Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Kuusik on selle teksti inglise keelest (erinevatest raamatutest?) mugandanud, arvatavalt on siis selle käigus lisandunud Tsaari-Venemaa kohta käivat teavet. Ühelt poolt mitmeid asjalikke tähelepanekuid, teiselt poolt muidugi vähe kolonialismimaiguline mõttemaailm asjade seletamiseks.

Kahjuks oli minu kätte sattunud eksemplaris kaks esimest poognat puudu, kus ehk olnuks lisateavet raamatu koostamise kohta. Aga noh, paratamatult on teksti võluks selle esitamine, vahel saab pihta nerwikawa, vahel ergukawa.

K. Mis on weewel (wääwel)?

W. Weewel on inimese-soole juba wanast ajast tuttaw. Kui ta põleb, siis sünnitab ta lämmastawat haisu, mis loomadele surmaks on. (lk 34)

K. Mis tähendab hoiukassa?

W. Hoiukassa on üks riigi asutus, kuhu waene rahwas oma raha wäikeste summadena alalhoidmiseks ära annab. (lk 39)

K. Kas ei wõi kautschuki asemel ka mõnda muud ollust pruukida?

W. Nüüd tehakse juba palju asju, mis enne kautschukist  tehti, guttapertschast (gummist). Guttapertschal on needsamad omadused, mis kautschukilgi. (lk 41)

K. Mis on wamm, käsn?

W. Mere põhjas elutsew loom. Sigineb ime ruttu. Kui mere põhi temast päris puhtaks teha, siis on see kahe aasta pärast uuesti wammisid üleni täis.

K. Kust tuuakse wammi?

W. Konstantinopolist, mis Türgimaa pealinn on, ja Arhipelagi saarestiku pealt.” (lk 43)

K. Millest tehakse krihwleid?

W. Ühest pehmemast tahwli-kiwi sordist, mis pikkadeks kildudeks murdub. Need kiwid saetakse iseäraliste riistadega peenikesteks pulkadeks, milledest krihwlid walmistatakse. Wiimasel ajal walmistatakse krihwleid ka weel aluminiumist. (lk 56)

K. Missuguseid kiwa nimetatakse kallisteks kiwideks?

W. Wäga ilusaid, hiilgawaid kiwa. Neid wõib ainult suure waewaga ja harwa leida, sellepärast on nad nii kallid, ja neid wõiwad ainult rikkad inimesed ehteasjadena kanda. (lk 57)

K. Mis tehakse kummikonna kilbist?

W. Mitmetsugu ilusaid asjakesi, nagu sigari- ja tubakatoosisid, kammisid j.m. Iseäranis head materjali niisuguste tööde tarwis annawad India meres elutsewad kilpkonnad. Seal on neid wäga palju; iga emane kilpkonn muneb 90-100 muna, paneb nad liiwa sisse ja jätab wäljahaudumise päikese hooleks.

K. Kas ta oma mune enam kunagi waatama ei lähe?

W. Läheb. Ta käib neid weel kaks ehk kolm korda waatamas, ja sel ajal neid ka harilikult püütakse; minnakse talle häkitse kallale, ja keeratakse selili. Kummikonna kilp jaotatakse neljakandilisteks tükikesteks, wiie kuni kaheksa tolli suurusteks. (lk 71)

K. Mis on woswor?

W. Põlew aine, oma näo poolest mesilaste waha sarnane. Tema hakkab wäga kergesti põlema, sellepärast peab temaga ettewaatlikult ümber käima.

