“Edasi novell: 33 lühijuttu“ koost Valner Valme, Rahva Raamat AS, Edasi.org (2022)

Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.

33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.

Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.

 Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.

Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.

Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.

Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.

Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.

Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.

Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.

Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.

Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.

Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…

Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.

Armin Kõomägi - Töökäsk kõrgemalt (Vikerkaar 1-2, 2023)

 

Natuke töönälja siis kultuuriajakirjanduse argisemast poolest ehk siis ajakirja peab ka … müüma. Selleks saadab siis kultuuriajakirjade sihtasutuse juht Toomas kaks toimetajat - Märt ja Kajar - ostukeskusse koos laua ja stendiga, et nad siis külastajatele müüksid maha tervelt neli ajakirjanumbrit; seda selle ajaga, kui Toomas käib jõusaalis ära.

Üsna blaseerunud toimetajad pole ülesandest just vaimustunud ning pigem tegelevad suitsetamise ja päevavargustega. Üks ligiastunud joodik küll lubab neid ajakirju 200 euro eest ära osta, aga noh, teada värk, need purjuspäi lubadused. Möödub tunnike ostukeskuse melus, kus muuhulgas kogenud toimetaja omastab võimalikku avaldamismaterjali pulgakommi eest.

Et siis selline pildike kultuuriajakirja argisemast poolest, peale igati glamuursete igaveste väärtuste loomisele tuleb tegelda ka kõige selle müügitööga; see pole niisugustele vanadele kaladele nagu Märt ja Kajar muidugi ei midagi erilist, nemad on juba aastakümneid turul olnud kogenud tegijad. Omamoodi päris lahe päti- või kelmihuumor; loetav ka Vikerkaare kodulehelt.

Armin Kõomägi - Perifeeria kangelased (2020)

 

Kõomägi proosaga pole ma senini õieti ühele lainele saanud, nii ka see lühijutukogu tekitas pigem vastakaid tundeid. Ühelt poolt intrigeeriv lähenemine (ainult teatud pikkusega jutud; ühe jututsükliga ta küll hiilib sellest mööda), teiselt poolt … nende lühikeste juttude vaimukus näib mulle pigem odava populaarsuse tagaajamisena. 24 tekstiks (õigemini küll 22, kuivõrd on see 3 jutuga tsükkel) vajalik inspiratsioon näib minu jaoks muidugi meeletu kogus (lisaks siis see õigele pikkusele timmimine), aga samas see juttudes avanev maailm … on kuidagi kõigile meeldida püüdev - ja niivõrd lai skaala on kitsama moraalse skaalaga lugejale mitmel puhul ärritav.

Muidugi võib mõelda, et kõik need eneste ja Teiste kujutamised tuleks võtta läbi kõikehõlmava irooniaprisma (või must huumor vms), ning autor on lektor, moraalselt lugejast (s.t. minust kõrgemal). Mida on muidugi keeruline omaks võtta, sest “mina, see on maailm”. Eksole.

Ja no naistegelaste siseilm. Jällegi, seekord eneseiroonia meesautori kujutluslaadi asjus? Ei tea, igatahes on mitmeid hetki, mis jäävad minu jaoks hea maitse piirile kõikuma ja tekitavad piinlikkust.

Muidugi, normaalne kirjandus võikski olla mitmeti tõlgendatav (“aga ikka minu moodi”), seega oleks justkui võimalik rakendada erinevaid lugemismudeleid … aga seekord jäid need minu peas krigisema.

ekspress

kirjanduslik päevaraamat

sirp

suvehiidlane

Armin Kõomägi – Vastuvoolu (Looming 8, 2016)

Lugu töö kaotanud advokaadist, kes avastab, et kui kassid kadunud, siis hiirtel pidu – ehk argielu võib... midagi muud olla kui tavaliselt tundub; lisaks võõrandumine oma perekonnast. Kokku on tekst õige krüptiline värk, umbselt võib aimata, et autoril on ehk soov näidata... mis jääb järele kui elusibulat koorida ja alles jääb... tühjus, võõrandumine, ebamugavustunne. Aga kes teab, mulle jäi tekst kaugeks, justkui võrdlemisi ebaõnnestunud eksperimendiks (võrdluseks siis sel aastal Täheaja ulmeantoloogias ilmunud „Punamütsike“, mis niisamuti pereteemalisena oli hoopis teravam tera).

