Han Kang - Taimetoitlane (2025)

 

Maagiline ja vaimselt brutaalne lugemine kolme erineva jutustaja maailmadest ja kuidas see naine, kelle ümber see romaan on keerdunud, taimetoitlasest puustumiseni jõuab. Või kes teab.

Kuskil on öeldud, et ega õieti ei oska oodata, kuhu see tekst muudkui edasi liigub. Ja tõepoolest, erinevaid üllatusi jagub, ikka saame meeldetuletusi, kes me inimestena oleme. Millegipärast meenub Faulkneri “Hälin ja raev”, nii oleks unenägude kirjelduste kaudu lisanduv neljas hääl (ehk siis näiteks Benjy oma hämarama maailmatunnetusega). Abikaasa võiks mingil moel olla see vastik vend, õemees-kunstnik teadagi Quentin, ning õde siis viimase osa korrastav narratiiv (nagu mingil moel siingi). Aga see on uitmõte, miks peaks üks korea autor huvituma Faulknerist.

Eks see kiita ole, kuidas nii napi romaaniga on võimalik luua selline painajalik ja kehalik maailm. Ja mis õieti andis tõuke selliseks muundumiseks - on see muutumine tingitud ühiskondlikust taagast, sisemisest arengust või lihtsalt  vaimne probleem? Või kõik kokku. Või mis on ühiskondlikud ootused, et sa sulanduksid sellesse ja aitaksid sel toimida ühiseks hüvanguks; ja mis juhtub, kui sa muutud tavalisest liikmest ülalpeetavaks - kui sa tahad näiteks olla puu. Miks on vaja iga hinna eest teda elus hoida?

Või noh, nagu kuskil on öeldud, on tekst sümboliks Koreale. Valus nägemus.

Keskmine osa “Mongolilaik” on mitmel moel häiriv. Ühelt poolt tahad, et kaasaegne kunst tõepoolest ütleks midagi olemuslikku kaasaja vaimse situatsiooni või maailmakogemuse kohta. Teiselt poolt muidugi õemees ja tema enda ihad ja kui kaugele on ta valmis minema. Eks looming ongi eri impulsside kokkusulandumine ja sellest uue nägemuse võrsumine. Aga õemees, nojah, käitub vast vastavalt selle romaani loogikale.

Loomingu Raamatukogu pani erakordselt täppi oma kirjastamisplaaniga, avaldades värske nobelisti teose; millal viimati ilmus siin tõlge, mis oleks hetkel sedavõrd kuum? Igal juhul, kas järgmiseks võiks tõlkida selle romaani?

“Maad võttis vaikus, mis tundus kohe plahvatavat. Äi võttis pulgad kätte. Ta võttis tüki sealiha, läks ümber laua ja jäi järsult mu naise ees seisma.

Eluaegsest töörügamisest sitke, aga turjast paratamatult veidi küüru jäänud äi toppis mu naisele sealiha näkku.

“Söö. Kuula isa sõna ja söö. Ütlen seda su enda pärast. Kui sa niimoodi haigeks jääd, mis siis saab?”

Liigutavat vanemlikku armastust nähes hakkas minulgi silmanurgas kipitama.” (“Taimetoitlane”, lk 29-30)

 

“Käli võttis riided taas seljast ja heitis seekord selili. Kohtvalgusti tõttu oli naise ülakeha varjus, aga tema kissitas silmi nagu pimestatult. Kuigi ta oli käli eestpoolt tema kodus juhtumisi juba näinud, oli pilt vastupanuta oma kaduv-ajalikus ilus lamavast kälist pisarateni liigutavalt intensiivne nagu enne kõhuli lamadeski. Peened rangluud ja lamamise pärast poisilikult lame rind, välja tükkivad küljeluud, sensuaalsuseta laiali reied, nagu avasilmi uinunud kõrbe moodi näoni välja. See oli kõikjal liiasuse täiesti kaotanud ihu. Ta nägi sellist ihu esimest korda, ihu, mis vaid iseendaga ütles nii palju.” (“Mongolilaik”, lk 63)

 

“Ta surub alla sundi õe jäika õlga raputada ja huuled sunniviisiliselt laiali lükata. Ta tahab Yeong-hyele kuulmekilet rebestavalt kõrva karjuda: “Mida sa teed praegu? Kas kuuled, mis ma räägin? Surra tahad või? Kas tõesti tahad surra?” Ta vaatleb tuimalt endas kuuma vahuna üle keevat raevu.” (“Puude leegid”, lk 110)

raamatunarr

sehkendamine

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Anna Stephens - Bloodchild (2020)

