Leelo Tungal: Pille, Madis ja teised

 

Olen nähtavasti vanal ajal sündinud. Kunagi lugesin seda raamatut kui täiesti mõistlikku ning arukat lugu kaasaegsetest lastest, nende elust ning ei näinud midagi viltu ega valesti olevat.
Nüüd lugesin õudusega: SELLINE elu oli normaalne? Sellised juhtumised täiesti mõistlikud? Muudkui aga loe ja imesta, kui teistsuguseks on maailm muutunud. Jah, jah, mingid pioneerivärk, mingid tööeesrindlased, jadda-jadda, see oli kuidagi arusaadavalt "vana aeg, siis tuligi sedasi kirjutada-öelda-mõelda". Aga kui su klassivend varastab teiselt - kusjuures palju vaesemalt, aga suveteenistus sees - rahakoti, sa mitte ei vii rahakotti tagasi ja ei seleta, mismoodi sa selle leidsid ja kuidas, vaid üritad skeemitada, nii et see "leitakse" üles ja tagastatakse omanikule, ent keegi ei jää süüdi? Kaheteistaastaselt poisilt oodatakse "mehe eest väljas olemist", kui neli aastat vanem vend on "nii tundlik ja õrnuke, tema ei suuda," mis siis, et see kaheteistaastane just samal päeval emotsionaalse pinge peale minestas? Vanemad joovad nii kõvasti, et kaotavad suust proteesid, jäävad ilma traktorilubadest või jätavad imiku ööks ja päevaks kaheteistaastase õe hoolde, ilma et mõtleks, et tollel õel on koolikohustus? Ja see on normaalne asjade käik, nojah, mis parata, elu?
Rääkimata rahulikust "vanamees annab jälle kere peale" tõdemusest või sellest, et täiskasvanud korrutavad täiesti tõsiselt käibefraase ning on väga nördinud, kui noor inimene "Avaldan südamest kaastunnet" ei ütle. 

Kusjuures raamat on täiesti huvitavalt kirjutatud, laste probleemid tõsiseltvõetavad, peategelased usutavad. Lihtsalt see maailm, milles nad tegutsevad, tundub täiesti absurdne. 
Täiesti. 

Leelo Tungal: Kirju liblika suvi

Mul oli see raamat meeles äärmiselt kurva, kriipiva ja valusana, ükskõikse ema raske eluga tütre lugu ning et mingisugune õnnelik lõpp nagu saabus, ei muutnud tooni.

Nüüd lugesin pealtneljakümnesena ja kõik oli nagu päris ning üldse mitte väga masendav. Ema hoolis lapsest, lihtsalt hoolitsemisest ei saanud aru, ise lastekodulapsena polnud vist kogenud, kuidas see käima peaks. Jah, lapsel oli väga raske. Aga no elu ongi raske ja siis kohtus ema mehega, kellega tal klappis - kuigi mismoodi sedasi, jäi natuke arusaamatuks, neil oleks nagu olnud armastus esimesest silmapilgust vms? Aga mees oli rõhutatult tavaline ja suvaline. Kas naine kaevas siis kulda? Tähendab, mitte niivõrd raha, kuivõrd "korralikku pereelu"?

Ta sai selle korraliku pereelu. Mehel oli isegi Moškvitš, maja, aed ja peenrad. Klassikalisest äärelinnaidüllist jäi ainult koer puudu. 
Olgu, linn ka. Tegevus toimub maakohtades. 

Aga peategelase Tiina (see on muidugi vanaaegse raamatu märk, et Tiina on laps - kõik Tiinad, keda mina tean, on 40+, enamasti 70+) elu on õigupoolest põnev, vaheldusrikas, suure seikluse ja ohtrate kiitustega vürtsitatud ning et tal oma meenutuste keskel raamjutustuses mure on, on minu täiskasvanupilgule "mis mure see ka on, kõik saab korda, ilma et märkakski". Lapse seisukohalt oli koolikiusamine ja hirm selle ees lõikav ja varjutas kogu teose. Täiskasvanupilguga vaadates aga jääb tooni andma hoopis see, et Tiina on tõesti nagu ingel - laulab, luuletab, teeb kodus kõik tööd ja muretseb selle pärast, et ta veel parem pole. 

