Kir Bulõtšov - Päästke Galja! (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Tegu siis paroodiaga “Stalkeri” filmi ja Strugatskite “Väljasõit rohelisse” ainetel. Eks paroodia avaldamine niisuguses valikkogus pani vähe kulme kergitama (no autorilt võinuks võtta mõne teksti, mis jätkanuks näiteks Gusljari maailmas), ent eks siis ilmakuulus film ja pealekauba Strugatskid kah.

Ekskursioonil tehasesse kaob Galja nimeline tüdruk tehase kõrval laiuvasse Tsooni. Tüdruku päästmiseks organiseerib tehase direktor salajase päästegrupi ning stalkeri juhtimisel kogeb see kolmeliikmeline grupp Tsoonis õige õõvastavaid juhtumeid ja olendeid. Aga Galja leitakse.

Loo lõpuks selgub Tsooni tõeline olemus, mis on küll igati Strugatskite algteksti vaimus moodustis, ent suuresti teistsuguse rõhuasetusega. Tavaliselt on paroodia kohta lugemine (ja selle ettekujutamine) pahatihti vaimukam tegevus kui paroodia enda lugemine (oh issand, meenub hiljuti läbitud Tom Holti orkide teemaline romaan) - sest noh, kui kaua autor ikka suudab teemat värskelt kasutada. Nii ka selle teksti puhul on vast loo huvitavamad hetked tegemistel enne ja pärast Tsooni (ehk siis lõpuks selgub, mis koht see õieti on), kohapeal läheb see vähe tuimaks questiks.

ulmekirjanduse baas

Me armastame Maad. Venekeelse ulme antoloogia (2016)

 Kogumiku lugude üheks ühiseks jooneks on see, et kosmosereis teise Maa leidmiseks võtab aega. Minimaalselt 10, maksimaalselt 200 aastat (ühe teksti puhul on tegu ehk põlvkonnalaevaga, aga üldiselt kiputakse ikka edasi-tagasi sõitma). Autorid ei pühendu suurt sellise reisi tehnilisele võimalikkusele (paari loo lahendused näisid isegi minusugusele tehnikavõhikule õige lootusetud) või füüsilistele probleemidele: tegelased on kangelaslikud, hoolimata lömastumisest või raugastumisest) - küll on aga luubi all inimese kui maalase olemus.

Sest kogumikku valitud lood väldivad trans- või posthumaansuse vms võimalusi. Ühes teksti küll kosmoserändurit peale 200 aastast reisi järgmise evolutsioonietapi üle elanud inimkond - aga need psiivõimed on pigem karjuvas vastuolus Maale naasnud nö normaalse inimesega ja lõpuks peab pigem “ülearenenud” inimkond sellise reliktiga kohanema.

Võrreldes hiljuti loetud “Raevu päevadega” on see kogumik ehk kõrgema kirjandusliku tasemega, aga samas ei leidu siit selliseid tekste, mis paneks nende autorite muu loomingu vastu huvi tundma. Muidugi, nüüd võib mõelda senikogetud angloameerika ulme üheülbalisele mõjule - kuid siiski on tore, et nii Veiko Belials kui ka Arvi Nikkarev selliseid valimikke või autorikogusid koostavad, muidu oleks eestikeelne ulme kahtlemata värvitum - sellised kogumikud kasvõi torgivad ebameeldivalt, aga vähemalt torgivad.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Otsustav katse 5/10

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Üksikud oletused 5/10

Vladimir Mihhailov: Oja Iapateusel 6/10

Andrei Balabuhha: Hauakaevajad 5/10

Viktor Kolupajev: Me armastame Maad 4/10

Vjatšeslav Rõbakov: Koduhoidjad 6/10

Vjatšeslav Rõbakov: Vesi ja laevukesed 6/10

Juri Nesterenko: Maa helesinine taevas 5/10

Nik Sredin: Niña 4/10

ulmekirjanduse baas

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Muinasjutt Troikast (2020)

30 aastat tagasi oleks see romaan võinud ilmuda Loomingu Raamatukogus ja oleks igati ajavaimule vastanud - kõik see süsteemikriitiline andmine, no mida hing veel ihata oleks osanud. Kuigi, eks nüüdki võib bürokraatiaga jändamine olla mõnegi teadlase või uurija teiseks elutööks. 

