Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Eva Koff - Lõoke (Looming 4, 2026)

 

Polegi Koffi varem lugenud. Tekst paigutub sõjaaegsesse Karjalasse, kus siis seni elusolevad karjalased vaaguvad näljast hinge ja eks autor markeerib siin mitmeid õnnetuid saatusi - ning mõnegi puhul võib ise edasi mõelda, mida ühe või teise lapsega õieti edasi võis juhtuda.

Eks kuulda on olnud, et Koff kirjutab poeetiliselt ning selles suhtes said vastav ootus täidetud. Ning ega tekst pole lihtne punktist A punkti B liikumine, pigem on see varjude ilm, milles lugeja saab otsida ühendusteid. Igal juhul, väga sünge tekst - loetav ka Loomingu kodulehelt.

Livia Viitol - Déjà-vu (Looming 3, 2026)

 

Peale Lõhmuse postmodernismi on see tekst kui teisest reaalsusest, kus ühendatakse 20. sajandi eri ajajärkudel eesti naised ja jaapani mehed - varasemal, Teise maailmasõja kontekstis jääb naise ja mehe suhe katki; hilisemal, üheksakümnendate alguse puhul tuleb jaapani mees Tartusse, kuid neiu on vahepeal läinud Londonisse lapsehoidjaks, ning viimaks ei tahagi tagasi tulla, vaid maailmalinnas end teostada. Ja omal moel need eri ajastute lood põimuvad.

Tõepoolest, mingil moel on see päris harjumatu lugemiskogemus - mitte niivõrd ajastute või teema tõttu, vaid kuidas autor nö klassikaliselt kirjutab kirjandusteksti. Viksid tegelased ja siivsad olukorrad, selline idülliline maailm oma südameprobleemidega (kuigi muidugi on ühel puhul taustal Teine maailmasõda oma koledustega). Eks see nõuab harjumist ning vaiksel moel see armunute ahastus on viimaks köitevgi.

Natalia Ginzburg - Perekonnaleksikon (2026)

 

Kui ma üldiselt püüan vältida kõiksugu mälestusi ja lapsepõlveainelist kirjandust (sest see on lihtsalt igavalt paatoslik või dramaatiline heietamine), siis Loomingu Raamatukogu lugemise tõttu (vältimaks mattumist vaid fantaasiakirjandusse) midagi sellist ikka kätte satub (sest püüaks ikka kõik numbrid järjest läbi lugeda). Ja üldiselt on need head kogemused (mitte et see inspireeriks rohkem selle memuaristika valdkonnaga tutvuma).

Ginzburgi teksti ei saa üheselt pidada elulookirjanduseks - sest autor on seda lihtsalt kirjutanud ilukirjandusliku võttestikuga. On küll jutt reaalsetest inimestest ja sündmustest, aga autor ei taotle üksühest tõepära - oluline on pigem dünaamika ja meeleolu. Eks nii teki kerged paralleelid kahe teise biograafiahõngulise tõlkega (sel puhul lähtun nende tõlgete järelsõnadest, et tegu mõneti biograafiliste teostega), mis on minu jaoks ühtlasi kahe eelmise aasta LRi tippteosteks: Bora Cosic “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” ja Aurora Venturini “Täditütred”; tähelepanuväärne on muidugi, et kõik need kolm raamatut on nö lõunaeuroopaliku temperamendiga tõsised möllud (nendega võrdluseks võiks olla Kairi Looki eluloohõnguline “Tantsi tolm põrandast” oma tuttava eestilikkusega). Kõige lähedasem Ginzburgi teosele oleks vast Cosic oma Teise maailmasõja (ja geograafiliselt lähedase asukoha) temaatikaga - seal pole küll Ginzburgi panoraamsust ajalises ja ruumilises mõõtmes (kuivõrd kasvõi minajutustaja (kes ongi üldiselt tagaplaanil, alles teose viimases kolmandikus tõuseb tema hääl rohkem esile) jõuab mitu korda emaks saada ja kaks korda abielluda; muidugi teosed ei saagi kuidagi paralleelsed olla), aga samas muidugi see suguvõsa ja nende tuttavad kogu oma kirevuses murrangute keskel.

Panoraamsus on siiski suhteline - kuivõrd tegu on tõepoolest perekonnaga seonduva inimsuhete leksikoniga, mitte lihtsalt perekonna looga. Pigem kogeme itaalia-juudi vasakpoolse haritlaskonna eluolu 1920.-1950. aastate Itaalias - ning ajastust hoolimata pole tegu mingi hädade ja kannatuste painega, vaid pigem vägagi vitaalse seltskonna- ja kultuurielu lõigetega (kuigi oluline on seal antifašistlik tegevus). Seda siis läbi seitsmeliikmelise (kus lisaks vanematele kolm venda ja kaks õde) pere kogemuste. Ja jällegi - kindlasti pole tegu ideaalse Bullerby laste perega, vaid üsna vastuoluliste suhetega nende kõigi liikmete vahel. Isast lähtuvaid traumasid ja konflikte pehmendab küll ema … ma ei teagi nüüd, kuidas seda kirjeldada, kergelt jabur lillelapselisus? Või hoopis kergemeelne manipulaator (oh issand, see vanemate suhtumine lapselastesse)? Kui isa on õige destruktiivne suhtleja oma tõekspidamiste ja nõuetega (aga lastel on sellega tekkinud mingi omamoodi immuunsus), siis emal näib olevat mingi vaimne troon, mida ei lase kõigutada isa negatiivsus ning mille kaudu ema ise oma heaolu eest hoolitseb (muidugi, see tõlgendus tekib ehk minajutustaja kaudu).

