Linda Nagata – Devil in the Dust (Mission Critical, 2019)

Traditsiooniline nagu Egani tekst, aga hulga möllurikkam: tegevus toimub Marsil, kus inimesed on aastakümneid sõdinud. Mitte omavahel või mõne võõrtsivilisatsiooniga, vaid tehisintellektiga masinatega. Need nimelt otsustasid Marsi koloniseerimisel ise enda eest otsustama hakata ja et inimesed kasutasid neile vajalikke ressursse, siis pidi inimesi hävitama.

Marsil alanud kontrrevolutsioon levis kahtlasi teid pidi Maale (võib oletada, et kellegi konkurendi käsi oli siin mängus), kus toimus masinatega ränk sõda, aga nüüdseks on vastupanukolded vaid Marsil järel, ja needki pigem hääbumas.

Kuid meie loo kangelased sattusid ühel uurimisretkel Marsi kõrbes peale tehisintellekti reproduktsioonikolooniale ja see on tarvis kindlasti kiiresti hävitada, et koloonia ei laieneks. Ja noh, lahingu käigus selgub seegi, kuidas Maal tegelikult sõda tehisintellekti mässajate vastu võideti.

Ühesõnaga, kõiksugu draamat ja möllu. Pole just Terminaatori laadis võitlus, aga eks sel jutul ja filmidel mingi lähedus ole. Loo lõpetab vähe pateetiline tõdemus, et tuleb end inimsoona taasavastada jms, millest siis punktid traditsioonilise ulme kasuks. Aga las see siis olla, peamine, et möllu sai.

Linda Nagata - The Martian Obelisk (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year, 2018)

Järjekordne Locuse lühiloo nominatsioon. Kui Buckelli tekst oli niisugune … modernse tunnetusega, siis see lugu võiks olla nö vana-hea-ulme, mille eesmärgiks pole lugeja sandistamine, vaid talle …. Lootust süstida.

Peale mitmesuguseid inim- ja looduskatastroofe on inimkond liikumas vältimatu allakäigu poole. Kunagi alustatud Marsi maasarnastamine on ressursside puudusel lõpetatud, ning sinna taritud tehnika seisab niisama. Kõrgelennuline rikkur mõtleb nende abil Marsile endale ja inimkonnale nö surematu mälestusmärgi vormida – ta palkab arhitekti, kes esitab projekti, kuidas valmistada miljoneid aastaid Marsi oludele vastupidav obelisk, mille valmistamiseks kasutatakse Marsile toimetatud kaugjuhitavaid roboteid ja materjale.

Noh, aastate jooksul obelisk kerkibki ja olukord Maal üha halveneb (aga siiski pole täielikku korralagedust). Aga siis korraga juhtub Marsil midagi kummalist – ühest sinna rajatud asundusest (neli tükki on neid kokku) on liikunud hiiglaslik transpordirobot tuhandeid kilomeetreid ja otsejoones obeliski poole. Kas on tõesti võimalik, et seda robotit juhivad viimased elus kolonistid (kellega on side ometi mõni aeg tagasi katkenud)? Või sealne tehisintellekt on mingil moel segi pööranud ja püüab seda obeliski teokiirusel rammida? Eks siis … selgub.

Nagu öeldud, on siin selline … ettevaatlik optimism, et kui ikkagi teha õigeid asju, siis selle suunas võib mõnigi üllatus lahvatada. Kena inimlik tekst, aga noh … klassikaline. Kui soovi, saab seda Tori lehelt lugeda.

„He looked at her over his shoulder. „So you are willing to sacrifice the obelisk? It was everything to you yesterday, but today you’ll just give it up?“„She drove a quarter of the way around the planeet, Nate. Would you ever have guessed that was possible?“„No,“ he said bitterly as he turned back to the window. „No. It should not have been possible.!„There’s a lesson for us in that. We assume we can see forward to tomorrow, but we can’t. We can’t ever really know what’s to come – and we can’t know what we might do, until we try.““ (lk 69)

Linda Nagata – Nightside on Callisto (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mõneti ühes paadis Scalzi “Vanamehe sõja” romaaniga – kui seal disainiti tavalisi vanainimesi übersõdalasteks, siis siin leiavad vanad sõdalased rakendust sellisel missioonil, mil pole suuremat häda kui nad seal saavadki surma – niiehknaa on vanuritel paar eluaastat jäänud, meditsiini kõigist arengutest hoolimata pole surma eest pääsu.

Niisiis 4 naist (kõik rohkem või vähem saja-aastased) on läinud Jupiteri kuule Callisto, et seal jää kaevandamiseks ettevalmistusi teha. Naiste käsutada on 10 intelligentsiga robotit (mech), mis hakkavad korraga mässama, püüdes naisi tappa. Üks vanur lastaksegi une pealt lõhkeainega õhku, teised kolm hakkavad mechidele vastu. Probleem selles, et naistel on vaja neid meche, et oma tööd Callistol jätkata, neid masinaid ei tohi kahjustada, mechid tuleb käsitsi välja lülitada. Mis viib edasi järgmise probleemini, mechid õpivad oma vigadest ning peale esimese mechi väljalülitamist hakkavad ülejäänud üheksa aina kiivamalt oma vabadust kaitsma, ning leiutavad aina nurjatumaid viise vanurite teise ilma saatmiseks. Kuid eks naistelgi on omandatud eelnenud militaarse karjääri jooksul omad sõjakavalused.

