John Gwynne - Malice (2013)

 

Eks ma väheke oskasin oodata, mis siin emotsionaalses võtmes juhtuma hakkab (millegipärast on mul loetud selle tetraloogia järgse triloogia esimene romaan “A Time of Dread” - ei mäletanudki, et see toimus tervelt 100 aastat peale selle tetraloogia sündmusi) - mis halvasti saab minna, see ka enamasti halvasti läheb (tõsi küll, antud romaani sündmustik käsitleb ehk kolmandikku või kuni poolt kontinendist). Tegelased jagunevad enamvähem puhtalt headeks ja pahadeks - erandiks on Nathair, kelle arengut pahade üheks lipulaevaks saame jälgida.

Et siis - algamas on kurjakuulutav ajastu, midagi sarnast, mille tulemuseks omal ajal kujunes see kontinent, kui suurte sõdade ja kaotuste hinnaga said omal ajal inimesed selle kontinendi (“the Banished Lands”) oma hallata. Taas on pead tõstmas ääremaadele tõrjutud hiiglased, kes korraldavad üha ulatuslikumaid röövretki inimeste kuningriikidesse (mis ongi rajatud hiiglaste valduste varemetele). Taas on kuulda lohede ilmumisest. Ja siis veel esoteerilisemad märgid.

Kutsutakse kokku kontinendi kuningate nõukogu - kus Tenebrali kuninga nõunik loeb neile ette leitud ettekuulutuse sellest, mis lähiajal juhtumas. Vaja on jõud ühendada, et üheskoos kontinenti raputavatele Kadoshimi jõudude õudustele vastu hakata! Tulemuseks pole muidugi suurt midagi, vaid mõned neist tajuvad reaalset vajadust (ja siis on muidugi küsimus, kes õieti vastaspoolega mestis on). Tenebrali prints Nathair aga näeb siin head võimalust suhete loomiseks (millalgi saab temast kuningas) ja ühtlasi mõistab, et tõeliselt vägevaks saab vaid kogu kontinendi ühe valitseja alla allutades; seda tuleb teha kasvõi jõuga. Aga jah … vast enese teadmata on Nathair tegelikult teenimas Asrothi huvisid.

Nathair saab edaspidi endale (vastu oma isa tahtmist) nii ebasoovitavaid kui legendaarseid liitlasi. Mis päädib isa tapmisega - mille tulemuseks on siis võimalus naaberkuningriiki rünnata ning väidetava isa tapjast kuninga hävitamist. Kahe kuninga kahtlane surm ei Tenebrali uut kuningat kuidagi populaarseks kuningate ringkonnas.

Romaani vast suurem tähelepanu on tegelikult Ardani kuningriigis toimuval - seda eelkõige noore Corbani kogemuste läbi. Ta on kõigest sepa poeg, aga millegipärast … teadjate jaoks eriline. Aga selleks eriliseks tuleb siiski kasvada läbi erinevate katsumuste ja neid noormehele jagub. Siiski, tuleb saada kangelaseks - seda enam, et romaani lõpuks lähevad asjad Ardanis vägagi hapuks. 

Romaani kolmas peamine liin on hetkel ehk varjatuma tähtsusega - ehkki küll igati dramaatiline ning käsitleb Kastelli nimelise ülikupoja eluohtlikku seisundit Isiltiri kuningriigi oludes. Ta on sattunud pahatahtmatult võimuvõitluse oma sugulasega, kes soovib saada kuninga järeltulijaks. Noh, romaani lõpp ei anna sellele tegevusliinile just suurt elulootust.

Väga visandlik ülevaade sellest, kuhu romaan on õieti suundumas ja milline intriigide pundar ei taha kuidagi laheneda. Sest kuigi tegevust näeme enamasti nö heade tegelaste silme läbi, siis tegelikult saab päris hästi aimu, kui ussitanud on need inimeste valdused, kuidas kuningatega manipuleeritakse - ning romaani lõpuks kukuvad tõepoolest mitmed kaardimajad õige suure mürtsuga kokku. Tegu on alles esimese osaga tetraloogiast, seega võib ette kujutada seda häda ja valu, läbi mille peaks jõutama heade jaoks mingitki pidi rahuldava tulemuseni.

Eks Gwynne puudutab õrnalt ka võrdõiguslikkuse teemat (üks oluline kõrvaltegelane on ikkagi neiu), aga selles maailmas on siiski (veel?) naiste roll eelkõige toetav; Eriksoni või Abercrombie maailmadega võrreldes on see ikka päris traditsiooniline fantaasia - samas autori viimane põhjalafantaasia on küll mitmete jõuliste naissoost kangelastega.