Ja tõepoolest, mingil moel see pere (eelkõige vanemad) enamvähem koos püsib. Tänapäeva vaatenurgast võiks lugejal olla pidevalt punased lipukesed püsti kõiksugu emotsionaalse pinge tõttu, aga perekond püsib. Muidugi, iseasi, kuidas autor üldse kirjeldab traumasid - nii on näiteks armastatud esimese abikaasa tapmine ja lein vägagi käsitlemata (aga eks siin kõiki surmasid kuidagi pehmelt esitatud - ainus, keda läbi raamatu meenutatakse, on isa ema mälestus).

Aga jah, see Itaalia eluolu ja sotsiaalsus, eks see on ikka midagi muud kui põhjamaa noir ja arktiline hüsteeria (jajah, igatepidi ülepingutatud võrdlused). Igal juhul, kaasakiskuv lugu ja põnevalt kirjutatud.

Regina Ezera - Koorem (Lehed lõkketules, 1974)

 

Sarnane tekst Belsi looga ehk siis läti nõukogude proosa oma Teise maailmasõja painetega. Kui Belsi puhul võinuks see juhtuda kus iganes sõjaolukorras, siis see tekst on vägagi lätikeskne.

Puhkajatest parvetajad on peatunud Koiva jõe kaldal ning augustiöös ilmub nende lõkkeplatsile üks vana karjane, kes jääb pinevalt silmitsema üht matkajat, kes aga ei tee vanameest tundmagi. Vanamees räägid reisiseltskonnale oma loo - kuidas saksa okupatsiooni ajal tehti ühel õhtul kohalike (puna-valge-punase käesidemega) omakaitseväelaste poolt ülesandeks aidata neil üht vangi paadiga üle jõe toimetada. Kuid tema ei taha aidata vangi surma saata, aga kuidas küll aidata … Kinniseotud kätega vang hüppab ise paadist jõkke ning nüüd oli paadimehel väikegi võimalus segada vangi püüdvaid omakaitseväelasi, kes püüdsid põgenevat vangi kas surnuks lasta või siis kinni püüda. Kuid kätte teda ei saadud … aga kas vang pääses? Või ikkagi hukkus, see jäi vanameest aastateks painama ja nüüd siis … see tuttava näoga mees reisiseltskonnast.

Nojah, puänti ei saa rääkida - aga kuivõrd see eksisteerib, siis kedagi selles loos petetakse, eksole. Aga noh, see nõukogude värk, ajab oksele. Eksole.

Alberts Bels - Allveelaeva komandör (Lehed lõkketules, 1974)

 

Jutt, mis ehk näitlikustab tollasele lugejale aega, kui 1941. aastal asusid saksa väed omakorda Riiga vallutama, muuhulgas siis lennukitega pommitades linna. Ühte varjendisse peitunud seltskonda tabab halb üllatus - nende pea kohal on peale pommitabamust maja purunenud ning varjendist pole võimalik omal jõul väljuda. Aga kas neid tullakse päästma? Kas neil õhku jätkub selleni?

Õnneks selgub, et üks neist on allveelaeva komandör ja tema võtab juhtimise üle. Inimesed usaldavad teda, ikkagi kangelane, sellel on kogemusi keeruliste olukordadega - ja nagu näha, on ta senini vägagi elus. Muidugi, mõni inimene on kohe pessimist ja püüab endale kaasanoogutajaid leida, aga komandör hakkab torudele koputama ja viimaks koputatakse vastu. Morse! Tõsi küll, õhk on nüüd lõppemas ja abi jõuaks nendeni paari tunni pärast. Meeleolud lähevad pingelisemaks, komandör suhtleb välismaailmaga torule koputades ja vastuseid kuuldes.

See on ehk näide läti nõukogude proosast - maailmasõda, saksa pommitajad, vaprad kodanikud ja punaarmeelased. Põhimõtteliselt võinuks see aset leida ükskõik millises sõjategevusest puudutatud piirkonnas, siin pole just “lätilikkust” (mis iganes see minu ettekujutluses ka olla võiks). Jutul on ka puänt (kes ikkagi on see allveelaeva komandör?), mis ühelt poolt on üsna üldinimlik, aga teisalt lahendatud täiesti nõukogulikus vaimus. 

Belsi on eesti keelde veel tõlgitud, aga selline lühike esmatutvus ei kutsu just edasi lugema.

