Ellen Klages - Time Gypsy (Someone in Time, 2022)

 

Antoloogia lõpulugu on ainus selline tekst, kus ajarändamise metoodika on alles eksperimenteerimise faasis. Et tegu on kogumiku teise taastrükitud tekstiga, siis võib tõdeda, et selles antoloogias kõvaulmet (hard SF) pole; ka esimene taastrükk (Elizabeth Hand) pigem eksperimenteerib väljendusvõimalustega.

Ehk siis lugu sellest, et tänapäeval on jõutud ajarännu võimaluse sooritamiseni, aga see on niivõrd energiamahukas - kuid on kahtlus, et 1950. aastatel oli üks naisfüüsik, kes kuulu järgi olevat omal käel teoreetiliselt lahendanud. Kuid päev enne töö avalikustamist ühel konverentsil hukkus see naine autoõnnetuses … ja samaaegselt kadusid ta märkmed laborist jms.

Kaasajas elab üks teine füüsikust naine, kes doktorikraadi jaoks just selle geniaalse naise töid uuris. Nagu selgub, siis siinsesse postdokki ta võeti sellepärast, et oleks vajadusel võimalik saata teda 1956. aastasse, et ta saaks sellelt füüsikult ta käsikirja, enne kui see hukkub. Esimene inimesega ajarännueksperiment! Kõik selleks, et hiljem saaks seda energiasäästlikumalt teha.

Meie füüsikaloolane jõuabki 1956. aastasse ning avastab, et tema teadustöö iidol on tegelikult vägagi tore inimene, ning nad koguni armuvad teineteisesse - mis tekitab tollases homofoobses ühiskonnas mitmeid komplikatsioone. Aga kuidas saada käsikiri, millega naasta olevikku? Peategelane paljastab geniaalsele teadlasele plaani, miks ta minevikku saadeti, ning selgub, et saatmise organiseerija (teist füüsika Nobelit jahtiv füüsik) on vägagi ebameeldib tüüp …

Niiet jah, selline tekst inspireeris Strahanit niisuguse temaatikaga antoloogiat koostama. Romantika kõrval on oluline jätkuv sotsiaalne ebavõrdsus, ega kaasajalgi pole veel põhjust rahul olla. Mis on naise koht, eksole.

Ellen Klages - Pox (The Book of Dragons, 2020)

Omal moel võiks seda pidada autobiograafiliseks looks sellest, kuidas väike Ellen sattus koos perega küll San Franciscosse, seal sattus lugema ja armus le Guini “Meremaa võlurisse” ja hiljem kohtus kohalikus Hiinalinnas ühe tõelise draakoniga. Või noh, üldse koges teistsugust eluolu kui senini lapsepõlve Ohios. (Muidugi, mis on ilukirjanduse puhul õieti autobiograafiline, eksole; tegu on ikkagi väljamõeldisega.

Sedasi võttes nagu armas lugu maailmapildi avardumisest; eks see San Francisco on Klagesile hiljemgi armas tegevuspaik olnud. Aastaid tagasi tundus see autor pea igas Strahani antoloogias figureerivat, nüüd aga pole päris mitu head antoloogiat ühtki Klagesi teksti näinud.

Ellen Klages – Echoes of Aurora (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Klages on selline... enamvähem loetav autor. Lood on nii... enamvähem, pole midagi hullu, keerukat ega tüütut. No ja ka mitte säravat. Paistab, et Strahanile on Klages oluline autor, nii võib teda leida väga mitmest Strahani koostatud antoloogiast ja kogumikust. Käesolev lugu on aga selline... mis on ikka parajalt mööda minu jaoks (samas kui eelmine kogemus Klagesiga oli keskmisest positiivsem). Kuigi poeetiline jne, siis jääb mulle arusaamatuks, et milleks küll valiti aasta parimate kogumikku. No et poeetiline ja segatud antiikmütoloogiaga... aga jah.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine naine naaseb peale isa surma sünnikodusse, et siinsest kinnisvarast vabaneda. Mälestused jne, muuhulgas tammest, kuhu ta lapsena omale puu otsa onni ehitas ja seal igati õnnelik või maailma eest varjus oli. Nüüd on aga see puu enamvähem kuivanud, üleüldse on sünnikodu päris lage ja kõle. Korraga aga... hakkab muusika mängima ja õue peal tantsib roheliste riiete ja roheliste silmadega naine, kes peale seda akti ujub loo kangelannale külje alla, tutvustades end kodutu poetessina. Paljastan saladuse, mis muidu selgub loo lõpus – tegemist on drüaadiga, seotud selle sureva tammega. Naised saavad lähedaseks ning on igati intiimsed. Kuid siis algab sügis... ja puu kaotab oma viimaseid lehti. Draama-draama.

