Autobiograafiliste tekstide lugemisega on see jama, et neist pole õieti midagi kirjutada. Sa loed ühest inimkogemusest, mis on muidugi kirjutaja enda nägemus, mida lugejatele jagada. Ei saa öelda, et tegu oleks kuidagi ilukirjandusliku elamusega, mida on võimalik mingil moel kaaluda, või noh, koguni kritiseerida (muidugi, kui on mingi otsene seos, siis saaks parandada-täiendada, aga antud juhul mul puudub igasugune seos).
Kui kuidagi seda teksti kokku võtta, siis see on elust depressiooniga. Eks paljudel on sellega oma isiklik suhe ja eks selle suhte puhul on see igaühele oma ainulaadne kogemus. Ashilevil on siis selline töökas rabelemine teatris, reklaaminduses ja arvutimängude loomises … ning mustad augud. Milline viis oli ta lähedase sõbra Margus Karu oma, seda ei tea õieti keegi. Oma depressioonikogemus kipub paratamatult olema enda jaoks see kõige sümboolsem (sest me ei ole … masinad? Kuigi jah, arstide jaoks kindlasti üldistatavad) ning teiste puhul on seda raske täielikult aduda. Ja eks see raamat ole ka suitsiidist ja selle mõjust lähedastele. Jällegi, kuidas sa võrdled kogemusi? Mingi leinaga saad hakkama, midagi jääb aastateks ahistama ja kripeldama. Või midagi kolmandat või neljandat ja nii edasi.
Aga eks siin on palju Ashilevi isiklikust kujunemisest - kindlasti on hullemaid ühiskondi kui Eesti, kus üles kasvada teistsuguse nahatooniga, aga oh issand, rassismi on siin kõriauguni ning seda erinevate põlvkondade esituses. Sellise pideva (ja enamasti negatiivse) tähelepanuga elamise järel tunduks täiskasvanuea probleemid justkui vähe inimlikumad taluda; aga ei, siis on sisemised kriisid ning muidugi lähedaste ja teiste lahkumised (vabandust, aga ma ei tea Margus Karust enamat kui paari teose pealkirjasid).
Mingis mõttes võiks selline elulooline tekst olla sarnane ühe teise hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud teosega: Mehis Heinsaare “Ööpäevik”. Kuid viis, kuidas autorite poolt autobiograafilisust esitatakse, on üsna erinev (mõlemal tekstil on niisamuti toimetaja, kui palju need teksti esitusse puutusid, pole muidugi aimugi). Heinsaare tekst on päevikuvormis (ja ehk algselt pole avaldamiseks mõeldudki?), samas Ashilevi paistab kirjutavat lugejatele, kohati koguni dialoogi astudes ja näiteks eneseabi laadis nõuandeid esitades (sellele vastukaaluks on ülestunnistused peatükis “Punktiir”, see on omamoodi maadligi litsuv, veider puänt); aegajalt markeeritakse, et “eelmisest lõigust on nüüd aega kulunud nii ja nii palju”. Kui Heinsaar kirjutab nüüd ja praegu (mis võib küll olla nö vaba suhtumisega), siis Ashilevi tekst küll algab noorpõlvest, aga läbivalt on kokku kirjutatud hilisema aja erinevate kogemustega.
Pole küll otseselt raamatuga seonduv, aga keegi võiks huvi pärast kaardistada alla 50-aastaste kultuuritegelaste kõrgkoolieelse haridustee (ehk siis enamus või täielikult taasiseseisvumise ajal): kui paljud neist õieti võiks pärineda Tallinna eliitkoolidest, kas on põhjust rääkida teatavast konnatiigistumisest.
Tsiteerimist oleks siit raamatust küllaga ja küllap ka mõndagi tsiteeritakse. Ja kui järele mõelda, siis raamatu pealkiri on päris tabav. Kostüüm ja mida kõike selle taga on: karneval see just pole.
“Veidi vanemaks saades hakkasin aru saama ka sellest, et Eesti kui selline, maailm kui selline, inimene kui selline on pelk idee. Mõtte jõul saab muuta kõike. Lood, mida me endale enda kohta räägime, loovadki meid endid. Me elame väljamõeldud maailmas - ja seda maailma saab alati mõelda paremaks, suuremaks, elamisväärsemaks ja kodusemaks.
Maailm, see on meie kõigi kodu. Me kõik kuulume siia. Mõte, et inimese mõõt on teatud kitsastele parameetritele vastav olend nimega eestlane, pole mulle mitte kunagi usutav tundunud, ehkki märkimisväärne osa Eestist tahab kogu oma maailmataju just selle malli sisse mahutada. Vaadake mind, ma olen päris eestlane! 100% tõupuhas! Puhas ja päris! Tehke järgi! Hahaa, te ei saa, sest ainult mina saan olla päris ja ainult mina otsustan, kes veel on päris ja kes ei ole!
Sina, neeger, mine tagasi Aafrikasse.” (lk 79-80)