Võrdlemisi mastaapne fantaasiaromaan, kus pika sissejuhatuse järel hakkab kõik allamäge minema ja nö vana koorekiht saab kõvasti harvendatud, et anda teed tulevastele kangelastele. Kuigi jah, kes teab, ikkagi esimene osa tetraloogiast.

Steven Erikson - The Bonehunters (2006)

 

Ekvaator on ületatud - kuus raamatut loetud, neli jäänud (mis võivad küll olla kokku sama tonnaažiga ehk siis nüüd alles dekaloogia kogumahuga poole peale jõudnud?). Nagu ikka, toimus niipalju, et mis siis peale lugemist õieti eredalt meelde jääb - nii jääb romaani esimeses kolmandikus toimunud igati emotsionaalne Y’Ghatani tuletorm raamatu lõppedes rohkem varju; ja justkui oligi mõttetu tapatalg, mille Leoman esile kutsus.

Sest noh, lõpuks tekib minulgi tungiv küsimus, et mis õieti toimub Malazi impeeriumi südames, mis plaan on keisrinna Laseenil ja mida õieti teab 14. armee juht Tavore (jajah, need Parani lapsed, mis neid küll nii eriliseks teeb?).

Ja noh, siis on Cotillion ja Shadowthrone - milline mängulaud ja suur plaan nende ees on? Miks nad õieti on nii suured tegijad, peale seda kui Surly/Laseen nad võimult kõrvaldas (või oli see ka osa plaanist, et surma läbi tõusta jumalikesse kõrgustesse?). Cotillion ja aheldatud lohed? (Apsalar ja Curdle ja Telorast?) Mida on neil õieti võimalik ette võtta Icariumi ja Karsa Orlongi suguste ülihävitajate vastu (kui juba Ganoes Paran sai võtta maha katkujumalanna Polieli).

Crippled God on enda kasutusse võtmas õige võigast hävitusväge - ka siin raamatus möllavad Tiste Eduri sõjalaevastikud (seda küll väljaspool Letherii kontinenti - kuhu küll paistab naasvat järgmise raamatu tegevustik). Nimetute vallapäästetud elajal õnnestus eraldada Icariumi ja Mappo Trelli ning raamatu lõpus saab korraks näha Icariumi sellisena, millepärast teda on aastatuhandete jooksul kardetud. Ja Karsa Orlong, kes oma uue sõbranna Samar Deviga on sattunud nende Tiste Eduri väljavalitute hulka, keda kogutakse Rhulad Sengari jaoks kahevõitluse tarvis (ja noh, iga Rhuladi surm muudab selle Tiste Eduri valitseja üha segasemaks). Samale teele satub Icarium, keda viiakse teise Tiste Eduri laevastikuga Letheriisse … ja sellest teadlikuks saanud Karsa vaid ootab uut võimalust Icariumiga uuesti mõõtu võtta. Igal juhul, sellise kolme segase (Rhulad, Karsa, Icarium) kohtumist võiks tähistada … millegi pöörasega. Sest paistab, et Rhuladi lõplik surmamine on millegipärast vajalik kõvadele tegijatele.

(“Memories of Ice” järgi võiks K'Chain Che'Malle olendeid pidada Crippled God’i juhendatavateks, siis iseenesest “The Midnight Tides” sissejuhatuses on juttu sellest, kuidas Letheriile saabuvad Tiste Andii ja Tiste Edur väed pidasid maha vägagi hävitava lahingu nende olenditega - millele järgnes siis Eduri relvade pööramine nõrgestatud Andii vägede vastu.)

Veidi segasemaks (või noh, päris segaseks) jääb Cutteri ja Scillara ja Iskaral Pusti ja Mappo Trelli viimane merereis. Et jah, Heboric löödi maha Tiste Andii mässajate poolt - ja mis kuradi taevakeha pidi varsti peale seda planeeti tabama? Ja mis tehingu tegi Ganoes Paran seetõttu Hoodiga? Ja Felisin-juunior, kes pandi Crippled Godi mahitusel uut kultust juhtima - ja mida õieti plaanis Cotillion selle tütarlapsega peale hakata? Ja kas Ganoes Paran ei peaks olema jumalate vahel erapooletu?

