Roger Zelazny - Deemonauto (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Lihtne märulilugu mehest, kes jälitab oma superautoga legendaarset piraatautot, mis kümme aastat tagasi oli tapnud tagaajaja venna. Aga see piraadiauto Caddy! Milline kurikaval autogeenius oma teiste lindpriidest autodega! Millisteks nurjatusteks ja õudusteks need võimelised on!

Viimaks avastab peale järjekordset kuritegu tagaajaja superauto nende kurjamautode baasi, ning otsesesse kokkupuutesse avastab tagaajaja, et ta superauto polegi vaid pelgalt käsutäitja, ta on nimelt … emotsionaalne. Sest deemonauto on lummav.

Mingil moel lapsik, mingil moel vahva ja kindlasti igati kõduulme traditsioonides tekst. Eks nende autode puhul võiks kergelt rääkida tehisintellektist. Lugu alustades tulid hägusad mälestused “Needuste alleest”, aga hägusaks need jäidki.

ulmekirjanduse baas

Liu Cixin - Pime mets (2020)

 

Õnneks jätkub ilmakuulus triloogia eesti keeles ilmumist ning loodetavasti saame tulevikus selle vilju lõigata eesti ulmekirjandusestki. Sest noh, tegemist on meeldivalt laiahaardelise ja mitte nii angloameerikaliku (kuigi autor kindlasti teab ja tunneb seda) teadusliku fantastikaga. 

Romaani tegevustikku ei tahakski ümber jutustada - ühelt poolt on see mitmel moel üldjoontes kirjas, teiselt poolt läheks tegevustikust kirjutamine vähe spoilerdamiseks. Igal juhul, need Müüripiidlejate paljastatud projektid on päris grandioossed ning Trisolarise vaatlejate põlglikust hinnangust hoolimata igati nauditav fantaasiavili. Kui “Kolme keha probleem” jagunes tegevustikult enamvähem kolmeks - Hiina kultuurirevolutsioon ja selle tagajärjed, kaasaja maailm ja nö Trisolarise aeg; siis see romaan liigub kaasajast paarisaja aasta kaugusesse lähitulevikku ning kõigist sealsetest teadus-tehnilistest imeasjadest (millel on muidugi see Trisolarise seatud alusuuringute blokeering) ja kiiskavatest vidinatest on tulevik üsna kõle. Ja et tegu on ikkagi triloogia keskmise osaga, siis neid läbikukkumisi ja väärotsinguid ikka jagub.

Autor pole teab mis dostojevski, nii kipuvad tegelased olema pigem tüübid kui karakterid (või noh, Zhang Beihai maailmavaade on ehk … liialt võõras). Eks need peamised tegelased kipuvad vahel olema otse üleloomulikult ettenägelikud oma järeldustega (eelkõige muidugi see kauaoodatud kohtumine Trisolarise kosmosesondiga ja sellele järgnenu; Luo Ji oskas kõike oodata), selles suhtes on lugeja justkui manipulaatori malenupp, mitte et koos tegelastega maailma avastaja (ja no muidugi romaani lõpplahendus, millest siis selgub romaani pealkirja olemus). Ja eks ikka ka hiinalik ellusuhtumine, kõik need poliitkomissarid jms (või vahest on Cixin Liu omamoodi vahelüli ida ja lääne vahel nagu Haruki Murakami?).

Kui eelmise romaani puhul sai rääkida ühe peatüki kohandamisest eraldi avaldatud lühilooks, siis seekordses romaanis meenutas üks koht (ehk Luo Ji hibernatsioonist ärkamisele järgnenud ajujaht) natuke tragikoomilist juttu “Curse 5.0”, kus siis samuti üks ammune arvutiviirus teeb kõiksugu ebameeldivusi sätestatud eesmärgi täitmiseks. Ehk on veel midagi, aga ma pole eriti lugenud Cixin Liu lühiloomet.

Nagu postituse alguses öeldud, tegu on väga teretulnud lisandusega eestikeelsesse ulmekogemusse. Samas väga ei kujutagi, millist inglise ja vene keele välist autorit võiks maakeeles enamvähem müüvalt ilmuda (kui näiteks Toledo kirjastus paneks hullu ja tõlgiks Angelica Gorodischeri mõne romaani …), sest noh, milline niisugune tõlge võiks üldse müüa, eksole.