K. Kust saadakse woswori?

W. Peaasjalikult saadakse teda luudest. Woswor on wäga kihwtine ja temaga peab ettewaatlik olema.

K. Kas ainult kihwtist woswori olemas on?

W. Ei, on ka weel üks teine sort woswori olemas, nõnda nimetatud punane woswor, mis mitte kihwtine ei ole; sellega kaetakse tuletikkude peakesi. Iga aastaga läheb seda woswori tuletikkude peale umbes 70.000 puuda. (lk 73)

K. Missugust lindu nimetatakse paradiisi linnuks?

W. Wäga ilusat mitmewärwiliste sulgedega lindu, kes Uus-Gwineas ja selle naabruses olewate saarte peal elutseb.

K. Kuidas neid püütakse?

W. Nende peale lastakse tömp-otsaliste nooltega, ka püütakse neid linnu-liimi abil ehk linnu paeltega.

K. Mis tehakse nendega tapetud pärast?

W. Nende jalad lõigatakse ära, wõetakse sisikond wälja, siis suitsetatakse ehk kuiwatatakse, pärast müüakse. (lk 85)

K. Kuidas tuleb rohutirts ilmale?

W. Emane rohutirts muneb munad, katab neid ilaga, paneb saja kaupa hunikusse ja matab maa sisse. Neist munadest tulewadgi pärast rohutirtsud wälja.

K. Kas neid mõni rahwas ka toiduks pruugib?

W. Hotentotlased ja Afrika elanikud armastawad neid wäga. Nad keedawad neid piima sees ja nende munadest walmistawad nad midagi leemesarnast toitu. (lk 86)

K. Mis on kompas?

W. Kompaseks nimetatakse magneti nõela, mis brongsist karbikese sisse on mahutatud ja ümmarguse papi tükikese peale kinnitatud, millel ilma-kaared peal on. Üks nõela ots näitab alati magneti põhjanabasse ja teine magneti lõunanabasse. (lk 99)

K. Kas wanad rahwad ka kirikukellasid pruukisiwad?

W. Wiimaste kaewanduste juures wana Niinewi linna asemel, leiti palju pisikesi brongsist kellakesi.

K. Kus oli see wana linn?

W. Mesopotamias, Tiigri jõe pahemal kaldal; 606-mal aastal sai see linne Meedalaste ja Paabeli rahwa poolt ära häwitatud. (lk 99)

K. Mis on pea soojuse hallikas?

W. Päike.

K. Missugused looduse hallikad on weel peale päikese?

W. Elektriwägi ja keemialised protsessid. (lk 101)

K. Mikspärast wälk mõnikord inimesi ja elajaid tapab?

W. Sellepärast, et elektri juga, kehast läbi käies, nerwikawa liig kangesti põrutab. Wähem põrutamise juures saab keha ainult wigastatud ja loom wõib elama jääda. (lk 102-103)

K. Kuidas tuleb pikse ajal tõllas ehk muus sõiduriistas istuda?

W. Sirgelt, keskkohal, ilma äärtesse puutumata, kust elektri juga läbi woolata wõib. Selsamal põhjusel on ka kesk tuba pikse ajal wähem kardetaw seista, kui seinte ääres. (lk 104)

K. Mikspärast õerumine elektrit sünnitab?

W. Sellepärast, et õerumise läbi kahesugune elektriwägi lahutatud saab, igaüks iseseiswaks. (lk 106)

K. Kuidas näidata, et lumes ka soojust on?

W. Kui lund soolaga segada, siis on see segu nii kole külm, et paljas lumi selle kõrwal soe tundub olema. (lk 107)

K. Mikspärast inimesed toidu puudusel tihti lolliks lähewad?

W. Sest et pea-ajud toidu puudusel rikutud saawad. (lk 117)

K. Miks meie öösel wähem toitu ihaldame, kui päewal?

W. Sest et meie keha öösel peaaegu liikumata paigal seisab ja hapnikku wähem kopsudesse woolab.

K. Miks meie öösel rohkem soojemat riiet tarwitame, kui päewal?

W. Esiteks, sellepärast et öösel ülepea külmem on, ja teiseks, et meie öösel palju pikaldasemalt hingame, kui päewal töö juures, mille läbi ka sisemine soojus märksa wäheneb. (lk 118)

K. Mis kuulutab wikerkaar hommikul?

W. Wihmast ilma, mida lääne ja lõuna-lääne tuuled meile toowad. Hommikune wikerkaar wõib ju päikese wastu ainult lääne (õhtu) poolt nähtawale tulla. Tähendab: lääne pool on wihma pilw olemas, mis tuule mõjul lähineda wõib.