Tõlgitud on siis originaal ja nö avaldamissõbralik lühem versioon. Takkajärgi ongi huvitav vaadata, millised rõhkude muudatused on kahe teksti vahel - kui algvariant ongi vaid üks fantastiline maailm (jajah, järg “Esmaspäev algab laupäevale”), siis lühemas versioonis minnakse vähemfantastilisest maailmast hulga fantastilisemasse maailma - nüüd on korraga salapärane Troika asukohaks 76. korrus koos Kitežgradi kõikide vaatamisväärsustega, mida siis kaks nooremat teadustöötajat lähevad uurima (jälgimise all!); sel uurimisel on ka väga konkreetne lõpp (erinevalt originaalist, kus see Troika jääbki otsustama ja uusi võrseid ajama).

No ja lühemas variandis pole Spiridoni ega lumeinimest ja see poolmüstiline telkimine Troikaga jääb samuti välja. Ja polkovnik oma reaktiivratsaväega. Aga jah, kõik see bürokraatia … raske uskuda, et autorid võinuks nii naiivsed olla ja loota sellise teksti avaldamist niisugusel kujul (eks de facto lühem tekst korraks trükitigi), seda lahedam on mõelda, et leidub niisuguseid hulle autoreid, kes tõsimeeli ajavadki oma rida.

ulmekirjanduse baas

Arkadi ja Boriss Strugatski - Otsustav katse. Üksikud oletused (Me armastame Maad, 2016)

Noored Strugatskid unistavad Maalt lahkumisest ja ilmaruumi avastamisest, aga teadagi - milline hind sellel olla võiks. Sellest räägibki eelkõige teine lugu “Üksikud oletused” - sa paned Maalt ajama, aga tagasi tuled 200 aasta pärast. Kelle juurde, kuhu? Nii siis otsustatakse sellel ekspeditsioonil eksperimenteerida ning mitmekordse ülekoormusega (hullematel hetkedel kuni 7 G!) hakatakse vurama otsitud täheni ja tagasi. Tulemuseks siis inimkeha enamvähem lömastumine, kuid ka maasarnase planeedi avastamine (mis küll pole suurt inimsõbralik) ning Maale, oma armsamate juurde naasmine. Aga millise hinnaga, eksole.

Eks omal moel ole koomilinegi, et autorid kirjeldavad seda kosmoselendu kõiges oma koletislikkuses, aga Maale tagasi jõudnud kosmonaudid on ikka enamvähem ühes tükis, pole neile vaja aklimatiseerumist ega midagi, astuvad aga laevast maha ja armsamate juurde (niipalju, kui kehast järel on; ja ehk ka posttraumaatiline stress).

Huvitav, kas oleks võimalik koostada Strugatskite lühemate juttude kogu ja eesti keeles välja anda (no see pole muidugi ühegi kirjastuse unistuseks), eks nende jutustusedki annavad muidu enamvähem romaanide mõõdu välja.

“On üldteada, et mida lähemal valguse kiirusele, seda aeglasemalt kulgeb aeg tähelaevas, alludes gravitatsiooniteooria seaduspäradele. Kuid see teooria peab paika vaid väikestel kiirendustel ja mootori lühiajalisel töötamisel. Kui aga laev liigub valguse kiirusele lähedastel kiirustel ja mootor töötab vahetpidamata; kui kiirendus on piisavalt suur; kui valgusbarjääri juures tekib kiirenduserinevus, siis … Raske on ennustada, mis siis. Kaasaegne matemaatika pole võimeline andma üldistavaid tulemusi. Samas mõningane tähelaeva liikumise iseloomu puudutavate üksikute oletuste põhjal ei välista gravitatsiooniteooria ka teistsuguste nähtuste võimalust. Pole välistatud, et aeg hakkab tähelaevas liikuma kiiremini. Laeval mööduvad kümned aastad, kuid Maal kõigest kuud. “Muromets” on esimene otsetoiteline footonrakett ajaloos. Sellega oleks võimalik seda katsetada. Tõsi, see on talumatult raske. See nõuab aastatepikkust lendu koletislike, viie-kuuekordsete ülekoormustega.” (“Üksikud oletused”, lk 40)

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Raske on olla jumal (1968)

Veider tekst … iseenesest päris puine ja naiivne, aga samas – milline humaanne kirg! Ja sellist kompromissitut maailmaparandamist tihti just ei kohta (kuigi lõpptulemus on kaugel õnnelikust lõpust).