No kui hea saab olla? Kuid tõsi on ka, et soov olla parem kasvab sisse ja kunagi pole küllalt, ole kuitahes kõige-kõige.
Tore raamat, usutavad tegelased, usutav keskkond: tunnustan.  

Leelo Tungal: Pool koera

Lapsena oli see raamat mu suur lemmik, sest seal oli kõik tähtis olemas: koer, lapsed, kriminaalid, mure koera pärast (nii on kohe palju ehedam) ning peategelane on kompetentne. Lapsena ma muidugi oleksin seda teisiti sõnastanud, ent idee on sama - Olav ei ole mingi lollakas hädapädakas, kes rasketes olukordades midagi ei tee - ta on tegutseja ning sealjuures üldse mitte halb. Tema ideed kannavad. 

Nüüd on lisandunud plussid.
1. kadunud maailma meenutamine. Kunagi oli tõesti sinine Moškvitš äss värk autota inimestega, keda oli enamus, võrreldes. Tallinn paistis imelise suurlinnana, kus oli lõbustuspark. See lõbustuspark oli isegi minu, Tallinna lapse jaoks jabur värk. Inimesed maksid sularahaga ja kui millekski koguti, seisis see raha neil kodus. Söödi hapkapsasuppi, praekartuleid ja pannkoogid olid 12-aastase meelest vinged, suur asi, et neid tehti. 
2. Olavi sisekõne ja unistamised tulid väga tuttavad ette. Jah, ma mõtlesin lapsena samamoodi.
3. Kriminaalid on nii usutavalt pisikesed kaabakad, mitte ei ürita mingeid rahvusvahelisi spioonivärke teha või panka tühjaks varastada vms - varastataksegi kooli grammofon ja ametlik pitsat. 

Ja miinused. 
Esiteks: muidu on koera kujutatud usutavalt, päris koer - ja siis emane koer otsib puud, mille najale jalga tõsta. Mul on emane koer, ma tean, kuidas nad pissivad. Ta isegi kergitab sageli tagajalga (kuigi mitte nii kõrgele kui isased), aga mingid puud või postid huvitavad teda ainult niipalju, et sinna on teised pissinud, huvitav on nuusutada. 
Teiseks oli peategelasele mittemeeldiv tüdruk kujutatud nii negatiivselt, et väga raske on oletada, et tegelikult on ta tore inimene, kellele lähevad korda ka muud asjad kui jugoslaavia kingad ja lõhnaõli Böt-možet. Küll aga toimus sujuv koduvägivalla normaliseerimine - Madise isa oli kirjeldatud palju leebemalt kui Truutat: muidu maru mees, ainult purjuspäi ajab naist harjavarrega taga ja varastab tema tagant raha, et aga rohkem juua. No selline pisiasi - peamiselt mõjutab Madist isa käitumise tulemustest see, et kodus pole raha ja ta ei saa muidu vahel kõhtu täis kui koolis. 

Kokku: ma arvasin, et see on tore noortekas, aga ikka pigem lasteraamat. Ja nüüdseks nii ajalooline, et sellest maailmast lugeda on nagu "Kevadet" lugeda. 

Sirpa Kähkönen „Nõmmeliivatee“, Koolibri (2021)

Esimene asi, mida selle raamatu puhul nautisin olid see napisõnaline, ent kehakeelt, vihjeid ja seoseid arvestav ning seest välja vaatavalt sügavuti lahti kirjeldatud suhtlus, tuli meelde kasvõi näiteks Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kus Hobune samamoodi märkas kaaslaste meeleolusid, üritas nendega nii oma tegudes kui väljatulemistes juba ennetavalt arvestada.