Raamatu kergemini tarbitav osa on vast 14. armeega seonduv (mida küll juhib Tavore; ja siis on muidugi Quick Ben ja see noor maag Bottle). Esiteks on seal enamvähem kõik nö tavapärased inimesed, ja vast humoorikamaid hetki seondub nendega ka kõige enam - seda siis eelkõige seeria uustulnukast seersant Helliani abil (üks mu selle raamatu lemmiktegelasi), kes joomahimulisena tekitab üsna kummalisi olukordi ja nendele kentsakaid lahendusi (näiteks see, kuidas ta ähvardab endal nibu - tegu on naisterahvaga - maha lõigata, et tekitada oma alluvatel süümepiinu). Aga eks arvatavalt on Hellianilgi oma sünge taak. Ja eks siin ole üldse palju sõjaväelaste kamraadlust, mis ometi tekitab lugejas niipalju häid tundeid või nii.

Raamatus on palju deus ex machina värki - vahel ilmub kuskile Cotillion, vahel annab abikäe Eres(‘al) ja mis kõik veel. Muidugi mitte alati, nad jälgivad, vahel nad pole kõikvõimsad, vahel neid ei huvita. Omamoodi huvitav nähtus on see Eres’al (või siis Eres olendid) ja miks tema oma poolehoidu osutab nö lihtsurelikele - olles ise selle maailma vanimaid asukaid (nagu kuskil mainitud, umbes nagu homo erectus). Aga jah, Cotillion, meie kõigi lemmik (no ja siis Hellian ja Karsa). (Sest kui segane see Karsa Orlong õieti on?)

Raamatu lugemisel oli abiks õige mitu asja - tööasjade tegemisel mängis niisama taustaks audioraamat (mis on päris hea esitusega), muidugi Malazan Wiki ja siis Tommy Vo koostatud tekstiülevaade (kahjuks on tal need ülevaated vaid selle raamatuni, kuidas küll “Reaper’s Gale’i” edasi loen?). Kui audioraamat annab nö tegelastele liha luudele (aga kuidas sa ikka tööd tehes sellist tekstimonstrumit jälgid), siis tekstimaterjal on üsna asendamatu romaanis mingil moel orienteerumiseks - mis iseenesest on muidugi päris õõvastav tähelepanek selle sarja iseloomustamiseks.

(Quick Ben, Kalam, Stormy)

“‘It keeps coming back to Shadowthrone, doesn’t it? No wonder I’m nervous. That slimy, slippery bastard–’

“Oh Hood’s balls,’ Stormy groaned, ‘give me that rice piss, if you’re gonna go on and on. Shadowthrone ain’t scary. Shadowthrone’s just Ammanas, and Ammanas is just Kellanved. Just like Cotillion’s Dancer. Hood knows, we knew the Emperor well enough. And Dancer. They up to something? No surprise. They were always up to something, from the very start. I tell you both right now,’ he paused for a swig of rice wine, made a face, then continued, ‘when all the dust’s settled, they’ll be shining like pearls atop a dung heap. Gods, Elder Gods, dragons, undead, spirits and the scary empty face of the Abyss itself - they won’t none a them stand a chance. You want to worry about Tiste Edur, wizard? Go ahead. Maybe they ruled Shadow once, but Shadowthrone’ll take ‘em down. Him and Dancer.’ He belched. ‘An’ you know why? I’ll tell you why. They never fight fair. That’s why.’” (lk 331)

 

(Mappo Trell, Cotillion, Iskaral Pust)

“‘I know I need not say this,’ the god said, ‘but I shall anyway. Do not give up hope, Mappo. For this, despair is your greatest foe. When the time comes for you to stand between Icarium and all that the Nameless Ones seek… well, I believe that you will not fail.’

Mappo watched Cotillion walk into darkness, the Hounds slipping into the god’s wake. After a moment, the Trell glanced over at Iskaral Pust. And found sharp, glittering eyes fixed on him. ‘High Priest,’ Mappo asked, ‘do you intend to join me in my journey?’

‘Alas, I cannot.’ The Dal Honese glanced away. ‘The Trell’s insane! He will fail! Of course he will fail! As good as dead, ah, I cannot bear now to even so much as look at him. All Mogora’s healing - for naught! A waste!’ Iskaral Pust rubbed at his face, then leapt to his feet. ‘Too many equally important tasks await me, Mappo Runt. No, you and I shall walk momentarily  divergent paths, yet side by side to glory nonetheless! As Cotillion has said, you shall not fail. Nor will I. Victory shall be ours!’ He raised a bony fist and shook it at the sky. Then hugged himself. ‘Gods below, we’re doomed.’” (lk 446)

 

(Ganoes Paran, Hurlochel)

“‘Soliel. Mistress of Healing, Beneficence, the Goddess that Weeps Healing Tears. She must have let loose an ocean of them by now, don’t you think?’

‘Is it wise to mock her at this threshold, Captain?’

