Silvi Ira, Lehte Lenk – Mida jutustab aegade aeg. I osa (2001)

“Nii seisid kaks võõraks jäänut, ema ja poeg, trepil, kui päike loojus ja tähedki särama lõid. Nad jutustasid kaua.
* * *
Mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tema mõtteväli.” (lk 18)

Kui ma nüüd õieti aru saan, siis selles raamatus jutustavad lugusid puud ja kivid. Iga loo algus on dateeritud kuupäevaga (vahemikus 1999-2000), sellele järgneb kivi või puu asukoht, kellelt raamatus olev tekst on üles tähendatud. Loo pikkus on 2-3 lehekülge ning viimastes lõikudes on eluks vajalikud õpetussõnad, mis peaksid tuletuma eelnevast igati kujundlikust kivi jutustusest. Ehk võiks neid tekste suisa nimetada eesti zenilikeks mõistukõnedeks.

“Need muinasjutud olgu õpetuseks, mis sest, et nad kurvana näivad. Need annavad inimestele mõtlemist ja puhastavad inimese hinge. Nad toovad inimestest välja halva ja annavad inimestele uusi mõtteid ja ideid.” (lk 85)

Tüüpsituatsiooniks on noorena kodust lahkumine ja hiljem raugana lapsepõlvekanti sattumine. Või siis suisa muinasjutulikud kivist välja pigistatud lookesed. Ümbritsev keskkond on ikka idülliline – päikseline suvi või lumine talv jne – nagu ikka, vanasti oli rohi rohelisem. Juhtub ka imesid – vanamutid nutavad silmist pärleid välja, Metsahaldjas jms jagavad võlukepikesi ja varandusi.

7. juunil 1999 (lk 40-42) teatab kivi või puu (mis asub aadressil Pakamägi Sipas), et kõige harmoonilisemat elu elasid 19. saj eesti talupojad, ehk siis ajal mil ei kasutatud põlluharimismasinaid, polnud televiisorit ega tugevat muusikat. Vanal ajal ei tülitsetud, hoiti hoopis kokku. Jaanipäeval ei joodud ega räusatud külavahel.

“Kiidulaulu ei oota need, kes on õigel teel. Paraku paljud seda ei mõista ja tulemuseks on see, et omad vitsad peksavad mõnikord isegi väga valusalt.” (lk 52)

veel samadelt autoritelt

Viikingite viimane pealik (2000)

“Kallis lugeja, loe seda raamatut, mis on edastatud teieni OLAVI, ORMI ja ANNA-MARIA poolt. See raamat kajastab elu nende inimeste silmade läbi, kes elasid aastatel 1052-1146. See oli nende aeg ja nende elu. Arvestage sellega, et see tekst on antud TEISPOOLSUSEST ja pole ilukirjanduslik teos.
Need on vaid meie mälestused hetkedest, mil elasime. Kõike poleks saanud teile edasi anda, see oleks siis liiga pikale läinud. /--/
Kallid inimesed, armastage maad, kus te elate, hoidke teda puhtana. Vastutasuks saate hulga ilusaid hetki.
Meie, VIIKINGLASED, kes oleme veel TEISPOOLSUSES, soovime kõik teile edu!” (lk 142-143)

Kas see on lastekirjandus? Või noortele? Või kokkuvõte/ümberjutustus loetud raamatutest? Kristlik esoteerika?
Võibolla püütakse jäljendada vanamoodsat kirjutamist. Peatükke alustavad ja lõpetavad veidrad pöördumised kirjade lugejate Roosi ja Liliani poole (kes siis omakorda on need raamatuks kokku pannud?).
Raamat räägib siis viikingite eluolust ja nende jõudmisest Eestisse ning siin (mõneti olude sunnil) paikseks jäämisest. Pealiku poeg Olavi käib meestega sõjaretkedel ning ühel hetkel saab temastki pealik.
Minajutustaja vaatepunkt on muutlik – vahel osaleb tegevuses otseselt, vahel vaatab distantsilt ehk siis teispoolsusest. Kusjuures vaatepunktid vahetuvad vahel järsult. Tekst muutub kirjanduslikumaks kui lõpus asub viimaste viikingite tegemistest jutustama varalahkunud peategelase Olavi onutütar Anna-Maria.
Kui tegelaste hulka ilmub vene orvust Ivan, muutub Olavi nagu kergelt homolikuks, muudkui vaatab heldinult seda toredat poisikest. Ühes kohas mainitakse: “Antud momendil olen 35 aastane. Olen mees ja samas ka pole. Peab ju igal mehel olema naine ja pere. Ilmselt pole ma loodud pereeluks.” (lk 87) Hiljem saab Ivan küll korralikuks pereisaks Anna-Mariaga.

Veider, veider raamat.

“AU JA KIITUS IGAVIKU TEEL IGAVESTI TÄNULIKKUSES KOLMAINSUSELE SAATJATELE JÕUDJATELE VALGUSLOOMELE VALGUSELE PÜHENDUMIST JA VALGUSESSE PÜHENDUMIST” (lk 143)

Müstiline viide guuglis Sirbis olnud artiklist, mis enam ei avane -

Kirjandus
Tegemist oli meediumkirjanikuga, kes müüs 142-leheküljelist uudisteost “ Viikingite viimane pealik”. Teoses on kasutatud ainult esinimelisi pseudonüüme. ...
www.sirp.ee/2002/07.06.02/Kirjand/kirjand1-1.html

samadelt autoritelt