Mitte et oleksin puukallistajate vastane või loodusvihkaja... aga vähe lillelapselik lugu tänapäevases soustis. Esimesel lugemisel ei saanud dramaatikast suurt midagi aru, teine lugemine andis tekstist vähe asjalikuma ja arukama mulje... aga ikkagi ei saanud loo pateetikaga sinasõbraks.

Ellen Klages – Goodnight Moons (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Weiri „Marslase“ huvilisele järjekordne maiuspala veidrast Marsi missioonist. Zoe on unistanud lapsest saati Marsile minekust ning selleks aastakümneid valmistunud, näiteks spetsialiseerudes astrobotaanikuks. Ja oh rõõmu, Zoe valitaksegi esimesele mehitatud Marsi-missioonile, kuhu kokku valitakse 4 meest ja 2 naist. Ettevalmistus on põhjalik, viimaks jätab Zoe hüvasti abikaasaga ning nädala pärast jõutaksegi kosmosse, Marsi poole – missioon, mis kestab 30 kuud. Peale esimest kuud tunneb Zoe, et tervis pole just korras, söök ei kipu sees püsima – ja peale missiooni meediku sooritatud erinevaid testimisi selgub, et hüvastijätt abikaasaga oli ettevaatusabinõudest hoolimata viljakas.

Tekib küsimus – kas missioon katkestada (võimatu, sest tagasiteeks vajalik kütus on mehitamata raketiga Marsile saadetud) või laps kaotada või midagi. Zoe abikaasa keeldub last kaotamast ning peale NASAga õiendamist jätkatakse missiooni; meedia ja üldsus on muidugi vaimustatud – ikkagi kosmoses sünnib esimene inimene jne. Kaheksandaks kuuks jõutakse Marsile, kuu pärast sünnib tüdruk, kes on pealtnäha igati korras. Muidugi, laps on ühtlasi väga vajalik uurimisobjekt, et mis ja kuidas kasvab jne; kosmoselaev pole lapsekasvatuseks küll ette nähtud, aga kuus astronauti saavad lapsehooldusega hakkama. Aasta pärast tekib küsimus, et kuidas Maale naasta – kas see on ohutu Marsi tingimustes kasvanud lapsele.

Klages kirjutas hiljuti loo veidi teistsugusest vaatenurgast, kuidas Maalt ära rännata, käesolev lugu on ehk paremgi (või noh, täiskasvanulikum). Eks siin toodud juhtum tundub veidi uskumatu selleks, et võiks juhtuda, kuidas samas... eks reaalne elu suudab üllatada rohkem kui mitmel moel. Päris mõnus lühilugu, hea lühike ajaviide.

Ellen Klages – Sponda the Suet Girl and the Secret of the French Pearl (Fearsome Journeys, 2013)

Strahani lemmikautor Klages on teinud seekord kelmiloo, kus kelmi kelmusega vahele võetakse. Miks see topeltkelmus niivõrd keeruline on, ei oskagi öelda. Kõlab nagu... asjatu energiaraiskamine.

Kuningriigis on häda käes ja seetõttu on probleeme ka Natto nimelisel vargal, kel pole enam niipalju võimalusi varastamiseks, et mõnusalt elada. Ta kuuleb kõrtsis, et kuningas lubab suurt tasu sellele, kes toob talle ühelt kolkaküla nõialt pärli, mis pidavat surematuse andma. Natto otsustab võimalust kasutada ja kiirustab sellesse külla. Võõrastemajas, kus ta peatub, võtab teda vastu Sponda nimeline naine – Natto sööb head-paremat ning uurib, kus see võlur elab. Sponda aitab teda lahkesti ja kõik läheb justkui lepase reega... ainult et Sponda ja ta kaaslased seavad hoopis Nattole lõksu üles.

