Susan Palwick - Yarns (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Palwickult järjekordne sünge tulevikunägemus - see on küll vaid kolmas tekst, mida olen sellelt autorilt lugenud, aga kõik need on kuidagi hingematvalt valusad. Ja väga hästi kirjutatud.

Tulevikumaailm on siis õige … sisutühi. Keskmine eluiga on 35 aastat, sest tavalise ühiskonna kõrval eksisteerib alternatiivne mängu-ühiskond Combine, mis on vägagi tugevalt endale juured alla ajanud - umbes nagu maffia, kus noored elavad oma vidinamaailmas kuni nad tapetakse. Ja neid, kes neid segavad, niisamuti tapetakse - vidinate kaude saavad nemadki oma osa jälgimisühiskonna rõõmudest.

Loo peategelane on hilises keskeas endine õpetaja Irene, kes peale üht kokkupuudet selle Combine’i maailmaga (ta püüdis päästa üht õpilast, kelle isa tapeti Combine’i järjekordse arveteõiendamise käigus) otsis ise kohalikult politseilt uut identiteeti - need küll teatavad, et Combine leiab ta niikuinii üles, kuid naine siiski vahetab elukohta. Ja nii juhtuki, et paari kuu pärast trügib naise uude elukohta noor kutt, kes peab Irene’i maha laskma. Aga … siis puutub see tulevane tapja kokku naise vanaaegse hobiga ehk kudumisega., millest nooruk ei tea midagi ja on kuidagi võlutud sellest. Poiss ei tapa teda ja ei tapa ka järgmistel kordadel kui naist külastab ja ta vardatööd imetleb. Kuid Combine pole siiski silmi kinni pigistanud.

Kalk ja hingetu maailm, kus pole enam elusloodustki enam õieti järel ning noored selle olemasolu õieti unustanud - eriti kui ta on tavaline Combine’i kasutaja (või noh, käsualune). Autor pakub ühele sellisele veidrat kokkupuudet kadunud maailmaga, mis neile midagigi meenutab vanadest juttudest. Ja see on kuidagi puudutav. Tulevik on sünge, kõik lootus jäta. Aga noh, nii kaua pole meil õnneks lootust elada.

Paistab, et teadusliku fantastika puhul on mu jaoks löövamad just sellised … Inimeste Lood (Swirsky,  Ross). Vanadus.

Susan Palwick - Sparrows (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Lugu kataklüsmi vajunud maailmast, kus on oodata inimkonna lõppuu. Loo peategelane on üliõpilane, kel pole kuhugi minna ja nüüd ta on jäänud üksinda ülikoolilinnakusse; kõik teised on põgenenud või surnud. Kõrgemal kohal asuvat linnakut ümbritseb vesi. Ta kirjutab kursusetööd Shakespeare’i näidendite “Kuningas Lear” ja “Richard II” ainetel - trükimasinaga, sest elektrit pole. Lihtsalt et … miks mitte teha siis seda, mida tahad. Linnaku hoonete vahel hulbivad rusud ja laibad, teiste üliõpilaste tubadest leiab veel näksimiseks küpsiseid vms.

Lõpuks on kursusetöö valmis ja käsitsi vormistatud ning ta otsustab selle professori vastuvõtukasti panna, nagu traditsiooniliselt kombeks oli. Selleks tuleb sumbata järgmisesse õppehoonesse. Taamal kogub jõudu järgmine torm, ehk see teeb lõpu neile veel seisvatele hoonetele. Teise majja jõudnud ning professori kirjakasti oma essee sisse lasknud, kuuleb neiu ootamatut heli.

Neiut ümbritseb vägagi masendav häving, mis paistab olevat kombinatsioon mitmest jamast korraga. Aga siis see neiu ja tema … kiiks. Pääsu pole, lootust ka pole, miks mitte siis pühenduda niikaua sellele, mis hingelähedane. Midagi veel valmis teha. Kui niikuinii oledki üksinda. Igati muserdav lugu, aga samas … noh, omamoodi inimlikult soojendav.

Susan Palwick – Weather (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Dramaatiline lugu surmast ja teispoolsusest.

Abielupaar Frank ja Kerry kuulevad hommikul, et ootamatult saabunud lumetorm paneb teed kinni, mäestiku oludes pole see just erakordne juhus, aga noh, ikka tüütu. Peagi saabub nende juurde Dan, kel on ilmtingimata vaja linna saada, nii kiiresti kui võimalik. Ta on kergelt purjus ja sellise ilmaga on teed üliohtlikud, seega püüab paar teda veenda, et mees ootaks nende juures mõned tunnid, kuni ilmaolud paranevad ja neil mägiteedel on autoga ohutum sõita. Dan ei anna järele, talle helistati ja nüüd on vaja linna saada, kuna ta tütar on seal haiglas suremas. See tekitab Franki ja Kerry vahel pingeid, kuna neil aastaid tagasi niisamuti laps siitilmast lahkunud. Paar hakkab omavahel tülli kiskuma, kuna... senini on kuradi raske olla, kui last enam pole. Lõpuks nõuab Frank, et ta viib ise Dani linna, kuna tema on kaine ja tal suurem auto jne; et vaid saada eemale kodusest tülist.

Nad sõidavadki kuni ühel hetkel on ees teesulg ja politseinik soovitab neil tagasi pöörata. Kuid siis heliseb Dani telefon ja helistajaks on tema tütar... kes nüüdseks lahkunud siit ilmast. Aga et on olemas uus ja kallis tehnoloogia, mis võimaldab teispoolsusest ühendust võtta, saavad Dan ja tütar kõnelda. Mees nutab ja kahetseb, et ta pole kunagi tütre jaoks olemas olnud, seeasemel on ta purjutanud, nüüdki ei jõudnud ta surivoodile... aga kui nüüd tütar talle mil iganes helistab, on ta tema jaoks olemas.

Seepeale surub Frank hambad kokku. Kui nad varem Kerryga arutasid, et see tehnoloogia on miski udu, millega inimestelt raha petta, siis tegelikult see töötab. Nad sõidavad tagasi, kuna Danil pole enam linna enne asja kuni tütre keha mulda sängitatakse – Dan ja tütar saavad edaspidi alati telefonis rääkida (kui selleks raha on); Dan saab alati tütrele kinnitada, kui halb isa on ta olnud. Aga abielupaar... omal ajal nemad tuhastasid tütre ja tuhk on nüüd maja ümbritsevas lillepeenras. Oleks see teispoolsusetehnoloogia paar kuud varem avalikuks saanud, poleks nad ehk tütre kehaga nii teinud, kuid nüüd on lootusetult hilja.

Selline imelik lugu siis. Õpetlikku iva nagu ei tahagi välja tuua. Vabandust, et peaaegu terve loo ümber jutustasin (hulk detaile on siiski mainimata).