Raul Sulbi – Täheaeg 15. Ajavärav (2016)

Kogumik on päris huvitav ja mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi); teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov, Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi, teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat, aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).

Tõlketekstidest suutsin vaid „Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega, siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).

Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka veritasu“

Koostajalt päris julge samm avaldada kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta (sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega, et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see, et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.

„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)

Mairi Laurik „Surf ajalainetel“

Teaduslik fantastika, eks sellised tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus). Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest teaduslikust fantastikast.

J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli kohta peale koma“

Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti, tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on allveelaeval, eks seegi värskendav.

Mann Loper „1905“

Kogumiku naisautorid loovad eesti ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss, kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised – tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine, baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega). Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore lugu.

Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“

Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine, meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek. Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile kutsuma jne.

Armin Kõomägi „Punamütsike“

Selle loo puhul võiks ääriveeri mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest (kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste). Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine), siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“ välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks. Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“

Eksootiline fantasy, kodumaine panus mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku; psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos – eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest seikluslikust SFFist.

reaktor

reaktor

Armin Kõomägi – Lui Vutoon (2015)

See on nüüd kolmas variant sellest, millega olen püüdnud postitamise jaoks seda romaani mingil moel kokku võtta. Iga kirjeldamisega olen seni jõudnud teele, et muudkui jutustaks ja jutustaks ümber, aga samas ma ei mõista, kuhu peaksin nii jõudma.

On nö ulmelisem romaan, kus autor asetab tegelase olukorda, kus korraga on maailmast kadunud kõik imetajad – pole ühtki inimest ega looma, on linnud ja putukad ja kalad. Kuidas see juhtus, ei tea – tegelane leiab küll ühe videosalvestuse, millelt võimalik näha seda kadumishetke. Ent saladuse lahendamisele lähemale ei jõua.

Mis edasi saab – Lui Vutooni nimeline noormees hakkab elama Ülemiste Keskuses ja viskab ohjeldamatult kildu nüüdismaailma kohta – millest ta on küll ilma jäänud. Seltsi pakub talle täispuhutav (ja remonditav) seksinukk Kim ja mitmekülgne alkoholitarbimine; eks tuleb ka hoolt kanda selle eest, et kaubanduskeskust säästa roiskumisest. Lui otsus tulevikku mitte kindlustada (ehk teha endale varuelamine mõnda puuküttega majja) saab tagasilöögi sügise süvenedes, kui külm hakkab üha enam näpistama. Ühesõnaga, tänapäeva inimene võib kõiksugu head kildu visata, aga sellest pole suuremat kasu.

Lui üllatuseks selgub, et peale tema on veel üks elav inimene – Lõuna Koreas elav naine Kim, kes otsustab mehe juurde Eestisse tulla (“Louis Vuitton!”). Meest see oodatav kohtumine rõõmustab, aga samas võib tekkida piinlik olukord – mida teha võimaliku suhtekolmnurgaga, sest see seksinukk, kellega Lui igapäevaselt aega veedab, on sellisena igati vaimustav kaaslane. Kuidas suhtuks korealanna Kim seksinukku ja kuidas seksinukk Kim suhtuks korealannasse? Lui jaoks kukalt kratsima panev olukord. Ja kas ta peab olema uue inimkonna seemendajaks, kui see korealanna talle ei meeldi? Milleks selline sundus? Ehk piisab tervituste vahetusest ja seejärel saab kumbki oma eluteed ise jätkata. Aga jah, tuleb sügis ja tuleb talv ning kaubanduskeskuses elus püsimine muutub üha vaevalisemaks.