 

Läbi sai siis üks mu selle aasta arvatavaid elamusi lugemise vallas, ja noh, on ikka üks hull triloogia. Kuni pea viimaste peatükkideni ootasin, et milline siis õieti tuleb see grimdarklik lahendus, aga … tegu on ikka harjumuspärasema fantaasiaga, kus jõudu katsuvad paremad ja halvemad pooled - sest noh, Mirecesi tegemistel verejumalate ülemvõimu nimel pole just moraalseid põhjendusi, küsimus on lihtsalt võimu haaramises.

Aga milline möll, kõik need heade ponnistused halbade peatamiseks, kui mitu korda on need purunemas või jäävad need hädavaevu hingitsema, ja milliste kaotuste hinnaga. Rillirini ja Domi sündimata lapse jaht ja ettevalmistused selle … punase jumalanna tagasitoomiseks kasutamiseks, ohjah. Ja no see vägivald, mis iseloomustab kogu triloogiat, need inimeste ohverdamised, mingil moel see tõesti testib vastuvõtu piire.

Nagu eelmiste romaanide puhul, olen siingi kokku võtnud, milliste vaatepunktide järgi lugu esitatakse. See jaguneb enamvähem kaheks - Mace (9 peatükki ja Crys (11 peatükki), kes proovivad midagigi Mirecesi peatamiseks ja ka võitmiseks (nende taustal on ka Gilda, kellelt seekord pole üldse peatükke - ja eks juba eelmises romaanis oli tal järel vaid 2 peatükki; see tegelane … noh, oligi selles mõttes kõige kergemini “ohverdatav”). Crysiga koos liigub sandistatud Dom (7 peatükki), kes jäi eelmise romaani hiigelreeturlikkuse eest hoolimata hukkamata - sest jumalatel on temaga veel plaane (mees küll tahaks oma selgematel hetkedel vaid surra).

Kui Mace ja Crys koguvad jõude äärealadel, siis Rilporinis on uus kuningas Corvus (8 peatükki) ja Lanta (7 peatükki) - üks tegeleb vallutatud alade haldamisega (mis sõdimisega harjunud mehele osutub vähe ülejõukäivaks), teine püüab tagasi tuua eelmises romaanis hävitatud Punast jumalannat, aga selleks on vaja mitme asja kokkulangemist - eelkõige Rillirini sündimata last (Domi ettekuulutus) ja siis sõjajumala Gosfathi uuesti maa peale ilmumist (eelmises osas hävitas ta üsna muuseas veerand linna maha), mis osutub õige keerukaks ja Lantagi jaoks inimkeha hävitavaks (aga kõik kannatused jumala nimel, eksole). Ja siis on Tara (9 peatükki), kes jäeti omade käsul maha, et see võimalusel Corvuse ja/või Lanta tapaks (ja miks mitte korraldada ülestõusu). Selleks lasi Tara end orjastada … ja see üldine olukord vallutatud linnas on päris hull (mingil moel meenutab see Abercrombie viimase romaani “The Wisdom of Crowds” lugemise tunnet, kus revolutsiooni kirjeldamine on sedavõrd ängistav, et oleks justkui lugemisel hapnikukraanid kinni keeratud). Kui eelmiste osade puhul oli küsimus, et kas Tara vaatenurk on nii oluline, siis jah, selles romaanis vägagi tähtsad sündmused käivad läbi tema.

Nagu sellele triloogiale omane, siis on tegelasi, kes mõlemaid pooli ühendavad - lisaks Tarale ja vähemal määral Domile on siis Rillirin (11 peatükki), kes satub Mace’i kaitse alt … Corvuse ja Lanta kätte. Et need saaksid sündimishetkel ta lapse kätte, kellesse siis Punane jumalanna “istutada”. Ja kõigist pingutustest hoolimata see laps ka nende käte vahele sünnib. Jama küll. Vihjeks niipalju, et selle tagajärjel jääb 7 vaatepunktiga tegelasest ellu 2.5.