Hobuseliku delikaatsuse tingivad muidugi tulest ja veest läbi käinud sõprused – Ida ja Siiri, juba tüdrukupõlves lahutamatud sõbrannad, kes Laadoga vetel looduse ja teismeea metsikust nautisid, pidid mõlemad läbi elama pagemise oma põlistest Karjala kodudest, pendeldasid vabatahtlike töökätena sakslastega mehitatud rindejoone kannul kodu poole tagasi, elades läbi kõike, mida sõjal tsiviilisikuile pakkuda ning pidid siis ikkagi jätma lootuse ja leppima igavese äraspidi pagulusega küll kodumaal, aga kodukant on jäädavalt teisele poole ületamatut piiri kadunud; Anna ja Helvi, samuti lahutamatud sõbrannad, paar, kus ühel on ülesanne teine abikaasa surmast üle aidata ning taustal kajavad loomulikult ka sõja ning sõjale eelnenud keeruliste poliitiliste aegade läbielamised. Sõprus on kõigi tegelaste elus läbivalt äärmiselt oluline tugisammas ja selgroog, mis aitab toime tulla kõigega, mis elu on kaela heitnud, ning teinegi pole väheoluline, kui elu kulu paratamatu osa, mis veab jalga jala ette, nii läbi raskete aegade kui ka helgemate poole. Kuid oma oluline roll on ka argipäeval, olgu see siis hambad ristis rühkimine kõige kiuste või väikesed toimetused ja tegemised, mis aitavad vähehaaval tagasi ree peale.

Raskuste ja läbielamistega siin, nagu sõjast ja selle mõjudest rääkivale teosele kohane, kokku ei hoita – lisaks raskete aegade üldisele taagale on igal inimesel ka alati ka oma isiklikud raskused, mis võivad tabada sõltumata ajast ja oludest. Tegemist on nn mikroajaloolise ilukirjandusega, siin ei räägita väeosade tormamisest siia sinna, lahingutest ja rindejoone nihkumise poliitilisest tähendusest, vaid sellest, kuidas taustal mäslevad suured jõud mõjutavad oma elukäiku läbiva üksikisiku vahetut ümbrust ja võimalusi. Siiri on pidanud rinda pistma alkoholiga, Anna on pidanud üle elama kommunistist abikaasa vangilaagris viibimise ja järgneva töövõimetuse, Ida on sõjast kaasa saanud ränga hingehaava ja vastutuse, millest on võimatu mööda vaadata, Helvi peab elu lõpuni kandma armistatud ihu ühest teistlaadi võitlusest. Nii mõnigi asi on taandatav sõja mõjudele, kuid kaugeltki mitte kõik, mis elus halvasti võib minna.

Omamoodi fookustegelaseks on „Nõmmeliivatees“ umbes kaheksane tüdrukutirts Hilla, kes sageli viibib oma vanaema Anna hoole all ja kelle läbi Anna ja Ida lapsed on need kaks vastandlikku leeri sümboolselt ja lahutamatult ühendanud. Anna on nimelt ju kommunisti kaasa, Ida aga järgib Martade (ehk siis midagi saksamõjudega kodutütarde sarnast) kokandusjuhiseid ning loomulikult oleks tal põhjust vihata kõike, mis seotud tema kodukoha igaveseks ära võtnud Nõukogude Liiduga. Kuid Hilla on Hilla, mõlema memme ainus lapselaps, see, kellele nad kõigest hingest soovivad õnnelikumat ja kergemat elu! Nii on raamat omamoodi erinevate vaadete ning ammujuhtunu lepitamine olevikupõlvkonna nimel ja teekonnakirjeldus mineviku taakade ja leinaga toime tulekuks, sest ega last saa vaakumis hoida – öösiti patja nutva ja tahes-tahtmata rasket minevikku reetva memme lein, vanaisa kaotus, vanemate tülid ja joomised teevad rõõmsast tüdrukust mureliku ja tõsise lapse, kes katsub täiskasvanutelgi silma peal hoida, ent kummalisel kombel saab abi pioneerilaagrist – olgu ideoloogiatega kuidas on, aga kindel elukorraldus, sõbrad, saavutused ja tunnustused ning täiskasvanud, kellele võib alati kindel olla on üks hea retsept muretuks lapsepõlveks ning vahepealne aeg annab memmedelegi hingetõmmet enese ja möödanikuga väheke sotte selgeks arutada.

