Esiteks, kui on plaanis teost edaspidi põnevusega lugeda, siis hoiatan, et käesolev tekst jutustab osalt ka sisu, mistõttu teose vastuvõturõõm võib siinse teksti lugemise järel kahaneda. Ning välja vabandamata oma viitsimatust midagi selgelt ümber jutustada, on käesolev tekst kindlasti veidi rohkem mõttetu „Norra metsa” mittelugenu jaoks.
Segaduste vältimiseks ütlen veel, et kuigi raamat on tõlgitud ka
eesti keelde, lugesin ise ingliskeelset väljaannet. Seega on järgnevalt toodud üks lõik minu enda kohmakas tõlge ning viidatud lehekülg sestsamast teosest, mille kõrvalolev kaanepilt käesolevat teksti ilustab.
Raamat „Norra mets”, pealkirja saanud
The Beatles’i laulu järgi, on pea 400-leheküljeline teos, milles esilekerkivad teemad ilmselt kõige enam endotsivaid noori võiks huvitada. Armastus, seks, alkohol, sigaretid, vaimu ja meele haiguse kergemad ning raskemad vormid, üksindusse viivad juhused, enesetapud, enda kaotamine, uue ja katkisema mina leidmine, selle kõige järel sammuke edasi täiskasvanuks saamise poole. Võib-olla ongi konkreetseim (mis tähendab muidugi, et ka piiravam) määratlus, et tegu on arenguromaaniga (nagu kusagilt arvustusest lugesin). Noorte inimeste kogemused ja nendest õppimine. See on väga kurblik, melanhoolse tooniga raamat, aga samas, selline on minu arvates Murakami looming alati.
„Norra mets” on minajutustaja tagasivaade umbes 19 aasta tagustele sündmustele. Ülikooli aastad. Nojah, nagu eelpool mainitud, mitte just väga rõõmsad. Peategelase nimi on Toru Watanabe.
Nii palju, kui olen Murakamit lugenud (seda on vist neli raamatut), on tema peategelased alati üksikud, küllaltki erandlikud ja eraklikud isiksused, tavaliselt noored, äärimisel juhul 20ndate eluaastate alguses, kuid vaimselt oma vanusekaaslastest küpsemad. Enamus aega veedetakse üksinda, mis tähendab muidugi, et üldiselt tunnevad enamus tegelastest end ka üksikutena, kuid need vähesed, kellega suheldakse, on päriselt lähedased. Kohtumised on ootamatud, kuid juba esimeste vahetatud sõnade järel tajutakse väga loomulikult ja kahtlemata (nii väga kahtlemata, et isegi autor ei maini kordagi selle ebatavalisust), et tegu on lähedase inimesega. Seda siis ilmselt hingelt lähedasega. Sõnatu äratundmine. Neid seob omavahel tunnetatav osa, mitte miski väline, oluline on see tabamatu, sõnastamatu, mis inimeses sügaval sees, olemuslik, mistõttu ei ole kunagi määrvad välised olud, see, kuhu tegelane eluga jõudnud, kuidas käitub, kas valetab või räägib tõtt, kui põhja on langenud (sest reeglina ei kajasta Murakami väga kaugele ja kõrgele lennanud ehk edukate isikute hingeelu) või kui valesid valikuid teinud. Loeb see, mis tegelane on olemuslikult ning see seob erinevaid peategelasi omavahel. Selle tunnetatava ühisosa tõttu nad mõistavad teineteist. Kuigi tegemistelt, vanuselt, elukogemuselt jms paistab ühisosa puuduvat.
Üks käesoleva romaani läbiv teema on enesetapp. Jutustuse käigus kohtame olevikus, aga ka minevikus end tapnud noori. Miks, ei oska keegi öelda, eriti arusaamatu tundub seetõttu, kuna mitte mingisugust põhjust, aga ka mitte hoiatust ei ole olnud, samuti on puudunud hüvastijätukirjad. Lihtsalt noor ja rõõmus, teiste jaoks peaaegu täiuslik inimene leitakse ühel hetkel suitsiidi sooritanult. Ilmselt on olnudki kirjaniku kavatsus jätta põhjuste leidmine lugeja enda jaoks, kuna mingit võimalikku seletust ta isegi ei püüa eriti anda. Võiks seletada sellega, et see, kui täiuslik paistab kellegi elu teiste jaoks, ei näita midagi selle kohta, mida ta eneses tunneb. Või on tegu vaimse ebastabiilsusega, mis reeglina varjul, kuid ühel hetkel laseb näha kõike nii selgelt tähtsusetuna, et tegelane otsustab lihtsalt loobuda. Sest milleks minna edasi. Teisalt võib väita lihtsalt, et autor on nii labaselt läbinähtavalt kasutanud müstifitseerimisefekti, püüdnud luua salapärast atmosfääri, kuid see on välja kukkunud ebausutavalt. Sest tegelikult ei tapa õnnelikud inimesed end ära ja kui, siis võiks käesoleva romaani puhul väita, et nende õnnelike ja täiuslike noorte lähedased olid absoluutselt pimedad, võimetud nägema sõbra tõelisi tundeid ja tajumisi. Tähendab, ei oska seda seika isegi kuidagi kindlalt paika panna – ja muidugi, ei peagi.