Mis see siis on – satiiriline hoiatusromaan? Mida autor öelda tahab – inimsugu on omadega ummikusse jooksnud? Või tänapäevase eluolu virtuaalne iseloomutus? Enesekaotamine tarbimiskultuuri läbi? Autori mõtteharjutus inimese tühisuse teemal? Kuidas mitte käituda kollapsi puhul (tõsi küll, imetajate puudumine teeb selle ühel või teisel viisil kergemaks ja raskemaks)? Ma ei tea, loo tähendus libiseb kuidagi käest või on haaramatu. Jah, autor teeb kõiksugu mõttemänge ja olukord ise on fantastiline, aga mis siin peale ilmse kirjutamislõbu siis veel on?

“Nendel viimastel päevadel siin olen hakanud jõudma justkui ühe iidse tarkuse, mingi tammsaareliku tõe jälile. Ei tasu tööriistast liiga kaugele eemalduda. Ei tasu alla anda esimese seljakipituse või kibeda higiliitri peale. Tööta. Ära mõtle. Puhka natuke, kui muidu ei saa, ent niipea kui tunned peas pisimatki küsimuseussi vingerdust, tõuse, haara tagasi labidas või kirves ning kaeva ja raiu, muudkui kaeva ja raiu, nõrkemiseni, kuni silme ette valgub must ja tihke kosmos ühes nõelpeente helkivate aukudega, mida kunagi nimetati tähtedeks. Sinu isiklik, raske tööga kättevõidetud, perforeeritud rahu. Must on õnne värv. Ja mida kiretum see on oma hingetus tuimuses, seda sügavam on õnn.” (“17. august”, lk 101)

“Teinekord istun autosse ja teen pika tiiru ükskõik kuhu. Keeran soojuse põhja ja koorin endalt kui sibulalt iga mõne kilomeetri tagant riidekihi. Tunnise sõidu järel peatun, avan kapotiluugi ja võtan kuumalt mootorilt kaks konservi. Hautatud sealiha ja oad tomatikastmes. Inimene vajab sooja toitu. Söön ja mõnulen. Tühjad plekk-karbid viskan põõsasse. Loodus peaks nii arukas olema küll, et mõistab endast kunagi välja uhutud metalli tagasi neelata. Peale einet teen T-särgi väel külma trotsides õues ühe suitsu ja putkan siis tagasi sooja autosalongi. Olen õppinud sellist järsku klimaatilist üleminekut nautima. Külmas üks suits ja seejärel kuhugi sooja. Muid variante peale auto ja Kristjani sauna viimasel ajal küll eriti ei eksisteeri. Aga asi seegi.” (“15. november”, lk 230)

“Kas juurdleksin ma siis oma saatuse või aastaaja üle. Millele mõtlevad bakterid laborandi mikroskoobi all katseklaasis? Süüa ja keppida. Keppida ja süüa. Süüa ja süüa. Keppida ja keppida. Kaks asja neljas variatsioonis. Planeedi vallutamiseks sellest piisab. Katseklaasis tõestatud.
Mõtlemisega riskeerides on vaja märkimisväärset julgust, sest iga kauni mõtte tagant heidab varju suur ja hirmus, teispoolsusest välja piiluv mõttekoll, kes pööritab silmi ja kelle suust niriseb haisvat mürki. Bakterid teavad seda ega raiska aega ebapraktilisele. Nende vapp on lihtne. Laskevalmis kürb hot dog'i saiade vahel, all kiri: süüa ja keppida. Mõistus võib ju viktoriinidel laineid lüüa, kuid elu põhiküsimuses pole temast DNA-le vastast.” (“21. detsember”, lk 270-271)

rabarberibulvar

Armin Kõomägi: Kiirabi

Armin Kõomägi on Eesti lähiajaloos tähtis tegija.

Ta on Eesti rahva toitja. Tõsi küll üks paljudest, kuid vähe on neid, kes oleksid sama olulised olnud.

