Jorge Luis Borges - Zahir (Aleph, 1987)

Hiljuti ilmunud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse on valitud muuhulgas see lugu. Ja kui on võimalus seda teksti eestikeelsena lugeda, siis tuleb muidugi juhust kasutada. 

Et siis Zahir, üks jumala 99 näost, mis mõjub kogejale õige hullutavalt ja mis asub ruineerima tegelast nimega Borges. Muuhulgas saab siis teada, millised on sellise nähtuse ajaloolised ja kultuurilised kajastused ning kuidas võiks proovida sellest painest vabanemist.

Borges on kui Mati Unt, aga igavam. Noh, küllap teeb Undi huvitavamaks Eesti ainese kasutamine (eksole, nagu ka Borgese argentiinalikkus). Juba viimaste eestinduste puhul tundsin, et olen kaotanud noorusaegse innu niisuguste tekstide lugemiseks, ka nüüd ei suuda tekstist leida rohkem imetlust kui see, kuidas autor erinevat ainest kokku seob ja sellest suppi keedab. Mitte et lõpptulemus minus suuremat katarsist tekitaks. Aga see on muidugi minu probleem.

ulmekirjanduse baas

Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat (2019)

Paistab, et vanemaks saades need Borgese intellektuaalsed mängud suurt ei tõmba (ka hiljuti ilmunud tõlkekogu ei pannud just vaimustusest kiljuma), ses suhtes on tõlkest huvitavam eestindaja järelsõna, kus ta kirjeldab – oma arusaamast lähtuvalt – Borgese loome masinavärki ja paradokse, mis selle tõlkimisega kaasneb (eks ole, Jucivur). Aga muidu … kõik see bestiaarium üldtuntud ja autori kujuteldavatest olenditest … no ei soovitaks järjest lugeda, veidike igav hakkab.

Millega siis tegu on? Esmapilgul justkui vabas vormis teatmeteos, kuid pigem siiski puhas ilukirjandus, kuivõrd tõlkija järelsõnast kumab otsusekindlalt läbi, et autor suhtus ainese käsitlemisse küllaltki vabalt, mis vähegi kaasaegsema teatmeteose koostamise puhul mõjuks nö õudust äratavalt. Küll on siin loomerõõmu ja lugeja tirriteerimist, kutse lahti tõmmata kivistunud olekust. Kas see lõppkokkuvõttes … lööv on, eks see oleneb sõprusest Borgese mõttemaailma ja värskuse otsingutest.

„Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.“ („Bahamut“, lk 16)

„Need absurdsed oletused tõestavad, et kimäär hakkas juba inimesi ära tüütama. Tema ettekujutamisest parem oli tõlkida ta mis tahes muuks asjaks. Ta oli liiga heterogeenne: lõvi, kits ja madu (mõnes tekstis ka draakon) tõrguvad ega taha koos ühte looma moodustada. Aja jooksul moondus kimäär kui olend kimäärseks, pööraseks, võimatuks; Rabelais’ kuulus nali („Kui on kimäär, siis heitke ta tühjusse, söögu seal tagamõtteid“) märgib seda üleminekut väga hästi. Kooskõla puudumine vormis kaob ja sõna jääb tähistama võimatut. „Valemõtted“, „asjatud kujutlused“ on see, millena kimääri tänapäeva sõnastikes defineeritakse.“ („Kimäär“, lk 78)

Jorge Luis Borges - Liivaraamat. Shakespeare’i mälu (2017)

Huvitav, et enamik võõraid, kellega juttudes esinevad minajutustajad kontakti satuvad, on pikemat kasvu. Klišee! Pole iidamast-aadamast Borgest lugenud, aga paistab olevat igati borgeslik nämmutamine võimatu keelde valamisel. Seda siis eelkõige Ameerikates, kus tegelased satuvad eri imede keskele. Polnud just silmaavajad tekstid, ehk see isikliku tuimuse viga.

“Mul ei ole kavas meelega tõsiasju valesti esitada, aga ma näen juba ette, et laiskus ja kohmakus sunnivad mind rohkem kui korra eksiteele.” (“Kongress”, lk 19)

“Neli matemaatilist tehet - liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine - olid loomulikult võimatud. Kivid ei allunud aritmeetikale ega ka tõenäosusarvutustele. Nelikümmend ketast võisid pooleks jagatuna anda tulemuseks kokku üheksa; need üheksa võisid omakorda jagatuna anda kokku kolmsada. Ma ei tea, kui palju nad kaalusid. Ma ei võtnud kaalu appi, aga ma olen kindel, et nende kaal püsis ühesugune ja oli kerge. Värv oli kogu aeg seesama sinine.” (“Sinised tiigrid”, lk 98)