Siis selline actionlugu, üks öö täis madinat vanurite ja masinate vahel, mõlemal on seljad vastu seina. Nagata kirjutab päris eripalgelisi lugusid, kas siis puhast igavust või särtsakat actioni.

“They'd celebrated when they'd won this mission, knowing they'd gotten it because it was risky and because they were old. Medical technologists in the Shell Cities had learned to minimize the deterioration of age so that hale and healthy lifespans stretched past a century, but inevitable, catastrophic failure still loomed: a blood vessel bursting in the brain, a heart chamber undergoing sudden collapse, a lung growing irreparably brittle. The cold fact was, none of them had much time left. If they didn't survive this mission, well, only a handful of unlived years would be lost. But in the meantime they were privileged to set foot on one of Jupiter's moons and to have the chance of leaving the Shell Cities just a little more secure.” (lk 471)

Linda Nagata – The Way Home (Operation Arcana, 2015)

Kui seni tundus Nagata olevat üsna rahulike tekstide autor, siis see lugu on mölinavaba ja puhas action algusest otsani.

Juhtub siis selline uskumatu asi, et kuskil palaval maal missioonil olev ameerika sõjaväerühm satub peale välilaagri raketitabamusega lähedalt tunnistamist... teise dimensiooni (välibaas asus kahtlasel mäel, mis peale raketitabamust läks puhta puruks). Seal on vaid punane kõrb, pole päikest ega tuult, kuid valitseb neljakümnekraadine kuumus ja seal tegutsevad... deemonid, ligi kahe ja poole meetri kõrgused ilged elajad, kes vuhisevad liivatormina kohale – pealegi relvastatult, nagu selgub peale nende lõplikku kehastumist. Tekib küsimus, et kas see koht ongi põrgu?

Jama värk, mille puhul vaid üks hea asi – kui neid ründav deemon tapetakse, siis avaneb nö värav vist tagasi meie dimensiooni (aga see pole kindel). Ja seda väravat saab kasutada vaid üks inimene. Probleem aga selles, et deemonid õpivad ja täiustuvad – kui algul on nad relvastatud koletisliku mõõgaga, siis nüüd on ilmunud nende kätte automaatrelvad, millest õpivad siis inimesi laskma. Ja tapmine ise on natuke kahe otsaga asi – surra võb ka sõbraliku tule läbi.

“Whitebird knew – they all knew – that the longer any of them stayed in that place, the more likely they were to die there. The demons might kill them or, worse, the demons might stop trying to kill them. If the demons didn't come hunting them, if there were no demons to kill, there would be no passage back, and whoever was left behind would die of thirst.” (lk 292)

Nagu öeldud, puhas action oma kangelaste ja antikangelastega (ja nendeks pole ainult deemonid – keegi ei taha jääda sellesse maailma elava või surnuna maha – kui selgub, et on veel üks võimalus sealt pääsemiseks). Priima adrenaliinilugu, hullumeelne kuum dimensioon ja tempo tempo tempo (ehk ka mingi arvutimängulik loogika? Autor nii ei arva).

Jonathan Strahan – Reach for Infinity (2014)

Antoloogia teemaks on niisiis inimkonna Maast lahtirebimine, edasi tähtede poole. Muidugi, mõne loo puhul tekib küsimus, et kas inimesed on üldse võimelised kosmoserändudes osalema, või saab see toimida vaid nö tehniliste abivahendite toel. No aga kui kord Maalt ära, milline ühiskond siis moodustuda, kui palju säiliks vana (ühel juhul ka rahvuslikku) uutes oludes. Ma pole transhumanismiga tuttav, aga eks mõnel puhul käib vist see teemagi paarist loost läbi. Lood on nii lähitulevikku käsitlevad (nt hiiglaslike orbitaaljaamade rajamine või Marsi kasutamine) kui ka määramatusse tulevikku paigutuvad (need tekstid jäid mulle üldiselt arusaamatumaks).

Kogumiku autorid jagunevad sooliselt üsna pooleks – on 6 nais- ja 8 meesautorit. Varem neist lugenud vaid 4 autorit (mitmel puhul küll jäänud pooleli teistes antoloogiates esinevate tekstide lugemine). Tekstid võiks jagada kolmeks – huvitavad, tavapärased ja mõistmatud. Huvitavad lood pärinevad sellistelt autoritelt nagu Cadigan, Roberts, Reynolds, ehk ka Schroeder ja Goonan. Tavapärased ulmetekstid sellistelt autoritelt nagu Egan, de Bodard, McDonald, Klages (loetav siit) ja Nagata. Mulle mõistmatuid (meh-möh) tekste on koostaja valinud sellistelt autoritelt nagu Lord, MacLeod, Rajaniemi, Watts.

