Tekstil on teatud Mieville’i meeleolu, ehk siis monstrumlikkust (või monstroossust?), kõik need veidrad olendid noir keskkonnas. Aga minu jaoks jääb see kuidagi segaseks ja see veider õhustik kuidagi skemaatiliseks (muidugi, tekst on vaid 2o lk, sellega ei saa just saavutada romaani mõjuvõimu).
Lugu siis sellest, et nö paradiisist allalangenud tiibadeta olend nõustub aitama üht neidu (või mis see olend olla võikski), et sellelt varastatud hinge tagasi saada. Ta juhatatakse deemonini, kes algselt põhjustas selle “taevast” langemise; deemoni juures vaagub hinge selle järjekordne ohver, ehk meie olendi kunagine võitluskaaslane sealt taevastest kõrgustest. Deemon pakub võimalust, kuidas tagasi “taevasesse linna” saada, kuid peategelane pole enam nii rumal.
