“
Minul pole vana heebrea nime, mul on vana vene nimi: Anastasia. Isa leidis selle nime minu jaoks. Veel enne mu sündimist. Kui ma oleksin sündinud poisina, oleks mu nimeks saanud Innokenti. See oleks võinud minuga juhtuda, kui ma poleks sündinud tüdrukuna. Nii on mul siiski pisut õnne olnud.” (lk 15)
Esimene lugu on huvitav pilguheit väikse tüdruku ellu (nagu juudi
Paddy Clarke?), kõiksugu salajased otsused jne, mida lapseaju võib toota (nt: “
Hiljem, kui vanaema oli tagasi tulnud, läksin ma kööki, võtsin natuke piima ja kraapisin oma tõotuse vedrunõela abil paberitükile ning peitsin selle sügavale lillepotti. Nõnda oli otsustatud, et tagasiteed ei ole. Just nimelt.” (lk 24)).
Vabameelne (rikkumata?) ja aloogiline vaade või tõlgendus ümbritsevast, vahel jääd isegi mõtlema, kas lapsed tõepoolest liiguvadki sellises vabas kujutlusmaailmas. Nagu võõrasisade puhul vahel juhtub, läheb lõpp vist pervoks.
Teise loo puhul jäin millegipärast algul mõtlema umbes selliselt – kui tõlke keelekasutus on tavapärasest kirjanduskeelest erinev, siis tekib vahel küsimus, et kas tõlge on tegelikult õnnestunud või tegemist tõlkija plätserdusega (no siin kahtlustan ikka esimest võimalust). Meesterahvale pole see tekst just mugav lugemine, kui nüüd terminiga ei eksi, siis tegemist irriteeriv-mõnusalt võrdõigusliku tekstiga, buliimiku individualistlik hingemöire (sellest rahvuslased ei loeks). Ei osanud ühtki tsitaati otseselt välja valida, teksti edenedes tekib üha tugevam särtsumine, oksendamine vs vaba naine olemine. Naissoost lugejad, keda huvitab teave vahekorras olemise kohta, võiks lugeda lk 76-79, mõtlesin, et ei hakka sealseidki mõtteid siin tsiteerima. Sellest jutust võiks mõni ärksam teatritegelane monoetenduse teha, siin on head rituaalsust ja kõnekust ja hullumeelsust. Respect tõlkijale, et ta selliseid töid ette võtab. Kui blogis oleks silt “poole kuu raamat”, siis lisaks selle siinsele postitusele.
sehkendamine
ekspress
raamatuklubi