‘Why not? How has her infamous, unceasing sorrow for the plight of mortals done them any good, any at all, Hurlochel? It’s easy to weep when staying far away, doing nothing. When you take credit for every survivor out there - those whose own spirits fought the battle, whose own spirits refused to yield to Hood’s embrace.’ He sneered up at the the tent roof. ‘It’s the so-called friendly, sympathetic gods who have the most to answer for.’ Paran glared at the man standing before him. ‘Hood knows, the ones are straightforward and damned clear on their own infamy - grant them that. But to proffer succour, salvation and all the rest, whilst leaving true fate to chance and chance alone - damn me, Hurlochel, to that they will give answer!’” (lk 528)

 

(Fist Keneb, Grub)

“A chill rippled through the Fist. ‘How did you know we were headed west, Grub?’

The boy looked down, watched as Roach licked clean his big toe. ‘Sepik, but that will be bad. Nemil will be good. Then bad. And after that, we find friends, twice. And then we end up where it all started, and that will be very bad. But that’s when she realizes everything, almost everything, I mean, enough of everything to be enough. And the big man with the cut hands says yes.’” (lk 564)

loterii

ulmekirjanduse baas

Stephen Fry: Trooja

 

Me kõik teame seda lugu.
Teame ju?
No enamik meist ikka. 
Erise jäetud kuldõun, see pale merele viis tuhat laeva ja puuhobune (Pratchettil on raamat, kus vaenuväed vastamisi iga natukese aja tagant üksteisele õõnsaid puuhobuseid pakkusid. "Aga nad ei saa ju olla nii lollid, et selle õnge lähevad, kui me vastastikku oleme neid õõnsaid puuhobuseid üksteisele pakkunud viimased eiteamitusada aastat?!" "Kui nad on piisavalt lollid, et arvata, nagu meie võiksime nende pakutud hobuse rõõmsalt oma kindlusse viia, on nad ka piisavalt lollid, et ise selle õnge minna!"), Hektor, Achilleus ja Paris, Odysseus ja Agamemnon. 
See on järjekordne käsitlus.
Ma olen neid lugenud ... mitut. Originaali - Iilast - ei ole, kuigi ma lugesin lapsena kõike ja üsna valimatult. Mul on küll mälestused Odüsseia lugemisest, ent Iiliasest mitte ja praegu vaatasin vikipeediast, et Iiliast pole eesti keelde tõlgitudki.
 Ent kõik eesti keeles ilmunud Trooja sõja ainelised raamatud olen küll läbinud, pole küsimust.
Trooja sõda on mulle väga armas teema.

Mille poolest see raamat esile tõuseb: 

* karakterite järjepidevus.
Kui Homeros allikaks võeti ja kirjutati Trooja sõjast oma versioon, juhtus seni praktiliselt iga kord päris paljude tegelastega, et nad olid ühel hetkel äärmiselt osavad, hirmuäratavalt üllad ning nupukad, ja 10 lehekülge hiljem nõrgad mitte eriti osavad argpüksid, kes tegid otsustamisel arusaamatuid absurdseid vigu.
Fry on suutnud eri hetkede erinevad omadused kenasti ühte inimesse suruda ja näidata, kuidas saab ühel hetkel käituda imeliselt, teisel masendavalt ja et need erinevad jooned on osad ühest ja samast inimesest, ühest ja samast loomusest. Ja vahel on erinevuse põhjuseks ka näiteks 15 vahepealset aastat elamist.
Ei, Fry ei lähe teed "kui jumalad sekkuvad, tõuseb inimene kohe paremaks". Jumalad sekkuvad igatepidi, vahel inimest hoopis tavalisest jõledamalt käituma moosides, ning üldiselt ei üritagi nad tegelase tegusid drastiliselt muuta - lihtsalt mõjutavad veidi. 

Ainsaks erandiks on raamatu lõpus Aphrodite Helenat mõjutamas - aga sel mõjutatud käitumisel pole jälle mingit mõju sündmustele väljaspool, nii et väide "jumalad mõjutavad, aga ei muuda" jääb kehtima. 

* Tähelepanu ajajoonele, kusjuures korduvalt rõhutab autor, et asjad ei klapi - ent mütoloogia, küllap ei peagi. Lihtsalt võtke nagu on, mitte ärge imestage, kuidas 12-aastased käituvad ja mõjuvad täiskasvanutena ka sõjaväljal sõdurdades, samas kõigi arvutuste järgi juba 15-aastane poiss võib täielik laps olla. Naiste osas ärme üldse hakkagi arvestama, millal algab ja millal võiks lõppeda nende ihaldusväärsus seksuaalpartneritena. Aeg pole nii tähtis.