Väino Ilus - Abieluettepanek (Eesti uuem novell, 1986)

 

Tekst, mis ühendaks endas justkui olmerealismi ja sotsrealismi - ühelt poolt siis noore naise valik, kas abielluda või mitte töölisnoorukiga, kes on üsna kiindunud temasse ja kes samas vajab suurema korteri saamiseks abiellumist (sest üksikule inimesele ei anta kolmetoalist korterit). Sellised nõukogude olme küsimused on siis teksti esimeses pooles.

Teises pooles süüvib autor aga peategelasest neiu minevikku - kuidas ta vanemad said eri põhjustel surma Teises maailmasõjas (lugu algselt ilmunud 1968. aastal) ning tüdrukut kasvatasid üles tema emapoolsed vanavanemad, kellest nüüdseks elus vanaema, kel oma tütretütrele kõrged ootused … aga kes pole just suurte ambitsioonidega neiu ning peale keskkooli keskpärast lõpetamist töötab kuskil kontoris ökonomistina. Ja oma vanemaid ta õieti ei mäletagi, ning vanaema pole just kõige sõbralikum oma kadunud väimehe asjus (liialt tavaline mees tema tütre jaoks). Ühesõnaga, peategelane pole just kõige eeskujulikum nooruk.

Sellelt autorilt polegi varem midagi lugenud ja eks ta paistab üks oma ajastu nähe olevat, mis loomulikult nüüdseks unustusse vajunud. Nii lühikese teksti põhjal ei oska küll kuidagi öelda, kas võiks midagi veel lugeda, kuid vaevalt et niisama kätte satub. Eks veider mõelda, et kui sellesse antoloogiasse valisid autorid ise ühe teksti, siis Ilus valis selle enda iseloomustamiseks.

Jáchym Topol - Saatana värkstuba (2024)

 

Üks igati huvitav lugemiskogemus, aga kas ma nüüd just soovitaks seda igaühele lugemiseks, sest eks see vähe süsimustaks jää. Ja noh, millega õieti võrrelda - eks kohe torkaks pähe Bora Ćosići “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” kui Mircea Cărtărescu “Ruletimängija” või ka Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindus” ja eks kuidagi võiks mõelda ka Inga Gaile “Ilusad” peale; aga samas, Topoli tekst on täiesti oma näoga (veidike ulmelinegi, kui jõutakse Valgevene reaalsusse ja peategelane kohtub …).

Lugu siis nimetust kitsekarjusest, kes on sündinud Terezini nimelises linnakeses, mis omal ajal olnud eri režiimide sõjaväelinnaks - kuid Teise maailmasõja ajal kasutati sealset taristut koonduslaagri tarbeks, et hävitada juute ja teisi natsidele sobimatuid inimesi. Nüüdseks (umbes nagu üheksakümnendad?) on linn enamvähem välja suremas, pole sõjaväge ega midagi; linna tähtsaimaks kohaks on Mälukorda, mis siis tutvustab külalistele sõjaaegses koonduslaagris juhtunut. Riigivõimud omakorda plaanivad buldooseritega maha tõmmata mittevajalikud militaarvaremed, sest need on lagunenud ja inimestele ohtlikud.

Riigi plaanile astub aga vastu kohalik vanamees Lebo, kes on sündinud seal koonduslaagris, üks väheseid nö ellujääjaid. Vanahärra on aastakümneid kasutanud kohalikke lapsi selleks, et need käiksid seal katakombides ja teistes varemetes midagi otsimas, tuues leitu Lebole, kes need siis omale talletab. Muuhulgas käis lapsena seal luusimas ka minajutustajast kitsekarjus.

Aga nüüd on kitsekarjus juba keskealine ning vanglast vabanenuna (tema ja ta vanemad on täiesti omaette teema, mida siin ei jõua käsitleda) tuuakse ta Lebo poolt tagasi Terezini, kus ta hakkab Lebo paremaks käeks linna ajaloo kaitsmisel buldooserite eest. Vanglas arvutit käsitlema õppinud kitsekarjus hakkab Lebo juhtimisel saatma kõiksugu kirju erinevatele isikutele ja organisatsioonidele, kes peaksid neid rahaliselt aitama. Ja aitavadki. Lebo muutub omamoodi kultuslikuks kujuks neile välismaa noortele, keda senimaani on traumeerinud nende suguvõsa saatus Teise maailmasõja ajal - Lebo aitab neid, tekib vaat et kommuun sinna sõitnud noortega.

Ja see kommuun muutub vägagi elujõuliseks ning äratab tähelepanu oma ettevõtmiste ja lähenemisega minevikuteemadele - getopitsade ja t-särkide müügi ning tantsimistega. Raha tuleb veelgi enam ja riigiasutused muutuvad toimuva pärast üha närvilisemaks. Kitsekarjus mässab ikka Lebo juhtimisel arvutis, tal on tekkinud andmebaas neist, kellelt on raha küsitud - ning sellele andmebaasile on nüüd tekkinud soovijad, kes on tulnud Valgevenest; neilgi oleks vaja abi oma mäluasutuse virgutamiseks. Ning kui Terezin ja selle kommuun langeb buldooserite rünnaku alla, siis smugeldatakse kitsekarjus Minskisse, kus avaneb hoopis teistsugune reaalsus.