Selles raamatus on palju erinevaid armastuslugusid ja kõik nad on nii kurvatoonilised. Peategelane koges erinevaid armastusi. Noh, lisaks ka niisama seksi, igasugust: head, halba, mõttekat ja mõttetut. Siinkohal pean ütlema, et tunnetan tugevalt, kui palju on puudujääke minu teadmises jaapani kultuurist. See tähendab, ma ei tea, kui väga ja kas üldse Murakami suhtumine seksi oli kirjutamise ajal, 1987. aastal üllatav ja uudne. Ta käsitleb teemat hämmastava avameelsusega, väga loomulikuna, nii, et lugeja ei tajugi, et üldiselt on tegu tabuteemaga. Või olgu, kui „tabu” kõlab tänapäeval ses vallas vale sõnana, siis ikkagi on tegu kompleksse teemaga. Et alati on kas seda liiga palju või liiga vähe ja harva kirjutatakse seksist nii, et see kuulub elu juurde päris loomuliku osana, alati, ikka on kompleksid ja mahasalgamised, häbenemised, endale valetamised, liialdamised, ülepaisutamised, rõhutamised jne. Kuid siin on see loomulik, nii lihtsalt elu juurde kuuluv osa, et ma mõtlen, kas tõesti on võimalik, et jaapani kultuuris suhtutakse sellesse teemasse ometigi normaalselt, lääne maailmale omaste kompleksideta, ja kui see nii on, on tore, ja kui see vaid Murakami puhul nii on, siis tundub huvitav, mida selle kohta kirjutati/arvati omal ajal, kuna sest teemast mitte just vähe juttu pole.
Olgu siis, armastus. Peategelase vankumatu ja kindel armastus Naoko vastu on puhas, aus, imetlusväärne. Ta lihtsalt austab ja lihtsalt teab ja tunneb armastust tema jaoks täiusliku neiu vastu. See on selline armastus, mida tuntakse just sellises või veidi varasemas vanuses, üldiselt enne 20-aastaseks saamist, selline esimene puhas armastus, mil armastatut nähtakse veatu ja täiuslikuna, ideaalsena, kõige olulisemana. Ja esimene armastus – vähemalt selles raamatus – jääb täiuslikuks alati. Küsimust armastuse olemasolemises, Naoko täiuslikolemises ei teki isegi nii palju, et kordki minajutustaja selles kahtleks. Aga see armastus ei aidanud, see ei päästnud Naokot kogetu ja läbielatu käest. Või äkki tuleks öelda, et iseenda käest. Naoko vaimne seisund halvenes pidevalt ja mitte kellegi hoolimine ei saanud seda parandada, ja tegelikult peategelane ei mõistnud ega võinudki mõista, mida Naoko läbi elas, kui Naoko kuulis hääli ja võimekus välismaailmaga kontakteeruda kadus üha enam, ja viimaks kadus Naoko isegi maailmast end üles puues. Ja võib-olla see puhtus oleks püsinud (arvestades tegelaste loomusi, on see isegi võimalik), aga võib-olla oleks kahe tegelase kokkusaamisel see muutunud igapäevaseks halluseks ning pisisasjadesse takerdumiseks, ja see valu ja paine, mida peategelane tundis ja millega ta pidi alati elama, hoidiski teda elusana, kuna ta siiski oli tundnud midagi tõelist ja päris, milles ta ei saanudki kunagi kahtlema hakata, kuna armastatu oli kadunud, surnud, jäänud alati 21-aastaseks täiuslikuks neiuks.
