Rachel Swirsky - Also, the Cat (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Lugu kolmest õest ja nende düsfunktsionaalsest suhtest (paar päeva tagasi on siinsamas blogis üks temaatiline raamatumulje), mis algas sündimisest ja kestis suremisest edasi. Nad on sündinud aastaste vahedega ning vanemad sunnivad neid kõike koos tegema, olles ise parajad psühhopaadid oma võimumängudega. Tulemuseks siis samamoodi psühhopaadist tütred, kes küll said kõik kodust välja lennata, aga nende pered polnud niisamuti just õnnelikud ning vanas eas pidid kolm tütart taas kokku kolima oma lapsepõlvekodusse, kus siis jätkasid üksteise vihkamist.

Kui ükshaaval tuligi elust lahkuda … kuid mitte kodust, kuhu nad jäid vaimudena pidama, algul ellujäänuid õdesid või õde jälgides, seejärel kõik koos. Mis on see, mis neid sellest vabastaks?

Swirsky on ühendanud ühelt poolt selle kibeda perekonna toimimise ja teiselt poolt … ei paku õnnelikku lahendust ega ka masendavat lõppu; vaid midagi vahepealset või inimlikku, mis samas on kuidagi rahuldust pakkuv. Ja eks see ole päris hirmutav meeldetuletus sellest, kuidas sellised perekonnad end taastoodavad. Ning eks need kolm õde olid niisamuti parajad fruktid oma eripäradega.

Ja noh, kass ka, kes lahendas saladuse.

Rachel Swirsky - How the World Became Quiet: A Post-Human Creation Myth (Best American Fantasy 2, 2008)

 

Pigem küll SF kui F, või noh - science fantasy. Ehk siis lugu sellest, kuidas Maa peal inimestest vabaks saadi.

Seda tänu puudele, kes põhjustasid viimaks kuuenda Apokalüpsise - ellujäänud inimkond sõlmis nendega rahu, mille tingimuseks oli siis inimsoo sidumine teiste elusolenditega - neist said inimvaalad, inimkaelkirjakud, inimsipelgad jne jne jne. Puud polnud naiivsed: nad teadsid, et need uued hübriidliigid hakkavad omavahel uuesti võitlema ja peagi nii läkski - kõige kiiremalt hävitati suuremad imetajad, kuni viimaks jäid alles inimputukad, kes võtsid seda teineteise hävitamist kõige pühendumalt - muuhulgas hävitades puid oma veel hullemate mürkidega. Viimaks pidi sekkuma emake Maa ise, et need inimputukajõletised hävitada. Jäljed inimkonnast sai pühitud kiiremini kui puud olid arvanud; palju kiiremini, kõigest 20000 aastaga.

Õigemini võiks seda nimetada ökoulmeks (cli fi?), kuivõrd noh, lõpuks on see vägagi musta huumoriga hoiatuslugu. Või noh, kas isegi hoiatuslugu, pigem üks stoiline kokkuvõte inimsoo eluviisist.

Ann Leckie, Rachel Swirsky - We Continue (The Book of Dragons, 2020)

Lugu sellest, kuidas 500 aasta eest tegi Marsilt pärit (põlvkonna?)laev kuskil planeedil hädamaandumise, poolenisti pinnasesse mattunud laeva jäänustesse tegid selle endised sõitjad linna ning avastasid, et seda planeeti asustavad muuhulgas lohed. Aastasadade möödudes toimus hirmus maavärin, mis kosmoselaeva maasse mattunud seadmetes põhjustasid õnnetuse, mille tagajärjel pääsesid valla radioaktiivsed kiirgused. Mille tagajärjel hakkasid linna elanikud piinarikkalt surema. Aga üks väike poiss pääses. Sest lohe korjas ta üles ja viis poisi oma tarusse.