90-nendate alguses oli niiviisi, et vaesem rahvas ostis süüa põhiliselt turult. Turul müüdi kõike kraami, ka Mehukattit ja Voimiksi ja hinnad olid kõvasti odavamad kui poes. Hommikul rääkis Kuku raadio, kui palju miski kusagil turul maksis ja rahvas siis selle alusel valis, kas minna Nõmme turule või Keskturule. Poes oli kaupa küll, aga rahval raha vähe… 

Korra kuus rääkis Marje Josing turu ja kauplusehindade vahest ja tegi prognoose järgmise kuu ja kvartali kartulihinna kohta – inimesed kuulasid ja otsustasid siis, kas peaks nüüd kohe suure koti koju tarima või mitte.

Said siis korra neli meest kokku ja hakkasid arutama, palju see turgude käive võiks olla.

Kuradi suur ikka!

Miks inimesed ostavad asju turult, kui kaupluses samad asjad olemas?

Hind!

Miks on turul hinnad odavamad kui poes? Sest turukaupleja ei pea üldse(!) maksu maksma – see tiba, mis Polištšukile ja tema kaudu Savikale läks, see ju selle käibe juures köömes. Vaat kui saaks poes sama hinnaga müüa, kui turul…

Istusid mehed maha ja hakkasid mõtlema, mida teha, et saada poodi samad hinnad. Siit tiba kokkuhoidu, sealt tiba kokkuhoidu + mastaabiefekt (hulgiostu hinnaalandus) – tasapisi hakkas looma. Olid haritud mehed ja mõni isegi mitu korda välismaal käinud, teadsid – välismaal on odavpoed juba välja mõeldud.

Järgmine episood on Eesti jaekaubanduse legend.

Sõitsid Saksamaale tutvuma kogemustega Lidl’i ketis. Aga ei taha keegi Ida-Euroopa toladele saladusi avada ja kaupluses pildistamine ja ülekirjutamine on keelatud. Kõndisid siis mehed mööda müügisaali, mõõtsid sammudega vahemaid ja iga paarikümne minuti järel läksid välja, nurga taha uut teadmist kirja panema…

Tulid koju tagasi ja tegidki „Säästumarketi“. Seal oli puhas nagu poes ikka, müüjad naeratasid, kaubal olid hinnasildid juures – hinnad olid samad nagu turulgi. Rahvas tuli poodi.

***

Rahvas armastas neid poode.

Mehed ehitasid uusi ja uusi poode ja mastaabiefekt üha suurenes, elu läks justkui järjest ilusamaks (kui elu ilu sissetuleva rahaga mõõta).

Kõik oli valmis ja ei olnud enam huvitav.

Müüsid mehed Säästukate keti maha.

Kes hakkas siis mida tegema. Armin otsustas kirjanikuks hakata.

Toitja – see kõlab uhkelt. Kirjanik pakub vaimutoitu.

Kirjanik on see, kes kirjutab jutte rahvale.

***

Ma ei tea, kuidas tal see algus läks, aga tema maajutt näitab meetodi püsivust.

Turul saab teada, mida rahvas osta tahaks. 

Tänapäeval on lihtne, tänapäeval on internet. Ei ole vaja kõrv kikkis kuulata Vox Populi saadet ega inimestega rääkida, Delfisse ja arvet pidama.

Arvelaud kõrvale, teeklaas kätte ja eri teemade poolt ja vastu kommentaare lugema. Rüüpas Armin teed, üks silm kinni, sest muidu läheb lusikas silma ja muudkui klõbistas. Kirjutas ruudulisse kaustikusse rea, luges arvelaua paremasse serva kogunenud nupud kokku ja pani kirja.

Sai ilusa nimekirja:

• Kiirabis koondatakse arste – väga paha;
• Arstid saavad väga vähe palka ja lähevad seepärast välismaale– väga paha;
• Maal elavad üksikud vanainimesed – väga paha;
• Sotsiaaltöötajatele anti elektriautod – väga paha (oleks pidanud antama bensiinimootoriga jeebid);
• Maal läheb mõnikord elekter ära – väga paha;

Nimekiri oli natukese pikem, aga need jäid lõpuks sõelale.