Teine armastus baseerub sõprusel, muutudes üha tugevamaks ja kindlamaks sidemeks, mis viib armumiseni. See on just selline, et kui Naokot Toru armastas, siis Midori teeb ta õnnelikus, on päriselt kohal ja olemas, luust ja lihast inimene siinsamas kohal, olemas, oma ebatäiuslikkusele ja katkiolemisele vaatamata on see, keda Toru vajab.
Rääkides Midori tegelaskujust, siis alguses häiris ta mind. Tema ekstravagantne käitumine tundus sunnitud, ja ma ei saanud aru, kas autori poolt või tegelase enda poolt, ning kahtlus esimeses variandis ei andnud asu. Hiljem see veid leevendus, sest mul hakkas Midorist kahju, aga ikkagi jäi miski temas häirima. Ja samas tundus huvitav see, see katkine ja õnnetu minevikukogemustest ülesaamatu neiu nägi iseenda alateadvuses ehk ebateadvuses toimuvaid takistamatuid protsesse, ta vaatas end kõrvalt, kuid ei saanud end siiski muuta. Selles mõttes on tegelaskuju väga meeldiv. Aga ikkagi, nüüd raamatule tagasi mõeldes, tema kordaviidud ekstravagantsused olid kuidagi kunstlikud. Ja ikka ma ei tea, kas ei osanud/ei tahtnud autor Midori olemust teisiti välja tuua või pidigi tema käitumine nii otsitud olema.
Midori oli keeruline ja Toru oli keeruline, kuid ometi püsis nende suhe selgena ning kõrvaltvaatajale (ehk lugejale) paistis väga sümpaatsena totaalne ausus, mis nende suhtlust ja suhet elus hoidis. Vaatamata sellele, et kõige olulisemast, määravaist juhustest ja mõtetest, minevikuvaludest ja muust Toru - nagu ühele mehele kohane - endast kunagi ei rääkinud. Mhmh, ja see oli õige, mida Midori ette heitis Torule, „sa olid minuga nii kena, kui mul oli raske, aga nüüd, kus sinul on probleemid, paistab, et ma ei saa mitte kui midagi teha su jaoks. Sa oled end lukustanud oma pisikesse maailma ning kui ma koputan uksele, sa lihtsalt vaatad korraks välja ja kaod kohe sinna tagasi.” (333)
Ja siis on veel kolmas armastus, mis on muidugi hoopis teine teema. See on Toru ja Reiko vahel. Neid lahutab umbes 20 aastat, see tähendab, et naine on vanem, ja neid liidab üha süvenev sõprus. Ning kui esialgu on Reikot kirjeldatud vanema naisena, kortsus (kortsude kirjeldamiseks ning kirjelduse ülekordamiseks kulub raamatus hulganisti sõnu) ja Murakami tegelastele omaselt hingeliselt poolsurnud, siis kui asi jõuab ettehoiatamata ja ootamatult selleni, et nad magavad, on nii selge, et kui naine ja mees on sõbrad ja nad suhtlevad tihti, siis nad alati mõtlevad sellele isegi, kui sellele ei pöörata isegi nii palju tähepelanu, et kogu loost kirjutav autor seda poole sõnagagi mainiks, ja kui nad ka tegudeni ei jõua; ning eelpool mainitud kerguse ning loomulikkusega on kirjeldatud seksi, mis arvestades kõike tundub ikkagi kummaline, aga nagu me kõik teame, et kummalisena tunduvad asjad, mis juhtuvad, on tegelikult alati juhtunud, ja nad tunduvad kummalised ainult sellepärast, et neist kunagi valjult ei räägita. Ning taaskord imetlen Murakami oskust teha millestki ebatavalisest loomulik.
Nii, uus teema. Toit. Päris mitmel korral oli kirjeldatud jaapani eri paikade sööke, toiduvalmistamisviise, antud nimetusi jne. Ja see külvas minusse uudishimuseemne, et mis kõik võib olla nende võõraste nimede taga ja kuidas need maitsta võiksid ja mida paganat nad üldse teevad toiduga, et see (tegelaste sõnul) viimaks nii suurepärane on ja kui palju erineb see lääneriikide toidust ning kui palju erinevad toidud erinevatest jaapani piirkondadest, sest arusaadavalt mingil määral nad erinema peavad, ja mitte üldse vähesel määral, kui tegelased erinevate piirkondade kokakunsti saavutused niisamalihtsalt ära tunnevad.
Olgu, see on kõik. Hea raamat oli.