See on nüüd õige ülevaatlik kokkuvõte poolest raamatust, kus kõik see õudus ja must huumor on tagasihoidlikult taamale jäetud. Aga jah, kuidas õieti tegelda mineviku mäletamisega, nii isiklikul tasandil kui ka laiemas käsitluses. Kuidas seda reserveerida, kuidas seda tänapäeval “müüa”. Autor on küll öelnud, et tegu on pigem kitsekarjuse armastusromaaniga, aga kas tõesti. Eks siin neid erinevaid vaimseid probleeme on külluses. Vähe hullumeelne romaan.

Philip Roth - Nemesis (2024)

 

Autori viimaseks jäänud romaan on justkui antiiktragöödia kolmes vaatuses. Ja kui on antiiktragöödia, siis teadagi on küsimus jumalast ja miks ta inimkonnaga nii käitub - või kui palju peab Bucky Cantor kannatama seepärast, et süütud lapsed jäävad lastehalvatusse. Bucky usub, et just tema on süüdi, et lähikondsete hulka tuleb sedavõrd palju poliost põhjustatud haigestumisi ja surmasid.

Ja miks küll on jumal ikkagi selline, et niisuguseid asju laseb maailmas kulgeda (et aasta on 1944, siis tegelikult on juutidel hoopis hullem olukord kui lastehalvatuse kogemine - aga New Yorgi piirkonnas elavat noort kehalise kasvatuse õpetajat see otseselt ei puuduta; ta küll tunneb väga suurt kahju, et halva silmanägemise tõttu ei võetud teda sõjaväkke).

Autor on loonud huvitava peategelase, kes esmapilgul on selline … ameerikalik lihtsameelsus. Aga tegelikult on see romaani jutustaja (idealiseeriv) rekonstruktsioon sellest, mida ta aastaid hiljem Cantorilt kuulis (ehk siis minevikuga on vähemalt kahekordne filter) - kuni selle adumiseni näis Bucky üsna ühekülgne ideaaltegelane (keda küll kiusab see arusaamatu polio levimine tema linnas), kes ema surmast ja isa närususest hoolimata kasvatati vanavanemate poolt pea ideaalseks noormeheks. Aga jah, see antiiktragöödia, eksole, hukkumine tuleb vääramatult ja mõneti segaselt (jajah, Marcia ja Steinbergid).

Ja eks see kõik kokku teebki ootamatult huvitava romaani, mida õieti ei oodanudki selliselt kaasaja sauruselt.

“Härra Cantori arvates oleks õiglasem olnud isegi see, kui leinajad oleksid hakanud ülistama päikest kui valitsejat, nimetanud end igipõlise päevajumaluse lasteks ja vihtunud tantsu, otsekui kuuluksid nad mõnda kunagi meie poolkeral õitsenud paganlikku tsivilisatsiooni - jah, parem pühitseda vägeva päikseisa murdumatuid kiiri ning üritada taltsutada nende raevuu, kui tingimusteta alistuda sellisele kõigevägevamale, kes võib iga hetk panna toime uue ja veel võikama kuritöö. Tõepoolest oleks parem kiita asendamatut eluallikat, kes on meil algusest peale hinge sees hoidnud - ülistada meie igapäevaseid ja vägagi käegakatsutavaid kohtumisi selle kuldsilmaga, kes taevasinast kõigile ühtmoodi vastu vaatab ja suudaks soovi korral kasvõi Maa tuhaks põletada -, kui pimesi uskuda valet Jumala headusest ja küürutada külmaverelise lapsetapja ees. Parem eneseväärikuse, inimlikkuse, üldse väärikuse seisukohast, kõnelemata sellest, mida tuli iga päev arvata sellest, mis põrgu siin ilmas küll praegu üldse valitseb.” (lk 43)

Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?

Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.

“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)

Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni (2024)

 

Selle aasta vast seni parim lugemiselamus ehk lugu ühe Belgradi pere üsna ekstsentrilisest elust ajast enne Teist maailmasõda kuni sõjajärgsete aastateni. Pere koosneb pojast (kes on jutustajaks), ta vähe hullumeelsest emast ja joodikust isast, naistekütt onu ja kaks, ee, vanatüdrukust tädi ning siis vanaisa. Kõik muudkui vadistavad ja karjuvad ning nende külalised ja naabrid.

Nii ongi teose algus pea 2-3 lauselised karjatused, mis järgnevad ja järgnevad üksteise rodus. Ja kui peategelane vähe vanemaks saab, muutuvad ka need loosungid pikemaks, kuni viimaks on need pea lõigupikkused ülestähendused. Ja mida iganes need ka ei tulista, olmejamadest päevapoliitikani, ja ikka muidugi eksalteeritud hüüatustena: Balkani temperament segatud mõningase hullumeelsusega; omamoodi hullem kui Kusturica üheksakümnendate filmid. Ja kõik see toimub ühes korteris; raamatu lõpus on see ühispere viimaks kokku surutud ühte tuppa … aga ikka, ee, rõõmsalt vadistades.