Võiks jäädagi imestama, et selline tekst ilmus nõukogude ajal ja tõlgiti koguni eesti keelde – tegu on otsekohese kriitikaga totalitaristliku režiimi asjus; refleksist loed siis samuti nõukogudevastast välja (muidugi on siin nö kohustuslikud sotsrealismi hüüdlaused, aga rikutud meelele mõjuvad needki … kahtlaselt – kuigi samas ei usu, et Strugatskid olid paatoslikud režiimivastased) … aga mitte ainult: lühiromaanis käsitletav inimlik nõmedus on staatiliselt omane nii keskajale kui kaasajale (ka ajaloolased tulevikust pole miskid inglikesed), ning ei näinud Strugatskidki oma eluajal olukorra paranemist.

Aga ideaale peab olema, see on selge.

Ja ikka, hämmastav, et midagi sellist ilmus. See on justkui kokkuvõte kommunistliku võimu toimemehhanismidest – hall mass, mis võimutseb halli massi üle, seda siis liidri juhtimisel (ja lõpuks suval). Ning milline kontrast samas kogumikus ilmunud "Tagasitulekuga".

„Ükski riik ei saa areneda teaduseta – naabrid hävitavad ta. Kunstide ja üldise kultuurita kaotab riik enesekriitikavõime, hakkab soosima ekslikke tendentse, sünnitab iga hetk varisere ja lurjuseid, arendab kodanikes tarbijavaimu ja enese ülehindamist ning langeb lõppude lõpuks täpselt samuti arukamate naabrite ohvriks. Võib kuipalju tahes jälitada raamatutarku, keelata teadusi, hävitada kunste, kuid varem või hiljem tuleb aru pähe võtta ja hambaid kiristades ometi avada tee kõigele, mida võimuahnus, juhmus ja harimatus südamepõhjast vihkavad. Ja kuidas ka need võimul seisvad hallid teadmisi ei põlga, ei saa nad ometi ajaloo objektiivse paratamatuse vastu, nad võivad selle käiku ainult aeglustada, kuid peatamine pole nende võimuses. Teadust põlates ja kartes on nad siiski sunnitud seda soosima, et püsima jääda.“ (lk 383)

ulmekirjanduse baas

Arkadi ja Boriss Strugatski: Väljasõit rohelisse

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meeste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tagasitulek (1968)

Eks see romaan on suuresti kantud tulevikuvaimustusest: kui 22. sajandiks võiks planeedi üle valitseda kommunism ning kümme miljardit inimest elaks kui päikesesoojusest kullatud pioneerilaagris, valitsevaks meeleoluks vendlus ja võrdsus. Kosmos on valla ja seal on paganama põnev! Erinevad eluvormid ja arvatavad humanoidid! Terraformimine ei anna tulemusi hoomamatus tulevikus, vaid nüüd ja praegu – tuleb vaid ühiselt käised üles käänata ja tööle valu anda!

Ühesõnaga, sellist tulevikku me tahaksimegi. Romaan on tänapäeva mõistes ehk YA; Strugatskeid iseloomustav dostojevskilikkus avaldub vaid õrna uduvihmana (need värdjad küberid!). Tekst pole just mõnuga loetav, need veerand tuhat lehekülge ikka venisid ja venisid ning eks ikka mõtlesid, kas kompositsiooniga oleks pidanud nii palju vaeva nägema. Muidugi, võib hellitada mõtet, kui palju pidid autorid avaldamiseks teksti kohendama.

