Sellest raamatust on võrdlemisi keeruline kirjutada. See on paremini kirjutatud kui triloogia avaosa, aga … aga ikka jääb kuidagi kaugeks. See üldine ülihävitamine käib minu grimdarki kogemuses nagu üle mõistuse; nagu polegi sellist hävingukogemust, mida Marith Altrersyr oma järgijate armeega korraldab (tegelikult, mingil moel meenutab see Eriksoni “Memories of Ice” romaanist Pannion Domini tegevust, aga vähe organiseeritumal moel). Aga see on pool loost.
Teine, väiksem pool on siis Sekemlethi impeeriumi võimu- ja ellujäämisvõitlus Sorlosti linnas katku tingimustes, mis saab seekord ootamatu lahenduse: tegemist on ikkagi triloogia teise osaga, asjad peavad niisiis halvemaks minema (hmm, see võiks olla muidugi viide Marithi eduloole), viimane raamat peaks kliimaksi tooma. Aga milleks see tähelepanu Orhani ja Sorlosti tegemistel? Autor on seda koguni mitmekesistanud ja toonud sisse Orhani teenijanna vaatenurga, mis siis peaks Suurt Võitlust lihtinimese vaatepunktist nägema. Kogu see värk jätab ükskõikseks või nii - eriti kui võrrelda laviiniga, mida põhjustab Marithi tegevus mandri teises otsas. Loogiline, et autor seob need kaks liini uuesti kokku (ikkagi püha naine Thalia, eksole), aga ma ei tea, kas jaksan seda edasi lugeda.
Võibolla näib mulle see autori parem kirjutamisviis seepärast, et rohkem harjunud ja noh, ega üldiselt fantaasiaautorid pole tehniliselt just kõige säravama sõnasepad. Aga see Altrersyri ja Amrathi ängistav surmakultus, see lööb kopsudest kuidagi õhu välja ning tunned natuke puudust meelelahutusest või inimlikkusest, mida Abercrombie või McDonald pakuvad kasvõi kõige tumedamatel hetkedel. Kuid siinne massipsühhoos pole sama loogikaga nagu Fletcheri väärdunud maailmas, siin keeravad inimesed lihtsalt nagu täiesti aru (ka Parkeri viimases romaanis on probleeme järgijatega, aga see on kuidagi arusaadavam kui siinne kõikehävitav tapahimu).
Nojah, irratsionaalne värk.
