Vanal naisel ei kõlba nagu enam luuletusi kirjutada. Vana mees võib veel luuletada, sest temal on elutarkusi puistada, aga peab olema eriline vana naine, et seda suuta, ah? Luule on ikka noorte asi - või meeste asi.
Igapäevane misogüünia.
Kuigi Doris Karevale küll vanust keegi ette ei heidaks.
Heljo Mänd ei ole päris Kareva. Klassik, jaa. Luuleklassik - ei.
See on luulekogu vanalt naiselt, kes ei ole luuleklassik.
Tegelikult kaks luulekogu. Loe, kumba enne tahad, "Lind-naist" või "Tuvide Kolooniat".
On erinevad, on sarnased. Sarnased ses osas, et mõlemad kogud-asjad olid täis mälestusi möödunud aja inimestest. Selliseid hästi fragmentaarseid, igale inimesele üks, võibolla ka kaks läbivat joont stiilis: "... kelle hing oli klaasist ja kes läkski klaasikunsti õppima. Lõpetas instituudi, aga siis lõi elu kõik klaasid ta ümber kildudeks," ("Tuvide koloonia") või "Lind-naisest": "Mu emal oli tuvi kael, Tuvikaelas pärlmutrist pärlid, tiibades elutants."
Sarnased ka ses osas, et kuna kogu on väikeses ruudukujulises formaadis ja leheküljed väikeste piltidega ääristatud, ei saa kummaski aru, kus üks luuetus lõppeb ja teine algab. Või võib äkki kõik olla üks pikk - kaks pikka - luuletust?
Erinevad: "Lind-naine" sisaldab palju rohkem üldist juttu. Armastused, hinged, tuvide kluugutused kui armastuse kool, mõtete lend ja mõtete enda vigasepeks, sest lennuhoos ei nähta vastas aknaklaase. Siin on ka juttu praegusest, sellest, mismoodi just praegu (no luuletuse kirjutamise hetkel) saadan su poole kirjatuvi oma armastusega.
"Tuvide koloonia" praegusest üldse ei räägi. See räägib vana aja inimestest. Praktiliselt igal leheküljel tuleb jälle mõni uus isik ette koos nimede ja Heljo Männi elus mängitud rollidega. Pinginaabrid, õpetajad, tädid, onud, onulapsed, tädilapsed - mälestused lapsepõlvest.
Tahate eaka naisluuletaja naisluulet ehk luulet suhetest, inimestest, tunnetest - see on siin olemas. (Eelnev lause on sarkastiline, kui aru saada pole - täpselt samamoodi kirjutas luulet suhetest ja tunnetest noor see või teine meessoost luuleklassik, ainult et teiste inimeste asemel kirjutas ta vahepeal kõvasti iseendast.)
Ei olnud halvad kogud. Aga - "aga" muudab eelneva alati tühiseks, eks?
Aga mul oli raske seda raamatut lugeda. Ei, libedalt läks küll, kiire ja mingil tasandil hästi arusaadav tekst - ent see osa mind, mis tahtis igalt poolt peidetud tasandeid leida, midagi muud kui ilmset, rabeles enamasti tühja. Ja kui siis vahel selgus, et oli see peidetud tasand olemas, oli minul peaaegu hirm: aga äkki on ikka igal pool? Äkki ma lihtsalt ei loe välja? Äkki see on teistsugune raamat kui mulle tundub, kuidagi sügavam ja tähenduslikum? Äkki ma lihtsalt pole ise piisavalt vana, et päriselt aru saada? Aga äkki vanale inimesele tundubki vahel kõik hästi lihtne ja ühene?
Ja siiamaale kahtlen.
Äkki ma lihtsalt ei saanud neist luulekogudest aru?
Postimees
