Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016), tlk Erle Nõmm.

“Nüüd ei pea muretsema, ta ei meenu Jasamanile enne homset hommikut. Kuni Jasaman pesu peseb, kuni seda tärgeldab, sinetab, riputab päikese kätte kuivama, korjab kokku, triigib ära. Hilisõhtuks saab valmis. Nii on Anatolial piisavalt aega, et vaikselt teise ilma minna.See seik rahustas teda, ta veetis hommiku aeglastes argipäeva-askeldustes ja alles pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis surema.“ (lk 10)

Anatolia ja teiste külaelanike oleviku lugu, see, mis päädib tagakaanel lubatuga (kuigi, minumeelest on targem tagakaas lugemata jätta) on läbi pikitud küla ja perekondade ajalugu kirjeldavate minevikusündmustega. Ja kui see oleviku-lugu hoolimata oma morbiidsest algusest on pigem algusest lõpuni õdusalt argine ja positiivne-humoorikas, siis möödanik on täis lõputut surma ja kadu, alates poole küla mäeküljelt alla pühkimise ja sõja ning näljaga, lõpetades niisama vägivallaga.

Esimesel lugemiskorral ma Anatolia perekonna ja õnnetu abielu osast vist eriti kaugemale ei jõudnudki, liiga rusuvaks läks tookord kõik see mägiküla-realism, et viisin raamatu suisa tagasi kohe. Ja ma ei oskagi öelda, kas nüüd, kus ma ka maagilisemate osadeni jõudsin, et kas need lõppkokkuvõttes pehmendasid seda kõike või vastupidi.

Igatahes on üks mägiküla Armeenias, Maniš-kari nõlval, kuhu viib kitsas tee, mis alt orust tulles võtab mitmeid tunde, kus kõigil on igapäevast kastmist vajav juurviljaaed, kanu ja kitsi ja lambaid, majadel on kivist katused, tekkide sees käib lambavill, kevaditi korjatakse oblikaid ja mooruspuumarjadest läheb muist samakaks, muist kuivatamiseks ja muist keedetakse moosiks.

Kes seal külas teist ei tunneks ja igal pere on saanud nime mõne esivanemaga seotud seiga järgi, põlvkonnad elavad koos ning naabri mure on ka enda asi. Ja seal külas juhtub ka kummalisi asju, on ettekuulutusi ja nähakse imelisi asju; liigub mustlasi, kes toovad endaga salapäraseid teadmisi ning viljakusjumalad oskavad seda kohta õnnistada ka siis, kui ajaloo laastamistulest on jäänud vaid käputäis eitesid ja ätte.

Ilusti lõppeb see Marani muinasjutu lõpuga romaan. Realist minus tahab küll ohata, et imeteod ei päästa selliseid külasid kusagil maailmas – valguvad tühjaks Itaalia mäed (Paolo Cognetti „Kaheksa mäge“), kukuvad ümber Eesti külad ning mis seal Armeeniaski tahta. Lisaks veel, kui olekski inimesi, kes siis tänapäeval enam tahaks või saaks elada hommikust õhtuni vaid käsitööle-kodutööle? Ja kas tahakski-peakski säilitama seda patriarhaalset korda, kus hea mees ei peksa, halb peksab, aga ühtviisi õiged on kõik?

Ent kolmalt, nagu varasemad tutvustajad on nutikalt märganud – ei kipu see raamat vist ülemäära ajaloolise täpsusega võtma ei müütilist nälga, 8-aastast sõda ega polüetüleeni küsimust, maagiast ja müstikast rääkimata. Olgu siis pealegi lugu millegi ammuse ja hea, mingit sorti päriselt kodu elujõust, kohast, kus keegi pühib õue ka siis kui terve maailm näib minema pühitud olevat.

Las siis olla Tel Azarija sõnade järgi:

„Kui sulle kingiti õnn, võta see tänuga vastu. Ära solva taeva õilsaid kavatsusi uskumatusega, ole väärt seda andi, mis sulle osaks on saanud.“

Seda, ma vana muretseja, olen endale varemgi mõelnud. Alati ei pea muretsema selle pärast, mis tuleb ega halama selle pärast, mis olnud. Kuigi, noh, nende tarkade sõnadega tasub siiski ka ettevaatlik olla, sest noh, „ritsikas, ritsikas, kas sa ka tead ...“ ja see külvamise ja lõikamise asi. Ning, noh, siin raamatus tuleviku muredest küll võib pääseda, ent mineviku hädadest veab va tekst ikka ju läbi, niiet hirmus kurb hakkab kõigi nende õnnetult otsa leidnud inimeste pärast – mälestused käivad millegipärast ikka neid lõppe pidi surnuaiani välja, mitte neid õnnehetkipidi...

Autor külastab festivali HeadRead 25. mail - seega võimalus ka kuulata ja küsida.