• Vanast ajast oli tuttavaid ärimehi, need ütlesid veel, et olla väga paha ka see, et riik ei luba välismaalt kõiki inimesi maale – vaestest maadest saaks tuua hulgaliselt töölisi, kellele võiks palju vähem palka maksta kui eestlased tahavad.

Pani siis teemad kokku ja kirjutas kirjanduse, kus kõik need tegelikkused sees.

Kirjandus valmis, saatis toimetajale, läks aastakene ja juba esitletigi värsket trükist.

Rahvas, raibes, ei kiljunudki vaimustusest.

Ja ometi(!), oli ju peaaegu nagu Delfi kommentaariumis! Isegi paremini veel – mitte ühtegi komaviga (kuigi selle eest tuleb vist toimetajat tänada)!

Mis siis valesti läks?

Mina, välja õppinud kaubandusnõustajana, tooks välja kaks olulist aspekti.

Kõigepealt, Delfi ei ole tegelik turg, sealt saadav info on turuosaliste poolse tugeva moonutusega. On hulk turutegelasi, kes usuvad, et leidub neid, kes usuvad kommentaariumi olevad „rahva hääle“ ja „kollektiivse aju“, nemad siis teadlikult ja sihilikult loovad anonüümseid kommentaare ja nendele antavaid toetushääli. Kujundavad avalikku arvamust – painutades peeglit.

Kõverpeegelgi on peegel.

Et luua Säästukaid Polištšukilt saadava põhjal?

No ok, see oli vist liiast, aga kui öelda, et Savisaarelt saadava teabe põhjal, siis midagi justkui… oleks juba sinnapoole.

Teine oluline viga on kaupade realiseerimisajas. Väga paha kiirabireform on lühikese realiseerimisajaga kaup. Senikaua, kuni toimetaja toimetas ja trükikoda trükkis ja raamat raamatukokku kõndis, senikaua oli kiirabireform tehtud.

„Kõlblik kuni“ – möödas.

Asja käigus selgus, et a) enamikul kiirabijuhtumitest ei olnud tõesti arstiharidust vaja, piisas täiesti keskastme meditsiinipersonali pädevusest, b) reformi käigu loodi juurde uusi kiirabijaamu ja see tõi kaasa c) kiirabi reageerimisaja olulise lühenemise ning d) tööd ja seega ka uusi haritud elanikke maakeskustesse. Selgus, et uut moodi kiirabi oli täitsa hea.

***

Ma olen sellest kiirabi-jutust rääkinud mitme inimesega. Kõomäe kolmeteistkümmet lehekülge peetakse just täpselt nii lamedaks, nagu olen eespool kirjeldanud. 

Mina näen siin teist tasandit kah, aga nemad ei taha mind uskuda. 

Jutu peategelane on vana mees, kel kõht valutab. See vana mees elab üksi ja jutu käigus saabuvad tema kõhuvalu pärast kiirabi mehed, kel pole arstiharidust. Nemad ei oska mehe ja tema kõhuvaluga midagi teha. Siis astub uksest sisse pisike pilusilmaline naine – see väidab end olevat illegaalse immigrandi Vietnamist ja arsti, ta teeb kohe operatsiooni ja lõikab peategelase kõhust väidetavalt pimesoolika välja. Saabub õhtu ja üks eelkiirabi meestest teeb illegaalsele immigrandile lapse. Hommik koidab ja kõik magavad – jutt lõppeb enne tegelaste ärkamist.

Minu jaoks viitab mehe kõhu ja selle valu kirjeldus songale. Songa asemel noaga pimesoole kallale minek ebasanitaarsetes tingimustes viib tõenäoselt sepsisele ja letaalsele lõpule.

Mina lugesin seda juttu kui juttu sellest, kuidas võõramaalased tulevad ja head soovides lõiguvad eestlasi, nii et viimasedki surevad. 

See viimaste eestlaste suremine on aimatav ja ükskõik, sest uus elu on juba hakkama pandud. Et tapmine ja sigitamine ühes õhtus.