Eks ulmebaasis on mitmel puhul mainitud, et tegu on Strugatskite ühe nõrgima eestindusega ja tõepoolest, nautimist on siin napilt (kuigi potentsiaalselt justkui oleks) ja rohkem ma ei viitsi sellest mõelda (sest lugemine niivõrd venis).

„Just tolsamal peataoleku perioodil jõudis „Galaktioni“ meeskond äkki arusaamisele (teada oli ta seda saanud palju varem), et nii kummaline kui see ka pole, kuid kõige suurem austus ei lange maailmas osaks kosmonautidele, süvaveetuukritele ja isegi mitte salapärastele koletiste alistajatele – zoopsühholoogidele, vaid arstidele ja õpetajatele. Muuhulgas selgus, et Maailma Nõukogus on kuuskümmend protsenti õpetajaid ja arste. Et õpetajatest on alatasa puudus, kosmonaute on jalaga segada. Et süvaveetuukritel läheks ilma arstidta halvasti, hoopiski mitte vastupidi. Kõik need ja veel paljud teised sama laadi vapustavad andmed jõudsid meeskonna teadvusse kohutavalt argipäevasel viisil: ökonoomikatunni tavalise televisioonisaate kaudu, kusjuures kõige hirmsam oli see, et õpetaja ei lükanud neid vähimalgi määral ümber.“ (lk 19)

„Kondratjev käis kõik toad läbi, jõi narsaani, jäi tühja kirjutuslaua ette seisma ja hakkas mõtlema, kuidas päeva surnuks lüüa. Akna taga paistis heledasti päike, vidistas linnuke ning sirelipõõsastest kostis metalset kriginat ja klõbinat. Seal askeldas nähtavasti üks nendest agaratest hulkjalgsetest värdjatest, kes võtsid ausalt inimeselt võimaluse tegelda näiteks aiatööga.“ (lk 81)

ulmekirjanduse baas

Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“ (Fantaasia, 2015)

Tundub, et autorid on ette võtnud pisut lustida tõsistel teemade. Kujutan, ette, kuidas sai teeklaasi taga algus pandud, üks ajas näpu püsti: „et, aga miks mitte võtta kreeka nimed!?“ ja teine hüüatas, „jaa, nii teemegi, hea mõte. Meie peategelane siis olgu näiteks ... Apollon ja ...“ ning üldise alkokultuuri valguses ei tekkinud neil maomahla osas ilmselt küsimustki, see oli juba ette selge.

Etsiis... üks väikelinnake – ei saa ju suur linn olla, kui terve linna suudab (või siis ei suuda) ära teenindada üksainumas sibiauto. Endine õpetaja ja kohe-kohe pensionär Apollon on lugeja rõõmuks vaevaks võtnud pisukest päevaraamatut pidada (Temperatuur pluss kuusteist, pilvisus üheksa palli, edelatuul kuus meetrit sekundis). Tüsedapoolne, nõrga südamega (validooli!), napsulembene (kui esimest ei saa, aitab konjak ka), kirglikust margikogujast ja ekseemikust mehike. Ühel õhtul kauguses plahvatab ja põleb, kostab ühte kuuldust ja teist, viimaks jääb mingil imekombel peale ikkagi kõlakas, et on toimunud marslaste sissetung maale.

Kuid meil on tegemist siiski 60ndate Nõukogude Venemaa tüüpi komöödiavõtmes reaalsusega, mida kinnitab ka tuttavlik validooli-, konjaki- ja markidelembuse kombinatsioon – tuleb üsna hästi silme ette viigipükstes, lipsu ja portfelliga, pisut kiilanev ja higi pühkiv toonase pintsaklipslase või kultuuritöötaja karikatuur, kes ühtepuhku rahustit nõuab, riiklikult aktsepteeritud retoorika raames kultuursust rõhutab ning manab barbariteks ja rahvavaenlasteks keda vaja. (Ja kui kauni kõnega Apollon lõpuks valmis sai! Pisar tuli kohe silma – näe, ise nii väike mees, juba pensionil, aga vaat kui ilusad ja suured sõnad oskas kokku panna! Räägib kohe nigu terve rahva hingest...)

