Arthur Hailey „Lennujaam“, (Eesti Raamat, 1980), tlk Lia Rajandi

 

Fiktsionaalne Lincolni lennujaam Chicago lähistel. Üle Põhja-Ameerika põhjaosa on pühkimas üks eriti põhjalik lumesadu ning lennuradade lahti hoidmine on üks paras kunsttükk, kuid ainsana ümbruskonnas suudetakse siiski veel lennukeid õhku tõusmas ja maandumas hoida. Nagu sellest veel vähe poleks, on üks õnnetul kombel asfaldilt maha sõitnud reisilennuk lume all varitsenud mutta kinni jäänud ja blokeerinud pikima lennuraja. Nagu sellest veel vähe oleks peavad lennujaama (kaugeltki liiga) vahetusse naabrusse rajatud elumajade rajooni elanikud protestikoosolekut lennukite põhjustatud lärmi vastu. Nagu sellest veel vähe oleks on lennujaama juhi abielu karidele jooksmas. Nagu sellest veel vähe oleks on üks lennujuhtidest läbi elamas sügavat vaimset kriisi. Nagu sellest veel vähe oleks, tuleb maid jagada saabuvalt lennult tabatud vilunud jänesega. Nagu sellest veel vähe oleks, selgub, et ühel lennujaamast sel õhtul teele asunud lennukis on pomm. Nagu sellest veel vähe oleks …

Ühesõnaga, toimub palju ja erinevate tegelastega ning üht koma teist on siit loetelust veel puudugi. Suureks plussiks kogu selle põnevuse juures on jutu sisse pikitud informatiivne sissevaade lennujaama kui sellise toimimisse lennuradade puhastamisest lennuliikluse korraldamiseni, omavalitsuse ja ümbritsevate elanikega maade jagamisest suheteni rentnike, ehk kõikvõimalike teenuste pakkujateni lennujaamahoones, kuni lennuliikluse üldisemate telgitaguste ja utoopiliste visioonideni võimalikest tuleviku lennukitest ja lennujaamadest.

Originaal ilmus aastal 1968, seega võime nüüd ise juba üsna kauges tulevikus kükitades tõdeda, et mõned neist visioonidest on jätkuvalt üsna utoopilised ning samas ka tõdeda, et ega lennujaamad ja lennuliiklus selle enam kui poolesaja aastaga niiiii palju muutunud ei olegi. Noh, muidugi on vast lennuliikluse juhtumisel veidi rohkem kaasaegset tehnoloogiat ja lennukindlustused on minevik (ma isegi ei teadnud, et säärane nähtus eksisteeris) ja stjuardessid vast ei ela tänapäeval mingites ühikates ning isiklikud reproduktiivvalikud pole enam tööandja asi.

Pärast ilmumist figureerinud see informatiivne põnevik kohe ka NYT bestsellerite edetabeli tipus ning Noorte Häälest võib jällegi leida, et ka paarkümmend aastat hiljem ilmunud eestikeelne tõlge osutus siinmail vägagi menukaks – 1981. aastal olnud see Tallinna Keskraamatukogu laenutuste esinelikus.

Ega siin laita pole nüüdki – igati eeskujulik põnevik ja kui päris aus olla, siis tegelikult on väga värskendav kui peale põnevuse ka muud sisu leiab. Lennundustemaatikale lisaks olid sümpaatsed ka uute kolleegide väljaõppega seotud hetked – vastutuse paras doseerimine, eduelamuse võimaldamine, eneseusalduse kultiveerimine ning ka lihtsalt asjade korrektselt tegemise hindamine. Tegelaste juures oli jälle tore see, et nad olid lahti kirjutatud, mitte lihtsalt head-pahad. Raamatu konkurentsitult kõige ärritavam tegelane on muidugi too põhimõtteline autoriteedivastane ja isikuvabaduste eest võitleja seal lennukis.

Nagu selliste vanemate tõlgete puhul kohane, on siit kaugest amerikaniseerunud tulevikust ka muhe vaadata tõlkevasteid, mida kõvasti vähem amerikaniseerunud tingimustes on tulnud leiutada – näiteks on keset lennujaama iseteeninduslik viinerilett (kotletisaia seekord ei pakuta), vahepeal tuleb mingi asja klaarimiseks kohale kutsuda selline tegelane nagu kassabrigadir ja viskit juuakse suisa sooda, mitte soodaveega. Ühes kohas on ka kena hetk, kus tõsist juttu alustatakse manitseva lausega „Nüüd kuula mind, beebi!“

Aga sel me tänapäevasel „teadlikkusel“ on muidugi pahupool ka – kui raamatus kirjeldatakse ühte tegelast sõnadega „usaldav rääkimismaneer ja kergelt liiderlik hoiak“. Siis tekib tahtmine kohe valju häälega „Ahhaa!“ hüüda. (Tegu EI olnud juhiomaduste kiitmisega.) Mõnusate eestikeelsete sõnade rubriiki võib lisada veel sellised näited nagu „kuripatt“ ja „toimsest riidest ülikond“. Selle toimse pidin kohe sõnaraamatust järele vaatama.

