Tamsyn Muir - Gideon the Ninth (2020)

 

Eelmise aasta reklaamituim ulmeromaan on sellest reklaamist ja kiidulaulust nii mõndagi väärt. Eks romaani puhul on väheke kuklakratsimist, et millega õieti tegu on - science fantasy, horror või koguni YA: igati ulmeline maailm, kammerlik õudus ja noored tegelased. Oleks justkui YA … kui vaid poleks nii tülgastavalt ohtrat skeletonipõhist maailma. Kuigi raamatu kaanepilt on igati kuum (kõvakaaneline on veelgi avarama lõikega; kaanekujundusest on kirjastusel omaette postituski tehtud), siis tegelikult see luukerede ja surmaga jändamine läheb vahel päris goreks kätte. Mingil moel meenutab see intriigitsemine Yoon Ha Lee Hexarchate’i maailma, kõik need fraktsioonid ja surematu liider jne - aga siin on tegevus tõesti kammerlikum, morbiidsem ja Necrolordi impeeriumist väljaspool toimuv jääb enam kui hägusaks (kuigi mingitele konfliktidele koguaeg viidatakse - kõik ei saa olla vaid sisevaenlaste töö, eksole). Et siis jah, science fantasy või horror?

Või ikkagi YA, kuivõrd enamus tegelasi on selles üsna õõvastavas maailmas noored täiskasvanud, kes tahavad saada Surematu Imperaatori surematuks paremaks käeks. Aga selleks peavad kaheksa eri fraktsiooni esindajat lahendama … midagi selles lossikompleksis, kuhu nad on oma planeetidelt kokku kutsutud. Suletud uste taga on laboratooriumid, kus paistab olevat tegeldud eriliselt äärmusliku nekromantiaga (ja seejärel aastasadadeks maha jäetud). Kõik fraktsioonid saavad ühe võtme, edasine on nende endi teha - kas asuda laborite saladusi lahendama, seda siis kasvõi üle teiste laipade (sest niisama (teenindavaid) luukeresid on seal niiehknaa külluses), paistab, et just nende äärmuste lahtimuukimine annab võime saada selleks paremaks käeks. Aga noh, need pole muidugi ainsad üllatused, millega külalisi kostitakse, mõnedki nende hulgast ...

Loo peategelane on noor mõõgavõitleja Gideon Nav, kes peab vastu võtma oma fraktsiooni nekromandi Harrowhark Nonagesimusi ihukaitsja rolli (kui Harrowhark võidab, saab Gideon vabaks oma fraktsiooni ikkest). Ainult et noored naised on teineteist vihanud enamvähem lapseeast saati (millel on vägagi loogiline seletus) ja see tekitab stabiilselt teravaid pingeid (noh, romaani reklaamiv hüüdlause annab muidugi aimu, kuhu see vastuolu välja viib). Eks romaani üks nö kandetala ongi Gideoni (ja ka teiste) killurebimine - mis vahel on vaimukas (“Sex Pal”!), vahel pingutatud, vahel päris tiinekas. Mis on muidugi omal moel sobiv selle gootiliku maailmaga.

Tundub, et järgmises romaanis saab toimuvast vähe laiema pildi - et mis see impeerium ja selle naabrid õieti on (lisaks siis tuleb väheke suhu Ann Leckie triloogia maiku). Sest praegu jäi võimutsema see skeletimaagia, mis on, noh, igati stiilne, aga samas jääb kuidagi üheülbaliseks. 

Hiljuti avaldas Tori leht ühe pala Dr Sexi noorusajast; samuti on seal romaani peatükkide kaupa lahatud.

Tamsyn Muir - The Magician's Apprentice (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Ma ei teadnudki, et horrorit on võimalik tegelikult hästi kirjutada, igatahes selle loo puänt on üpris õõvastav, ning paneb huvituma, mida see Muir veel kirjutanud (esmakogemus oli ka selline … teistsugune).

Cherry on 13-aastane tüdruk, kes on võluri õpilane. Muidu on Cherry selline tavaline tänapäeva ameerika koolitüdruk, aga vabal ajal on ta vabatahtlikult salapärase härra Hollise meelevallas. Nõiduste õppimine pole teadagi kerge ning tiinekal tekib ikka erinevaid probleeme tüütute ülesannete täitmisel, aga lõpuks jääb ikka peale tahe saada võluriks. Õppimisega kaasneb üks varjukülg – nimelt teeb võlujõu kasutamine suure nälja, nii peab Cherry päris palju proteiinirikkalt toituma (mis küll figuurile suurt mõju ei avalda, kuna energia kulub ära). Mööduvad õppeaastad, Cherryst sirgub Charlene, midagi hakkab lõpuks külge jääma … ja viimaks avastab ta härra Hollise võlujõu saladuse.

Et siis urban fantasy õige tänapäevases keskkonnas … aga raske on seda YA kirjanduseks pidada. Või noh, ega mina tea, milliseid jälkusi võidakse pakkuda tänapäeva noortele kirjandushuvilistele. Hea tekst. Lugu on hiljuti taasavaldatud Lightspeedi lehel.

Tamsyn Muir – The Deepwater Bride (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Dark fantasy, mis tõukub Lovecrafti loomest. On veealune kadunud kuningriik, kust tuleb kuningas, et omale maa pealt pruuti nõuda. Lugu jutustatakse läbi 16-aastase neiu Hesteri silmade, ta pärineb miskist... Blake'i nimelise teadjate suguvõsast, kes on aastasadu kirjutanud kroonikat kõiksugu müsteerilistest asjadest, mis seostuvad üleloomulike olendite ja nende tegudega (okei, et ma pole Lovecrafti huviline, siis on ehk siin juttu Cthulhu värkidest, aga ma tõesti ei tea – igatahes olenditel on hulga koledaid jäsemeid ja muidu metafüüsiliselt imelikud).

Nojah, Hester on siis oma tulevase üleloomuliku kroonika ülestähendaja karjääri alguses (üsna neetud amet) ning ta loeb mererannas toimuva järgi märke, et kohe on midagi hirmsat algamas, mis kohalikele elanikele ennustab igati letaalset lõppu. Hester peab aga peagi toimuva õuduse üles tähendama – ehk millised märgid viitavad, et süvamere kuninga tuleb oma pruudile järgi ja mis siis saab. Neiu otsustab üles otsida selle õnnetu pruudi (kes ei tea midagi oma tuleviku perspektiividest) ja ehk päästa ta oma saatusest. Pruudiks paistab osutuvat üks eriskummaline väljakutsuvalt käituv neiu. Preilid siis... sõbrunevad.

Loo teeb ehk toredaks see, et Hester pole mingi paatoslik plika, vaid üsna tänapäevane... neiu, kes on mõneti segaduses oma rollist – kas ta peab olema normaalne tiinekas või siis oma suguvõsa (asi levib emaliini kaudu) väärikas järeltulija. Et tegemist on tänapäevase ulmega, siis on siin natuke segadust soorollidega, kes ja mis ja kuidas. Ühelt poolt on siin... aegade paatost, aga samas – tegelased pole mingid pühakud (nagu Hesteri tädi, kes on neiule põhimõtteliselt juhendajaks). Ja no muidugi see apokalüptiline segadus, mis selle pruudirööviga kaasneb...