Sellise argireaalsuse taustal on siis marslaste sissetung väga loogiline ja sujuv. Piisab ainult võtta üle riigiaparatuur, mis niigi juba kodanlikelt eeldab oskust ebamugavatest küsimustest hoiduda ning ideoloogiliskorrektselt väljenduda ning edasi juba lõikad, mida külvad (vihje: see on sinine). 

Tjaa, no küllap võib seda ka märksa masendavamas võtmes lugeda, aga tingimata ei pea. Pigem 60ndate kolkalinna mentaliteet ja suhe riigiga, ühiskonnakorralduse realiteedid ... marslased on lihtsalt kenalt ja turvaliselt maaväline ning armsalt ülevõlli variant. Jääb huvitama, et miks just TEINE sissetung, küllap siis teine osa Maailmade sõjale, et noh, ajad on edasi läinud ja kui nüüd marslased pisut nutikamal kujul NSVLi peale lahti lasta siis... või siis võib võtta ka nii, et igasuguse totalitaarse režiimi loomine kvalifitseerub juba esimese sissetungina ja sealt edasi on kenast taltsast nõukogude kodanikust marsistliku-nõukogude kodaniku vormimine juba lepase reega, kui ainult majanduskasvu jagub.

Viimane on politoloogiavallas kah üks diktaatorlike/militaarrežiimide kestmise kuldreegel – kui ikka on stabiilne kord majas ja rahva elujärg paraneb, siis naljalt suurt revolutsiooni ei teki. (Ka Suharto režiimile Indoneesias pani suuresti põntsu alles majanduskriis ja muidugi ka asjaosalise enda kõrge iga, ning Hiinagi kurss kapitalistliku majanduskorralduse suunas on olulises osas motiveeritud ka vajadusest tagada rahva elujärje stabiilne edenemine ning võimuladviku jätkuv legitiimsus vms.)

Lisaks tasub selle lugemise juurde meelde tuletada Clifford D. Simaki „Libainimesi“, kus toimub tulnukate nutikas maailmavallutuskatse kapitalistlikul meetodil. Kah (esialgu) üsna edukalt. Aganoh, Simak valis ikka kangelase, mitte antikangelase ja sellest johtuvalt on ka ühe mehe koostööl maa faunaga märksa tõhusamad tagajärjed sissetungijatest vabanemise vallas. Kuid üldiselt on vast Marslaste teise sissetungiga ikkagi sarnast laadi mõtteharjutus – üksikisik, süsteem, sisu. Ja nõnda nagu Strugatskite marslaste puhul võiks sama hästi ette kujutada üht kangelast maailma päästmas võiks ka Simaki libainimeste puhul kujutada ette esiteks pisut paremat strateegiat, mis hõlmaks ühiskondliku korra reeglite järgi toimuva hõivamise paremat ühendamist tehnoloogilise üleolekuga vms.

Eks küllap tegelikkuses ole see tõde ajaloos olnud ikka kusagil vahepeal. Elatakse argielu edasi ka sõja-ajal ja kui ei elata, siis tuleb need mitteelajad (hahaha, topelttähendus) edasikestvate põlvede liinist maha kanda nii ehk naa. Ikka leidub ka vastupanijaid ja dissidente ja aadete eest võitlejaid, aga pikas plaanis pole suurt muid valikuid peale võidu, surma, leppimise, ning nii esimene kui viimane juht eeldab, vähemalt inimkonfliktis, et siis peab leiduma vastasvariandile pidama jääv teine osapool ka.

