Cathleen Q. Brookland – Loojangulaul (Täheaeg 2/2003)

Väike jutuke või episood, pikema teksti markeering – et kuidas vahva naine oma ülikust armastatu leidis ja milline kena armastus sellest sündis; olenemata sellest, et pidi hiljem ülikut tolle ametliku kaasaga jagama. Noh, saavad veel poisigi, ja siis purjetab ülik kaugusi seirama ning kaob kui euroopa naarits. Ning üliku rumala kaasa all mandub maa uuesti. Jne. Tõepoolest, et rohkem mõjuda, pidanuks tekst vähe rohkematele lehtedele jagunema (eriti veel kui lisana esitatud muinaslugu võtab oma kolmandiku kogu teksti mahust). On ja ei ole, pigem poolik kui täislaks teksti.

ulmekirjanduse baas

Cathleen Q. Brookland – Tuulekallim (Mardus 4/2000)

Selle kogu vast rahulikeim lugu, kus ei pea kartma õelalt varitsevat õudusvõpatust jne. Mis on vahelduseks tore – kuigi võiks näpuga näidata, et näe, siinse kogumiku ainus naisautor ja siis nii. Aga hea küll. Fantaasialugu sellest, kuidas kuskil maakolkas on noor neiu, kellest ei õnnestu kuidagi pruuti kasvatada – neiu on hoopis ulmade vallas ja kuulab tuult. Külarahvas pole rahul, vanemad õnnetud, neiul kama kõik. Lõpuks saab vanematel sellest külahäbist küllalt ning onu viib ta kodust minema – tõelise nõia juurde, kes omakorda avastab, et neiust ei saa nõida; tema võiks olla veel vägevam ehk siis suisa võlur. Ja neiu teekond viib edasi, ikka tuule saatel ja õpetusel, kuni jõuab võlurite juurde – ja kõik läheb hästi. Lugu pole just dramaatiline, aga selline melanhoolne hell vahepala on tõepoolest vahelduseks kogumikus valitsevale mitmepäisele horrorile.

ulmekirjanduse baas