Justin Cronin – Kaksteist II (2014)

Cronini vampiirisaaga jõudis vist oma (esialgse) lõpuni, igatahes finaal keerab õige pateetiliseks (aga see, et siinsel lool on enamvähem õnnelik lõpp, on selge juba esimese raamatu tagasivaadetest). Noh, pahad saavad enamvähem tappa ja järgi jäävad mõned lahtised otsad (mille pealt siis annaks teemat edasi arendada).

Siin raamatus saab siis rohkem selgemaks viiruskimaailma (osaline?) telgitagune või õigemini köögipool – kus siis tegeldakse inimeste kasutamisega viiruskite hüvanguks ja toiduks (seda siis pea sajand hiljem algsest viiruskipuhangust). Mis viib edasi probleemini, et selle masinavärgi toimimiseks on vaja värsket verd juurde – kuna inimestest toitumine ja samas inimeste loomulik iive ei pruugi üldse tasakaalus olla jne (seepärast on vaja kanna alla saada vabade inimeste asualad nagu see Texase vabariik). Nii on siis Iowas üks linn, kus 70000 inimesest on moodustatud ameerikalik variant vampiirigulagist – on võim (need tüübid, kes eelmises raamatus...), on inimeste hulgast valitud jõuorganid-kaasajooksikud ja siis orja- ja veremass. Ja sellest orjalinnakust saabki heade ja pahade jõudude lahingutander, erinevaid teid pidi satuvad sinna just õigel hetkel mitmed eelmistest raamatutest rohkem või vähem tuntud tegelased, kel tuleb siis viimaks rinda pista Kaheteistkümne enesega. See on enam kui ränk kogemus.

“Järgnenud häälitsus oli sootuks teist mõõtu kui selle kuuldavale toonud keha. See oli purupuhtast, vahkvihast sündinud röögatus. See oli möire, mis oleks võinud langetada metsa, tasandada mäe ja planeedi telje paigast nihutada.” (lk 355)

Kõiksugu tekstis esinevatest koledustest hoolimata (või vastupidi?) tundub, et tegemist on pigem noortekaga, tegelased on sellised... korralikult disainitud: ootuspäraselt tähenduslikud, kuid mitte just omanäolised tegelinskid. Ja noh, kõik need imelised (mitte?)juhuslikud kohtumised, mis head võidule veavad, no needki... ilukirjanduslikud kunsttükid. Peaks vist eelnenud 3 raamatut uuesti läbi lugema, saamaks aru, mis juhtus Amy ja Carteri vahel, no mitte ei mäleta eelnenut.

Justin Cronin – Kaksteist I (2014)

 See raamat on vast põnevam kui avaosa raamatud – eelkõige siis see osa, kus näidatakse null-aasta arenemist ehk kuidas viiruskid Ameerikat vallutavad ning milline pöörane häving/tapatalg sellega kaasneb. Ja kuidas ametivõimud seda peatada püüavad (vähemasti mitte tuumarelvaga!). Või mida teevad need, kes selle viirusega jändama hakkasid (tõepoolest, luua inimlaadne biorelv?) ning kuidas püütakse päästa oma nahka. Nojah, see tänapäevane osa lõpeb väikse kuklasügamisega – kas see rändav kaksteist on täidab hilisemate aastate sündmustes ka mingit rolli? Või käib raamatu pealkiri ikka selle teadatuntud viiruskite kaheteistkümne kohta?

Ühesõnaga, häda on nende triloogiate jms lugemistega, kui pole varasemaid raamatuid käepärast. Ja nii tekib probleem Alicia ja Amy ja teistega – mis täpselt eelmises raamatus oli. Hägune. Veel hullem, kui ajad segi muude teostega – mingil hetkel hakkas peas käima hoopis võimalikud liinid del Toro-Hogani triloogiast, seal kah need vampiirid Ameerikat hävitamas. Ja mis värk selle Wolgastiga on, mis nähtus tema nüüd siis on? Kuhu Wolgast (vaim?) Amyt saatma peaks? Mingi ühendav lüli Nulli ja Amy vahel? Oleks eelmiste lugemiste puhul hoolsalt märkmeid teinud, küll siis teaks, aga nüüd... mõttetühjus. Aegajalt on raamatus teemaks miski messialikkus, aga eks see ole rohkem religioossemate ühiskondade taak.

Et tegemist teise raamatu esimese poolega, siis jah, jääb teatud rahulolematus sisse (aitäh vähemalt, Varrak, et te Abercrombie triloogiat ei hakanud poolekaupa avaldama!). Aga noh, tegemist on särtsaka actioniga (ehk tundus see särtsakana seepärast, et eelnevalt kõiksugu uimast kirjandust lugenud?) ja see on ikka kena.

Justin Cronin – Teekond II (2013)

Eks tegevus meenutab pisut Sõrmuse Vennaskonna värki – Peter (Frodo) peab Amy (Võimusõrmuse) Kaheteistkümne vastu saatma, sest kas on üldse midagi muud, mis aitaks selle vampiiriuputuse vastu? Kahtlane, kas väljaspool Ameerikat mingit inimelu enam eksisteerib (ning seda ei saa uurimagi sõita, sest viiruse plahvatades mineeris NATO põhjalikult Ameerika rannaveed, et vältida selle levikut ülejäänud maailma – vaevalt säändne takistamine võimalikuks osutus). On ihalus kasutada Amyt nö elava relvana (vampiiriampullid!), ent Võimusõrmus ise on... kaine mõtlemisega – sellega tuleb ise hakkama saada, kadunud kurvad hinged tuleb päästa; pole vaja häid vampiire luua.