Iseenesest muidugi on nõukogudeliku jandi formaadil ka oma tüütud aspektid, aga see ei tähenda, et kõik poleks üsnagi laitmatu tähendustihedusega kokku pandud. Ning kui tahta, siis leiab siit raamatust üksjagu igihaljaid tsitaate, võtkem neid siis muigega või pisaraga silmanurgas. Näiteks:

„Vahetasin riided ja vaatasin ajalehed läbi. Hämmastav! Kuusteist lehekülge ja ei midagi sisulist. Nagu vatti näriks. Avaldatud on presidendi pressikonverents. Lugesin selle kaks korda läbi ega saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ (lk 83-4)

Tahaks loota, et meil siin praegu asi veel päris nii dramaatiline ei ole, hoolimata massilisest ajakirjanduslikust kolletumisest. 60ndate lehes jälle andis küllap valdava tooni ideoloogiline korrektsus ja normide täitmine ning Nõukogude rahva elujärje esmaklassiline parenemine või midagi taolist. Ja no ma kujutaks nii hästi ette, kuidas mõne suurriigi presidendi Twitteri peale passiks öelda – „ei saanud mitte midagi aru – ainult maomahl.“ 

Ja Apolloni nördimus selle peale, kui Charon kurdab, et inimene on taandunud kariloomaks ja tsivilisatsiooniga on lõpp:

„Te räägite kultuuri ja tsivilisatsiooni lõpust, aga see on juba täiesti kohatu! Isegi see pole selge, mida te üldse silmas peate. Ajalehed ilmuvad iga päev, trükitakse uusi raamatuid, lavastatakse uusi telenäidendeid, tööstus töötab... /.../ Teile jäeti kõik, mis teil oli:  sõnavabadus, omavalitsus, konstitutsioon. Vähe sellest, teid kaitsti härra Laomedoni eest! Ja lõpuks, teile anti kindel alalise sissetuleku allikas, mis ei sõltu mingist konjunktuurist.“ (lk 90)

Charon, siis lubab omakorda pühenduda nende õigete sõnade leidmisele, mis võimaldaks nii Apollonil ja ehk ka kõigil teistel lõpuks ometi aru saada, kus siin traagika peitub ja mis on mis. Huvitav, kuidas nende sõnadega siis on, kas on säärased juba leitud või kobab inimkond jätkuvalt parima väljatulemise järgi umbropsu ja iseend käigupealt veendes ...?

2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu (2018)

Segu nii Kafka kui Bulgakovi lõbusamatest lugudest, samas mitme kraadi võrra süngem kui „Esmaspäev algab laupäeval“. Algul arvasin, et olen seda Mirabiliast lugenud, aga võta näpust, kunagi vaid „Stalkeri“ järellainetuses „Väljasõidu“ ette võtnud.

Tekst kui niisugune on harjumatult realistlik, justkui üks pahupidi pööratud sotsrealistlik jutustus nõukogude teadlaste vaprast argipäevast – midagi läbimurdelist on kohe-kohe avanemas, kui vaid ainult … ja siin lähevad Strugatskid seenele. Kui vaid Universum neid paika ei paneks! Vaat siis sulle … ongi täiega pahupidi pööratud sotsrealism.

Tekst liigub püsiva järjekindlusega „Esmaspäevast“ Kafkani. Kõige pöörasemad hüpoteesid (millega võiks ju igasugust nalja korraldada) … jäävad universumi teerulli alla. Muidugi tuleb taas tunnustada Strugatskite kirjutamisviisi, selline lohakas loba on tegelikult mõnusalt lööv. Ja kõrvaltegelased … millised hapud suhkrutükid, ühtaegu totakad ja ülevad, nende käitumisest immitseb dostojevskilikkust. Tegevus toimuks justkui teatrilaval, vaid üks korter (no korraks käiakse küll ära) ja seda 48 tunni jooksul; muidugi, kas tekst on tegelikult dramatiseeritav.

„Jube ja võimatu oli ette kujutada, kuidas siia palavasse täissuitsetatud kööki tuleb absoluutselt normaalne kõrvaline inimene ja sukeldub sellesse hullumeelsuse, hirmu ja alkoholi atmosfääri.“ (lk 79)

ulmekirjanduse baas

Arkadi ja Boriss Strugatski - Inetud luiged (1997)

