, 2017. aasta tingimustes mõjub see õige… nostalgiliselt. Oleks muidugi huvitav mõelda, et kui tundmatu autor oleks sellise loo avaldanud, kas siis leidnuks see tekst tee antoloogiasse - kas autori nimi ise on kvaliteedimärgiks?

“His dissatisfaction with the people who thought they were French grew more apparent every day. Friends, neighbours, fellow employees, and a wide spectrum of official persons passed in turn before his eyes; and he studied each one and plainly discarded them. Once he had been the kind of man who said nothing, rather than lie; but now he said everything he thought, which is not necessarily more honest. He stalked through the streets of Paris, muttering, “You are not French, none of you are - you are imposters! What have you done with my own people, where have they gone?” It was impossible for such a search to go unnoticed for long. Children as well as grown men began to run up to him on the street, begging, “Monsieur Moscowitz, regardez-moi, je suis vraiment francais!” He would look at them once, speak or say nothing, and stride on. The rejected quite often wept as they looked after him.” (lk 36)

ulmekirjanduse baas

Peter S. Beagle - El Regalo (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1, 2007)

Beagle näib autor, keda peaks lugema, aga ometi ei võta midagi kätte, ikka on selline tunne nagu oleks ta ühe romaaniga kõik vajaliku ära öelnud (päris kurb saatus elavale autorile). Millel selline eelarvamus põhineb, ei oska ausalt öeldes põhjendada. Juhtus siis harukordne juhus, et lugesin Beagle’i lühiproosat.

Ja lugu on täiesti okei, omal moel lõbustavgi. Tiinekast tüdruk eiab, et ta noorem vend on ilgelt tüütu marakratt, aga vanemad ei luba poissi füüsiliselt karistada. Taga hullemaks, peagi avastab õde, et vennal on üleloomulikud võimed - 8-aastane poiss tunnistabki, et on nõid (mitte võlur ega maag). No uskumatu värk, õe elu läheb veelgi keerulisemaks, kuna noor tatt võib hea- või pahasoovlikult rakendada võlujõudu. Aga kuidagi saavad nad hakkama.

Kuni ühel päeval juhtub õel õnnetus - ta saadab oma ihaldatud noormehele armastuskirja (ikka paberil, tegemist on nö vanamoodsa 1980ndate eluga), siis aga otsustab, et noormees ei tohi seda kirja näha. Kuid kirja ei saa enam poisi korterist kätte, niisiis palub neiu viimases hädas nooremalt vennalt abi, et see toimetaks kirja tagasi, enne kui ihaldusobjektil on võimalik seda lugeda. Vend lubab aidata, aga… nad satuvad lõksu, kuna üks kuri nõid ei taha endast potentsiaalselt tugevamat nõida enda kõrvale. Lastel on probleem… ja mitte väike.

Tekst on üsna humoorikas kuni selle intsidendini - no mida sa teed, kui niigi tüütu väikevend osutub korraga võlujõudu kasutavaks nõiaks (kes pealegi ei oska seda õieti teha)? Eks tuleb väikevend paika panna, aga uutes tingimustes pole see nii lihtne. Lisaks tuleb varjata vanemate ja teiste eest seda saladust. Ja taguda vennale pähe arusaamist, et ta võlujõudu suvaliselt ei käsitleks. Raske on vanema õe elu, eriti veel niisuguse vennaga.

Peter S. Beagle - Viimane ükssarvik

See oli vast paar nädalat tagasi. Mu tütar nägi "Viimase ükssarviku" järjehoidjastatud kogu köögis ning tema näole tekkis korraga hell ja igatsev ilme.
"See oli nii teistsugune raamat," ütles ta.  "Ootad pealkirja järgi mingit eepilist lugu sellest, kuidas kuskil on viimane ükssarvik, kangelased ja vabastamine - ning siis see ongi seda kõike ja ometi üldse mitte." Mõttepaus. "Põhiliselt ei sobi vist sõna "eepiline"."