K. Miks õhtune wikerkaar head ilma ette kuulutab?

W. Õhtune wikerkaar wõib ainult hommiku pool (päikese wastu) nähtawale tulla ja annab tunnistust, et wihma pilwed meist juba mööda on jõudnud - hommiku poole. (lk 128)

K. Mikspärast meil selge ilmaga parem tuju on?

W. Kuiwa ilmaga on õhus rohkem hapnikku, mis meid enam elustab, ja kuiw õhk mõjub ka meie ergukawa peale hästi.

K. Mispärast koerad ja kassid wihmase ilma tulekul uimased on?

W. Siis on õhus wähe hapnikku, kuna ka niiske ilm loomade peale rusuwalt mõjub. Sellepärast ei taha ka lambad wihma eel naljalt karjamaale minna, waid lamawad parema meelega hoowi peal ja määgiwad. Wihma eel hirnuwad ka hobused ja ammuwad lehmad iseäralikult; konnad krooksuwad, kullid wilistawad, haned kaagatawad jne. (lk 130)

 

Ellen Klages - Time Gypsy (Someone in Time, 2022)

 

Antoloogia lõpulugu on ainus selline tekst, kus ajarändamise metoodika on alles eksperimenteerimise faasis. Et tegu on kogumiku teise taastrükitud tekstiga, siis võib tõdeda, et selles antoloogias kõvaulmet (hard SF) pole; ka esimene taastrükk (Elizabeth Hand) pigem eksperimenteerib väljendusvõimalustega.

Ehk siis lugu sellest, et tänapäeval on jõutud ajarännu võimaluse sooritamiseni, aga see on niivõrd energiamahukas - kuid on kahtlus, et 1950. aastatel oli üks naisfüüsik, kes kuulu järgi olevat omal käel teoreetiliselt lahendanud. Kuid päev enne töö avalikustamist ühel konverentsil hukkus see naine autoõnnetuses … ja samaaegselt kadusid ta märkmed laborist jms.

Kaasajas elab üks teine füüsikust naine, kes doktorikraadi jaoks just selle geniaalse naise töid uuris. Nagu selgub, siis siinsesse postdokki ta võeti sellepärast, et oleks vajadusel võimalik saata teda 1956. aastasse, et ta saaks sellelt füüsikult ta käsikirja, enne kui see hukkub. Esimene inimesega ajarännueksperiment! Kõik selleks, et hiljem saaks seda energiasäästlikumalt teha.

Meie füüsikaloolane jõuabki 1956. aastasse ning avastab, et tema teadustöö iidol on tegelikult vägagi tore inimene, ning nad koguni armuvad teineteisesse - mis tekitab tollases homofoobses ühiskonnas mitmeid komplikatsioone. Aga kuidas saada käsikiri, millega naasta olevikku? Peategelane paljastab geniaalsele teadlasele plaani, miks ta minevikku saadeti, ning selgub, et saatmise organiseerija (teist füüsika Nobelit jahtiv füüsik) on vägagi ebameeldib tüüp …

Niiet jah, selline tekst inspireeris Strahanit niisuguse temaatikaga antoloogiat koostama. Romantika kõrval on oluline jätkuv sotsiaalne ebavõrdsus, ega kaasajalgi pole veel põhjust rahul olla. Mis on naise koht, eksole.

