Andy Duncan - An Agent of Utopia (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu Utoopia eriagendist, kellele on tehtud ülesandeks toimetada Thomas More Londoni vanglast Utoopiasse. Tal õnnestubki vanglasse ning õigesse kongi jõuda, kuid More ei taha midagi kuulda Utoopiasse minekust.

Taga hullemaks, tänaval ootab teda mees, kes viib ta kohtuma More’i tütrega, kes peab Utoopia olemasolu absurdseks, aga pakub mehele tööd: et see tooks talle isa pea - peale seda, kui ta on hukatud, pannakse see pea teiba otsa ning Towerisse hoiatuseks. Ülesanne on igati ebameeldiv ja kui utoopialane viimaks õige pea kätte saab, ootab teda üllatus.

Teksti tugevus on tolle ajastu Londoni olude kujutamine, selline vastik ja jälk ja vägivaldne ja müüdav. Aga mis see tekst õieti veel annab (jajah, mõttemäng Utoopia teemal), ei oska küll öelda. Omal ajal räägiti päris palju sellest tekstist, aga nüüd ma küll sellest suurt vaimustuda ei suutnud.

Andy Duncan - Senator Bilbo (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Järjelugu Tolkieni kääbikute maailmast ehk milline võiks olla elu mõned sajad aastad peale Sõrmuse hävitamist. Peale revolutsiooni tuleb ikka vastureaktsioone ideaalidele ja ühtsusele; nüüd on siis Maakonnas võimul senaator Bilbo (miskitmoodi järglane meie kuulsale Bilbole) juhitud partei, mis ei salli võõramaalasi ega kontakte välismaailmaga.

Aga elu on mujal edasi liikunud, kõiksugu maagia on siit maailmast lahkumas ning inimesed, orkid ja päkapikud saavad omavahel lihtsamalt läbi (hoidku jumal, nad võivad koguni paarituda); ilmet on võtmas tööstusrevolutsioon või kapitalistlik elukord.

Kuid mitte Maakonnas, kus nii jõu kui demagoogiaga on Bilbo ja ta kaaslased üritanud eemal hoida, et Maakond oleks “puhas”. Kuid … Maakond pole siiski mõjudest puutumata jäänud ning Bilbo peab nüüd korraga kogema midagi eriliselt vastuvõetamatut.

Tekst pole lihtsalt edasiarendus Tolkieni maailmast, see on pigem seisukohavõtt kaasaja oludele - nii on loo sissejuhatuses juttu rassismist ja ühest reaalselt tegutsenud senaator Bilbost. Eks selline lähimineviku käsitlus natuke naiivne ole (sest me peaks ju siis uskuma, et nö hea maailmakord on võimalik), samas Tolkieni pärandi tõlgendamine on ikka tore.

ulmekirjanduse baas

Andy Duncan - A Diorama of the Infernal Regions, or The Devil's Ninth Question (Wizards, 2007)

Sissejuhatus sellesse Pearleen Sunday tsüklisse - kuidas siis ühest vanemate poolt hüljatud tüdrukust sai võimas võlur, kes päästis Kuradi vangistusest ja sai jagu Kuradi väimehe esitatud kaheksast mõistatusest.

Lugu on iseenesest veidi veider, kuidagi palju on kokku kuhjatud, igal juhul eelnevalt loetud kolmas lugu oli kuidagi kompaktsem (nojah, samas võib mõista, et siin olevast lõngakuhilast hakkavadki eri niidid hargnema). Kui kolmas lugu näis olevat folklooripärase põhjaga, siis see on pigem tavalisem fantaasiakirjandus, kõik need võlurid ja tsirkused ja teised dimensioonid.

Ja mis mind kõige rohkem üllatas - tegelikult see tsükkel algabki kuskil 19.-20. sajandi vahetusel, niiet kolmandas loos mainitud 1929. aasta auto võibki paigutada selle toimumisaega; tolle lugemise ajal millegipärast arvasin, et tegu on Kuradile kuuluva stiilse uunikumiga … Ohjah, tuleb ikka terasemalt lugeda! Aga jah, eks siitki on koorumas Kuradi ja tema väimehe konflikt, mis siis hiljem … kipub veelgi süvenema.

Andy Duncan - The Devil's Whatever (The Book of Magic, 2018)

Ameerikapärane lugu kuradist ja tema tegemistest maa peal - ehk siis kuidas tekkisid erinevad kuradiga seotud kohanimed ja -pärimus. Loo üheks peategelaseks on Kuradi üks väimees (aga neid on tal palju), kelle on Kurat määranud temaga seotud kohti läbi, üha uuesti ja uuesti ning kordama neid Kuradi legendiväärilise tegusid - ainult et kuivõrd Kurat on siin loos õige vanapaganlik olevus, siis peamiselt on Kuradiks arvatav väimees see, kes tihti inimestelt petta saab (või siis sooritab jäledaid kuritöösid). Aastatega on see väimees üsna vaevatud neist korduvatest seiklustest ning kui ta viimaks mõistab, et milleks ta määratud on, kutsub ta endale appi noore nõia Pearleen Sunday (kes omal ajal Kuradi vangistusest päästis), kellelt ta palub kohtuda oma äiapapaga ning nii aidata vabaneda sellest kohustusest.

Viimaks naine nõustub palutuga, ta otsib sobiva risttee ja kutsub Kuradi välja. Tulebki eriskummaline auto eriskummaliste sõitjatega ning peale põrgulikku teekonda viiakse naine Kuradi ette. Kes on siis õige folkloorse olemisega vanamees ja edasi ..

Nagu öeldud, Ameerikakeskne lugu - üks hetk tunnistab Kuratki, et ta saab vaid Põhja-Ameerikas tegutseda, kuna vaid seal usutakse teda. Olemata mingitki moodi ekspert folkloori alal tundub see olevat paras segu valgete, mustade ja punaste folkloorist (no millestki peab folkloor koosnema ja laenama) - on nii triksterit, onu Remust kui kristliku rahvausundi põhja; ikka siis sellest, kuidas mõnd iidsemat jõudu ninapidi tõmmata. Ei saa öelda, et maagial oleks just kandvat rolli (kuigi üks peategelane on nõid), pigem siis (kas olen juba maininud?) folklooripärane jutuloogika - kuskil nimetatigi seda “Southern tall tale”.

Eks vast oluline seegi, et tegu kolmanda jutuga Pearleen Sunday sarjast, üllataval kombel on esimene tekst sellest sarjast mullegi kättesaadav ühest antoloogiast, mille lugemisest vist muidu olen loobunud. Näis!