Kuigi kaunis ilm väljas kõigile oma mõju avaldas, käis töö avaras katedraalitaolises dispetšerisaalis nagu tavaliselt. Dispetšeriruum, mis pindalalt ületas jalgpalliväljaku, valgustasid nagu ikka hämarad tuled, et kümned astmelistesse ridadesse paigutatud radariekraanid oma rippvarjude all teravamalt näha oleksid. Aga võõrale, kes esimest korda dispetšeriruumi sattus, jättis kõige sügavama mulje seal valitsev müra. Hiiglaslike raalide, eriotstarbelise elektronaparatuuri ja automaat-teletaipidega varustatud lenuandmete sektorist kostis masinate pidevat undamist ja plaginat. Samas kõrval, tosinatel tööpostidel, kus istusid õhuliilust juhtivad dispetšerid, sumisesid paljudel erinevatel lainepikkustel paljude raadiokõneluste hääled. Aparatuuri ja inimeste hääled sulasid kokku, moodustades püsiva müranivoo, mis valitses kõige üle, kuigi akustilised heli absorbeerivad seinad ja laed seda kummaliselt sodriini all hoidsid. (lk 125)

Nellie Bly „Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma“ (2021)

Üks hea kerge õhtulugemine enam kui sajandi eest aset leidnud ümbermaailmareisimuljete näol. 72 päeva ümbermaailmareisiks võiks tänapäeval tähendada ju üsna põhjalikku ja ohtrat ringiuitamist kõikvõimalikes maailma paigus, vaheepisoodidena mõned lennureisid jmt, Nellie Bly aga veedab lõviosa oma reisist otse loomulikult erinevate aurikute pardal ookeane ületades.

Eriliselt mõnus selle lugemise juures ongi muidugi just see ajaline distants – tagasivaates mõnevõrra romantilisena tunduvad pikad laevareisid vahepeatustega sadamas (võib muidugi arvata, et teise klassi piletiga toimuks see ehk vähem romantilistes tingimustes), rongikupeedes luku taga istumine, möödanikku vajunud olustikud, ja otse loomulikult toonased ühiskondlikud normid. Ihuüksi pikk reis ette võtta on toona ühe daami jaoks veel üsna erandlik samm ja kirjeldusist aimdub ka natuke seda üldist konteksti – nimelt pole asi lihtsalt sündsuse või õpitud abituse küsimus, vaid üldisemalt suhtumise ja infrastruktuuriga seotud. Nellie vastus küsimusele, et kuidas siis nüüd naisterahvas niimoodi ilma saatjata saab? ei sisalda mitte mühatust, et miks siis ei peaks saama, vaid pigem optimismi, et küllap ta juba endale sõpru ja seltskondlike normide kohaselt abivalmeid meesterahvaid leiab, kes üksi reisivat daami mitte hooleta ei jäta, ja tõepoolest - reisival härrasrahval ja teistelgi džentelmenidel on seltskondlikku jõudeaega piisavalt, et etiketi kohaselt daamide heaolu ja meelelahutuse eest seista.

Ka kõikvõimaliku tänapäevase poliitkorrektsuse või postkolonialismi valguses on näha üht-teist omaaegsest vaimsusest ning normidest, alustades kergelt tujuka ning elegantselt hüpliku huviga suhtumisse kõigesse kohalikku, sh matuserongkäik, kui lõbustusse, või ekskursioonid hukkamispaika koos detailsete piinamisviiside kirjeldustega ja pidalitõbiste külla Kantonis, mille soovi korral näha saamine on elementaarne (tõsi, ega igasse templisse ta sisse ei saa, kui keeldud räpasel põrandal jalgu lahti võtmast või tahad naistele keelatud kohta),  lõpetades meelelahutuslike põikamistega teise klassi reisijate juurde, et nende muusikalistest etteastetest osa saada. Autori hääl ja kirjeldused on tänu tarmukusele, optimismile ja detailsetele tähelepanekutele siiski pigem sümpaatsed, eks tänapäeva lugejale ehk pisut jahmatavalt julmad või snooblikud hetked on lihtsalt heaks meeldetuletuseks, et ka minevikuromantikal on oma varjupooled.