Patrik Svensson „Angerjaevangeelium“, Tänapäev (2020)

Noh, ma olin müüdud juba pelgalt faktist, et keegi on võtnud angerjast raamatu kirjutada. „Mida kala teab“ oli juba üks põnev ja informatiivne kalaraamat, sümpaatselt empaatilise lähenemisega ja kes ei tahaks siis veel kaladest lugeda?

„Angerjaevangeelium“ on muidugi pisut teistsuguse lähenemisega – mõlemad raamatud algavad lapsepõlvemälestusega kalapüügist, aga kui Balcombe mälestus on seotud empaatiaga kala kui elusolendi suhtes ja vastumeelsusega talle viga teha, aga Svenssoni puhul kestab angerjapüük läbi paljude lapsepõlvesuvede, moodustades olulise osa isaga koos veedetud ajast; kui käitumisteadlane Balcombe annab koondpildi inimese teadmistest sellest, mis tunne võiks olla olla kala, siis kultuuriajakirjanik Svensson räägib angerja kohast inimkultuuris ja loodusteaduste ajaloos paralleelselt isikliku angerjakogemusega poja ja isa suhete kontekstis.

Sellest tulenevalt on ka Svenssoni angerjas mõnevõrra müstifitseeritud – alates neist lugematutest kordadest (mõtlesin vahepeal juba neid kordi kokku lugema hakata), mil angerja ülimalt saladuslikesse mustadesse nööpsilmadesse vaadatakse, rääkimata nn angerjasaladusest, mis on samuti üheks raamatut läbivaks keskseks teemaks – tuleb nimelt välja, et angerja paljunemise küsimus on juba vähemalt antiikajast saati inimestele suureks mõistatuseks olnud nõnda, et vanematel aegadel neid suisa iseeneslikult mudast tärkavat arvati ja tuleb tunnistada, et kõik see angerjauurimise ajalugu, millesse isegi kuulus Sigmund Freud noore loodusteadlasena oma panust anda üritas, oli tõepoolest üsnagi põnev ja vähem põnev ei ole see, mida kogu selle uurimistöö tulemusena angerja elutsüklist teada on saadud.

Euroopa angerjas nimelt rändab mitu korda üle Atlandi ookeani – esmalt, et pisikese pajulehetaolise maimukesena Kesk-Ameerika kõrvalt Sargasso merest (mis on Euroopa ja Ameerika angerja oletatav kudemisala) tagasi Euroopa rannikule ning sealt edasi paljudesse jõgedesse ja järvedesse – seda juba läbipaistva pulgakese ehk klaasangerjana – jõuda, kus ta söögilaualt tuttava kollase angerjana pikki aastaid rahulikku kalaelu elades rasva kogub (olgu öeldud, et vajadusel võib angerjas ikka muljetavaldavalt kõrge vanuseni elada); ning siis ühel, inimese poolt etteennustamatul, hetkel saab temast hõbeangerjas, kes ~ei maga ja ei söö~ ning ujub kas mõne kuu või siis aasta ja mõne kuuga tagasi läbi Atlandi Sargasso merre suurele pulmapeole, et oma elu järeltulevale põlvele jätta. Loomulikult on sellise keeruka rännete ja moonete tsükli tuvastamine olnud suur töö, millega pihta hakkamiseks oli esimese väljakutsena vaja alustuseks üldse leida emas- ja isasangerjad, et tollest isetekkelisest mudas võrsumise müüdist ükskord ometi edasi saada. Konks seisnes nimelt selles, et angerjas moondub sigimisvõimeliseks niisa või marjaga kalaks alles hõbeangerja faasis, mil ta söömisest loobununa rasvavarude toel tagasi Sargasso mere poole ujuma hakkab ja selleks, et avastada hõbeangerjas ning angerja kõik ülejäänud vormid, kulus samuti omajagu aega – Svensson ei suuda jätta mõnuga peatumata sellel etapil, mil Freud tulutult angerjaid lahkas, et isasangerjat leida, aga loomulikult võis ta lõikuda ükskõik kui palju kollaseid angerjaid ilma suguelundivarjugi leidmata.