Selles maailmas on vast pea irratsionaalset kurjust (no kui nii võib võtta jumala poolt määratud teguviisi; ja nagu selgub, siis tegelikult on valguse ja vere jumalad üksteisega päris lähedalt seotud), ning selle kurjuse toitmine vere ja surmaga on ikka päris, päris hull (nt Lanta tempel). Lisaks veel võitlusstseenid väiksema hulga inimeste vahel, mis võivad olla õige jõhkrad. Ja piinamised, need piinamised. Vahel tekkis tunne, miks küll ennast piinata selle lugemisega, ja tõepoolest võtsingi vaheaegasid. Aga … tahaks ju teada, kuidas see üldse laheneda võiks (läheb grimdarkiks või mitte!).

Eks vähe veider on, et sellest autorist rohkem ei räägita, aga küllap selle ultravägivalla pärast. Stephensil on avaldamisel hoopis teise maailmaga triloogia, ja sealgi polevat just lust ja lillepidu, aga selle lugemiseni võtan vast aega (no avaraamat küll ootab juba riiulis). Igal juhul, kindlasti meeldejääv lugemine, kuigi vahel tabab … emotsionaalselt piinatud tunne.

Ottessa Moshfegh - Lapvona (2022)

 

"Täiega metal," säutsus selle raamatu kohta särav tõlkestaar Max Lawton, noor ja andekas Sorokini inglise keelde vahendaja. Ja ma olen temaga 100% nõus.

Lapvona on fiktsionaalne keskaegne küla, kus valitseb tavaline keskaegne vaimupimedus. Selle keskel elab Marek, lambakarjuse poeg, keda isa alatasa peksab; muldvana ja pime Ina, kes emata jäänud Marekit (isa jutu järgi suri ema sünnitusel) väiksena imetas - ning teeb seda vahel praegugi; Mareki isa Jude, kes hoolib ainult oma lambukestest; ja mõisavalitseja Villiam, kes hoolib ainult sellest, et miski ta meelt lahutaks. Marek tapab poolkogemata Villiami poja ning Villiam nõuab Mareki traditsiooni järgides surnud Jacobi asemel endale.

Küla tabavad järjest katastroofid. Kevadel ründavad seda röövlid (kelle on kohale tellinud Villiam), kevadele järgneb aga ilmatukuum ja põuane suvi. Loodus sureb, inimesed vaaguvad hinge - välja arvatud mõisas, kus kõike on külluses, sest Villiam on juhtinud oma veehoidlasse küla jootnud jõe. Külas seda ei teata - preester Barnabas kuulutab rahvale, et põuas on süüdi Saatan ja keegi oska näha selle vale taga tegelikku tõde.

"Lapvona" ei ole samas ei ajalooline ega fantaasiaromaan (kuigi fantastilisi elemente jagub küllaga). Kõik eespool kirjeldatu moodustab pigem laboratooriumi, milles Moshfegh lahkab (läbinisti modernistlikus keeles) filigraanselt inimloomuse tumedamaid külgi. Kõik inimesed on omal moel väärdunud, kõigil on oma helgemad ja tumedamad pooled. Kõigil on oma moraal - ja oma jumal, kellele see toetub. Religioon ongi üks "Lapvona" läbivaid liine: Marek usub, et mida rohkem ta (isa käe läbi) kannatab, seda õigem on ta jumala silmis; Jude piitsutab iseennast; Villiami teenrid söövad ainult kapsast, sest kõik loomad kuuluvad issandale jne. Mõneti on usk seega ülendav, kuid vägagi sageli hoopiski tume jõud, nagu isa Barnabase puhul, kes (ise õieti piiblit tundmatagi) kasutab seda külaelanike oma võimuses hoidmiseks. Hinnanguid Moshfegh otseselt siiski ei jaga, vaid jätab lugejale vabaduse ise inimese ja usu vahekorda lahti mõtestada ja mõtiskleda, milline maailm siis ikkagi tegelikult on.

Ütleks, et Moshfeghi käekiri meenutab paljuski Shakespeare'i. Õieti viis mind sellele mõttele romaani hamletlik lõpplahendus, mille järel jäin mõtlema, et Moshfegh on ajaloolist materjali kasutanud täpselt samal moel (ja sama vabalt) kui Shakespeare ise. Ja ma usun, et see võrdlus pole sugugi liialdatud, sest "Lapvonassegi" on kätketud terve maailm.