* kena "kui palju tõde siis ikkagi Trooja sõja loos on või võiks olla ja mis värk on Homerosega" järelsõna-laadne lõpetus.

* Meie tutvustamine mõningate toonaste kultuurijoontega, millele ma varem ei taibanud mõelda: et ühel mehel võiski olla täiesti rahulikult 50 last eri naistega ja kedagi, kaasa arvatud tema seaduslik abikaasa, ei pannud see kulme kergitama. Et inimesel võibki olla mitu seaduslikku abikaasat, ei pea mõni neist enne surema, et järgmine võiks ametlik ja ehtne olla. Et homoseksuaalsus oli normaalsus, ma teadsin, aga Fry üllatas mind meeldivalt ses osas, et kui ma kuidagi (jah, nõme diskriminatsioon) eeldasin teda homoseksuaalse autorina kirjutavat meestevahelisi armusuhteid igale poole eredate ja tähtsatena sisse, ta püsis igati aus ja neutraalne. Jah, mhmh, mehed magasid vahel üksteisega, aga see üldse ei määranud nende olemust rohkem kui naistega magamine. Sõprus on ikkagi sõprus, armastus ükskõik kelle vahel armastus ning seks võib olla osa armastusest või ka sõprusest, kuid ei tarvitse.
Kirg ja seks käivad omasoodu ja omi radu.

* Puuhobuse kirjeldus.
VIIMAKS sain ma aru, miks troojalased selle linna viisid - sest see oli imeline ja kaunis! Mitte kunagi varem polnud ma taibanud, mispärast pidanuks keegi tahtma mingit mererannale maha jäetud puust hobusekuju, pealegi veel üüratut, mida on väga keeruline liigutada. Aga kui see oli kunstiteos, kalliskivid silmadeks ja ehtsa kullaga põmitud valjad, lehvivad lakk ja saba, kilpkonna kilpidest kabjad - oh!
Vat nüüd ma viimaks adun. 

Kruusatee
Sinijärv soovitab

Mark Lawrence - The Weight of Command (Road Brothers, 2020)

 

Järjekordne teevennas peab tunnistama Jorgi läbinägelikkust, seekord siis oma nahka tapalavale viies. Mis - nagu viimasel hetkel selgub - oligi osa Jorgi Suurest Plaanist, kuidas alistada terve linn koos selle kaitsjatega ning nii end saaki täis pugida. 

Üsna lihtsakoeline tekst, aga päris kaasakiskuvalt kirjutatud - kuidas Burlow nimeline vennas leiab end mahajäetuna, kuidas ta kohalike kaitsjate poolt vangistatakse ja siis viimasel hetkel … langeb Jorgi haamer tema vangistajate kaela. Tekst ei anna otseselt midagi uut Jorgi kuvandisse, no kui, siis lihtsalt illustreerib ta minevikku.

Nicholas Eames - Bloody Rose (2018)

 

Tegevus leiab aset kuus aastat peale esimese romaani sündmusi ning seekord on peategelaseks eelmises romaanis lootusestust piiramisrõngast päästetud tütar ja tema bande (mis on nüüdseks kõige kuulsam palgasõdurite grupeering ning iga vähegi naksakam neiu püüab välja näha nagu Bloody Rose), mille tegevusi kaardistab nendega ühineda soovinud noor neiu Tam, kes leiab bande juures tööd nende tegevust talletava bardina. Bloody Rose soovib lõplikult oma isa varjust välja hüpata (sest nüüdki on ta enda kuulsust varjutamas laulud, kus ta on see tütar, keda isa iga hinna eest päästma tõttas) ning tal on salapärane leping, mille täitmine peaks talle ja ta kaaslastele justkui igavest kuulsust tõotama - ning ühtlasi jääma bande viimaseks palgatööks (sest tegelikult on Bloody Rose’l ja druiinist armastatul tütar … kes on samas vanaisa hoole all, kuna vanemad kappavad oma bandega mööda maailma ringi).

Ainult et … jälle on koletised kogunud tohutu armee, et inimkond maalt pühkida - ning esimesed lahingud on olnud inimeste kiiruga kogunenud vägedele vägagi õnnetute tagajärgedega. Ja miski või keegi äratab linnades ja külades surnuid üles, mis siis inimesi ründavad; Tam arvab, et nii sissetungijate kui surnute tegevus on omavahel seotud. Bloody Rose’l oleks siis küllaga võimalusi koletiste hordile vastu astudes kuulsust juurde võita, ja temalt oodataksegi seda (kuivõrd kõik rohkem või vähem asised palgasõdurid suunduvad hordile vastu) … aga tema juhib oma jõugu hoopis vastassuunas, oma Viimase Vägeva Koletise poole.