Sest tegelikult keeravad kohalikud olud nende ümber üha süngemaks - saksa okupatsioon, sellele järgnev Tito valitsemine, ka minategelane hakkab organite soovil üles kirjutama kahtlasi nähtusi, muuhulgas ka oma parima sõbra kohta. Aga kuidagi nad pääsevad repressioonidest, nende argine ogarus lihtsalt ei anna muud kui meelelahutust organitele (aga naabrid, nendele nad käivad põhjalikult närvidele) - aga eks nad peavad loobuma oma kuuetoalisest korterist ja viimaks on nad kokku surutud seal ühes toas. Ja võibolla on neid ümbritsev maailma hullemgi veel kui nende igapäevane köögi- ja toateater (no igatahes selle tõdemusega lõpeb lühiromaan).

Lugedes on pidevalt tunne, nagu viibiks mõnel jabural karnevalil, kus pidevalt midagi toimub (või noh, oledki kogu aeg laviini all), lähedalt (kuid kõrvalt) vaadates oleks justkui jube naljakas või lõbus, aga samas kui karnevalist natuke laiemalt vaadata, hakkab õudne. Muidugi on hämmastav, et kui romaan viimaks omakirjastuslikult ilmus, võitis see 1969. aastal parima romaani auhinna … Päris uskumatu.

“Kui saabusid meie seltsimehed, delegaadid, üliõpilased ja Voja Bloša, minu kõige parem sõber, siis hakkasime endile vastu rinda taguma ja rääkima asju, millest meil varem polnud eriti aimugi olnud. Kõik see, mida me deklareerisime, oli arusaamatu, aga käis peamiselt maailmarevolutsiooni kohta ja meie rolli kohta selles. Vanaisa võttis silindri peast ja teatas: “Ma avan oma ukse varastele, las tassivad laiali kõik, mis on siin kodus igavust ja muid halvu isikuomadusi põhjustanud!” Ema ütles: “Mina trambin mutta kõik lilled ja kitkun üles kogu muru, sest need on tarbetud ja tulevastes oludes otseselt kahjulikud!” Isa kinnitas: “Kui vaja, siis kõnnin kätel!”, aga komistas mingite toolide otsa ja kukkus põrandale, alkoholi tagajärjel. Ema läks julgeks ja kisas: “Ma lähen alasti tänavale, et kõik selles tusases ja rõõmutus elus tagasi teha!” Tädid võtsid teineteisel kätest kinni ja laususid: “Meie kutsume sõdurid oma vooditesse, olgu või ajamata habemetega, ka need, kes ei sarnane üldse kuulsate filmikangelastega!” Vanaisa hüüdis: “Me lähme kõik hulluks ja see päästab meid!” Ema lisas: “Ma olengi juba hull ja selle üle nii õnnelik nagu mingis romaanis!” Onu riietas end Ameerika miljonäriks, kes kukkus hiljem mutta. Siis teatas: “Hulluksminek on üleminek alamalt astmelt kõrgemale!” Isa võttis asja kokku: “Kõik hullud on meie vennad, see on selge!” Kõike seda kuulutasime me suures lärmis, mida saatsid minu lõõtspill ja Voja Bloša katkematud hüüded: “Just nii!” Vanaisa ütles talle: “Kes sinult midagi küsis!”, aga Vaculič nõudis: “Andku aga minna!” Proua Darosava tahtis ka midagi kuulutada, tõmbas endal seeliku üle pea ja proovis järjekindlalt osutada mingile kohale oma kehal, vanaisa ähvardas teda: “Sina ole kuss!” Mina sain sellest nii aru, et see etendus on täielikult ainult meie oma, meie pere oma, aga kõik seltsimehed ja ka delegaadid ja tavalised sõdurid peavad suu pidama ja kuulama. Onu ronis toolile ja röögatas: “See on mõistuse ja inimaju kõigi positiivsete avastuste võidupäev pimeduse ja allilma üle!” Vanaisa kummardas ja ütles: “Ma situn keset tuba ja panen siis majale tule otsa!” Isal oli keel sõlmes, aga ta ütles siiski: “Minust saab kuningas ja ma kaanin end täis nagu siga!” Voja Blošaal õnnestus lõpuks hüüda: “Mina haaran esimesel ettejuhtuval naisel tissist, et näha, mis tunne see on!” Vanaisa vastas talle kohe: “Marss minema!” Tädid kuulutasid: “Me lähme arust ära, aga hiljem kirjutame memuaarid!” Onu teatas: “Me saame kõik viimseni hukka, aga meil pole sellest üldsegi kahju!” Vanaisa kuulutas: “Meist saavad kerjused ja ma naudin seda!” Ema tunnistas: “Ma hakkan hoorama ja kogu oma teenistuse annan vaeslastele kasvatamiseks, see on minu ammune unistus!” Vanaisa võttis asja kokku: “Meist saab kõige kuulsam perekond terves inimkonnas, mis on niikuinii omadega hukas!” Lõpuks ütles ema, aga see käis tema enda kohta: “Mul hakkab pea jälle valutama ja see kestab kolm päeva!”” (lk 48-49)

