Anti Saar – Juturaamat (2016)

Lastejutud täiskasvanutele? Pole senini Saare auhinnatud lastejutte lugenud; kunagi ammu sai ette võetud mõned täiskasvanutele mõeldud proosaraamatud, aga loetust pole muud meeles kui hea emotsioon. Natuke meenutavad tekstid Edvin Aedma loomet, ainult et Saar on... näiliselt argisem, fantastiline tuleb väänatud detailidest, mitte loodud maailmadest. Autor on tekstis vägagi nähtav, võiks lausa öelda, et vahel on siin mäng omamüüdiga. Ühesõnaga, metakirjanduslik värk (autor, kes kirjutab autorist jne).

Lood on unistustega liialdamisest (okei, kogumiku lõpulood on samas veidi teistsugused). Normaalsuse stardipakult algav tekst vuriseb kiiresti liialdustesse, sest tegelasel puudub mõõdutunne või ta ei pea väikekodanlikke konventsioone suurt millekski. Autori loodud loo jutustaja kas siis omapoolselt kommenteerib seda lugejatele või ka osaleb narratiivis endas. Tihti eelneb normaalsuse stardipakule sissejuhatav, illustreeriv heietus (mingis mõttes on võimalik teksti üsna selgelt klotsideks jaotada). Vast parimaks tekstiks on lugu vendadest Eskost ja Askost, keda lapsepõlves kasvatati vaid maksimumi saavutama, kuid täiskasvanuks saades võtsid nad ette erinevad teed – üks tahtis kõiges vaid erilisemat, teine soovis kõiges vaid kõige keskpärasem olla. Ja tulemuseks on...

Kui nüüd pingutamata järele mõelda ja kaalukeeli seada sedapsi, on tegemist ikkagi eelkõige lastekirjandusega (kuigi mõnd lugu...). Kindlasti tuleks tähelepanu pöörata Mildebergi illustratsioonidele, mis arvatavasti saavad paljudelt lugejatelt ohtralt kiita, kuna need on tekstidega kongeniaalsed jne.

„Sa vist aimad juba, et nõnda see lugu lõppeda ei saanud. Esiteks sellepärast, et nii jääks ta palju lühemaks kui selle raamatu ülejäänud jutud ja see oleks kuidagi kahtlane. Teiseks sellepärast, et kui üks inimene juhtub olema väga edukas, kipub ikka leiduma mõni teine, kes tema peale kadedaks muutub, tema ettevõtmisi nurjata või nende pealt omakasu lõigata ihkab. Meie sinuga muidugi sellised pole, aga Maanus – tema oli küll.“ („Superkangelased“, lk 24)

sirp

Mitte-Tartu (2012)

Sven Vabar on niisiis moodustanud raamatu sellisest Tartust, mis senini suurt kanoniseerimata.

Esseelikemal tekstidel üldiselt kaks suundumust – sünnipärased tartlased räägivad oma lapsepõlvest, migrantidest elanikud aga Tartu avastamisest, kogemisest.

Kui kaks neiut välja arvata, siis tegemist keskealiste meeste kogumikuga.

Humanitaaridel on vahel komme luua hingelist hingetut teksti, joobuda oma tekstijooksust.

Kui tuntud autorid esinevad tavapäraselt heal tasemel, siis seevõrra kerkib esile kolm üllatavamat autorit oma elusate tekstidega: Friedenthal, Pilter, Luuk; ootamatu värk.

Järgmise aasta Stalkeri nimekirja võiks ehk kuuluda Friedenthali ja Tombergi mingis mõttes ulmelised tekstid.

postimees
sirp
za/um

Frédéric Beigbeder – 17,90€ (2011)

“Sa ei virise: kui sa kokat ei nuusiks, oleksid sunnitud helendavas kombinesoonis benžihüppeid tegema või grotesksete põlvekaitsmetega rulluisutama või hiina restoranis karaoket laulma või skinnide seltsis värvilisi peksma või koos vanade poosedega võimlemas käima või üksipäini spordilotot mängima või tegema diivaniga psühhoanalüüsi või taguma petistega pokkerit või surfima internetis või mõtlema sadomasohhismile või saleduskuurile või kodusele viskidieedile või aiapidamisele või murdmaasuusatamisele või urbanistlikule filateeliale või buržuaabudismile või taskumultimeediale või käsitöökursusele või anaalorgiatele. Igaühel on vaja midagi, millega stressi maandada, kuid sa saad vägagi hästi aru, et tegelikult kõik üksnes siplevad.” (lk 54)

Autoriga esmatutvus oli üsna jama, oli selline ilane lora prantsuse armastuse korrapäradest, ning selle avaldamine sarjas “Moodne aeg” ei pannud just vaimustusest oigama. Aga kui tõele au anda, siis võinuks käesolev tõlge hoopistükkis selle asemel säändses sarjas ilmuda. Käib kah üks armastuseloba, aga vähemalt segi teravama ühiskonnakriitika ja üleüldise hooramisega (mitte et see tähendaks, et värske kirjandus peakski olema kindlasti kriipiv ja vürtsikas).

Lugu siis sellest, kuidas kokaiinihuviline kopiraiter Octave soovib tööst vabaneda (kui juba rasedast sõbrannast sai lahti) ning koondamistasuga aega veeta. Aga ei lähe mitte õnneks, hoopis hullem, kõigest segasepanemisest hoolimata hinnatakse teda üha enam. Ning peale kokaiinivõõrutust jätkub peosegune karjäär, kuni...