Kuid see VVK tapmine osutub jõhkraks lõksuks, mis annab veelgi hoogu juurde koletiste ja surnute armeele, ning selgub inimsoovastase võitlue tegelik juht ja tema ajend üldse kogu elu maa pealt pühkida. Põhjused peituvad ühtaegu druiinide ajaloos (mis inimestele on taandunud enamvähem muinasjuttudeks) kui ka kättemaksuga eelmise suure kaotuse eest (sest Bloody Rose’i isa …). Kuid koletistel endil on väga tõsine põhjus, miks inimsoole vastu hakata (ütleme nii, et lõppkokkuvõtteks nad saavad nii juhilt petta kui inimsoolt vastu pead).

Romaan leiab aset igati tuttavas maailmas, aga on üpriski teistsuguse tooniga. Nalja on palju vähem, sellevõrra on enam rõhku nö tavapärasel nüüdisaegsel fantasyl. Eelmise osa vanameestest peategelaste asemel on nüüd tegevuses nö järgmine põlvkond, kes on üles kasvanud vähe tsiviliseeritumas maailmas kui nende vanemad (kellel on omad olulised episoodilised kõrvalrollid siinseski romaanis). Ent rohkem tsiviliseeritust tähendab, et vähemorganiseeritud eluvormid (siin siis nö koletised) kaotavad oma eluruumi ning see tekitab neis loomulikult meeleheidet. Kuid siin kasutatakse nende meeleheidet aga jõu nimel, mille eesmärgiks on nii inimeste kui koletiste hävitamine.

Loo vahendajaks on siis noor Tam - tuntud palgasõdurite tütar, kes erruläinud isa keelust hoolimata ühineb Bloody Rose’i jõuguga. Nagu selgub, on jõugu kõigil liikmetel vägagi keerulised suhted oma vanematega, kuid ühel või teisel viisil peavad nad leidma oma minevikuga rahu (aga see võib olla ka postuumne rahu). Nagu eelmise romaani puhul mainitud, pole siin ainult traditsioonilised meeskangelased - juba Tamist lähtuvalt on siin suuresti esil naistest vägevused. Ja noh, eks siin on ka LGBT hetki - kuigi seda vaid naistegelaste vahel.

Vahel tundub, et surnute armee ülesäratamine oleks inspiratsiooni saanud justkui “Troonide mängu” teleseriaali visuaaliast, igal juhul need erinevad koletistest ja inimestest libasurnud oma käitumisega on õige … filmilikud (kui õieti mäletan, siis esimese romaani puhul on juttu olnud selle filmimisest).

Igal juhul, vähe tõsisem meelelahutus kui esimene romaan; mitmetele olulistele tegelastele ei tasu pöialt hoida (või noh, ehk hoopis vedada kihla, kes end õieti epiloogini välja veavad), on grandioosseid kangelastegusid ning mõnedki eetilis-ökoloogilised mõttekohad. Aga ennekõike siiski meelelahutus.

Diana Wynne Jones: Pimeduse isand Derkholmist

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.

Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.

"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.

Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.

Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.

Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.

Ann Leckie: Abistav õiglus", "Abistav mõõk", Abistav halastus"

Võtan kõik sarja kolm raamatut korraga käsitlemisele, sest miks ka mitte - ning kuna neelasin nad alla kiiresti, peaaegu ühekorraga, moodustavad nad mu teadvuses pigem "detailierinevustega terviku" kui kolm erinevat romaani.

Erinevusi muidugi on.
Alustades sellest, et esimene osa pendeldab enamiku tekstist mineviku ja tuleviku vahel, teised kaks on aga lineaarsed.
Igal romaanil tundub olevat oma moraalne põhiteema. Esimesel on selleks soovitatav sünnipära määramise hulk inimese (kusjuures enamasti ON juttu inimestest, mis ei ole selle raamatusarja sees iseenesestmõistetav) eluteel.
Teisel rahvusküsimus, kuidas privilegeeritud rahvuste esindajatel on raske kaasa elada mitteprivilegeeritutele ja kuidas erinevad rahvused koos toimida saavad.
Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus ning selle tahud.
Kolmandas on kõvasti enam huumorit kui teises, teises jälle enam kui esimeses.
Iga romaani lugu on iseseisvana loetav, nad on kirjutatud loetavana nii eelnevaga tuttavale kui mittetuttavale.