Mina lugesin muidugi erilise huviga vahepeatust Yokohamas. Tundub, et kui kirjeldatakse Jaapani naisi, siis vist tegelikult küll põhiliselt geišasid, sest kui palju ta nende tavaliste tütarlastega siis ikka kokku puutus; värvikas ja meeldejääv on ka surnupõletamise kirjeldus, mis ei ole küll tema enese nähtud vaid tuttavalt kuuldud loo ümberjutustus. Ning juba siis näib olevat üldine kõneaine see, kuidas sealmaal kiirelt ja nutikalt lääne tehnoloogiaid üle võetakse, mis, nagu ka kohalike puhtusearmastus, pälvib kirjutaja heakskiidu. Samas ei hoidu ta loomulikult tagasiteel Jaapanlasest reisija koomiliste maneeride üle nalja heitmast. Ja eks see oligi toonaste läänes käivate Jaapanlaste jaoks üks valukoht – kirjanik Natsume Sōsekigi kirjeldab oma Londonis viibimise ajal oma ränka võõras olemise kogemust, alates aasiapärastest näojoontest, mis 20. sajandi alguse Londonis kahtlemata hoopis teistsugust tähelepanu või siis eiramist pälvisid kui tänapäeval, ja lõpetades esteetikatunnetuse ja kultuurikihtide nihkesolekuga.

Aurikutest veel, et nendel reisimine oli kahtlemata terve omaette maailm. Siinkohal saab muidugi kirjelduse esimese klassi reisija vaatevinklist, kus ülimat nördimust põhjustab vilets toit ja laevapersonali viisakusetus, äramärkimist pälvivad kõikvõimalik kajutite paiknemise, umbse õhu ja muu taolisega seotud ebameeldivused, loomulikult ka merehaigus. Ning ääretult oluline esimese klassi reisija jaoks on soetada endale isiklik lamamistool ja lasta see laevale toimetada, et oleks võimalik selles igati seltskondlikult sobivalt jõude olla. Jah, pole ju autorist, kui fenomenaalsest ajakirjanikust ja hiljem ka töösturist ja leiutajast põhjust uskuda, et tegemist poleks usina tööinimesega, kuid sellegipoolest hõngub kuidagi sellist ehtsat ülemklassilikku vaimsust, mis briti ajastudraamasid meenutab, kus kõikvõimalikud väikesed ebamugavused, menüüpeensused, ümberriietumised ja tuuletõmbused palju kära ja kõneainet pakuvad, nõnda veendunult kirjeldab Bly ühe hotelli tugitoolide mugavust ning nende käetugede laiuse ja lauani jääva vahemaa ideaalset pikkust, mis võimaldab kõige pingutusevabamas jõude oleskelus viibides ääretu mugavusega ajuti laualt mõnd viinamarja suhu noppida.

Lõpetuseks ei saa kahtlemata mööda külaskäigust Jules Verne’i juurde, mis toimub küll üsna reisi alguses ja on omal moel ka suisa naeruväärselt põgus, sest ei oska Verne’id inglise keelt ega Bly prantsuse keelt ja aegagi kohtumiseks on väga napilt, ent seegi hüpe aja ja ruumi taha tolle kuulsa prantslase majakesse, elutuppa ja töökabinetti on otse loomulikult elevusttekitav maiuspala. Isegi kui ma siinse ümbermaailmareisi inspiratsiooniks olevat raamatut „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“ lugenudki ei ole (arvestades Verne’i viljakust, siis ehk on see andestatav).

Ahjaa, ning reis kõigest ühe sumadaniga (millele lõpupoole lisandub küll siiski paar kimpsu kompsu ja elus ahv) ning üheainsa kleidiga on igati sümpaatne. Nellie Bly võitleks ka kindlasti funktsionaalsete taskute külluse eest naisterõivastel!

Kui me laevale tagasi sõitma hakkasime, oli laht väga tormine. Hiiglasuured lained pillutasid vihaselt meie väikest paati, nõnda et mu saatja põskede puna hääbus ja ta kummardus ükskõiksel ilmel üle paadiparda. Tahes-tahtmata kõrvutasin merd koketse naisega, nii ükskõikne ja hoolimatu oli see tunnete vastu, mida ta inimese rinnas tekitab. Hulljulge hüppega maandusime laeva trapil, sest söepargase õõtsumine aitas suurendada ummiklainet, mis ähvardas meid neelata. Vaevalt olime tekile jõudnud, kui anti pargasele käsk eemalduda; kui see oli tehtud, hiivas laev ankru ja asus teele. Peaaegu otsekohe tekkis pardal tohutu ärevus. Umbes viiskümmend räbalais tõmmut meest tormas pööraselt tekil ringi, avastades, et sel ajal, kui nad trümmis söekotte sättisid, oli nende pargas koos kaaslastega ära sõitnud ja lähenes kiiresti kaldale. Sellele järgnes kohutav vada, kätemurdmine, juustekatkumine ja eemalduvale pargasele järele hõikumine – kõik asjata. Algas tõus, ja see oli väga tugev tõus, ning pargasel olijate jõupingutustest hoolimata kanti seda ühtesoodu maa poole.

