Andrus Kasemaa – Vanapoiss (2019)

Imetlen autori jaksu sellise vanapoisi esteetikat nii pikalt lahti kirjutada. See ei ole mingil juhul lihtne või mõnus lugemine, raamatu esimene pool mõjub üsna tüütu epateerimisena, mille võiks ehk lehe või kahega kokku võtta. Aga noh, et midagi kasvada võiks, tuleb kasutada sõnnikut.

Sest tasapisi hakkab raamatu teises pooles vähe inimlikumaid noote sisse tulema, minajutustaja pole enam loosungitootja, vaid … inimene. Vähehaaval hakkavad avanema mõned võimalikud tagamaad, millest selline vanapoisi-eufooria – või siis masendus.

Kahtlemata ei näe peategelane mingit vaeva, et võita võimalike lugejate sümpaatiat (postituse alla lisatud linkides on hoopis teistsuguseid lugemiskogemusi; Vilja Kiisleri järgi jääb mul mõnigi siseringi nali registreerimata), ta lihtsalt on selline juurikas, või noh, vaat et egoistlik mölakas. Aga ükski inimene pole saar (kuigi see on minategelase üks unistusi), nii ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ühiskond suhtub keskmisest erinevatesse. Minategelane omakorda ajab seda vanapoisi-esteetikat, mille tõttu ta püüab vastanduda enda grupikaaslastest, mille tagajärjeks on siis veel umbsem tupiktee. Omal moel ongi see lõpuks hämmastav, kuidas autor jätkab ja jaksab seda lahti kirjutada. (Vahepealne sõda käsitlev osa hakkas omal moel meenutama võimalust Švejki 21. sajandi tingimustes lahti kirjutada.)

Ühesõnaga, see raamat pole mingil juhul tšill lugemine endast hästi arvavale lugejale, aga kahtlemata vajalik lisandus eestluse narratiivi (haha). Või siis lihtsalt inimeseks olemisest. Tsitaate oleks siit võinud valida ikka väga mitmesuguseid, noh, seekord siis sellised.

„Ema, ma ei taha, et sa ütled, et see on mööduv nähtus, sest ma ei tahaks ka sinusugune hetero olla, teha heteroasju ja rajada lilleaedu. Panna kardinaid ette. Teha kevadist suurpuhastust. Ei taha unistada lastelastest, sest ka see on igav. Ma ei unista lastelastest. Mulle meeldib pilvi vahtida, öösel tähti. Mulle ei meeldi lapsed. Mulle meeldib vaid see, kui lapsed mulle patse pähe teevad.
Mis vahet on, kas võtad mehe peenise suhu või lükkad keele naise tussi – mõlemad on ühtviisi rõvedad.“ (lk 74)

„Arvatavasti kord tulevikus on selline haigla, kus ravitakse geisid, kes on geide vihkajad, niimoodi, et istutakse neile peale, et nad tunneksid lähedust, ja surutakse neile peenis suhu. Ja öeldakse nagu sina. Küsitakse, kas pole hea olla gei? Kas pole vahva, et see pole tussu! Mõtle, kui siin oleks naine, kui vastik see oleks!“ (lk 77)

sirp
ekspress
vahel ma kirjutan ka...
marcalt maailmale

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222

Andrus Kasemaa - Poeedirahu (2008) ja Lagunemine (2009)

Ega ei oskagi eriti midagi lisada kõigele, mis juba on kirjutatud - mu meelest üks Kasemaa luule kummaline omadus on ka see, et kõik, mis ta kohta kirjutatakse (st mida tema kohta on võimalik kirjutada), peab kuidagi paratamatult paika, sama lihtlabaselt ja endastmõistetavalt, nagu mõjub ta enda luule. Kummaline luule tõesti - et ta paelub ja mõjub, on selge, aga millega ja mille poolest täpselt - absoluutselt puudu, täiesti peidus. Taimjas värk, pflanzliches Werk.
Väike hirm on mul, et kas see suur äkitne kiidung ning Õnnepalu protektsioon teda luuletajana kuidagi ära ei närtsuta; eks näis, loodan, et mitte.




Kasemaa raamatud ise näivad enda sisu poolt ette kirjutatud saatust järgivat, vähemasti minu kätte sattunult. Mõlema raamatuga on mul olnud nii, et kui olen neid raamatukogust laenanud, siis on mingil hetkel tulnud teade, et tagastage raamat, tähtaeg läbi, aga mul on üsna kindel mälestus, et ma olen raamatu juba tagasi viinud. Ometi - “Poeedirahu” oli muidugimõista jäänud vedelema Viljandisse, aga “Lagunemine” on nähtavasti hoopis lagunenud, ei leidnud teda enam kuskilt ja pidin raamatukogule poest uue eksemplari ostma. Mu meelest on need raamatud minuga käitunud oma loomusele üdini truuks jäädes.



Kasemaa blogid
kaks videot
Õnnepalu teekond Poeedirahusse

"Poeedirahu" kohta
Kaus Sirbis
Mari Kiduke Soo(b)loogis
Kitsnik Loomingus
Rooste Sirbis
Õnnepalu Ekspressis
Õnnepalu Vikerkaares
vt ka Brita Melts Värske Rõhk 2009/I

"Lagunemise" kohta
Krull Vikerkaares
Jack Tomberg Sirbis
vt ka Laura-Madleen Vaarik Värske Rõhk 2009/III