Täpselt nii ongi. See on seda kõike ja ometi üldse mitte. Nii kaunilt kirjas, eesti keelde nii hästi tõlgitud: "Verd täis valgunud kuu paiskus pilvedest välja ning ükssarvik nägi harpüiat - puhevil kuld, tuules lehvivad juuksed leekimas, külmad aeglased tiivad puuri raputamas. Harpüia naeris." 
Puhas vaimustus lugeda. Ainult ühes kohas, ühes kohas on valesti: ""Miks on kaaren kirjutuslaua moodi?"" 
Loomulikult peaks seal olema: ""Miks on ronk nagu kirjutuslaud!"" 
Dohh.
Aga üks koht on ainult üks koht ja see on nii hirmus ilusti kirjas raamat, et üks tõlkekonarus ei raputa.

Ja samas on see üleni normaalse peale rõhuv lugu. "Nii ta üha laulis ja laulis ja hüüdis siis uuesti: "Tubli ükssarvik, tule, tule siia!" ja ütles siis pahaselt: "Noh, nüüd olen vähemasti proovinud. Lähen koju."" On kartulikoorimine, on hästi palju igapäevanormaalsust ja on need armutult lõikavad laused selle kõige keskel.

Lugu on ka hea, lihtsalt loona. Eredad ja samas usutavad karakterid tegemas just neid asju, mida nad teeksidki, pole kuskil mingit arusaamatut "ei tea kust tulnud mõistmist" ja ometi on kõik nii hea. Korraga nii päris ja nii aus, nii rebestavalt ehe. 
Ja kuidas see veel kirjas on, on lihtsalt imeline.

Kunagi ammu ostsin seitsme krooni ja mingi arvu sentide eest (kes ei mäleta, siis see oli rämeodav) teose kohta neid pihutäie, kinkisin laiali ja ostsin siis veel. Üks jäi endale ka, pehmete kaante ja kollaka paberiga, kaanekujundusega, mis tundub praegu peale vaadates nii odav. Aga see teos ise, raamat ise! 
Krt, oleks võinud veel rohkem osta!!!

Jaa, on siingi varem kirjeldatud, Loteriis olemas. Aga mitte minu poolt!

Peter S. Beagle – Viimane ükssarvik (1993)

Inimene, kellele see raamat ei meeldi, on vist mõnest nurgast pisut südametu või tuim. Kuna paljud erinevad lugejad on seda raamatut ohjeldamatult kiitnud, siis olid endagi ootused suured, aga siiski ei saanud suurt ühele joonele – sarnane hipikirjandus on näiteks Hughart, mis pani küll igati kaasa elama (nagu ikka, mõjutab vastuvõttu kõiksugu suur- ja pisiasjad – ja eks Hughart oli sirgjoonelisemalt humoorikam).

Pisiasjade ja kõrvaltegelaste proosa, kõiksugu rääkivad kolbad ja kassid ja liblikad lisavad cooli ja mõnuohkeid, ajatu värk. Suhkrustatud, aga mitte imal. Tähendab, see ükssarviku otsimislugu on normaalne, aga pigem pakkusid kõrvaldetailid tekstist rõõmu. Näiteks rääkiv kolp, kes teadis teed Sõnni manu, no toredalt ülbe. Aga mis sellest ükssarvikust, kes oli niivõrd pühalik, selline loomastunud väike prints; tekst hakkaski pigem siis tööle, kui seltskonnaga lisandus Molly ja ükssarvik jäi vähe varju.

“Liblikas vaikis, võbistas tuule käes tiibu ja lisas tavalisel toonil: “Sinu nimi on minu südames rippuv kuldkelluke. Ma laguneksin tükkideks, kui ma sind kordki nimepidi nimetaksin.”

“Ütle siis mu nimi,” palus ükssarvik teda. “Kui sa mu nime tead, ütle seda mulle.”” (lk 12)

“Ma sündisin surelikuna ja olen olnud pikka aega rumalalt surematu, aga ühel päeval saab minust taas surelik, seetõttu ma tean midagi, mida ükssarvik teada ei saa. Kõik, mis saab surra, on ilus – ilusam kui ükssarvik, kes elab igavesti ja kes on kõige ilusam olevus maailmas. Kas sa saad minust aru?” (lk 92)

loterii
ulmekirjanduse baas
bukahoolik
segane maailm
bibliofiil
ekspress