Neil Gaiman - Öökullide tütar (Suits ja peeglid, 2021)

 

Gaimani suleproov 17. sajandi populaarteaduse asjus, ehk lugu leidlapsest, keda peetakse öökullide tütreks ning seetõttu tõugati ühiskonnast välja. Mahajäetud kloostris kasvas lapsest imeilus neiu ning selle fakti avastanud kohalikud mehed otsustavad teda üheskoos mehemoodi võtta, millel on traagilised tagajärjed nii ohvrile kui vägistajatele.

Eks see ongi omamoodi … lugu, kus ühelt poolt naudid stiilijäljendust, teiselt poolt aga tõeliselt jõhker folkloor.

ulmekirjanduse baas

Mark Lawrence - Prince of Thorns (2012)

 

Aastaid tagasi olen seda romaani lugenud ja siis see erilist muljet ei avaldanud (kuigi praegu ma ei mõista, miks nimetasin seda osaliselt disainvägivallaks - eks see siis näitab, et sünkmorni lugemuse kasvades ei pane teatud asjad enam kulme kergitama). Igal juhul, koju on kogunenud mitmeid Lawrence’i triloogiate alguseid ning peale Eriksoni “Memories of Ice” läbimist vajas aju puhkamiseks midagi lihtsamat.

Tegelikult seda raamatut ei saagi puhtalt sünkmorniks nimetada, kuivõrd tegu on omamoodi tulevikumaailmaga, mis on 1111 aastat tagasi üle elanud mingisuguse kataklüsmi, misjärel inimkond on mandunud enamvähem keskaja oludesse (või siis vastupidi, tõusnud keskaja oludesse?). On mitmesuguseid märke nö eelajaloost, aga peale ilmselgete võimaluste kasutamise (teed on sõitmiseks ja allesjäänud ehitised elamiseks kasutatavad) ei osata nendega midagi peale hakata (jajah, peategelane Jorg küll hävitab ühe mäe - koos linna ja kõigi selle elanikega - aga kuidas ta sellega hakkama sai, jääb ehk hämaraks nii talle kui lugejatelegi). Aga! Säilinud on mitmed tekstid, mida omal ajal näiteks keskaja mungad ümber kirjutasid - et siis antiikõpetlaste (Platon, Eukleides jne) reaal- ja humanitaarteadmiste põhialused, mida siis uuskeskaja tingimustes õpetatuma rahva hulgas samuti kasutatakse. Nii et … science fantasy? Muidugi, fantasy (ja grimdarki) poole kallutab kaalukaussi kõik need nõiad ja muu üleloomulik, mis selles maailmas õilmitseb - või on sellelgi teaduslik põhjendus?

Et jah, omal moel oleks huvitav teada saada, mis kataklüsm toimus ja miks mõndagi hävines ja samas palju alles jäi. Aga sellele ma siit raamatust vastuseid ei leidnud.

Romaani A ja O on peategelane Jorg, nüüdseks 14-aastane prints Jorg , kel on probleeme vanade ja uute lähisugulastega - seda siis alates lapsepõlvetraumast, kui ta oli tunnistajaks oma ema ja venna jõhkrale tapmisele, millelel järgnesid realpolitiku lahendused: Jorg aga tahab kättemaksu. Kümneaastaselt kodunt põgenenud prints satub lindpriide bandesse, mille juhtimise ta üle võtab ning bandest saab õige ohtlik röövlijõuk, mis võib terveid külasid maa pealt pühkida. Eksiilis printsi massimõrvad ja muud vägiteod takistavad ehk lugejat Jorgi keerulistele siseprobleemidele kaasaelamist, ta küll otsib kallimate tapmise eest kättemaksu teostamiseks (osaliselt peab ta juhtunus süüdlaseks isagi), aga tee kättemaksuni ei kulge just … sihipäraselt. Kuid nagu selgub, on ta erinevate kuri- ja vägitegude õhutamise taga oma loogika - nagu ka kõigi nende riigikeste kemplemistel.