Tõepoolest, selle loo lohed elavad kui mesilased - on kuninganna, on erinevate ülesannetega (sõdalased, kogujad, koristajad) taru liikmed. Ühe koguja-lohe hoole all kasvaski poiss mitmeid aastaid. Kuni … see taru hakkas välja surema, et teha ruumi uuele kuningannale ja ta töölistele. Kes arvatavasti ei pea poisist suuremat lugu ning tarvitaksid ta toiduks.

Omal moel armas lugu kahe täiesti erineva liigi esindaja lähedusest, kes ei suuda omavahel otse suhelda (nii lohe kui poiss püüavad aimata, mida teine võib soovida), aga ometi kiinduvad teineteisesse. Paralleelselt jookseb kaks lugu: taru nö võimu üleandmisest ja kuidas hävines inimeste linn - aga, nagu selgub, polnud linlased planeedil ainsad omasugused.

Rachel Swirsky – Grand Jeté (The Great Leap) (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Antoloogia pikim lugu on ühtlasi... üks igavamaid. Muidugi on see küllastatud emotsionaalse pinge ja kõiksugu pisaraid välja pigistava draamaga – ja sellised narratiivid võidavadki kultuuris kõiksugu auhindu, aga no igav on. Et siis, üle viiekümne lehekülje juudiulmet lähitulevikust.

Mara on tütarlaps, kes on vähki suremas. Ta balletitantsijast ema suri mõne aasta eest, ja leiutajast isa on perekonda tabanud tragöödiatest enam kui murtud. Vähk õgib tüdrukut, ravi ega miski ei aita, päev päevalt muutub Mara olemine üha vaevalisemaks, ta ei suuda enam liikuda, vahel vaid liigub majas karkude abil ringi. Öösiti vaatab isa ukse peal voodis lebavat tütart, kes teeskleb magamist, sest valud ei lase tal olla.

Siiski ei piirdu isa vaid tütre ja oma hingevaludele kaasaelamisele. Et ta on ikkagi hea leiutaja ja tal on sidemeid sõjaväega (sest tsiviilkasutuses sellist tehnikat ega teadmisi pole), ehitab ta... bioroboti, mis on täpselt Mara moodi. Ja mitte ainult – mees viib tütre niikaugele, et see laseb enda aju skaneerida, mistõttu peaks biorobot omandama ühtlasi Mara kogemused, tundmused ja mälu; ühesõnaga kõige selle, mil põhineb inimolendi emotsionaalne olemasolu (füüsilised parameetrid on isa saanud enne tütre lõplikku haigestumist). Marale see koopia-mõte ei meeldi, aga viimaks adub... tema sureb, isa elab. Robot-Mara käivitumine õnnestub, ta on kõik see, mis Mara võiks haigestumata olla. Ent keegi ei oska sellest rõõmu tunda. Õige tütar on suremas ja kade, et temast jääb järele selline robotjäljend. Biorobot on solvunud, et isa / looja ei võta teda täisväärtusliku tütrena. Isa on vähe piinlik ja muidu südametunnistuspiinad, nähes samaaegselt toas surevat tütart ja keldriruumides askeldavat koopiat.

Ja nii edasi, lõpuks saab lugu südantlõhestaval moel ka oma lõpu. Lugu toimub ehk lähitulevikus, aga millises just, seda on autor vabalt võtnud. Majapidamises on kasutuses tehisintelligents ja muidugi see ulmeline biotehnoloogia ise. Samas on isa vanavanemad Auschwitzi koonduslaagrist eluga pääsenud ja Mara ema oli endisest Nõukogude Liidust pärit balletitantsija, kes ühel välisreisil “ära hüppas”. Ühesõnaga, on kokku segatud tuttavalt mõjuv lähiminevik ja võimalik lähitulevik. Lisaks on tekstis olulisel kohal juudi kombestik ja nende usuküsimused. Biorobotit võib pidada omamoodi golemiks, igal juhul teeb isa juttu, et kui “tütar” nö vanemaks saab, tuleb ta kehasid vahetada jne, et kõik ikka loogiline oleks. Milline dramaatika ja kaotusvalu ja meeletus, kas pole? Ehk siis emoulme täiskasvanutele.