Ei mõju just avastuslikuna, et reklaamiinimene on tegelt reklaamivastane jne, või mis hullem – peategelase ambitsiooniks on kirjutada romaan (võeh, kas pole tüütu lugeda sellest, kuidas mõnes järjekordses teoses mõtleb minategelane raamatu kirjutamisest?). Iseenesest ongi tekst üks hüüdlausete ja sloganite paraad, teadagi, jutt pahast reklaamist ja üleüldisest allakäigust jne, ent võrreldes Abbotiga ei jäta lugemine vähemalt leigeks, autori edvistamine (tõepoolest!) käib aegajalt (või pidevalt) närvidele, aga siiski loetav tekst ning finaal on rõõmsalt deliirne ja pretensioonikas. Ja see jabur mõrv ning jälgede peitmine, toredalt totter.

Tõlkija on vast kõiksugu sõnamängudega päris palju vaeva näinud; pesupulbrireklaamijad, haarake talendist kinni.

päevaleht

ekspress

lugemik

George Perec – Ruumiliigid (2011)

Eesti Perec tõlkis George(s?) Pereci. Ruumiliigid? Riimiluugid? Tekstid ruumist, ehk siis tähelepanekud meid ümbritsevatest asjadest, mis peaks aprioorselt nii tuttavad olema, aga tegelikult? Hmm. Kui esmapilgul tundub raamat olevat kujuteldamatult igav ja pretensioonikas, siis rahulikult sisse elades (nt mitmetunnisel rongisõidul ja peale avapeatükki) avastad, et nii ep ole mitte, päris muhe jutuveeremine oma ruumi piirides (nii hakkad trükiapsakategi puhul mõtlema, et kas need Pereci vimkad või). Raamat klassikalise euroopluse eluolust – mida arvaks siinsetest kirjeldustest kolmanda maailma slummides elaja (no endalgi tekkis tunne, et kultuurikiht vahel õhuke), on ehk iseasi, sealsed korra seaduspärad on vast pisut teistsugused. Ja õnneks pole Perec täiega maaniline kirjeldaja, rahumeeli esineb vimkasid ja kõrvalekaldeid. Ja see on tore. Ja mis veel on tore? Saare järelsõna. Ja tõlge ise (nt lk 45-47, lugedes tuli remondihigi otsaette). Ja meenus, et juba aastaid tahtnud Bachelardi lugeda. Ja rohkem juhulauseid sest raamatust ei kirjutu.

“Tuul puhub merelt: Euroopas kannab see linna südantpööritavad lõhnad ida poole, Ameerikas lääne poole. Sel põhjusel asuvadki rikaste kvartalid Pariisis (16. linnaosa, Neuilly, Saint-Cloud jne.) ja Londonis (West End), läänes, New Yorgis aga (East Side) idas.” (lk 80)

lugemik

Anti Saar – Tekste siledast ruumist (2009)

“19.04. Noor auahne mees, kes harilikult metrooga ei sõida, on seekord aga kohal, kuna kurat-teab-kust on tema kõrvu jõudnud kuuldus raamatu võtetest 4. liinil. Olgugi talle teada, et tegu on dokumentaalteosega, püüab ta oma viisteist rida kuulsust kätte võidelda pilkupüüdvalt keigarliku 0-kraadist tugevalt hälbiva väljanägemisega. Tõsi, dokumentalisti tähelepanu õnnestub noormehel köita alles siis, kui jäikus tema olekus loomulikkusele järele annab – hetkel, mil ta suust valju röhatuse saatel portsjon kõhugaase vabaneb.” (lk 24-25)

Tõepoolest (ja tõesti), saab lugeda raamatuvõtetest dokumentaalteose tegemisel, mõneti huvitav oleks teada, kui palju autor takkajärgi oma kirjutamisaegset teksti toimetanud on (eks igal autoril muidugi oma kirjutusviis). Tegelikult võiks Saare teksti nimetada matemaatiliseks proosaks (sama arusaamatu määratlus nagu võhikule on post rocki definitsioon; aga alati on tore segaselt väljenduda), mingis mõttes nõrga inimlikkusega tekst (noh, kui sul on mingid lihtlabased inimlikud mured kaelas, siis siit ei leia suuremat mõtteainet), kirjutamine kirjutamisest ja kogemisest, enda maailma kirjutamine. Võiks muidugi kõike seda pidada semiootiliseks loomepuhanguks, aga ei taha, las olla lahustav-matemaatiline proosa. Või siis ohjeldamatu (tegelikult küll vägagi ohjes) sõna(s)urgitsemine (matemaatilis-arheoloogiline proosa? Või äkki paleontoloogiline proosa?). Iseenesest rõõmustav, et selline kirjandus on olemas, elagu mitmekesisus – tekst ei pea olema lihtlabane liiklus punktist a punkti b (vaata nt joonist lk 59, seda saab ka muudmoodi tõlgendada). Raamatus esitatu ei pruugi vahel isegi suurt midagi pakkuda (no oleneb lugejast muidugi), aga võimaluste paljusus pakub lihtsalt rahulolu. Saar on kui teoloogilise taustata Ehlvest, kes Pariisis patriootliku emigrandina pisut segi keeranuks. Mitte et kahtleks Saare meelemõistuses, igati normaalne eksperimentaalTartu koolkondlane (või milline eksperimentaator on normaalne?). Endale esileküündivamad tekstid on vast “Metroskoop”, õunapuu-segadus ja “Pärnu random”, hüvalt metronoomilised tiksumised. Huvitav, milline on ebaskriptogeeniline (lk 12) inimene, nii igav inimene, et ei ärata ühtki rida?

trakyllmaprokrastineerinj2lle
ekspress
sirp