Minu jaoks on see raamat omamoodi tagasipöördumine algusesse, kuna see oli minu esimene Strugatskite raamat. Sain ta ilmumisaastal jõuluks, lugesin ta ahnelt läbi, hiljem veel mitu korda ja ühtlasi muidugi sinna otsa ka kõik teised Strugatskite eestikeelsed väljaanded. Raamatute lugemine oli toona lihtne, kuna nad ei olnud eriti pikad. „Inetud luigedki“ on vaid paarsada lehekülge (võrdlemisi peenes kirjas) teksti. Tänapäeval on sellist asja raske ette kujutada, kuna ingliskeelses maailmas näib olevat saanud normiks, et iga romaan olgu kolmeköiteline sari ja iga köide ligi tuhat lehekülge. Ka sellisel juhul võib tulemus muidugi olla igati hea, kuid triloogia ülelugemine ei saa enam olla impulsiivotsus. See nõuab võrdlemisi hoolikat planeerimist – et kas mul on ikka lähima x nädala jooksul nii palju aega ja kuidas seda sättida jne. Seda ei saa teha nii, nagu mina „Inetuid luiki“ lugesin: et ühel päeval leidsin riiulist raamatu ja mõtlesin, et peaks uuesti lugema, sama päeva õhtul tegin veidi juba ka algust ning järgmisel õhtul põrutasin ühe hooga lõpuni välja.

Romaani süžee ei ole sugugi keeruline: kirjanik Viktor Banev on pidanud poliitilistel põhjustel pagema oma kodulinna, kus ta siis nüüd juba mitmendat päeva joob ja sööb marineeritud silmusid. Kui keegi ta tänaval kasteediga uimaseks koksab, hakkab ta oma selgematel hetkedel uurima, mis ümberringi toimub. Sest ümberringi sajab juba aastaid vihma, linnake on hääbumas, lapsed aga läinud täiesti ülekäte ja kõik süüdistavad selles lähedalasuva pidaliravila patsiente, nn ligedikke. Nii ta siis katsub aru saada, mis lood selle kõigega on – lood aga on müstilised. Lõpuks vihm lakkab, vein muutub veeks, linn lahustub ning alles jäävad vaid üliinimesteks kasvanud lapsed, kes seal nähtavasti uut maailma looma hakkavad.

Täna, hea 20 aastat hiljem raamatut üle lugedes on mul kohati raske ette kujutada, kui palju ma teismelisena sellest üldse aru võisin saada. Süžee, ulmelised kohad ja isegi eetilised elemendid olid arvatavasti ka toona arusaadavad. Kindlasti jäi mulle aga arusaamatuks kogu ajalooline taust. Maailm, kus tegevustik toimub, on mingi üldistatud totalitaarne düstoopia, mida valitseb selline Harju keskmine diktaator-president, läikivates kiivrites löömamehed ning salapärased omavahel kemplevad departemangud. Kui ma aga ei oleks nii palju nõukogude kultuuriloost lugenud kui ma olen, siis ma ilmselt ei saaks aru, miks president Banevi peale tatti pritsib (usun, et see on vihje kurikoolsale koosolekule, kus Hruštšov kirjanikke liigse modernistlikkuse eest sõimas) jne. Romaani uuesti välja andma hakates peaks ta kindlasti varustama seda kõike seletava järelsõnaga, kuna ilmumise järel on jõudnud juba täiskasvanuikkagi terve uus lugejate põlvkond. Raamatu tõlkija järelsõna seda ülesannet paraku ei täida.