Eks lugu põhineb puändil, mis sellise muidu klassikalise kelmiloo mõneti pahupidi pöörab, aga ikkagi on natuke arusaamatu, miks Sponda kamp selle Nattoga niivõrd palju vaeva näevad. Aga noh, lugu on see kooruke ja mõte on see iva jms.

Ellen Klages – Caligo Lane (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Klages paistab olevat Strahani üks lemmikuid, nii on mul kolmes käes olevas Strahani antoloogias tervelt neli lugu sellelt autorilt. Üks siinse aastakogumiku lugudest ilmus varem antoloogias “Reach for Infinity”, kus see polnud küll mu meelest silmapaistvamate hulgast.

Käesolev lugu paigutub Teise maailmasõja aegsesse San Franciscosse, kus elutseb nõid Franny, kes saab ühel päeval Euroopast oodatud postkaardi, kus on kirjas vaid koordinaadid. Nõid asub seepeale koostama aeganõudvat ja keerukat rituaali, et nii päästa natside Poola surmalaagrist kasvõi mõned inimesed (nõid otsib oma õde, eks huvitav oleks teada, kuidas okupeeritud Poolast Ameerikasse postkaarte saadetakse). Aga läheb nii nagu läheb.

Et siis tekst maagiahuvilistele.... kellele meeldivad atmosfäärilised ja hingeminevad lood... Muidu on küll tegemist tekstiga, mille lugematajätmine ei tee hinge kuidagi vaesemaks. Paneb vaid õlgu kehitama, et milleks selline valik – küllap näide SFFi mitmekesisusest, iseasi, kas selline lugu huvitavamale mitmekesisusele kaasa aitab. Eks ilu ole vaataja silmades.

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Ellen Klages – Amicae Aeternum (Reach for Infinity, 2014)

Aasta on vist 2065 ja neli tuhat õnnelikku maalast on välja valitud erakordsele ekspeditsoonile, rännuteeks viis valgusaastat Maast eemale ja reisu kestuseks nii... paarsada aastat. Loo peategelase tüdruk Corry teadlastest vanemad on ühed neist õnnelikest, kes sellele inimkonnale nii olulisele reisile valitud. Tütar aga... nii väga õnnelik pole.

Tegemist pole tema unistusega, ennekõike masendab Corryt see, et ta jääb ilma oma tulevikust – ta ei saa peale keskkooli kodust ära kolida (sest laevalt ei saa maha), ta ei kohta kunagi uusi ja põnevaid inimesi (sest laeval ei vahetu reisijad), ta ei näe kunagi taevast (sest üüratust suurusest hoolimata on kosmoselaev vägagi kinnine ruum), ei saa normaalset burgerit (sest toidukraami meisterdatakse laborites) ja jäämata jäävad muud rõõmud, mis muidu ootaksid Corryt Maal elades. Tüdruk peab laeval vaid õppima ja paljunema, et tema lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja lapselapselapselapsed hoiaksid tulevikus seda kosmoselaeva töös sihtpunktini jõudmiseks ja seal (autor ei täpsusta reisisuunda) edasi tegutsemiseks. Ühesõnaga, kui nii võtta, siis see tulevikupioneerindus polegi nii tore eluviis.

Aga, Corryl on sõbranna Anna, kes jääb Maale. Ja Anna, tema näeb asjas ka positiivsemat külge, ning võimalust enese jäädvustamiseks tulevastes kosmosegeneratsioonides – muidu ootaks Annat tavalise anonüümse maalase saatuse unustusse mattujana. Ja tütarlapsed leiavad, et Anna mõte/tegu on tore (friends forever!). Tütarlaste värk.

Nojah, on selline hingestatud tekst, mis teeb loo arenedes mitu keerdu – aeglane sissejuhatus, (viimaks) ärgas konflikt ja seejärel lahendus. Ei saa ju ometi jõuda järeldusele, et selline kosmoseränd ongi osalistele natuke närune ettevõte – kuigi kui sellele Anna pakutud lahendusele mõelda, siis see seisab ikka päris savijalgadel. Väheke emovärk või nii.

Muidugi on võimalik sellest loost ka teistmoodi kirjutada.

Täispikkuses on see loetav siit.