Kapten leevendas kulide hirme lubadusega, et nad viiakse ära lootsilaevaga. Me kõik kogunesime vaatepilti kaema ja see oli naljakas! Kuna puksiir oli laeva külge seotud, üritati mehi alguses käiku aeglustamata pardalt maha saada, aga pärast seda, kui üks mees oli ohtlikult sukeldumise ja supluse osaliseks saanud ja meri ähvardas puksiiri enda alla matta, oli laev sunnitud käiku aeglustama. Mõned kulid libistasid end trossi mööda alla, kaaslased haarasid neist kinni ning tõmbasid märjad ja hirmu pärast näost valged mehikesed puksiirile. Teised läksid alla mööda redelit, millelt oli lootsipaadini viis jalga. Need, kes olid juba pardal, haarasid rippuva mehe paljastest jalgadest kinni, samal ajal kui too meeleheitlikult redeli külge klammerdus, kartes, et haare lõdveneb, ja laskis lahti alles siis, kui laevaohvitserid ähvardasid ta maha lükata. (lk 87-88)

Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik. (lk 114)

Jason Mott “Tagasitulek”. Ersen (2014)

Lucille ja Harold on õnnelik noor abielupaar, kes tähistavad oma poja Jacobi 8ndat sünnipäeva. Ühel hetkel on Jacob aga kadunud ning ta surnukeha leitakse jõest. Ei midagi müstilist, lihtsalt traagiline õnnetus veekogu ja lapsega ning aastakümneid sisimas miilav lein ja süütunne, tahtmatus või suutmatus end päriselt avada – nii endale kui teistele. Aasta oli siis 66.

Ja siis, aastal 1998. raputab tervet maailma kummaline nähtus – ei tea kust ilmuvad suvalistes kohtades uuesti välja ammu surnud ja mahamaetud inimesed, keda hakatakse nimetama tagasitulnuteks. Moodustatakse Büroo, mis tegeleb nende maailma eri nurkadest kodudesse tagasi toimetamise ja omastega kokku viimisega. Ning viimaks ilmub pensionieas Lucille'i ja Haroldi uksele üks ametnik nimega Bellamy, kelle käe kõrval on üks Hiinast leitud väike poiss. See poiss on (või siis ei ole?) Jacob.

Edasi järgneb tüüpiline kahetine trall – tegelaste emotsionaalne plaan ja areng; ning institutsioon vs inimlikkus. Kas on vaja teaduslikku selgust ja täpsust ja asjade ärakirjeldamist, paikapanemist, või on oluline hoopis midagi muud, kas tagasitulnud ongi päriselt ja lõplikult tagasi tulnud ja kas nad ikka on päriselt needsamad inimesed? Selle mäsu käigus võib paralleele tuua kõikvõimalike koondus- ja pagulaslaagritega, ei puudu ka vägivaldne aktivism tagasitulnute vastu, kes vahepeal kuni asjade selgumiseni okastraadi taha suletakse. Asjasse puutub ka loomulikult (kristliku) usu küsimus – kes ja kas suudab tunnistada imet ilma küsimuste ja kõhklusteta.

Midagi ülearu keerulist ja sügavuti leina analüüsivat siin raamatus ei ole, pigem ootuspäraselt ameerikalik – natuke tralli ja madinat, väikelinlikku ksenofoobiat ja indiviidi õiguste ning perekonna eest võitlemist, pahura vanamehe leebumist ja iseenesele silma vaatamist, paratamatuid ohvreid ning loomulikult armastuse triumf selle kõige üle. Kirja pandud aga pisut teistmoodi, pisut tõsinukras, mõlgutuslikus ja hõllanduslikus, natuke poeetilises stiilis, nagu passib teemadega, kuhu kõik välja jõuab. Järelsõnas selgitab autor veel kenasti omapoolset tõsielulist tausta. 

Lasin silmad ka üle raamatust tehtud seriaali (muuseas, huvitaval kombel on lisaks olemas veel üks sarnasel teemal ja sama pealkirjaga seriaal, mis ei ole selle raamatuga seotud) sisukokkuvõtte – näib, et seegi on ootuspärase loogikaga. Tegelaste dünaamikat on pisut ümber mängitud, et ikka igasse osasse actionit ja põnevust jääks ning ka tagasituleku taga peituvate mehhanismide ja põhjustega näib mängitud olevat (ikka piibellik värk). Raamat ise ei paku selles osas midagi välja – küsimus ei ole üleloomuliku selgitamises vaid küsimusteta vastuvõtmises. Aga ega ma sarja näinud muidugi ei ole.

Kaanekujundus mulle päris meeldis.

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!