Michael Libling - At the Old Wooden Synagogue on Janower Street (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Ameerika väikelinnas toidukohta pidavale juudi perele tulevad ühel hommikul ootamatud külalised: pereisa kakskümmend aastat tagasi sõjas kadunuks jäänud vanemad ja õde. Isa arvas, et omal ajal nad hukkusid, aga ei … keset põlengut olevat avanenud mingisugune uks ja selle taga olnud mets ja nüüd on kadunud lähedased Ameerikas.

Milline rõõm! Poeg räägib omakorda, kuidas ta sellest põletamisest pääses … ja siis avaneb uks ja neid ümbritsevad sünagoogi põlevad seinad.

Et jah, loo finaalini jäi arusaamatuks sellise teksti valimine antoloogiasse - mitte et ma oleks miski uhhuunats vms. Aga selline lõpukujund on õudustäratavalt võimas ja valus: eluga pääsenu, kellele jõudis holokaust järele; mis võiks olla sellise eluga pääsemise hinnaks, eksole.

Josef Nesvadba - Idioot Xeenemuendest (Einsteini aju, 1964)

 

Teise maailmasõja aegsesse Saksamaale paigutuv lugu insenerist ja ta perest. Insener töötab salajases tehases, kodus kasvab üks vaimselt tasakaalutu poeg, keda vanemad ikka püüavad harida. Aga 15-aastasel noormehel on vaid annet numbrite meelde jätmiseks, muud ta ei mõista. Elu linnakeses on suhteliselt rahulik, senini pole liitlased seda pommitamise vääriliseks pidanud.

Kuniks korraga plahvatab pomm ühe õpetaja majas; tema asemel palgatakse nüüd poisi koduõpetajaks üks vanamees, kes satub küll parajalt meeleheitesse selle poisiga koosveedetud aja pärast, aga et inseneri pere pakub süüa, siis … süüa ju tuleb. Poisil on omaette töötuba, kus ta üksi midagi askeldab, ning peale järjekordset plahvatust tekib õpetajal õige tugev kahtlus - ja hirm oma elunatukese pärast. Aga tema õnneks saadetakse vanamees laagrisse ning plahvatama hakkab nii mõndagi.

Üsna lühike lugu, aga päris meeldejäävad tegelased, kes enamasti käituvad üsna sõgedalt (nojah, tegu on ju tollaste sakslastega). Tekstis on kergelt R. A. Lafferty hõngu, aga siiski nii pööraseks ei lähe, sõgedus jääbki võidutsema.

ulmekirjanduse baas

Raymond Guérin - Visa hing (2023)

 

Kui olen mitmel korral elutargalt tõdenud, et prantsuse kirjandus mulle õieti ei istu (uh, viimati Schwobi puhul), siis nagu ikka, alati on erandeid: nagu see väike jutustus kolmest õest, kes naistena püüavad ellu jääda Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Või noh, eks ellujäämine algas tegelikult enne sõda, kui nende isa nad kodust välja kupatas, et teha ruumi oma uuele naisele ja selle järglastele - algselt oli selles kärgperes kuus last kummaltki vanemalt, peale õdede lahkumist jääb siis järele üheksa. Viimaks saadetakse isa mahitusel toona hilisteismelised neiud sõjaaegsesse Saksamaale tööle.

Naistest võõrtööliste elu Saksamaal oli muidugi ränk - aga prantslannadel pole see nii jõhker kui enamvähem orja staatuses poolataridel. Eks moraaliküsimused pole sellises olukorras kõige määravamad, meestega läbikäimine oli ühtaegu ellujäämisstrateegia kui ka noore inimese läheduse otsing (jällegi, poolataridel oli see hulga jõhkram). Sõja lõppedes tagasi Prantsusmaale, kus siis noorte naistena hakatakse viimaks oma elu üles ehitama - mitte et sealne riik oleks nii kõvasti kannatanud, ka okupatsiooni ajal säilis tegus ühiskond, mõned kodanikud olid ja on ikka tegusamad või rikkamad kui teised. Õed jäid küll ühendusse, aga igaüks valis oma tee, kuidas edasi minna.

Raamat jagunebki iga õe jutustuseks - üks õde püüab ausa tööga järjele saada, aga siis satub ta võimude huviorbiiti (süüks tuuakse see, et ta on aborti teinud; kuigi tegelikult aetakse taga ta vanemat õde). Kõige tagasihoidlikum õde leiab endale viisaka mehe, abielu, laps … seejärel õnne kokkuvarisemine. Vanem ja kõige särtsakam õde proovib õnne mustal turul äritsedes, aga suhted erinevate armukestega keeravad tal viimaks närvid mustaks.