Tegevus tundub toimuvat endises Euroopas (vähemalt raamatus esitatud kaardi järgi võiks nii arvata - mandri moondumine on siis kas põhjustatud kartograafia hetkeseisust või siis varasema kataklüsmi põhjustel?), mis jagatud erinevate võimukeskuste vahel - umbes nagu vasallriigid, mis omavahel kaklevad. Jorgil on pikem plaan see lõputu sõdimine (omamoodi saja-aastane sõda) lõpetada - ja ise muidugi võimule saada. Aga jah, selleks tuleb eksiilist naasta isa õukonda, kus ootab ees võõrasema, kes kasvatab kõhus uut troonipärijat - no formaalselt tuleks küll eelnevalt vanemast pojast ehk Jorgist vabaneda. Nii saadab isa õukonda naasnud poja “ei-tea-kuhu-ei-tea-kuidas” tegema ehk siis naaberriiki vallutama. Ja kui Jorg soovitu täide viib, saab ta muuhulgas teada, miks küll nii Jorg ise kui ka riigikesed nii arutult käituvad. Mistõttu on ta naasmisel isa õukonda uus üllatus, mille abil vanemat troonipärijat kõrvaldada.

Abercrombie või McDonaldi mõnede tegelaste teatavast eetikast on Jorgi puhul pea võimatu rääkida - eks kogu ühiskond ongi selline … ebatavaline. Ent kui Fletcher lahendas selle ebatavalisuse hullumeelsuse abil, siis Lawrence’i ühiskond ongi äärmuslikult enesekeskne egoistide kamp (no eks on ka kõrvaltegelasi, kes peavad end arvelt panustama teiste heaks). Eks mõnevõrra on see võimulolijate makjavellilikus põhjendatud saladusega, mille jälile Jorg satub ning mille võimuses temagi on (võib muidugi mõelda, et kas see saladus on kuidagi seotud 1111 aastat tagasi juhtunuga, aga selles raamatus see veel ei selgu).

Niiet jah, vägagi ebasümpaatne maailm, mille puhul tuleks selle põhjuste üle juurelda - ehk siis triloogia järgmised osad heidavad neile põhjustele mõningast valgust. Igal juhul, parem kogemus kui esmakordsel lugemisel.

ulmekirjanduse baas

Tim Skorenko – Revanš (Raevu päevad, 2019)

Veider machofantasy laadis lugu surematute ühiskonnast, kus teravamate elamustega on kriis, aga samas hingehädadki vaevavad. Sa võid ju lõputult tappa ja kõiksugu naisi jõhkralt keppida, aga eks mingi aja pärast puudub sellest erutavus; või noh, kuivõrd tapmine ja vägistamine võib kellegi jaoks üldse erutavaks osutuda.

Aga siis pakutakse loo peategelasele – sealse ühiskonna ühele võimsamale machole – üht kihlvedu, mille võiduks on siis … No eks omamoodi humoorikas seegi, et kihlvedu lahendatakse piljardipartiidega (ja eks kiidega saab ka uhkelt rahvale esineda).

Tekst on kuidagi lamedalt või üheülbaliselt teostatud (muidugi, tegu ongi lühijutuga). Hea küll, kõike seda mõttetut vägivalda ja piinamist võib pidada surematuse pohmeluseks, aga kuidagi … lapsik või nii, või siis poosetamine. Ja viis, kuidas peategelane võtab naisi ja rahuldab ennast, nooojah. Eks teksti on ka freudistlikke hõllandusi sisse pandud – kasvõi see madonna ja hoora teema, aga no ikkagi … vähe totter tekst, pole just michaelrfletcherlikku nihilismi.

ulmekirjanduse baas

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”, Varrak (2017), tlk Krista Kaer.

Ei olnud sellisel moel kurb, nagu kartsin. Kindlasti magusnukker ja melanhoolne, täis unustuse ja vägivalla udus lahku triivinud tegelasi maailmas, mis on rajatud lugematule arvule valendavatele luudele. Aga samas, nii ju täpselt ongi. See, kas mälu on sõber või vaenlane sõltub sellest, mida mälestustega peale hakata ja kuidas neid kasutada.

Mulle väga meeldib kui mitmekihilisi ja keerukaid tervikuid Ishiguro põimida oskab. Ühest küljest võib teda täiesti õigustatult süüdistada aeglases ja uina-muinerdavas kulus, eriti vist dialoogides, kus tegelased räägivad pikalt ja täislausetega ja ühe uuesti samu asju üle korrates ning korduvalt üle kinnitades, kuid tegelased tihtipeale mitte lihtsalt ei räägi, vaid maalivad igaüks omaenese reaalsust, üritavad vahel veenda samahästi nii ennast kui ka vestluskaaslast.