See on muidugi paratamatult tõde, et inimese suhe teiste loomadega on tugevalt olnud seotud kasuga, mida neist võib saada – saaklooma on vaja tunda, ohustavat kiskjat on vaja tunda, kodulooma on vaja tunda. Nõnda angerjagagi, keda on aastatuhandete vältel söödud ja söödud ja söödud – Rootsis on suisa angerjarannikuks nimetatav ala, mis on tükeldatud pärandatava püügiõigusega lõikudeks, on kümneid ja kümneid traditsioonilisi retsepte, terve piirkonna jõukus on elanud rammusatel kalaselgadel; Hispaanias on mõnes kohas jõge mööda üles ujuv klaasangerjas traditsiooniliseks kohalikuks delikatessiks, mis jällegi on olnud terve kogukonna elatiseks. Kuid loomulikult ei saa ilma nukra tõdemuseta, et angerjaid on järjest vähem ja vähem ja vähem… ja nii raske on leida ühte ja ainsat põhjust, eriti kui arusaam paljunemisest ja elutsüklist ikka veel nii napp on. Õigupoolest ei tohiks angerjat enam üldse püüda, aga kui terve kogukonna identiteet sellega seotud on, tekib paradoksaalne oksa saagimise olukord. Ja muidugi on kalastamine vaid üks tahk, oma roll on ka üldisel keskkonnasaastel, tammidel ja muul sellisel ning viimaks – kui terve kalaliigi eksistents tugineb ookeanihoovustega ühes rütmis kulgemisel, aga kliimasoojenemine ja nii edasi neid hoovusi endeid mõjutab … Jah, võiks öelda, et lõpuks jõuavad nii Svensson kui Balcombe sarnasesse kohta ja see ei ole just hea koht, tundub uskumatu, et angerjas võikski olemast lakata … piinlik aeg olla inimene.

(Noh, siinkohal tuleb muidugi täpsustada, et juttu on Euroopa angerjast. Ameerika angerjas paljuneb ilmselt samuti Sargasso meres, kuid temal ei ole vaja ületada tervet ookeani, Jaapani angerjas aga Sargasso meresse üldse ei puutu ning kuigi angerja vangistuses kasvatamine on siiamaani veel üsnagi võimatu ülesanne on just Jaapani teadlastel õnnestunud kohaliku angerjaga mingeidki algelisi edusamme teha.)

Enne lõppu jutustab Tom Crick õpilastele ainult angerjast. Angerjaküsimusest ja teadusajaloost kõigi selle oletustega ning mõistatustest ja valearusaamadest. Aristotelesest ja teooriast, et angerjad sünnivad mudast. Linnést, kes arvas, et angerjas viljastab ennast ise. Kuulsast Comacchio angerjast, Mondini avastusest ja Spallanzanist, kes selle vaidlustas. Johannes Schmidtist ja tema jonnakast päritoluotsingust. Teadmishimust, mis neid kõiki kannustas. See on see, mida angerjas meile jutustab, arvab Tom Crick. Ta räägib meile inimlikust uudis- või teadmishimust, meie igavesest püüdlemisest tõe poole ja tungist mõista, kust kõik tuleb ja mida tähendab. Aga ka meie vajadusest mõistatusliku järele. „Angerjas võib meile üpris palju jutustada teadmishimu kohta – õigupoolest hoopis rohkem, kui teadmishimu on välja selgitanud angerja kohta.“ (lk 103)

(Ja ilmneb, et Aadu Hint on samuti kunagi kirja pannud angerjaraamatu lastele, ikka sellest maailmarändur angerja elutsüklist ja rannakaluritest ja ... minust on see raamatu küll mööda läinud, aga kuulu järgi olla seal sellised asjad sees ning lisaks muidugi ka märksa optimistlikum lõpp, kui praegusel ajal seda lubada saab.)