Romaani lemmik-kujutelm on väikse tähelaevade armaada retke algus kütuse hankimiseks … kus lähim võimalik koht asub 10 valgusaasta kaugusel … ning selleni peaks jõudma 60000 aastaga.  Ega jah, retkelistega läheb nagu läheb (to be continued?), aga see skaala ise on võimas, kas pole?

ulmekirjanduse baas

sirgeldaja

George R. R. Martin – Valguse hääbumine (2020)

Ootamatult hea lugemiselamus, eks Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga, seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt ja kõhedalt.

Mees saab kutse oma endiselt armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).

Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas, aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega) ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.

Kõlab nagu üsna tavapärane ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.

Martin ei idealiseeri ühtki peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.

Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).

“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia (2018)

Selle raamatu lugemine edenes õige vaevaliselt, mitu korda mõtlesin pooleli jätta ja millegi meelelahutuslikumaga end lõbustada, aga samas … tahtsin nagu teada, kuhu see tekst õieti jõuab.

Romaani polegi suurt vaja ulmeromaaniks nimetada, pigem tegeleb see utoopiate uurimisega, püüab leida (kaaluda?) alternatiivi kapitalismile või teistele teadatuntud võimusüsteemidele (noh, kommunism kui selline). Ehk siis, kas näiteks anarhism võiks olla reaalselt töötav ühiskonnavorm (jajah, need teised ühiskonnavormid, millega peategelane kokku puutub, on ikka sellised teadatuntud ühiskonnad, seega nende käsitlemine pole just eriliselt uudne – näiteks Maa ehk Terra on ökokatastroofi järel suures osas eluks kõlbmatu jne, no mis selles üllatavat on?).

Selle raamatus on vaatluse all anarhistlik ühiskond, mis on ühe planeedi Kuul juba 170 aastat vastu pidanud (eks see kõrbeteema meenutab paratamatult Juudi riigi loomist – Šolem Aš!). Niisugusel taevakehal on elu enam kui raske, ent ühiskond on siiski oma kokkulepitud vabadustega. Kuid … paratamatult on tekkinud bürokraatia, et seda ühiskonda ühtsemas voolusängis hoida, ja karta on, et bürokraatiast moodustub (või on juba moodustunud) nomenklatuur: ehk kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad.

Ja see ongi utoopia valukoht. Kui on anarhism, siis kui palju peaks see olema reglementeeritud. Millises ulatuses tuleb järgida algset pühakirja (või miks peab olema niisugune pühakiri?); või tuleks sellele loovamalt läheneda, ehk siis ühiskonna arenedes tuleks ka pühakirja mugandada (kas 21. sajandi tingimustes on piibel üks-üheselt üle võetav? Või võiks ikka arvestada uute teadmistega, mis on kaasnenud kasvõi geeniuuringutega (Richard Dawkins!)?). Raamatu peategelane, „vabatahtlikus pagenduses“ füüsik püüabki leida seda, mis võiks olla kõige sobivam ühiskonnavorm neile, kes ihkavad eelkõige võrdsust ja vabadust.

Kuid le Guin ei anna omalt poolt ühtegi retsepti: need vaidlused või mõttearendused peaks lugeja iseendaga või siis seltskonnas läbi katsuma ja selgeks mõtlema – kui lugejat üldse eaks midagi niisugust huvitama.

Ja selline mõtlemisvõimaluste risoom teebi lõppkokkuvõttes romaani ootamatult võluvaks. Või vastupidi – tänamatuks, sest meenutab näiteks neid seni väljapääsudeta võimusüsteeme, mille eri võimalusi on inimkond sajandeid tuimalt läbi teinud. Kuid … ehk on siiski utoopiaid, mis võikski reaalsuses eksisteerida kauem kui mõned aastad või aastakümned.

Igati huvitav lugemiskogemus; põhjalikuma nägemuse leiab siitsamast blogist ingliskeelse raamatu kohta.

ulmekirjanduse baas

tilda ja tarakanid

sirp

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda (2018)

Tegu on eelkõige hea meelelahutusega, selle ma-ei-tea-mitmenda raamatu puhul on keeruline leida midagi värskendavat teadusliku fantastika taimelavalt. Tegu pole lihtsalt meelelahutusega, siin on ühendatud nii romantika, põnevus kui jant.