Üllatusega avastasin, et kõige tipuks on tegemist veel ka terve romaanisarja värskeima teosega, millele eelneb veel päris mitu nn Kuopio lugu, alates Anna eluga 30ndatel, käies läbi sõja, vaherahu ja veelkord sõja ning viimaks jõudes 70ndateni ja Ida ning Siiri läbi Karjala teema puudutamiseni. Muidu ei olnud lugedes tunda, et midagi puudu oleks, kuid see teadmine selgitab kindlasti, miks tekkis tunne nagu Siiri ja Ida lugu oleks kuidagi keskmes ning Anna, kes ometi tundus olevat justkui peamine tegelane, jäi õige pisut pisut üheplaanilisemaks kui oleks oodanud – aga küllap ongi asi selles, et tegemist on pika Anna loo lõppakordiga. Loomulikult haakub raamat temaatikalt ka väga hästi Rosa Liksomi „Koloneliproaga“, mis käsitleb küll Lapimaad ja saksameelsuse küsimust, aga huvitav oli veel, kui hästi seostus Hermansi „Hoitud majaga“ kõik see rindejoonele järgnev koristus ja remondibrigaadi töö ning see, kuidas NLi asukad äsja tühjaks jäänud Karjala küladesse jõudes olnud eest leitud laitmatus korras ja lõhnavat pesu täis kappidega maju, kus soe pudergi veel ahjus, midagi väga sümboolset kuid ka väga otsest on selles „Hoitud maja“ teemas ning mõnes mõttes võib mõelda, et Kähköneni mikroajalooline ja peamiselt naiste tsiviilperspektiivist nähtud sõda on justkui puuduv element hoitud maja teemas, sest kes see siis seda maja hoidis, kes jättis supi/pudru sooja ja nii edasi…

Ühesõnaga, nauditavalt räägitud lugu sõjast, sõprusest, perekonnast, traumadest, argielu paratamatusest ja päästvast jõust ning rahu tegemisest iseendas ja iseendaga. Vahelduvad erinevate jutustajate hääled – Anna, Ida, Helvi, Siiri, Hilla … ja vahele kerge mängulisusena ka sellised tegelased nagu kuu, A21, maaler … Vähehaaval poetatud vihjetest ja mõttekatketest kooruvad välja erinevad tõed ja paljastuvad valemälestused (mis meenutab seda, kuidas Mihkelsoni „Ahasveeruse und“ ja seda kuidas tagantjärele nonde segaste aegade tegelikkusele jälile saamine on nii raske, liiatigi, kui mälugi iial täielikult usaldada ei või), sekka on koomilisi seikugi, kus külla saabunud Anna muretseb, teadmata teiste veidrate ilmete tagamaid, kas suhkurt ja koort ikka pakutakse, ning kõik see on kokku põimitud üheks kangaks, mis seob oleviku minevikuga ja ühe inimese teisega.

Helvi

Aga ega mina saa käskida Annal end kokku võtta; mis mina sellest ka tean, kui kaua inimene abikaasat leinab, kui pole enesel niisugust olukorda olnud. Ja siis vuhab minust läbi kuum hoog jalataldadest kuni pealaeni ja ma mõtlen: kui mina alistun nüüd sellele, mida aiman armastuseks, siis alistun ma ka sellele, mida Anna praegu läbi elab. Ma olen juba nii vana ka, et palju ühiseid aastaid ei ole oodata koos mitte kellegagi. Ja kes tahaks minu vanadusehädasid jagada. Keegi, keda olen alles äsja õppinud nimepidi nimetama. See mees, kes meelsasti naerab ja naerutab. Täiesti võõras inimene oma sügavustega.

Anna kägrutab ajalehe esikülje kokku, läheb pliidi juurde ja söödab paberi humisevale tulele. See on õige, sinna see kuulub, tule pildid tule lõugade vahele. Anna pöörab end minu poole ja valgus paistab temast peaaegu läbi, vanast mullilasest aknaklaasist langev valgus; ta on hõre ja habras nagu aastakümnete eest kootud puuvillane kangas, vastupidav ja palju kasutatud, leelises leotatud, tulises vees keedetud, kurikatega pekstud, palju kordi mustaks läinud ja jälle uuesti puhtaks saanud, sajad korrad tuule kätte riputatud ja sadu kordi ka läbi pesurulli sikutatud. Juba viledavõitu ja laiguliseks pleekinud, aga ikka peab vastu.