Robert Silverberg "Valitud teosed 1-3", Fantaasia 2016-2018*

See sari kujunes kuidagi pooljuhuslikult mu suviste kiirete aegade väikesteks rõõmupaladeks. Esimene osa, mis sisaldab valikut noore Silverbergi jahmatamapaneva kiirusega kokkuvorbitud jutte 50ndatest, oli nauditav segu autori kommentaaridest, mis lisaks igale üksikule jutule kirjeldavad toonast Meerikamaa ulme(aja)kirja-nduse buumi laiemalt ja juttudest endist, mis mõnes mõttes mõjusid justkui seikluslikkuse varal ellu puhutud skeletid (tähendagu see siis midaiganes).

Noh, ja teine osa katab siis 50ndate lõppu ja 60ndaid, kommentaarid jätkavad ulmemaailmas toimuva kirjeldamist paralleelselt Silverbergi karjääri ja isikliku eluga ning ka jutud muutuvad kõige muuga sünkroonis, hüpates kõikvõimalikes väljamõeldud paigus puäntlikust kollidega taidlemisest inimeseksolemise erinevate (fantastiliste) tahkude lahkamisele. Kolmas osa aga jõuab 70ndatesse, eksperimentaalsesse faasi, kus suund psühholoogilise ja poeetilise sügavuse ning vormiliste eksperimentide harrastamine hakkab tekitama justkui mingit ebakõla ulmelise poolega, või vähemalt kirjeldab autor ise kommentaarides, et ühel hetkel otsustab ta üldse ulme kirjutamisega lõpparve teha, kaheldes selle mõttekuses. Nojah, igatahes ta selle lõpparve juurde (küllap meie õnneks) ei jää pikemaks kui paariks aastaks.

(Ning kolmas osa jõudis kenasti ka Lord Valentine's castle'i äramainimiseni, mis on lihtsalt mu enda isiklik ja nostalgiline esmaseos Silverbergi mainimisel...)

Neljandat osa saab nüüd oodata, ja ma tõesti huviga ootan neid jutte, mis järgnevad küpsemisele ja nn tõsikirjandusest inspireeritud eksperimentaalfaasile, peaks ju olema, et saabub mingi tasakaal õdustamise ja seikluslikkuse väljendamises stiililiselt ja poeetiliselt nauditavas keeles ning ulmeliste kontseptide fiktiivse lahkamise ja tegelaste psühholoogilise sügavuse ning erinevate ka argireaalsuse seisukohast asjakohaste küsimuste sissepõimimise vahel.

Ah, või midagi sellist.

Tegelikult ei oskagi ma midagi tarka öelda, lihtsalt mõnus oli. Ja võiks julgelt soovitada kõigile, keda säherdune metatasandiga komplektis lugemine köidab ja, noh, ulmejutuhuvilistele või Silverbergiaustajaile kindlasti ka, aga need niikuinii on asjaga juba aastaid kursis olnud...

*Robert Silverberg “Valitud teosed” 1-3: „Tähehiiglaste orjad“ (2016), „Öösse kaduv tee“ (2016), „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“ (2018), Fantaasia. Koostanud Raul Sulbi, tlk Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo, Maria Reile, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja.

Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), tlk Ann Alari

„Teenijanna lugu“ üllatas mind. Arvasin, et see on sama kõle ja rusuv, millisena „Orüks ja Ruik“ mõjus, kuid leidsin hoopis teatavat soojust ja mitmekihilisust. Selle raamatu juures tunnistasin lugedes korduvalt autori meisterlikkust terviku põimimisel.

„ Ilusad redised,“ ütlen Ritale tänutäheks kingituse eest, mille ta mulle omaalgatuslikult on teinud.
„Jah, mulle lihtsalt meeldib, kui majas valitseb kord,“ ütleb ta nüüd juba jälle torisedes. „Muidu pole enam mitte millelgi mõtet.“ (lk 182)

Teksti on laiali pillatud väikesed õdusad hetked ja mõtisklused – leivategu, porgandid köögilaual, kord majapidamises, näputöö, lilled, aed. Need hetked on kosutuseks nii peategelasele kui ka lugejale. Ja samas on need meeldetuletuseks, pilguheiduks ka tänapäevase lugeja emade, tütarde, vanaemade traditsioonidesse, ühenduslüliks Gileadi äärmuste ning muude aegade hinnangute ebavõrdsuste vahel. Sissevaateks, et tähendusi ja tähenduslikkust ei tohi alahinnata, et Serena Joy jõudeajakudumi mõtte üle võiks kirjutada filosoofilisi traktaate kohe, kui tunnistaksime Serena Joy tähtsust isikuna, indiviidina.

Ei puudu iroonia, et ei nimeta Teenijanna ega tema käskijannat ei takista uue korra all kannatamast fakt, et nad suuremal või vähemalt määral on või näivad olevat pigem kokku puutunud Gileadi tõusuni viivate liikumiste edendamise või pooldamisega. Ühiskonnakriitikana sama aktuaalne nüüd, kui raamatu kirjutamise ajal, must mõtisklus sellest, kuhu abordiprotestid ja pereväärtused viia võivad ... muidugi koosmõjus totalitaarse režiimi loomise mõttest vaimustunud riigimeeste ja ökokatastroofiga.