See raamat on sarja ehk üks mahukaim romaan, ning see käsitleb Milesi romantilist odüsseiat eelmises raamatus lesestunud naisega. Jekaterin ei soovi värskelt üksi jäänuna midagi meestest ega nende omandisoovist teada. Aga et Barrayaril on meessoo üleküllus ja niisamuti on just keiser Gregor abielusadamasse suundumas, saab vaene naine tunda mitmesugust survet, et ta ikka endale uue abikaasa ja kaitsja valiks. Asja teeb komplitseeritumaks see, et naine pole teadlik Milesi õhkamisest ta järele (mitte et ta isegi mehe vastu ükskõikne oleks) – erinevalt kõigist Milesi sugulastest ja sõpradest (ja vaenlastest). Ning kui tuleb avalikuks Milesi palav soov Jekateriniga naituda, järgneb poliitiline segadus, mida viimaks peab lahti harutama keiser Gregor. (Ja ega siis vanadest tuttavatest pole Miles ega Gregor ainsad, kel südamevaluga erinevaid ekstsesse – paistab, et enamvähem kõik Barrayari vallalised abikaasajahil.) See on siis romantika ja jandi osa.

Poliitiline osa on Barrayari ühiskonna moderniseerumisest (nagu see on vist igas raamatus teemaks olnud), muuhulgas tuleb leida kaasaegseid lahendusi verepuhtuse ja päriluse küsimustes. Ja eks konservatiividel tuleb tunnistada mitmeid mõrudaid kaotusi beetaliku moraali pealetungi ees. Aga jah, enamasti annab raamatus tooni ikka kergemad teemad.

Kui midagi sellele meelelahutusele ette heita, siis kõrvaltegelaste igavust (noh, ühe erandiga). Need on ühtmoodi muutumatult head ja halvad, eriti läilaks läheb Milesi vanemate dalailaamalikkus. Muidugi, tegelasgalerii on ehk liialt lopsakas, kuna selle Gregori pulmadeks valmistumuse puhul kogunevad Barrayari pealinna kogu keisririigi koorekiht, kes muidu teistes romaanides on vaid mõnes episoodis vilksatanud, aga nüüd vedelevad pidevalt kuskil taustal.

Et siis … kuidagi kahetine mulje jääb – üheltpoolt kaasakiskuv lugemine, teiselt poolt … no tekst pole tõesti mitmeplaaniline.

„Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli ära pandud puhtana, kuid väiksesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.“ (lk 25)

„Kas selles ongi nõks? Saladused, mis on nii rängad, et neist ei tohi rääkida, mõtted, mis on nii hirmutavad, et sunnivad selged noored hääled tummaks, tuleb varjamata iroonilise huumoriga päevavalgele paisata. Ja korraga ei tundugi kõik ränk enam nii sünge, hirmud kuivavad kokku ja kõik suudavad midagi öelda. Ja talumatut koormat tundub olevat pisut kergem kanda.“ (lk 350-351)

ulmekirjanduse baas

Suzanne Palmer - The Secret Life of Bots (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)

Väheke harjumatu vaatepunkt ilmaruumilendudele ehk elu kosmoselaevas läbi väikeste hooldusrobotite ehk botide „silme“ läbi. Muidugi, tegu pole miski rutiinse lennuga – nimelt on asunud inimkonda hävitama miskid akommunikatiivsed tulnukad ning inimeste tulevik on enam kui tume. Nimelt on nende kõik sõjalaevad hävitatud ning kuskilt angaarist on üles korjatud aastakümnete eest mahakantud kosmoselaev, mis kõpitsetakse kiiruga sõjakorda ning saadetakse tulnukate vastu, et nende peal proovida viimast salarelva. Et olukord on niivõrd hapu, siis see retk on nii õnnestumise kui ebaõnnestumise korral kamikazerünnak ja kõik.

Aga samal ajal tegutsevad selles vananenud sõjalaevas tuhanded botid, mis tehisintelligentsiga laeva juhtimisel sõiduriista korras hoiavad. Kui aga neile selgub, et nende eksistentsi ähvardab häving … otsustavad nad tegutseda, et päästa nii endi kui laevas leiduvate inimeste eksistents. Selleks otsustavad nad ette võtta õige drastilise missiooni …

Lugu on kirjutatud kerges humoorikas võtmes ning vaheldumisi saab näha tegevust läbi laeva meeskonna ja botide silme läbi. Eks botide igapäevasele tegevusele saab tõmmata paralleele ühiskonna mitmele tendentsile, ja eks oma võlu on ka nende vaiksel (ja kangekaelsel) kangelaslikkusel. Omal moel võluv tekst.