Uuesti avaldada ja lugeda tasuks „Inetuid luiki“ kohe kindlasti. Lugemise mõnu (mille märgivad mh ära ka BAASis raamatusse muidu kriitiliselt suhtuvad arvustajad) ei ole kahekümne aastaga sugugi vähenenud. Filosoofiline aktuaalsus on putinismi, trumpluse jms tõmbetuultes hoopiski kasvanud. Ja Baneveid läheks tänapäeval hädasti tarvis, seejuures võimalikult palju. Tal on nimelt selline väärtuslik omadus, et ta millestki aru ei saa. Jah, mõnes mõttes on ta sellisena ehk üle võlli keeratud doktor Watson – tegelane, kellega samuti alguses mitte midagi mõistev lugeja saab lihtsalt samastuda. Oluline on aga see, et kui Watsoni mõistmatus on pelgalt kirjanduslik võte ja sellisena lausa naeruväärne, siis Banevi mõistmatus on metoodiline. Temas on midagi Descartes’ilikku, samas aga ka hästi palju postmodernistlikku humanitaarteadlast, kes jõuab mingi objektiivsuseni läbi oma subjektiivsuse teadvustamise. Banev võib olla küll joodik ja kaabakas, kuid ta ei lase sellel ennast aheldada, kuna tunnistab, et on kaabakas; ta suudab olla teistest liberaalsem ja avatum tänu sellele, et ta tunnistab oma konservatiivsust. Ja samamoodi ta ka tunnistab, et millestki aru ei saa ning just see julgus tunnistada oma mõistmatust võimaldab tal ka toimuvale julgemalt vastu minna. Ajal, mil ühed, teised ja kolmandad kaljukindlalt väidavad, et nad teavad, kuidas asjad on ning just neil on selles õigus, kuluvad kõikjal ära inimesed, kes tunnistavad, et nad midagi ei tea.

2016: aasta parimad raamatud

Möödunud aastal sai loetud 69 raamatut, mis ilmunud 2016. aastal (nagu ikka, on aasta parimate valimis vaid möödunud aasta raamatud, sest kuidagi tuleb valikut piirata). Naisautoritega 20 teost, meesautoritega 48 teost, 1 segakogumik. 33 eesti autorit, 35 tõlkeraamatut, 1 segakogumik. 45 romaani või eraldi raamatuna ilmunud lühiromaani, 12 jutukogu, 6 populaarteaduslikku raamatut või esseekogu, 2 näidendit, 2 luulekogu, 1 lastekirjandus ja 1 antoloogialaadne kogumik; 30 raamatut võiks nimetada ulmeks. Millegipärast sai loetud väga vähe esseid või populaarteaduslikku kirjandust ja sedagi üsna mittemidagiütlevat.

Esikümnesse sai hammaste kriginal valitud tervelt 10 teost 2 naisautorilt (3 raamatut) ja 8 meesautorilt (7 raamatut). Mingis mõttes on esikümme natuke vildakas, sest kahel puhul olen raamatuid varem ingliskeelselt lugenud (Leckie romaanid – kuid eesti tõlked avasid minu jaoks seda maailma paremini) või millalgi aegade hämaruses lugenud kohitsetumat tõlget (Strugatskid, kuid seda raamatut sai kätte võetud tõesti ammu). 7 teost on ulmekirjanduse eri vooludest (kahjuks küll puudub fantasy, kindlasti oleks Martini loheromaani osa siin esiviisikus – kuigi ka seda olen varem ingliskeelsena lugenud), 3 teost on nö tavakirjandus. Mulle endale üllatuseks on esikümnes tervelt 3 proosakogu; millegipärast ei sattunud ette ühtki mammutromaani, mis oleks jalust niitnud. 4 raamatut on eesti autoritelt, 5 raamatut inglise keelest tõlgitud ja 1 raamat poola keelest.

Aga jah, Heinsaare jutukogu on üsna totaalne, täielik täistabamus oli illustraatori kaasamine. Hlasko üllatas oma raju ja kompromissitu jutuloomega, Strugatskite romaan läks õige dostojevskilikuks.

Kui esikolmik joondus minu jaoks selgelt välja, siis järgnevad kohad nii kivisse raiutud pole.

1.       Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine“

2.       Hlasko „Kaunid kahekümneaastased“

3.       Strugatskid „Väljasõit rohelisse“

4.       Leckie „Abistav Mõõk“

5.       Leckie „Abistav Halastus“

6.       Friedenthal „Inglite keel“

7.       Atwood „Süda vaikib viimasena“

8.       Finlay „Poliitohvitser, poliitvang“

9.       Tänav, Metsavana „Kui rumalad surid“

10.   Feldmanis „Viimased tuhat aastat“

Eelmiste aastate valikud on näiteks sellised:

2015, 2014, 2013, 2012, 2011, 2010, 2009, 2008 (eriline nostalgia paistab mul olevat just 2009. ja 2010. aasta kohta, mil sai avastatud nii mõndagi olemuslikult uut).