Tekst on igati dramaatiline ja hoogne, kõiksugu ootamatud keerdkäigud ja pääsemised ja katastroofid veerevad kangelasteede ette (vahest natuke tüütu või pretensioonikas on see autoripoolne unenägudega jändamine, aga no mis teha – niivõrd erakordne olukord jne). Ja mõneski apokalüptilises nägemuses on ka kristlik-jänkilik hõng. Eks see Texase Ekspeditsioonivägi meenutab natuke Martini Müüri vahtkonda – samamoodi tsiviilelust igavesti eraldatud sõdalased, kel ülesandeks vaid võidelda äärealadel vampiiride vastu (äraspidisel moel võiks Pelgupaika nimetada Crasteri kantsiks). Igal juhul ei taha loota, et Peter ja Amy paariks saaksid, kuidagi vähe imelik tunduks selline kooslus. Õnneks ongi... Wolgast.

Et tegemist triloogia avaraamatuga (köhh-köhh, taas poole kaupa maakeeles avaldatud), siis teadagi ootab paratamatult ees kangelastele ja inimkonnale kõiksugu masendavaid ja natuke ülevaid hetki. Kes kümnest eestvõitlejast üldse ellu jääb, on kahtlane arvata... kirved ripuvad paljude peade kohal (aga samas need senised imelised pääsemised? - kuigi kaua ei saa loota sellistele jumalikele vahelesegamistele).

““Mis nüüd siis saab?” küsis Alicia.
Vaikuses tajus Peter oma sõprade juuresolekut. Alicia, kelle julgus oleks olnud otsekui osa temast endast. Kõhnaks jäänud ja vintskeks muutunud Michael, kellest oli nüüdseks saanud mees. Greer oma targa ja sõjameheliku rahuga. Ja Amy. Peter mõtles kõigele, mida ta oli näinud, ja nendele, kes olid hukkunud – mitte ainult nendele, keda ta tundis, vaid ka nendele, keda ei tundnud, – ja ta teadis, mida vastata.
“Nüüd lähme me sõtta,” ütles ta.” (lk 406)

siiliste raamaturiiul 

Justin Cronin – Teekond I (2011)

Järvelik düstoopia tembitud deltorohoganlike vampiiridega – tänapäeva värk! Ehk siis, mis juhtub, kui sõjavägi püüab tuunida endale vampiirlikest olenditest biorelva – neid hea saata islamivõitlejate vastu koobastesse ja muidu ebamugavatesse kohtadesse. Katsete tulemus on nukker, vampiiristunud katsealused (endised surmamõistetud vangid) pääsevad laborist valla ja nende inimjäramiste tagajärjel tekib kiiresti mitukümmend miljonit põhja-ameeriklastest vampiirnakatunut. Asi toimub aastal 2018, kui uskuda agent Wolgasti elulugu (vt lk 44, 61).

Tekst jaguneb kolmeks – sissejuhatus ja pinge kruvimine esimesed 200 lk (Schätzing!), seejärel järgmised 100 lehekülge kataklüsm, ning sellele järgneb katastroofijärgne tulevikuühiskond (pea 22. sajandi naabruses), mis paikneb ühes kindlustuses (McCarthy!). Inimpopulatsioon on seal üsna väike, mistõttu tuleviku geenisupp pole just mitmekesine, kuid siiski, veel on võimalik suppi segada. Ühesõnaga – kas Põhja-Ameerika on kaetud vaid arvatavalt 40 miljoni vampiirliku olendiga, kel on kaheteistkümne esivanema (või ühe überesivanema Babcocki?) ühismälu või operatsioonisüsteem; kas peale selle kindlustuse on Ameerikas (või üldse maailmas) seestumata inimesi? Ei tea... ja kindlustuse kaitse on lagunemas – ehk siis tehnika lõpetab niiehknaa mingil ajal töötamise.

Aga! On üks kummaline asjaolu ehk 6-aastane tütarlaps, kelle peal militaristid katsetasid viimasena täiustatud vampiiriseerumit, mis muuhulgas pikendab meeletult eluiga (piibellikuks ikka). Müstiline lapsuke, kes suurt ei vanane ja keda identiteeditud vampiirolevused ei puutu – peale pikki aastaid ilmub tema sellesse kindlustusse ja... Hmm, sellest vist järgmises raamatus? Igatahes, draamat kui palju, allesjäänud inimkond sipleb intriigidemülkas, rohkemal või vähemal määral teadlik olles eesootava hukatuse lähenemisest. To be continued, nagu ikka.

Et siis selline raamat. Väikse eelarvamusega seda alustasin, aga tegelt on päris põnev, möllu ja värki päris tugevalt. Mis küll saab inimkonna tulevikust, kas supervõimetega vampiirelukad on võidetavad? No vot ei tea.

ulmekirjanduse baas