Michael Swanwick - "Hello," Said the Stick (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

Lühike teravmeelne lugu kõnnumaal rändavast palgasõdurist, kes korjab maast üles võõrplaneetlaste toodetud rääkiva kepi. Millele kohe meeldib rääkida. Sõdur on teel oma järjekordse sõjateenistuse poole, ning see maast leitud kepike räägib õige imelikke jutte, kuidas võõrplaneetlased siinset konflikti jälgivad ja sellesse väheke sekkuvad. Nagu järgmine hommik selgub … kannab kepike endaga midagi õige õudset ühes.

Kui autor oskab paari lehega („Adventure Story“!) lugejale õige mahlakalt virutada ning nii õige hea tuju tekitada (tõsi, loo puänt on õige tume), siis see on ütlemata mõnus (ja ökonoomne!) lugemisnauding. Kui juba Gaimani lugu sai mainitud, siis tulebki tõdeda, et käesolev lugu on õige gaimanlik – saatanlik kepike ja õnnetu lihtsameelne palgasõdur ning nende (a)kommunikatsioon. Ja no muidugi keelekasutus, millega kepike ülbitseb sõduri kallal – see tuletab meelde Swanwicki haldjabordelli kui ka samas gaimanlikke lugemishetki, kus mõneti lihtsameelne tegelane satub võõra mõtteviisiga tegelinskite küüsi. Veider, senised tutvused Swanwickiga pole just paljutõotavad olnud, aga nüüd on selle kogumiku kaks lugu rokkinud mis hullu.

Ada Palmer - Seven Surrenders (2017)

Kuna esimese raamatu järel oli raske pidama saada, siis lugesin ühe valuga ära juba ka Palmeri "Terra Ignota" teise osa, millega lõpeb sarja esimene pool. Teine raamat võtab kokku esimeses hargnema hakanud niidid - või siis ehk oleks täpsem öelda, et selles kogutakse kokku esimeses raamatus õhku visatud kõrred ja vaadatakse, millised heksagrammid need moodustavad, kuigi see metafoor on ehk petlik, kuna muutuste raamatuga pole sellel vähimatki pistmist.

Kui sarja esimene raamat "Too Like the Lightning" oli äärmiselt filosoofiline ja pigem tegevusvaene, siis teises osas saab tegevustik hoo sisse ning kohati on isegi lausa tagaajamist ja tulistamist. Sestap passib siin lõpuks sellest ka veidi lähemalt rääkida. Kusagil 25. sajandi keskel valitseb maailmas juba kolmandat sajandit rahu. Katastroofiliste ususõdade järel on rahvusriigid lagunenud ning maailma rahvastik jagunenud seitsmesse "sülemisse", mis kõik esindavad eri väärtusi; neile lisanduvad veel mõned väljaspool sülemeid elavate inimeste rühmad, kes järgivad vaid piiratud hulka universaalseid seadusi. Rahu hinnaks on tehnoloogilise arengu pidurdumine, kuid see ei paista häirivat kedagi peale utopistide sülemi, kes on ainsana keskendunud teiste planeetide koloniseerimisele jne. Seni on maailmas nende ühiskondade-ideede valitsenud habras tasakaal, kuid nüüd selgub, et see on sattunud ohtu. Keskne küsimus on seejuures, kes selle ilma vägevatest - sülemite juhtidest - võiks olla selle taga, kes või mis on kõige suuremas ohus ja kuidas kogu maailma ähvardavat ohtu vältida. Ent kui esimesed poolteist raamatut toimub vaikne doominokivide paigale asetamine, mille järel iga kord võib lugeja kergendatult ohata, et midagi halba ei juhtunudki, siis teise raamatu keskel hakkavad need lõpuks suure kolinaga kokku varisema. Ja kui need on lõpuks kokku varisenud, siis on selge, et tagasiteed enam pole.