Teenijanna suhtlus koloneliga, kummalise ja tühise meelelahutuse kontrast olukorraga, kus kaalukaussidel on surm või hullem vs vähegi midagi peale laastava tühjuse, mõjus tõeliselt veenva näitena suhtlusest võimupositsioonilt. Sellesse ei pea pea isegi sooküsimust segama ja küllap just seetõttu on meil tänapäeval välja mõeldud kodanikuõigused ja seadusriik ja töövaidluskomisjon ja laste õiguste konventsioon ja nii edasi.

Meeldis ka ajaline killustatus, nii tasakaal Teenijanna mineviku ja oleviku vahel, kui ka aeg millesse lugeja lõpuks paigutub. Gilead jäi lõppkokkuvõttes turvaliselt kaugeks ja ähmaseks, mitte miski ei jäänud lihtsalt lahti seletamata vaid meil pigem vedas, et niigi palju oli võimalik näha. Ning nõnda oli algusest lõpuni põhifookuses Teenijanna hääl, tema läbielamised, tema pilgu ja mälestuste suva. Mulle tundub, et sisuliselt võiks võtta seda vähem ulmeraamatuna ja rohkem kui laiendatud mõttelõngana juba kaua aega kestnud (vähemalt ’meerikamaal) debatis abort-pereväärtused ja nii edasi. Düstoopiad on muidugi alati liiga korrapärased ja organiseeritud, liiga põhjalikud ja süstemaatilised. Reaalsuses on igasugune allasurumine ja ebavõrdsus ja -õiglus alati märksa läbipõimunum, normaliseerunum.

Siinjuures on ehk oluline tõstatatud tähelepanek, et „oma ajastu kontekstis“ ja nii edasi. Võib küsida, et kas Teenijanna elu peaks võtma normaalsusena oma ajastu kontekstis või millegi muuna? Või kuidas meie praeguse eluga on? Või võib lihtsalt tõdeda, et elu ongi ebaõiglane ja need, kel ei vea olgu kuss või vastupidi, et elu ongi ebaõiglane, inimene loomult oma lühiajalise kasu peal väljas ning võiksime ühiskonna kujundamisel seda arvestada ning katsuda asja üles seada nii, et me parimad küljed õitsele lüüa saaks või midagi.

Eraldi elamus oli viis, kuidas Teenijanna ’oma’ tuba kirjeldab. Kuidas tühjus ja lagedus on jaotatud päevadele ära, et ruutsentimeeter krohvigi võiks aega täita. Ja kuidas ma lugejana valmistusin kannatlikult ootama veel mitme päeva jagu konarlikku krohvi, lagedat seina, oksakohaga põrandalauda. Elasin kaasa sellele, lagedate pindade väärtusele tühjuses ja nõnda jõuti kapini liigagi ruttu. Kuid tühjuse lumma, mitte millegi omamise vaakumit jätkub veelgi - hiljem suutsin näiteks vääriliselt hinnata ühe eesmärgitu tiku omamise luksust.

Richard Brautigan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks“. Menu (2010).

See on üks sedaliiki raamatuid, mille suhtes on üksjagu raske kiirelt muljeid jagada. Ometi napp tekst, aga juhtub nii palju. Tükk aega olen mõelnud, et miks "Arbuusisuhkrus" küll nii populaarne on. Nüüd vist tekkis mingi parem aim. Äkki siis jõuan ükskord ka selle lugemiseni...

On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.


Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.


Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.

„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“


Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.

„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)

"Uprooted"

Naomi Novik „Uprooted“, Penguin Random House, 2015
Lynne Reid Banks „Uprooted“, Harper Collins Children’s Books, 2014

Vahel on huvitav lugeda raamatuid võrdlevalt. Seekord siis kaks samasuguse pealkirjaga raamatud – üsna erisugused, aga pealkiri seob.

