Genevieve Valentine - The Gravedigger of Konstan Spring (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Valente üllatab loetava looga (teist korda juba!), seekord siis vesterniga kolkaasulast Ameerika koloniseerimise ajal. Sel pisilinnal on oma saladus – nimelt on seal allikas, millel on inimkehale veider toime. Nii tervendav, et toob kohalikud surnudki hauast tagasi. Aga et mittekohalikud kenasti maetud saaks, on vaja korralikku hauakaevajat, töökuulutuse peale saabubki John, kes kaevab vaimustavalt korralikke haudu. Mida läheb vaja siis nende üksikute õnnetute reisijate jaoks, kes kogemata kombel leiavad selle kõrvalise asula. Elanikud tahavad nimelt rahu, mitte äri ajada selle elueliksiiriga.

Eks loo võlu peitubki selles, kui armsaste kirjeldab autor seda koletut igavese elu asulat – mitte et selle elanikud veel õieti teaks sedagi, kas nad jäävadki muutumatuks (alates siis hetkest, kui allikavedelikku on tarbitud) või mingi vananemine ikkagi toimub (see küsimus on eriti oluline hauakaevaja puhul, kellele elanikud tahavad sobivat kaasat pakkuda). Seiklejad, kodanlased, hoorad, kõik on omal moel armsad (ja oma ajastu esindajad).

Genevieve Valentine - The Dire Wolf (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Järjekordne isiklik lugemiskogemuse pidupäev ehk tegemist peaks olema selle autori esimese looga, mis mõjub … loetavalt. Polegi suuremat arusaamatust või meeleheidet, on hoopis kenasti kulgev lugu – ja ma olin juba mõni aeg tagasi valmis Valentine’i lühitekste enam mitte üldse puutuma.

Sarnaselt Holly Blackile on seegi tekst libahuntide eluolust, aga high fantasy ulmailmade asemel paigutub see lugu meie kaasaja tingimustesse. Velia on antroipoloog, kes peamiselt uurib huntidega seonduvat; eriline huvi on ammu väljasurnud ürghuntidega seonduv. Aga erinevalt „Jää ja tule laulu“ ürghuntidele on siin tegu pigem libahuntidega (kuigi jah, mis siis Bran oli?) – millest on Velia vägagi teadlik, olles isegi üks nende seast. Oma töödki kasutab ta selleks, et varjata libahuntide murdmistest jäänud asitõendeid, tõlgendades neid avalikkusele vähe kaasaegsemate elajate tööna.

Kuid Velia on ühtlasi olend, kes tahab vahel paarituda, ja siin tekib väike probleem – libahunt ja inimene ei sobi pikaaegseks kooseluks, kuivõrd vihahoos võib libahunt oma kaaslase lihtsalt tükkideks kiskuda (rääkimata täiskuuöödest ja muust moondumisega seonduvast). Aga et hunt olla ja siis mõne paarilisega kooselu proovida … pole kah just unelmate vääriline. Igal juhul, järjekordse libahundi õõvastavaid vägitegusid peites saab Velia taas kokku ammuse inimkireobjektiga ning … mida küll teha?

Kirjelduse järgi näib vähe jabur lugu, aga ehk õõv ja tumefantaasia ongi olemuselt sellised žanrid, et … uskuma peab; muinasjutud täiskasvanutele. Kõik see noir ja arhetüüpsetele hirmudele vajutamine: loodus ju ei saa loogiline olla?

Genevieve Valentine - Overburden (Infinity Wars, 2017)

Valentine ei peta lootusi - järjekordne tekst, mis paneb mul jõuetult hambaid kiristama; ka teistkordne lugemine ei ava kuidagi silmi teksti vapustavuse asjus.

Jutt on siis miskist rahutagamisoperatsioonist okupeeritud planeedil, kus okupandid ei oska kuidagi guerillataktikat maha suruda - neil on lihtsalt erinevad arusaamad, mida okupeeritud saavutada tahavad. Olukord läheb päev päevalt aina hullemaks.

Selle antoloogia kohta ebaharilikult osutub peategelaseks mees - kuigi temaga võrdseid naistegelasi on küllaga. Kui loo algus tundus lubavat, et mu senine Valentine’i kogemus saab ootamatult positiivse laengu osaliseks, siis teksti edenedes hiilis tagasi see rutiinne masendus. Mida ei päästnud ka loo teistkordne lugemine (ahjaa, seda ma juba mainisin!), mis pahatihti annab tekstidest hoopis positiivsema mulje.

Genevieve Valentine - Everyone from Themis Sends Letters Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Valentine paistab olevat selline autor, kelle tekstidega ma ei suuda leida ühist keelt, ikka on midagi, mis tekitab arusaamatust või ärritust. See tekst on pigem positiivne elamus… niiet minupoolne areng missugune.