Maetud hiiglane on samuti selline hoolikalt kokku pandud tervik – ühekorraga kollektiivne mälu ja individuaalne mälu; abielupaari ja vanemate-laste vaheline armastus; lõppkokkuvõttelise üksilduse paratamatus; hea-halva kunstlikkus ja teadliku valiku vajalikkus lugudes, mida enesele koostame – nii indiviidi kui näiteks rahvusena... ja lisaks oskus põimida üldisemasse tasandisse väikeseid illustreerivaid lugusid, väikesi seiku, mis on kergesti igapäevaeluliselt samastatavad ja mis vähemalt minu jaoks on alati justkui väikesed sillad, mis aitavad romaani fantastilist ehk väljamõeldud ja konstrueeritud maailma siduda igapäevase lihtsa inimeseks olemise kogemusega.

Näiteks see Koduste remonttööde käsiraamat, mille The Unconsoled'i peategelane täiesti juhuslikult kingib poisile nimega Boris. Nii mälu puudumine kui ka muud teadvustamata-kontrollimata faktorid, mis ometi nii inimlikult äratuntavad on, põhjustavad osalt justkui isarolli paigutuva peategelase ükskõiksust poisis suhtes, mis omakorda väljendub viimase ääretus huvis juhuslikel asjaoludel kingitud raamatu vastu ning lõputus kordamises enesele umbes nõnda: “See on suurepärane raamat. Siin õpetatakse plaatimist ja kõike. Selle abil saan ma ise nii palju tehtud.” Alltekstiks siis keskendumine ühise kodu leidmisele ja loomisele, kui asjale, mis lahendaks kõik probleemid ning usk, et ühe väikese poisi võimuses on asuda seda hüpoteetilist kodu remontima ning sellega täiskasvanute suhteid parandada, samas kui täiskasvanu maailmas on see konkreetne küsimus vaid üks ähmane ja hägune nurgake.

Maetud hiiglases kerkib üles jälle kodust lahkunud poja ja vanemate teema, side, mis on katkenud ja nüüd triivivad kõik vanemad ja pojad maad katvas udus igavesti lahus. Ning ka näiteks Edwinit liikuma panevaks jõuks on soov oma röövitud ema päästa.

Samuti oli huvitav üldinimliku hetke äratundmine paadimehe ja vana naise loos. See õnnetu jänes, ühest küljest siiras lahkus, teisest küljest solvang, psühholoogiline mehhanism, mis sellises olukorras paratamatult tõlgendaks sellisel hetkel ja selliselt isikult saadud jänese vastuvõtmise justkui vahetuskaubana oma abikaasa eest, kingitus, mida ongi ju võimatu vastu võtta.

Võib arvata, et siin raamatus ei ole ükski element päris lihtsalt niisama ja kuna ma pole Arthuri legendidega nii põhjalikult tuttav, siis on päris mitmeid kohti, millest ma ei ole kindel, et kas need peaksid kuidagi sümboolsed olema või, mis nendega täpselt, aga lugemiselamuse saamiseks pole see muidugi tingimata oluline. Tavaliselt ma ülemäära sümbolismi ja allegooriad jms ei armasta, ent Ishiguro puhul, tundub mulle, on alati selline eluline ja nüansirikas aspekt, äratundmishetki sellest, kuidas inimesed pisikestes igapäevahetkedes tõepoolest käituvadki ja sellised tähelepanekud seovad kogu terviku hoolimata või tegelikult, just tänu unenäolisusele, faktide ja tausta jupphaaval avanemisele, seda ehedamalt emotsionaalsete tõdede ja inimeseks olemise küsimustega. Fookuses ei ole mitte tegelane, kui üks konkreetne näidisinimene vaid viisid kuidas me üksteisega interakteerume, üksteist haavame ja toetame, kuidas tekivad olukorrad ja mis tunne on neid läbi elada erinevates rollides, kuidas toimub distantseerumine ja lähenemine jne.

Ja ma mõtlen, et paadimees ise ei ole ju ikkagi ka süsteemiväline, kui ta vabadel päevadel külastab Rooma villa varemeid ja kui tal (või ta kolleegil) vanemad katku ajal surma said?

(Ning kujundus on sel raamatul tõesti ilus, need läbikumavad, puusüümustriga lehed kaane sisekülgedel ja tammepuumotiiv ja ... )