Naomi Noviku „Uprooted“ on suuresti jällegi selline klassikalisi elemente täis pikitud fantasy-lugu. Tutvustuses on välja toodud Tolkieni mõjutusi, aga lugedes kangastus mulle päris mitmelgi korral paralleele Robert Jordani „Maailma silmaga“, mis muidugi ei räägi üldse vastu Tolkieni mõjutustele – sest võite ühe korra arvata, kelle loomingust Jordan ise inspiratsiooni sai. Ühesõnaga vana tuttav lugu – pealtnäha igati andetu ja koba külalaps (hiljem küll selgub, et ega ta nii hirmus andetu ikka ka ei olnud) satub erakordse(te)sse olukorda(desse) ja vastu ootusi ilmnevad tema vägagi erakordsed võimed. Keel on voolav ja kulg tempokas ning minajutustuse vorm võimaldab esiplaanil hoida isiklikku – sõprust, perekonda, armastust; kuigi ohus on terve maailm. Nõnda ei tundu ka maagia toimimisreeglite detailsem kirjeldamata jätmine kohatu – Agnieszka ei tea isegi ega olegi huvitatud konventsionaalsetest akadeemilistest teadmistest või seletustest antud küsimustes. Liiatigi on tema isiklikud võimed suuresti intuitiivsed, see on selline matemaatika ja kunsti vastandamise küsimus, ehk laiemalt ka nn stereotüüpse meheliku ja naiseliku mõtlemise vastandamise küsimus. Maagia kasutamisoskus põhineb siin võlukunsti keele ära õppimisel, selle võimalikult täpsel väljaütlemisel, aga näib, et see ei ole ainus tee, sest Agnieszka oskab võluväge juhtida ka vaid mõne üksiku silbi ja ümisemise, laulmise, leelotamise, sisemise tunnetuse abil. Agnieszka maagia tuleb pisut teisiti ning sellega tuleb leppida, eriti kuna see on ka väga võimas ja otse loomulikult päästab maailma. Lisaks maagiale mängib kurjuse üle võidu saamises rolli ka just seesama keskendumine isiklikule sfäärile, see, et peategelane käitub lähtuvalt oma lojaalsusest endale olulistele inimestele. Autorit inspireerinud (Poola) muinasjuttude hõngu on tunda nt siis, kui Agnieszkal tuleb ühel hetkel elu (ja mitte ainult enda oma) eest põgeneda ning ta vormib mudast härjad ja puhub neile hinge sisse, võtab paar pillirookõrrekest ja teeb neist vankri ning lõpuks lihtsalt võtab kätte ja sirutab end läbi võlukunsti kauge maa taha kõige suurema häda tunnil (mille peale analüütilised maagid ilmselgelt ei ole tulnud ;) ) ning sellest ongi küllalt. Loomulikult leiame me siit ka armastusloo – 17-aastane + kõvasti ülesajane, ent loomulikult mittevananev võlur hüüdnimega Draakon. Jällegi, mitte just rabavalt uudne mõte, aga kes sest hoolib – hea ja läbiproovitud. Ning Agnieszka on Poola kuningriigi aegse õhustiku kohta vägagi moodsate vaadetega talutüdruk, kes Draakonilegi peagi selgeks teeb, et iga 10 aasta tagant üht tütarlast enda juurde torni kinni panna ei vasta kohe kuidagi Inimõiguste konventsioonile, isegi kui ta ümbritsevas maailmas vägagi humaanse ja helde isandana arvesse läheb.

Lõpetuseks võib öelda, et oli selline kiire lugemine. Headus võidab kurja väe ja when there’s a will, there’s a way. Lõpus hakkas Agnieszka mulle meenutama „Maailma silma“ Rohelist meest. Sobib, kui tahta mingi hetk argimaailmast kuhugi seiklusse – üks voolavalt jutustatud muinasjutt, mis ärgitab teotahet, eneseusku ja positiivsust.

***

Teise raamatu autor Lynne Reid Banks on kirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Raamatu valisin pealkirja järgi, aga Ilmneb, et nt Banksi esikromaan „L-shaped room“on üsnagi tuntud ja sellest kuuekümnendatel filmgi vändatud ja puha.

„Uprooted“ on aga lasteraamat, mille minajutustaja on 10 aastane Lindy, kes teise maailmasõja algusaastail sõidab koos ema Alexi ja nõbu Cameroniga üle ookeani Kanadasse, kesk preeriaid asuvasse Saskatooni sõjapakku. Seal võtab alguses üks kohalik lasteta pere neid nn sõjakülalistena (et mitte öelda pagulastena) enda majja ja kostile. Lugu põhineb autori päriselul, mis teeb asja ajaloolisuse seisukohalt huvitavamaks. Mõelda, kui palju erinevatest riikidest pagulasi pidi Kanadasse jõudma seoses teise maailmasõjaga. Nende hulgas loomulikult ka mitmeid eestlasi, kui palju raskem pidi olema olla pagulane ilma sugulasteta ja keeletaustata? Sest ega Inglasenagi see kogemus ainult lust ja lillepidu ei olnud – Alex, Lindy ema, on ju koduperenaine, enne abiellumist oli tal muidugi ka näitlejakarjäär, aga oskusi, et võõral maal iseseisvalt raha teenida tal ei ole, rääkimata sellest, et ajastugi selliste võimaluste osas ei hiilga. Samuti keelas Inglismaa sõja ajal riigist raha välja saata – nad võisid lahkudes kaasa võtta vaid 10 naela ninapeale, millest jätkus hädavaevu sõidukuludeks. Õnneks kaotatakse mõne aasta pärast see keeld ja kodust hakkab igakuiselt raha tulema enne, kui elu võõrustajate juures hapuks kisub.