Ja mina mõtlen, et kõik muu võin oma kõrvalt kaotada, aga mitte seda sõpra. (lk 78)

Anna

Tilli juures kerkis mulle ninna päikesekuuma peenramaa kange ja roheline lõhn ja ma vaatasin oma käsi, mis kandsid üha Lassi sõrmuseid. Panin sõrmed lauale ja ütlesin neile, olge teie nüüd mulle abiks. Kuna käte kaudu oli kõik hea minu ellu tulnud, on need osanud olla ka siis, kui olen muidu olnud abitu.

Käed lubasid aidata.

Helvi aitas ka.

Sõitsin jalgrattaga kogu tee Rahnumäelt Väinöläneeme tippu, jätsin Veenuse sinna, kinnitasin ketiga männi külge, männi, mille punased varbad kiikasid välja neemetipu valgest liivast, tõstsin rattaga sõidutatud kandamid paati, seemnekartulid, moona, kummisaapad. Sõudsin üle lahe, panin asjad kärusse, viisin majja.

Nüüd on marjapõõsastel toed ja kartulimaal püsti tugevad varred. Minu patarei laseb endiselt läbi, tuli põleb rägisedes ja kohati kustub, aga siin võin jälle ellu ärgata. (lk 154-155)

(Tõlkinud Piret Saluri, värsid tõlkinud Leelo Tungal) 

Gevorg Emin - Rõõm, tervitan sind! (1988)

Võrreldes Zulfijaga vähe krapsakam (ikkagi armeenia luuletaja!) ning ehk kaasaegsemgi: pidev kontaktiotsing lugejaga, koguni epateeriminegi. Samas tõlge (Leelo Tungal) on vähe … tavalisem, pole selliseid sõnataide nagu usbeklanna eestindamisel. Muidugi - autor vast isegi pole nii barokse meelelaadiga.

Rõõm, tervitan sind,

kui ei tulnud sa üksi heast peast -

üks õis veel ei kuuluta kevadet!

Ulm, tervitan sind,

kui sa pole just nende seast,

mis mööduvad kergelt kui meelepett?

Sind tervitan, Viletsus -

eks katsu siis läbi mind,

ära aeglaselt mõnita …

Sind tervitan, Õnnetus,

kuis tahaksin seekord sind

näha tulemas üksinda …

(lk 5)

Kapronist sukad,

nailonist kasukas,

dakroonist kostüüm,

plastmassist ripsmed,

kunstkiust parukas,

neerud, närvidki -

plastmass …

Kas muregi plastikust

pole sul vast, kas

kunstlikud pisarad

põski on kastmas? …

(lk 15)

Minu oma on ülim nauding -

istutada see puu.

Tean, et teid vaevab hoopis muu,

ennast piinate üksteiselt küsides:

“Vaene mees on ju meeletu:

miks ta istutab puu,

teades: meie kord ju

pärime puu kui ka viljad,

kui tal, õndsal, on mulda täis suu?”

Kas te olete unustanud -

minu oma on ülim nauding: istutada see puu!

(lk 31)

Leelo Tungal - Sul on teha mehetöö (1987)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"390. Kas saaks ette kujutada, et kivil on teadvus? Ja kui keegi seda suudabki - äkki see tõestab vaid, et niisugune tühikujutlus ei paku meile mingit huvi?" (lk 195)
"420. Aga kas ma ei saaks ette kujutada, et mind ümbritsevad inimesed on automaadid, kellel puudub teadvus, ehkki nende käitumine on samasugune nagu tavaliselt? - Kui ma seda praegu - üksinda oma toas - ette kujutan, siis ma näen inimesi tardunud pilgul (umbes nagu transis) oma toimetusi tegemas - see kujutlus on vahest jubedavõitu. Aga proovi nüüd tavaolukorras, näiteks tänaval, sellest kujutlusest kinni hoida! Ütle endale näiteks: "Need lapsed seal on vaid automaadid; kogu nende elavus on vaid automatism." Ja need sõnad muutuvad sulle täiesti mittemidagiütlevaks või siis tekib sul mingi jube tunne või midagi sarnast." (lk 205)
"498. Kui ma ütlen, et käskudel "Too mulle suhkrut!" ja "Too mulle piima!" on mõte, kombinatsioonil "Piima mulle suhkrut" aga mõtet ei ole, siis see ei tähenda. nagu poleks niisuguse sõnaühendi hääldamisel mingit tagajärge. Ja kui sellel on nüüd niisugune tagajärg, et teine inimene vahib mulle ammulisui otsa, siis ma ei nimeta seda sellepärast veel käsuks mulle ammulisui otsa vaadata jne., isegi kui ma tahtsingi just niisuguse tagajärje esile kutsuda." ("Filosoofilised uurimused", lk 224-225)