Sarnasusi muidugi on samuti.
Alustades kõigi kolme romaani peategelasest - ütleme, Breq, kuigi võimalikke nimesid on muidugi veel - kes on 3000 aastat tehisintellekt olnud, ent viimased ümmarguselt 20 on temast alles jäänud vaid üks inimkeha oma kohutavate piirangute ja hädadega. Tema raskused sedavõrd nõrga kehaga toimetulekul on samuti vaikne kõrvalteema läbi kõigi kolme teose.
Breq laulab kogu aeg, tema muusikalembus jookseb pidevalt läbi lugude. Võitlust erinevatel viisidel ning mitmete tegelaste vahelist pinget on kõigis kolmes raamatus ohtralt. Ning et selles oi-kui-kõrgtehnoloogilises lugematutele planeetidele laiali paisatud inimmaailmas on olulisel kohal ka religioon, vaimulikkond ning templi- ning palverituaalid, on meeldivalt järjepidev.
Hästi mõeldud samuti: tõepoolest, inimkond ei ole erinevate uskuteta toime tulnud siiamaani, miks ta siis edaspidi peaks?
Kui juba suuremate ühiskondlike tendentside peale vaadata, teeb mulle vaid rõõmu Radchi  suhtumine, mis ei pea sugusid üldse tähtsaks ning nii mehed kui naised kui kõikvõimalikud teised on vabad valima soenguid, riideid, seksuaalpartnereid, ameteid ja eluviise oma suva järgi.
Isik on isik, pole oluline, millised genitaalid kehal on.

Kõik kolm on olemuselt seikluslood, kolm erinevat (kuigi üksteisega seotud) seikluslugu, lihtsalt ... muude väärtustega pikitud.

Minu vaate kohaselt ei tasu raamat lugemist, kui neid "muid väärtusi" pole.
Ent kui pole muud peale heade tegelaste ning nutika maailmanägemise, ma ei neela neid teosesid, mekin tasakesi.
Neid kolme neelasin. Päris pagana põnevad!

Mis veel?
Mulle VÄGA meeldis Seivardeni ja Breqi suhete areng (ei, Amaati pärast, see ei ole armulugu!) persgeri tõlgid, kogu selle liigi arvatav mõtlemisviis, Anaander Mianaai idee ja konflikt (kuigi mul tekkis pisut probleeme tõsiasjaga, et phmt sama isik on tuhandeid aastaid elanud, ent ometi mitte rohkem tarkust kogunud) ning raamatute sotsiaalne tundlikkus.
Nendes on juttu Päris Asjadest, mis siis, et seiklusjutu vormis.

Muide, Õiglus, Mõõk ja Halastus on laevade klassid =)

Loteriis varem Õiglusest
Loteriis varem Mõõgast
Loteriis varem Halastusest 

Netis on muidugi veel palju kirjutatud, ent kuna enamasti ühest raamatust korraga, ei hakanud neid välja otsima.

Marika Mägi “The Viking Eastern Baltic”. Arc Humanities Press (2019), tlk Piret Ruustal

Mul on üksjagu kahju, et pidin sellest raamatust üsna kiiruga läbi kappama – ajalooraamatut võiks ju pisukese jupi haaval seedida ja meelde jätta. Igal juhul näib mulle, et Marika Mägi on hea jutustaja, ajalookirjanduse puhul on olemas oht, et faktikuhjad ja daatumid tavalugeja enese alla matavad, kuid selle raamatu puhul võib end rahulikult jutustaja häälel kanda lasta. Ikka läbi selle, et mis on ja mis oli mis, mis alad ja mis rahvad ja mis nimetused ja mida nad enesest järgi on jätnud ja mida sellest kõigest arvata võiks, unustamata laiemat pilti.

Iseenesest on tegemist piirkonna ajalooga, aga need asjad on niivõrd läbi põimunud küll, et mis on jupp ühe maa-ala ajaloost on ühtlasi ka lapp erinevate rahvaste ajaloost ning samas ka tükike ühe kultuuri ja eluviisi loost - seega on see siis ühtlasi ka jupp ja peatükk viikingite ajaloost. Liiatigi sain teada, et sõna viiking ei olnudki algselt mitte niivõrd mingi kindla rahva tähistaja vaid tähendas lihtsalt meresõitjat, nõnda nagu rhos, millest hiljem Russia tulla võis, olevat algselt ehk pigem tähendanud aerutajaid ja erinevates saagadeski ei ole seda arvatavasti kasutatud mitte niivõrd etnilise tähistajana.