Hoogsama süžee ohvriks on kahjuks langenud mõned esimese osa toredamad omadused, mistõttu selle lugemine ei paku päris samasugust meelelist naudingut, kuigi tulemus on palju (tava)lugejasõbralikum, millest annavad märku kasvõi Goodreadsi hinded. Filosoofiat on siin palju vähem, kuigi teoloogiat võib-olla mõnevõrra rohkem. Mycroft Canner ei ole enam nii ebausaldusväärne kui esimeses osas - pigem suisa õilis -, millest on kahju. Meeleheidet, tähendab, personaalset, tunnetatavat meeleheidet saabuvate muutuste üle saanuks olla vast rohkem. Seda võinuks olla rohkem, sest see, mis kokku variseb, on ju ikkagi peaaegu utoopia. Üks võrdlus, mis seetõttu pähe tuleb, on Dostojevski "Kuritöö ja karistus", mille "karistuse" pool, olgem ausad, on tõeliselt mannetu, sest mis karistus see selline ka on. Ja kui isegi Dostojevksi ei suutnud kirjutada kuritööle väärilist karistust, siis pole mul ka siin vähimatki põhjust vinguda, kui "Seven Surrendersi" nö karistus oma filosoofilisuses esimese raamatu kuritöödele alla jäi. Sest kokku moodustavad need sarja kaks esimest raamatut ikkagi omaette terviku, mis mõnusalt palju tõlgendamisvõimalusi pakuvad ja peaks olema samamoodi nauditavad ka korduval lugemisel.

Ada Palmer - Too Like the Lightning (2016)

Vaieldamatult on see kõige erudeeritum ulmeromaan, mida viimasel ajal lugenud olen - või üleüldse. See pole ka eriline ime, sest tema autor on doktorikraadiga ajaloolane, kelle erialaks renessanss. Romaani mõjutused pärinevad siiski veidi hilisemast ajast. Nii selle vormi kui ka selles käsitletavaid ideid on mõjutanud 18. sajandi mõtlejad: selle epigraaf pärineb Denis Diderot'lt, korduvalt käib läbi Voltaire'i nimi, ning kõige lõpus tuleb mängu de Sade. Seejuures ei ole need mitte nimed, mida möödaminnes pillatakse, vaid kogu tekst on neist läbi imbunud:

Dominici naer on keerukas. See algab vaikusega, mõneks hetkeks põrni jäämisega, enne kui kostub esimene heli, peaaegu luksatus, siis hetkelise vaikuse järel üha kiirenevas puginas veel üks, siis veel üks, kuni lõpuks ilmuvad korraga hääl ja kirbe naeruvirve ning Dominici pea vajub januselt õhku ahmides kuklasse. Carlyle judises seda kogemust kirjeldades õudusest; niimoodi võis tema meelest naerda mõne järjekordse hirmuteo tunnistajaks olev Johann Calvin, õndsas teadmises, et see patune maailm on täpselt nii jäle kui kuulutavad tema jutlused. [Minu kiiruga tehtud tõlge - s.t.]

See on pesueht filosoofiline romaan, kus mängitakse läbi inimese vabaduse, jumaliku ettehoolde ja muid küsimusi. Kui see peaks kunagi eesti keeles ilmuma, siis oleks sobivaim koht tema avaldamiseks ilmselt AERi marmorkaantega sari.

Aga paljad ideed ei maksaks suurt midagi, vähemalt ilukirjanduses, kui teksti lugemine naudingut ei pakuks. Pigem ehk mõjuksid isegi eemaletõukavalt. Palmeri romaan on aga väga nauditav lugemine. Ei tea, kas seda põhjustab tema kasutatav 18. sajandi romaanide stiil, kuid "Too Like the Lightning" on lihtsalt võimatu käest panna, olgugi et seal õieti midagi ei toimu. Maailmakirjanduse tippudele see ehk aegluselt järele ei jõua, kuid samas palju alla ka ei jää: kui Joyce'i "Ulyssese" tegevus hõlmab 24 tundi, siis Palmeri romaan tervelt 48. Tegevust nagu suurt ei toimukski, vähemalt tavalise žanriulme mõõdupuu järgi: keegi ei saa selle kahe päeva jooksul surma (okei, üks juhuslik ohver on), keegi ei kuuluta kellelegi sõda. Kohtume vaid tegelastega, näeme, kuidas minajutustaja Mycroft Canner selle ilma vägevate tahtmisi täites peab mööda ilma edasi-tagasi tõttama ning samal ajal hoolitsema Bridgeri-nimelise poisi eest, kes suudab asju ellu äratada. Alles siis, kui romaan - neljaosalise sarja esimene osa - läbi saab, saabub mõistmine sellest, milline on nende kahe päeva jooksul aset leidnud mittesündmuste tõeline tähendus. Ei jõua ära oodata, mil saab järgmise osa ette võtta.