Lugu on siis virtuaalse reaalsusega mängu loomisest, mille beetaversioonis osalejad ei teagi, et nad on mängus - nad arvavad, et on Themise nimelisel taevakehal, kus nende ülesandeks on seda uurida ja muuta inimestele elamisväärseks. Aga… beetaversioon ei tööta kõige korralikumalt, mistõttu osalejad saavad mängu loojate ja tootjate poolt vett ja vilet näha. Veel hullem - katsealused on karistust kandvad vangid, kellega jultunult manipuleeritakse. Igal juhul kui beetaversiooni osalejad saavad teadlikuks oma rollist, tahavad nad seda kasutada mängutootjaid kohtusse kaevates oma karistuse lõpetamiseks - kuid teadagi, kel raha, sel laulud.

Nojah, kõiksugu lähituleviku inimlikku traagikat valatakse kapaga pähe. Korporatsioonid mahhineerivad ja mis iganes, katsealused ragisevad hammasrataste vahel jne. Eks loo võimalik võlu olegi karakterites ja nende rohkem või vähem meeleheitlikus olukorras. Kuid… heameelega just uuesti ei loeks.

Genevieve Valentine – Aberration (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2015)

“He watches her for a while, unblinking. She wonders if he's descended from the vulture, the way she's a child of that half-changed reptile.” (lk 552)

- kui see on nüüd vihje, millega siin loos täpsemalt tegu on, siis ma ikkagi ei mõista. Tekst on ilmunud ühes fantasykogumikus, see on ainus kontekst, mis mulle looga kaasneb. Mingid ajatud she ja he rändavad ajas ja ruumis ning on igati melodramaatiliste poosidega, naine soovib leida kohta, kuhu lõplikult paigale jääda ning lõpuks kivistubki. Poeetiline värk ja täiesti arusaamatu, aga eks koostajad teavad, mis see tekst millegi poolest erakordne on. Mina polnud suuteline iva leidma, ehk minu jaoks selle kogumiku arusaamatuim tekst. (Tuleb välja, et kaks eelmist kokkupuudet Valentine'ga on olnud igavad – olin jõudnud juba unustada.)

Genevieve Valentine – The Insects of Love (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Igav müstiline lugu kahest õest ja nendevahelisest sidemest. Loo jutustajast õde uurib putukaid, salapärane õde aga osaleb valitsuse salajastes projektides. On 21. sajand, tekst leiab lõpu vist 2046. aastal. Salapärane õde läheb kaduma, jutustajast õde püüab leida, et mis temaga juhtuda võis, millised mineviku vihjed võiks saladusloori kergitada.

Lugu on korralikult kirjutatud (kõik need viited entomoloogiale ja ökoloogiale), üksikindiviidi seisukohast lähtudes arvatavasti päris dramaatiline, aga no kuidagi ei hakanud minu peal tööle. Küllap oleks pidanud lahtimõtestama loo entomoloogilised osad, aga mitte ei viitsinud. Sest olen laisk. (Veider (või siis mitte), ka esmatutvus Valentine'i loomega jättis uimaseks.)

Genevieve Valentine – Blood, Ash, Braids (Operation Arcana, 2015)

Selle antoloogia esimene lugu, mis jätab vähe ükskõikseks. Et siis Teine maailmasõda, 1943. aasta ja nõukogude vägedes tegutseb sakslaste poolt Öönõidadeks hüütavate naislendurite kurikuulus üksus. Lennukid on neil mingid vanad pannid, aga ootamatul kombel sellised aeglased reliktid ongi vastastele üllatava käitumisega. Kuid kogemustest õpitakse ning peagi on sakslaste õhutõrje paremini ette valmistatud Öönõidade mahavõtmiseks.

Ent nende naislendurite hulgas on ka üks külast pärit nõid, kes omalt poolt teeb kõik selleks, et ta kaaslased lahingulendudelt eluga naaseks. Kuid ükski nõidus pole igavene jne.

No et siis selline sõjalugu, heroilised tavalised inimesed, valmis kodumaa eest surema jne – tänu maagilisele abile (millest ei olda teadlikud) õnnestubki seda vähe edasi lükata. Aga jah, ikkagi naislendurid, kamraadlus äärmuslikes oludes (wiki järgi vaadates on mõni reaalne inimene siin jutus tegelaseks). Vähe uimaseks jääb värk, jajah, erakordsed tingimused ja maagia, ent selline jutt meenutab juba nõukogulikku sõjakirjandust, mis ehk lääne lugejale võb tunduda eksootiline, aga idaeurooplasele jääb hambutuks. Liiga vähe kiiksu!