Sõna Austrvegr ehk Idadee, mis kulges ka läbi tänase Eesti alade (ehk siis piki põhjarannikut ja mööda jõgesid-järvi) oli küll varasemast tuttav ja samuti on ju ka teada, et maa seest ikka ja jälle kõikvõimalikke eksootilisi idamaiseid münte leitakse ning kuuldud on sedagi, et milleeniumi (ja pisut enama) taguste kohalike jaoks Viikingid ka päris tundmatud ei olnud, aga mingit olulist ettekujutust sellest asjast ikkagi ei olnud. Nõnda oli siis vägagi valgustav lugeda, kuidas arheoloogilised leiud ja erinevad kirjalikud allikad (Skandinaavia ajalood ja saagad, Vene alade kroonikad jne) autori tõlgendamisel lugu jutustama hakkavad.

Viikingiaeg oli siinkandis siis üks meresõitmise ja rüüstamise ning röövretkede, aga ka kaubitsemise aeg, aeg, kuhu ise elama ei tahaks sattuda. Mõelda või kõiki neid aardeleidegi, mis tänapäeva on jõudnud – ilmselgelt ei saanud nende varanduste omanikel või pärijatel just ülemäära hästi minna ja palju kasu neist maa-pangas istuvatest rikkustest omanikule lõppkokkuvõttes ikka ei olnud.

Huvitav oli veel see ühtne sõdalaskultuur, millest annab tunnistus relvastuse ja relvadel kaunistamisviisi skandinaaviapärastumine neis kohtades, kus suhtlus ja kaubitsemine viikingisõdalastega tihe oli. Tõenäoliseks peetakse ka seda, et mõisteti üksteise keelt (võimalik, et kõik tönkasid või rääkisid soravalt vana norra keelt) ja asuti ka päritolust sõltumata teenistusse nii siin kui sealpool kallast erinevate isandate juures. Samas näitab leiumaterjal jällegi, et naiste ehted säilitasid kohaliku koloriidi, nõndaks siis on viikingite levitatud sõdalaskultuur selline elukutsepõhine värk, nagu komme pintsakuid ja lipse kanda kui äri aetakse vms. Et ikka kui suured välismaa firmad tulevad ja tahad ka selles mängus kaasa lüüa, siis ei lähe takuse hamega vaid hangid pintsaku ja portfelli.

Siis on veel orjakaubitsemine – kõige selle röövimise ja rüüstamise juures paistis olevad kasumlik vastaseid ka orjadeks võtta, nii oma majapidamises ära kasutada, kui turgudel maha ärida, kust heledanahkne tööjõud võis küllap kaubateid pidi kaugele ittagi jõuda. Ka illustreerivates väljavõtetes saagadest oli neid orjalugusid, näiteks kuidas üks Norra paljudest Olafitest poisikesena siiakanti orjusesse sattunud ja kuidas siis üks kaasmaalane ta juhuslikult ära tundnud ja tagasi ostnud või siis kuidas ühed teised skandinaavlased pärast esialgu ebaõnnestunud rüüsteretke kaasmaalasest orja poolt vabadusse aidatud ja kuidas see eduka rüüstamisega päädinud.

Nii 11. sajandi kanti sai viikingite aeg tasapisi otsa ja seda seetõttu, et ristiusk jõudis Skandinaaviasse, ida suunas kaubitsemine kaotas hoogu ja tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kristlike aladega. Ühtne sõdalaskultuur või mitte, aga paistab, et skandinaavlaste laia haaret ei andnud asendada ega üle võtta … janoh, eks poliitilised olud muidugi muutunud ka igal pool.

Jah, ise viikingiaega sattuda ei tahaks - suure tõenäosusega ei peaks seal päevagi vastu, aga samas muidugi võimalus puutumatu vaatlejana korraks tagasi kiigata oleks kahtlemata hindamatu. Ja eks sealt edasi tulegi juba see ajaloo ja fantaasia piir, mis on ähmane ja värelev ... õigupoolest on see ehk suisa kolme valla kokkusaamiskoht, sest siia juurde kuulub ju ka saagade, kroonikate ja rahvajuttude, müütide, muistendite maailm - kas saab selle kõige juures siis inimmõtet süüdistada, et kujutlusvõimes sammu edasi hüppab ja seda kõike mõne lohe või siis väljamõeldud kangelaste isiklike läbielamistega vürtsitama asub?

Kui nii võtta, ei ole vähimatki põhjust, miks ei võiks saada rahvusvahelist kassahitti põhjarannikult pärit peategelase seiklustest, kes viikingilaevale teenistusse sattunult mööda idateed kusagil Bütsantsis hõbeda järgi käib või midagi muud taolist...

Ahjaa, mul oli selline säästuprogramm ja valisin kõige kokkuvõtlikuma-lühema raamatu Eesti viikingiaja kohta, aga vaatan, et tegelikult on olemas märksa mahukam ja küllap põhjalikum raamat samalt autorilt, samal teemal, eesti keeles.