Tekst on jutustatud emotsionaalse sisekõnena; õed võivad olla küll kokkuhoidvad, aga eks ikka kritiseerivad teiste õdede valikuid. Ja noh, see, kuidas õed kõiksugu intriigide tõttu vastu päid saavad, see läheb juba vähe jenoveevakirjanduseks. Aga stiil, eksole, stiil rokib (alati võib küll mõelda, et mida meesautor teab naiste hingeelust). Ja no see sõjajärgne ühiskond. Või noh, eks ühiskond ole koguaeg selline nõrgematele näkku keerav.

Garth Nix - The Unexpected Excursion of the Murder Mystery Writing Witches (The Book of Witches, 2023)

 

Loos on kolm elementi, mis äratavad tähelepanu - antikangelaseks on hiiglaslik rotilaadne koletis, tegevus toimub II maailmasõja aegses Inglismaal (siis, kui Saksa õhurünnakud olid vaibunud) ning nõidadeks on keskealised inglise krimikirjanikud nagu Dorothy ja Agatha (ja Josephine, aga tema puhul ma nagu välja ei noki, kellega just tegu; mainitakse veel paari tuntud autorit).

Et tegu on nõidadega, siis nad sõidavad luuaga. Aga et samal ajal on ühiskond pidevas õhurünnakuhirmus, peab see luuatamine toimuma ettevaatlikult. Ja see omavaheline suhtlemine - Agatha austab traditsioonilisemaid viise (rääkiv tint!), Dorothy eelistab kasvõi kodeeritud telefonikõnesid (et neid ei peetaks ometi saksa spioonideks). Jne jne.

Ühesõnaga, meeldiv alternatiivajalooline lugu, ühelt poolt selline cozy fantasy (sest ega see koletis midagi metsikut korda saada), teiselt poolt … siiski II maailmasõja aegne Inglismaa olustik. Seni vast õdusamaid tekste selles antoloogias, kus pole just näkku karjuvaid kaasaegseid või üldinimlikke probleeme. Vanameister oskab.

Amy Tan: Köögijumala naine

Raamjutustus on suhteliselt tänapäevasest ajast (esmatrükk 1991) ja selle raamjutustusega öeldakse veidi ka ära, et ülejäänud romaani jutustaja pole 100% pädev ja usaldusväärne.
Aga siiski piisavalt usaldusväärne, et enamasti räägiks tõtt vähemalt selle kohta, mis juhtus temaga, mida ta tundis, mismoodi asjad näisid tollal ja võibolla natuke ka tänapäeval. 
Jutustaja on niisiis elus ja me teame juba raamjutusest, et ta on kolinud Ameerikasse, tal on lapsed ja ta oli abielus jutlustajaga. 
Meile antakse enne ajaloolise romaani algust (ausalt, eelmise sajandi algupool on juba ajaloolise romaani aines küll, kui juttu tuleb Hiinast, mis kultuuriliselt nagunii nii avastusi täis ja võõrapärane!) veel üht-teist teada, ja terviku peale mõeldes: hästi anti. Et mingeid fakte lugejana tead ette, aga kui need siis tasapisi konteksti sobituvad, on neil hoopis teine maik ja tunne nende taga teine. Vahel veidi teine, vahel täiesti teine ning see mäng on võluv.

Enamik romaani tegevust leiab niisiis aset Hiinas teise maailmasõja päevil. Enne ja pärast seda samuti, aga rõhuga maailmasõja aegadel.
Ausalt, ma polnud tegelikult kunagi - ja ma mõtlen muidu igasugustele asjadele - mõelnud Hiinast kontekstis II maailmasõda. Et Hiinal oli lennuvägi. Et kohe pärast sõda tuli kommunistlik riigipööre, aga enne seda elati ikka päris iidsel feodaalsel kombel, isegi kui maaomadi asemel oldi näiteks tehaseomanikud. Et aadellik hani kultuur lasi vaestel rahulikult nälga kõngeda ja samas pandi palju rõhku viisakale kõnepruugile ja kõige täiuslikult tegemisele, põhimõtteliselt teadsin. Ja et tegelikult on igal pool ja igas ühiskonnaklassis igasuguseid inimesi ning kuna Hiinas on inimesi NII palju, on igal pool igasuguseid inimesi mitte lihtsalt palju, vaid ka äärmuslikke on palju, adusin ainult teoreetilisel tasemel. Aga seda raamatut lugedes elasin sisse maailma, kus kõrvalekalded on korraga ülipisikesed stiilis: "fui, tal on käe ümber seotud ainult kahekeeruline pael, kõik viisakad inimesed kannavad kolme või nelja keerdu!" kui hiigelsuured "ta peksab, vägistab, röövib, petab, on argpüks ning türann korraga", aga neid erinevusi koheldakse põhimõtteliselt ühtmoodi. Umbes üks tase. 
Ma sain aru - aga veidi hirmus oli lugeda ikka. 
Samas mitte nii hirmus, et oleks olnud liiga masendav, liiga ränk. Goodreadsis inglisekeelsete arvustuse seas, mida oli umbes 5000 või nii ja ma lihtsalt lugesin paari suvalist, torkas kohe silma, kuidas osadele lugejatele oli raamat "liiga masendav" ja "üheplaanilised tegelased" (mida paganat sa ootad, kui enamus raamatut on minategelase jutustus sellest, mida tema koges?!) ja no - pfff, Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesed on ikka nõrgad =D 
Raamat ning lugu on just väga inimlikud, väga ausad (välja arvatud, et jutustaja ei ole PÄRIS usaldusväärne, eks ole) ja mitte kunagi nii üle võlli, et ma ei suudaks enam kaasa elada ja tunneksin, et eih, võõras liiik, mitte lihtsalt kultuurierinevused. Ei! Sama liik! Natuke nii - natuke naa mind mudida, teistmoodi see ja too, teistmoodi kasvatus - ja võinuks keegi tolle minategelasega sarane minust kasvadagi!