Ma arvan, et kui oleksin seda raamatut lapsena lugema juhtunud, siis küllap oleks see üks neid korduvalt loetud lemmikuid olnud – põnevaid seiklusi lastel jagub – suured pakased, kelgutamine ja lumi; esimene Halloween, mille käigus õnnestub üks vana naine minestama ehmatada (peategelane mõtles välja endale eriti tõetruu maharaiutud peaga Ann Boleyni kostüümi); sõbranna, kelle ema võtab unerohtude üledoosi, õnneks siiski paranedes; sõit New Yorki nende samade sõprade rikaste sugulaste juurde; kodust ärajooksmine (kas tänapäeval annaks enam päris sellisel moel lasta kodust põgenenud lapsel endal mõista ja otsustada, et tuleb tagasi minna? ikka peaks vist kohe politseisse pöörduma ...); kelgutamis- ja ratsutamisseiklused; suvepuhkus järveäärses majakeses, kus põlevad petrooleumilambid ja lastel tuleb käia kuivanud puid langetamas, et igapäevast kütet varuda, saab sõita kanuuga saarele, kus asub suurepärane ujumiskoht ning võetakse enda juurde hulkuv koer. Järveäärse suveseikluse juurde kuulub ka kurikuulus muskeg, mille eest kohalikud küll neid pidevalt hoiatavad, aga kuna keegi ei tea, mida see sõna tähendab, siis on ka raske ette vaadata. No ja kui üks hetk siis muskegiga kohtutakse saab appirutanud kohalik neile noomivalt öelda – ma ju ütlesin, et olge muskegi suhtes ettevaatlikud!

Keeleliselt on siin raamatus üldse vahvaid asju – laeval teeb peategelane tutvust Cockney rhyming slangiga ehk siis sellise riimidel põhineva slängiga, kus nt apples and pears = stairs, sest pears ja stairs riimub. Ja nii siis võib trepi kohta lihtsalt lühendatult õunad ehk apples öelda. Ja Kanadas muidugi tuleb välja palju erinevusi Inglise inglise ja Kanada inglise keele vahel nagu mummy ja mom, break ja recess jpt. New Yorgi reisil aga lisanduvad mõned tähelepanekud ameeriklaste kohta ja tehakse väike tutvus Brookliny kõnepruugiga.

***

Kuigi üks raamat on teismelistele suunatud fantasy ning teine autobiograafiline lasteraamat, siis on neid ühendavaks jooneks ikkagi II maailmasõda ja pagulastee sest Naomi Noviku lugu on suuresti inspireeritud ema poola päritolust – internet räägib, et tema vanaema hukati tänu osalemisele Poola vastupanuliikumises II maailmasõja ajal ja ema pages juba kommunistlikust Poolast, jõudes lõpuks siis Ameerikasse. (Lynne Reid Banks jääb siis vanuselt kuhugi Naomi Noviku vanaema ja ema põlvkondade vahele.)

Noviku raamatus kistakse Agnieszka oma kodust ilma väljavaateta sinna kunagi enam päriselt tagasi tulla. Lynne Reid Banksi raamatus on see nn juurtest eemalerebitud saamine õnneks siiski ainult ajutine, kuid sellegipoolest raske, sest kui Agnieszkal avaneb võimalus tagasi tulla ja oma kodu kaitsta, lõpuks isegi kurjast jõust lahti saada, võtta kätte ja omaenese kätega maailm paremaks muuta, siis maailmasõja pagulastel jääb üle vaid elada, oodata ja loota – teha oma „tööd sõja ajal“ ehk siis püsida elus ja kasvada. Ent päris lõplikult juurtega välja tõmmatud, veel vähem „väljajuuritud“ ei ole siiski kummagi raamatu tegelased. Agnieszkat koduga köitev side jääb alles, temast ei saa lihtsalt talunaist vaid tema roll on teistsugune ja laiem, ta jõuab hoopis oma potentsiaalini, mille saavutamine kodus oleks nii ehk naa võimatu olnud. Alex, Lindy ja Cameron naasevad sõja lõppedes samuti taas koju. Aga nende jaoks on Kanada lihtsalt üks osa elust, aeg, mida tagasi ei saa, aga mis ei ole ka kaugeltki mitte tühja elatud, vahetute sõjaõuduste asemel on lihtsalt teistsuguseid mälestusi, teistsuguseid kogemusi ning Kanada hümn on koos liigutuspisaraga elu lõpuni peas.

Mõtlen nüüd, et ehk ei ole „Väljajuuritud“ ikkagi parim tõlkevaste pealkirjale, eesti keeles tekitab see ikkagi ka mulje millegi lõplikult kõrvaldamisest või millestki halvast lõplikult lahti saamisest. Aga mis sõna siis sobiks paremini kirjeldama elusündmuste poolt kodust eemalerebitud saamist? Kes teab ...