See nimekiri on siis 2012. aastal
ilmunu kohta.
Muidu oli veel häid raamatuid, mis
eelmistel aastatel polnud veel näppu juhtunud, nagu need niisiis:
Kuvatud on postitused sildiga Mihhail Jelizarov. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mihhail Jelizarov. Kuva kõik postitused
02 jaanuar, 2013
26 oktoober, 2012
Mihhail Jelizarov – Raamatuhoidja (2012)
Ootamatult hull raamat, teksti jõhkrus
on päris muljetavaldav ning tegevuse jaburus meenutab pisut
“Terasunelmat” (jajah, tegelt tuleks kohustuslikult mainida
Pelevinit ja Sorokinit), õnneks on tasast huumoritki. Nojah,
ühesõnaga, vene kirjanduse kohta ootamatult tore.
Lugu siis sellest, kuidas suvalised
vandid avastavad, et unustatud sotsrealisti Gromovi raamatud on peale
õiget lugemist imepäraselt meeltavardava ja füüsiliselt
toniseeriva toimega (raamatud peavad olema originaalväljaanded,
koopiad või puudulikud eksemplarid ei toimi). Moodustuvad sõltlaste
ringkonnad, kes tegelevad raamatute lugemisega, originaalide otsimise
või nende üksteiselt ülelöömisega (sest teadagi enamik
trükistest aja jooksul makulatuuri lennanud jne). Ja kuna toime on
nii eriline, siis ollakse valmis pea milleks iganes. Ühesõnaga,
gängide vahel toimuvad kokkupõrked, kus võideldakse vaid
külmrelvadega. Möllu on, ja küllaga.
“Biblioteekide vahel ei olnud kunagi erilist usaldust, keegi ei tahtnud konkurentide väge tugevdada. Vahetused või müügid olid üsna harvad ning mis tahes pettus vallandas verise konflikti./-/Tavaliselt kasutati lahingus koduses majapidamises leiduvaid riistu – lihunikunuge, kirveid haamreid, kange, hangusid, vikateid, koote. Üldiselt relvastusid võitlussalgad Jemeljan Pugatšovi talurahvaväe või tšehhi hussiitide stiilis ja nende inimeste väljanägemine viis paratamatult tagasi väljendi “surmavõitlus” juurde, sest vikati ja lihakirvega oli surm eriti tuntav...” (lk 18)
Ja nüüd on aasta 2000 ja tegevusse
sekkub kogemata üpris luuserlik Aleksei, kes läheb kuhugi
kolkalinna onult päranduseks saadud korterit maha müüma. Ainult
et... onu oli sealse raamatugängi peamees ehk raamatuhoidja. Onust
järelejäänud kamp tõmbab Aleksei verdtarretavasse Gromovi
inimeste submaailma, kus valitsevad jõuvõtted ja bürokraatia. Taga
targemaks, noormees leitakse olevat sobilik raamatuhoidjaks. (Omaette
ooper, millise sisemise hirmuga Aleksei selle maailma asukate ja
rituaalidega tutvub.) Ta saab liidrina enamvähem hakkama kuni
korraga lennatakse võimumängudes põhjalikult orki ning sealne gäng
muutub võimsamatele gängidele lindpriiks. Tekst hiilgab ikka ja
jälle vägivallaga ning Aleksei marioneti staatus jätkub teistes
oludes. Kuni...
Tekst on, tõepoolest, tegelikult
jabur. Raevukalt vägivaldne ja samas lõbus, kõik need
lugemistubade mahhinatsioonid ja ennastületav fanatism, see
moodustab kokku ühe jabura supi, mida annab lehekülgedelt kulbiga
ammutada. Aleksei juhtum on muidugi traagiline, aga õnneks on
tegemist fiktsiooniga.
“Kuid on üks eriline inimene, kelle valduses on salajane Seitseraamat. Ta teab, et seni, kuni Raamatuid üksteise järel, järjepannu loetakse, on koletu Vaenlane jõuetu. Riik on kindlalt kaitstud nähtamatu kupliga, võlulooriga, läbitungimatu võlviga, millest tugevamat pole maailmas mitte midagi, sest teda toetavad vankumatud sambad – lahke Mälu, uhke Kannatus, südamlik Rõõm, võimas Jõud, püha Võim, üllas Raev ja suur Mõte./-/See, kes loeb Raamatuid, ei tunne väsimust ega unisust, ei vaja toitu. Surm on tema ees võimetu, sest jääb alla inimese töösangarlusele. See lugeja on Kodumaa väsimatu vardja. Ta peab oma vahti kõiksuse avarustel. Tema töö on igikestev, kaitstav riik murdmatu.Selline oli Raamatute Mõte.” (lk 243-244)
Tellimine:
Postitused (Atom)