See raamat meeldis mulle. Raamjutustus on ka põnev, tegelased EI ole üheplaanilised (päris lõpuni olin ikka segaduses tädi Heleni-Hulani osas, et no - on nagu päris sõber, ja samas asjad ei klapi ju?!) ning soovitaksin lugeda küll. 
Lihtsalt vbla mitte valimatult igaühele. Selgelt peavad inimesele näiteks naised meeldima, et seda raamatut nautida. Kõik need, kelle jaoks naine raamatus võib olla vaid "see üks kellegi armuhuvi-ärataja", võivad eemale hoida ja kiljuda, kui kaant näevad. 

Kiiksu lugemisarhiiv
Eda Ade
Lugemissoovituse blog
Kultuuritarbija 60+
Raamatutega
Ekspress
Siiliste raamaturiiul

Premendra Mitra - Why the War Ended (New Horizons, 2021)

 

Selline vähe kõduulme laadis alternatiivajalugu sellest, miks II maailmasõda korraga lõppes ja miks asus inimkond koostööle ühise ohu vastu.

Nimelt juhtus nii, et marslased otsustasid inimkonnast vabaneda, et Maa oma käsutusse saada, selleks saabusid 1922. aastal Maale nö biorelvaga konteinerid, millest hakkasid vohama inimestele ohtlik võõrtaimeliik - hingad sellega saastunud õhku ning sured peagi. Juhuslikult avastab sellise agressiooni 1937. aastal Uus-Guinea uurimata maa-alale hädamaandumise teinud naislendur, kel viimaks 1940. aastal õnnestub saata sõnum II maailmasõjas osalevale Austraalia sõjalaevale.

Aga jah, nagu teadlased avastavad, on taim levinud juba mitmel mandril.

Omamoodi huvitav vaatenurk II maailmasõja algaastatele, kus näiteks Nõukogude Liidust pole vist sõnagi (muidugi, miks pidanuks tollaseid lugejaid huvitama MRP vms). Eks see tekst meenutab vähe John Wyndhami romaane “Trifiidide päev” ja “Kraken ärkab”, ainult et lahendatud skemaatilise lühiloona. Eks keeruline on kommenteerida marslasi ja sealseid taimi, aga samas see ongi traditsiooniline lähenemine. 

Mitra on ka selle poolest huvitav, et siinses kogumikust peaks ta olema ainus autor, kel eesti keeles koguni raamat ilmunud (“Robinson Crusoe oli tüdruk”; siin on nimeks märgitud küll Premendro Mitro).

Naomi Kritzer - Comrade Grandmother (Cat Pictures Please and Other Stories, 2017)

 

Vähe ajuvaba tekst ehk kuidas Baaba-Jagaa (ei teadnudki, et selline võiks olla korrektne nimi) päästis Teise maailmasõja keskpaigas (1941-1942) Nõukogude Liidu - seda tänu naisele, kes soovis näha oma sõjaväkke võetud armastatut ja et Nõukogude Liit pääseks fašistidest.

Baaba-Jagaa … nõudis fašistidest pääsemise hinnaks neiu armastatu elu. Neiu polnud niisuguseks ohverduseks valmis ning erinevate kokkulepetega jõutakse viimaks Stalingradi lahinguni, kus viimaks kohtusid ja hukkusid nii armastatu kui neiu. Aga fašistid peatati.

Ühesõnaga, üpris jabur värk. Lugu ilmus 2002 ja ehk siis see võis olla omamoodi lahe ettevõtmine, nüüd 20 aastat hiljem mõjub tobedalt (eriti arvestades, et lugesin seda teksti millalgi jaanuaris - kui tundus uskumatu, et putler midagi sellist korraldab). Aga noh, plusspunktid selle Baaba-Jagaa tegutsemise eest (jajah, hiljuti ilmus see Katherine Ardeni triloogia, eks ühe maagilise Nõukogude Liidu sõjaloo on kirjutanud ka näiteks Genevieve Valentine).