Triinu Meres – Lihtsad valikud (2017)

Täiesti hämmastav, kuidas Meres julgelt katsetab SFF erinevate võimalustega, ei mingit ühe teema lüpsmist - kui ilmus teave romaani avaldamisest, polnud mul küll aimugi, millises laadis see siis olla võiks (hea küll, romaanivõistluse lõppedes oli miski tutvustus, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja), ning raamatut viimaks kätte saades ei osanudki oodata, et tegemist on just niisuguse tulevikupõnevikuga. Ja seda mitte tarlapliku paatose või ulmelaborlaste tehnohuumori võtmes, vaid… siin avaldub õige sünkjas inimese ja ühiskonna vahekord. Meres ei tekita tekstis paralleele praegusaja valukohtadega, vaid uuribki kujuteldava tulevikuühiskonna kitsaskohti (niisiis väheke Ann Leckie kanti - nii Meresel kui Leckiel on tekstis õige õrnad ja teisejärgulised mälestused Maast kui sellisest), mis on see inimeseks olemine niisugustes alternatiivsetes tingimustes - kas peamine on stabiilsus või võimalused (kuigi, kas see pole mitte universiaalne küsimus, millega ikka tuleb vahel rinda pista?).

Ja milleks stabiilsus, kui on võimalik võita ja kaotada (no muidu olekski keeruline põnevikku kirjutada, kuigi kindlasti võib olmeulmegi igati nauditav lugemine olla). Meres kirjeldab ühiskonnakorda, kus aadel on võimul ning nende käsutada on kogu ühiskond (romaanist kirjutajad on rääkinud koguni feodalistlikust korrast; igal juhul on neil muuseas tehnika, mis hoiab nende välimse nooruslikuna). Aga nagu peategelasele selgub, põhineb tavarahva võimuhaardes hoidmine (ootamatul kombel on autor valinud vastanduse religiooni vastuvõtlikkuse ja vastuvõtmatuse vahel - seda ühiskonda hoitakse võitlevate ateistidena; neil on võimukonkurents teistel planeetidel asuvate sarnaste, aga religioossete ülikuühiskondadega) õige kahtlasel alusel (milles täpsemalt, on teada vaid väga kitsale aadli seltskonnale; asi pole õnneks selline kirvetöö inimsuse kallal nagu Dan Simmonsi Endymioni romaanides). Kontrollsüsteem on iseenesest kindel, aga kui esineb üliharv anomaalia (sest…), siis on sel veal õige hukatuslik mõju - ning niisuguse kriisiolukorraga see romaan tegelebki.

Peategelane Omara on Meresele tüüpiliselt keeruline karakter, nii mõnegi romaanis ette tuleva valiku puhul tahaks mõelda, et positiivsem kangelane nii just ei tee (või prooviks pikemas plaanis maailma päästa)… aga eks see ongi igati värskendav. Omara on ühtaegu truu süsteemile (mis pole alamatele mingist küljest “tore” süsteem - kuid siiski stabiilsus, seegi on paljut väärt), aga samas püüab seda reformida. Kangelane pole ei hea ega halb, küll aga 50 halli varjundit äärmuste vahel. Elukogenud naine, kes ühtaegu püüab mõista vaenlasi kui ka neile vihaselt kätte maksta. Ja samas ikka… miskid õigluse ambitsioonid või nii. Süsteemi korravalvur kui ka revolutsionääride uutmispoliitikale sümpatiseerija. Ikka hallid ja hallid varjundid, kõik need eetilised ja moraalsed dilemmad ja nendest tekkiv segapundar.

Hea, et Varrak võttis selle romaani oma tiiva alla, kasvõi raamatu välimus on maitsekam kui niisama püüd pulpi kaanele suruda.

„Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, kätest, mis olid isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud, ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikomplekt omaniku välimusele tõesti head.“ (lk 152)

“Tasapisi jõudis aga Omara mõistus taas töökorda ning tema teadvusse imbus tõsiasi, et väga kaua ta oma tuppa suletuna siiski vastu ei pea. Medkapp saab valuvaigistitest tühjaks, toit oli otsas ning kehaline enesetunne oli selle aja jooksul piisavalt paranenud, nii et joogikraani all pesemise ebapiisavus hakkaski juba häirima. Rõvedad räpaste linade ja rõivaste hunnikud uurisid talt, kas ta siis enam eluilmas ei julge pesumasinaruumi minna ning kokku kerkis sellest kõigest esile paratamatu küsimus, kas selline elu on üldse ellujäämist väärt?” (lk 211) - ma jäin mõtlema, et kas linad ja rõivad võisidki Omaralt küsida, et kaua võib, ja see kujutluspilt… no tore ju.

ulmekirjanduse baas
reaktor
reaktor 
loterii