Ma ei tea, kuidas kirjanik seda mõtles. 

Mõned väidavad, et kirjanduse juures pole see üldse tähtiski – tähtis on vaid Tekst.

Mullast oled sa võetud

Tere!

Mina olen maal sündinud.

Ma elan maal.

Enamuse oma elust olen elanud maal.

Maainimesed räägivad lihtlausetega.

Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.

Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.

Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.

Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.

Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.

Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.

Elust maal oli seal vähe juttu.

Rohkem Kirjanike mõtlemisest.

Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.

Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.

Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?

Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.

Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.

 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.

Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.

Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.

Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.

See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.

Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 

Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.

Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.

Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.

Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.

Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.

Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.

Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 

Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.

Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.

Haltuura, kui kogumiku märksõna.

Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.

Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?

Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?

Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?

Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.

Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).

Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.

Vahe 2,3%. Kõigest.

Uskumatu!

Päriselt ka?!

Siin peab mingi viga olema…

Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.

Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.

Ju siis on ikka tõsi!

Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

Armin Kõomägi – hea firma (2011)

Lugu tehisintellektist, mis pääseb õilmitsema iseseisva Eesti viljastavastes oludes, ja seda vaadeldakse siis raamatus 30 aasta jooksul (tulevikumuusikagi!) - tekst on siis ühtlasi kõverpilk või skalpellilõige (tänapäeva) eestlase olemusest, nagu ikka. Ja no ka Eesti äriilma ajalugu, esitatuna läbi kahe eduka äripartneri tegevuste – Viru ärikad, räkit, börs, Preatoni, börsikrahhid, mahhinatsioonid jne. Ärimehed saavad salaja ülirikkuriteks ja nende ümber tegutsev feminiinne (õigemini end emasena tajuv) tehisintellekt laseb omaenda vajadustele vastavalt harvendada inimridu. (Kas Kenderil polnud mingid tegelased Karl ja Marks?) Kuni saabub kõigile (tegelt mitte kõigile) kibe tõdemus, et majanduskasv ei saagi olla igavesti kasvav. Lõpuks kohtub kodukootud (ehk isetekkeline) tehisintellekt täiuslikuma tehisintellektiga – ehk täideläinud e-riigiga; milline kurb lõpp. Pole just murranguline tekst, vast parim osa on peatükid ostukeskustevarestest. Aga igaühele oma.

“Pank kui turvalisuse kants viis mu endagi mõtted turvatundele. Senimaani olin ma oma hallolluse, kui seda niiviisi saab nimetada, jaotanud meie kontori nelja arvuti vahel. Mõistsin, et siin peitus teatud risk. Kui juhtuks, et kaks neist ühel ja samal päeval kokku kukuksid, langeksin arengutasemel mitu astet allapoole. Halvemal juhul võiksin muutuda isegi täiesti kasutuks imbetsilliks. Kellele sellist firmat vaja? Tõmbavad juhtme tagant ja ongi kõik. Järgi jääks vaid kest. Juriidiline keha ilma füüsilise ajuta. Pank aga pakkus häid ideid. Võisin vabalt endast hulga varukoopiaid teha, need eri serverite vahel ära jaotada, maskeerida, peita, kokku pakkida, turvalukkudega kindlustada ja nii edasi. Püsiühendused olid arenenud nii kiireks ja pidevaks, et mul polnud oma laialipaisatud ajupoolkerade kooshoidmisega mingeid raskusi. Ja oletada võis, et kõik muutub minu jaoks aina täiuslikumaks. Kusagilt ei paistnud inimeste soovi tehnoloogilist progressi pidurdama hakata. Mul polnud vaja muud, kui hoolitseda oma tervise eest ning end pidevalt harida. Saatsin panga IT-pealikule mõned hoiatavad süsteemiteated ning õige pea soetatigi mu serveritele kenad kuulikindlad vestid. Hea tunne on, kui inimene masinat kuulab.” (lk 60)

lugemissoovitus

postimees

päevaleht
kirjanduslik päevaraamat

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222