Selleks, et laps saaks priskeks, on vaja kahe jõu koostööd - need on loodus ja tehnika. Kevadel peab põld puhkema! Põld peab andma köögi- ja teravilju, põld peab andma lehmale rullbiskviiti! Hea, et enam ei pea põldu harima hobustega või käsitsi, nii saab rohkem lapsi söönuks. Selles mõttes huvitav tekst, et piltidel on küllaga erinevaid inimesi, aga tekstis mainitakse neid töölisi väga ääriveeri - tähtis on põld ja masinapark, mille koostöös valmib toidumaterjal. Ja töö: see on mehetöö.

Leelo Tungal – Hundi lugemine (1978)

Üpris õel luulekogu metsloomadest. Näiteks esmapilgul kurb luuletus metsseast, kes tahab saada kadakasakslaseks ehk koduseaks – las kadugu karvad, las kulugu kihvad, tahan vaikselt sulus elada. Ja mis on kodusea elu sihiks – vorstilaadne toode ja sült. Ent siis saabub luuletuse puänt ja saab rahulikumalt hingata!

METSSEA MÕTE 

Et sa teaks,
et sa teaks:
kasvan ümber koduseaks!
Enda karvust paljaks pügan,
salus siledaks end sügan,
hakkan heaks,
hakkan heaks
hirmus armsaks koduseaks,
elan vaikselt sulus ma -
las vaid kihvad kuluda,
siis saan heaks,
imeheaks
pisikeseks koduseaks.
Juba nagu kodusiga
maiustangi kartuliga.
(lk 25)

Nojah, on siis vaja puudustkannatajale niimoodi nina alla hõõruda?

MÄLETAD, JÄNES 

Mäletad, jänes, ristikut?
Mäletad haavapuud peent?
Mäletad tuiõunaistikut,
kapsajuurikaleent? 

Mäletad lõhnavat mesikat,
mida sa kuuvalgel sõid?
Mäletad päikeses lesivat
mahlakat võililleõit? 

“Küsija suu peale
käpaga lööksin:
mäletan küll.
Aga meelsamalt sööksin.”
(lk 12)

Leelo Tungal – Väike draakon ja päkapikud (2005)

Tungal pakuks ainest eesti kolefilmide tegijatele – nimelt elustub korraga draakon, kes seni aastasadu Tallinna vanalinnas munalikus olekus stardivalmis olnud... Põnev, Revali gojira!

Tegelikult on muidugi tegemist nunnu jõululooga (ja reklaamiga Kalevi kommitööstusele), kõik on helge ja armas ja draakon siuke väike lendav ludri, kes erilise memmekana laigib komme. Intriig siis selles, et päkapikud on ära kaotatud – puhkeb pea melchiorlik otsing (no tegelikult mitte), kus osalevad vastärganud draakon, kommipaberist väljunud mõmmiv mesikäpp ja tubli politseikoer. Peale väikest susserdamist leitakse keldrist tuhandeid päkapikke, kes tahavad streikida, kuna inimsugu ei hinda neid vääriliselt (lastel koguni solvavad luuleread). Aga siis ikkagi ei streigita, sest tuleb välja, et Kalevi kommivabrikul on nüüd olemas šokolaad, mille ümbrisel on päkapikupilt. Ja Sööbik ja Pisik võivad rõõmustada, tööpõld on lai. Huvitav, milline oleks Liviko lastereklaamjutuke.