Raamat on kena väljanägemise ja sobiva suurusega, hea kaasas kanda. Meeldiv üllatus, et selline kogumik Eestis müügile sattus.

ulmekirjanduse baas

Linda Nagata – Attitude (Reach for Infinity, 2014)

Nagu eelmine lugu, nii on ka see võrdlemisi lihtne ulmelugu, mis käsitleb tulevikusporti (muidugi mitte ainult), kus esinevad samad probleemid mis praegu – see peab tootma omanikele raha. Ja ühtlasi aitama rahastada Maa naabruses tiirlevat eksperimentaalset kosmosejaama, kus see lugu aset leiab (tegemist ikkagi ulmeantoloogiaga). Nimelt on ehitatud suur kosmosejaam, mis peab end ise ülal pidama – et selleks raha saada, toimuvad seal Attitude nimelise mängu võistlused.

Attitude on selline mäng, mis toimub nullgravitatsioonis ja ehk meenutab Rowlingu lendluudpalli, aga ehk eksin. Tegemist vägagi põneva (ja uue) alaga, mille reitingud on Maal igati tipus – tänu millele on võimalik seda kosmosejaama finantseerida ja ehitada. Mängijaks saada on muidugi iga maalase unistus, ent selleks tuleb vastata nõudmistele jne. Erinevus praeguste tippsportlastega on selles, et Attitude'i mängijad peavad ühtlasi töötama selle kosmosejaama jaoks – ehk siis muidu on tavatöölised, aga mängupäeval on maalaste meelelahutajateks.

Loo konflikt siis selles, et finaalseeria kuuendas mängus avastab kangelanna, et vastaste staar on... nö dopingut saanud, ta liigub kiiremini kui lubatud (kehalised modifitseeringud on teatud piirini lubatud; lihtsalt kui seda piiri ületada, siis hiljem on tervis korralikult tuksis), mille tulemusena see staar veab oma võistkonna võiduni ja järgnema peab nüüd otsustav, seitsmes finaalmäng. Kangelanna kaebab peale mängu spordiliiga juhtkonnale, kuid ta kaebus summutatakse – liigal ei tohi sellist pettuse plekki olla, see mõjub imidžile halvasti. Kangelanna hakkab seejärel mõtlema, et kas juhtkond (ehk kosmosejaama omanik) ikka lähtub sportlikust vaimust või on siin midagi... kahtlast; kas edukuse nimel tehakse mahhinatsioone, et mängu vaatajatele edukamalt müüa. Noh, ei hakka vastuseid paljastama.

Nagu öeldud, pole lugu just suurem vaimustuselamus. Saab natuke aimu, millised võiksid olla tulevikus ühiskondlikud suhted (võrdõiguslikkus, samasooliste abielud), mis üldiselt pea sama mehhanismidega mis praegu. On selline võrdlemisi keskpärane lugu, mille lugemata jätmine ei põhjusta kelleski suuremaid intellektuaalseid või esteetilisi vajakajäämiseid.

Lühike võõrkeelne arvamus.

Linda Nagata – The Flood (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)

On saar, mida ümbritseb ookean. Ja ookean muudkui tõuseb, mattes saart enda alla. Elanikud liiguvad vee eest saare üha kõrgematele aladele või... lasevad end sisse imeda kuldsetesse voolikutesse, mis päeval taevast laskuvad saare juurde. Tõepoolest, taevased voolikud. Nad lahkuvad rõõmuga, jumal on neid päästma või siis järele tulnud. Koos nendega lahkuvad saare loomad ja linnud, ning kaladki on ümbritsevast veeavarusest kadunud.

Ent on Mike, kes ei usu sellisesse imelisse jumalasse, mis niisuguse arutu uputuse on korraldanud. Ta kaaslanna Holly on jumalausku ja palub Mike'l olla avatud ja usaldada kõikvõimsat jumalat. Ent Mike neab endamisi jumalat, mis on sellise genotsiidi organiseerinud. Veel hullem, ta ehitas paati, et saarelt kuhugi pääseda, ent enne selle valmimist lõhkus öine tõusuvesi paadigi pilbasteks. Kuid allesjäänud saarlased on igati õnnelikud, nii õnnelikud; päiksepaistes käivad ujumas soojas ookeanivees ja kui nad endaga valmis on, lasevad kuldsel taevast sirutunud voolikul end sisse imeda. Shiny happy people. Viimaks jääbki Mike kõigist kaaslastest ilma, üksi saarele, mis jääb juba nööbi suuruseks; ta ronib saare kõrgeimasse tippu, milleks on mäel asuv suur rist. Ent halastamatu ookean tõuseb edasi, varvaste, põlvede, kaelani. Kas Mike upub või laseb ta end võimaluse korral taevasse tõmmata? Või on kolmas või neljas lahendus? Eks see selgub teksti lugedes. Metafüüsiline värk jne.

ulmekirjanduse baas